Ma olen selleks liiga lahe

Mulle ikka meeldib see võõraste meestega sõbrustamine. Blogimaterjal tasuta käes!

See minu Viljandi-sõber, küsib mult, et mis ma nädalavahetusel tegin. No kodus passisin. Pesin põrandaid, jõin veini, triikisin sokke, jõin veini, käisin vannis, jõin veini, lugesin raamatut, jõin veini, küpsetasin pannkooke, jõin… puhkasin, sõnaga. Hakkas kohe uhkustama, et tema käis lumelauaga midagi tegemas. No la-di-da! Oled täiega tubli ja aktiivne, võtad talvest viimast jne. No ma siis võtsin ka raskekahurväe välja ja teatasin, et esmaspäevast lõpuks jõusaalid avatud ja ma hakkan jälle mehe moodi trenni tegema, seega puhkamine on täiesti okei, sest ma olen peagi jälle täiega efektiivne ja tubli. “Oi, mis piirangud maha võetakse?” Eem, no möödunud nädal uudistes pasundati ju. “He-he, ma olen nii lahe ja ossom, et ma uudiseid ei loegi. Mis seal siis oli?” Äää.. kui sind ei huvita, mis maailmas toimub, siis milleks mult küsida? “Ho-ho, ikka huvitab, aga ma ei viitsi lõputult mõttetult meediat tarbida.” Nagu, ma ju ütlesin, et see vend varem või hiljem mind välja vihastab, ütlesin ju?

Kunagi olin ma ka see nõme, kes oli liiga lahe selleks, et end asjadega kursis hoida. “Ma ei vaata üldse telekat, ma ei tea millestki midagi!” Taun! Ei, teate, see pole lahe ega cool, kui sa elad mingis omas mullis ja millestki midagi ei tea, ja siis käid ringi ning ahistad inimesi lollide küsimustega, sest sa ei tea kuidas Google töötab.

Sellele tuli mingi pikk ja hale lugu sellest, kuidas tal on lapsepõlvetrauma uudistesaadete vastu, sest vanaisa vaatas AKd ja kõik teised pidid sel ajal nurgas kuss olema ning see on põhjus, miks ta väldib uudiste lugemist. Õu mai gaad maivõi! Sa oled 35-aastane inimene, äkki on aeg suureks kasvada ja vanaisa selja tagant välja pugeda? Keegi ei käsigi sul AKd vaadata, ma pole seda juba aastaid vaadanud, aastakümneid. Aga ma umbes ikkagi tean, mis maailmas toimub, sest mul on huvitav teada saada ja ei taha ka vaikselt nurgas istuda, kui teised erisugustel teemadel arutlevad. Ja nagu, olukorrast riigis võiks iga inimene ju teada, et meil tuleb maski kanda ja et teatud asutused on kas suletud või piiratud ligipääsuga. Seda ikka tead mees, et meil euro on kasutusel, või on see info ka sinust kuidagi mööda läinud? Ja et meil on naispresident? Või et valitsus tagasi astus? Või oled sa kõige selle jaoks liiga lahe?

“Mull”

“Mull”

Birk Rohelend

Toimetanud Inge Pitsner

Kirjastus Pilgrim, 2016

192 lk

Selleks, et ennast leida, on vaja end enne täiesti ära kaotada. Nii vist võiks kokku võtta Birki romaani. Lugu räägib 2008 aasta kinnisvara mulli lõhkemisest ja selle tagajärgedest. Kuidas inimesed kaotasid kõik selle, millele panustanud olid ja kuidas siis varemetelt end taasleida. Karakterid olid kenasti väljajoonistatud, tihked ja sügavad. Hirmud, lootused, ihad. Soov olla parem. Vahel oma tervise ja eneseväärikuse hinnaga. Me kõik teeme ju kogu aeg valikuid. Vahel ongi ainult halvad valikud ja me valime siis selle vähemhalva. 

Hea kerge lugemine. Olid väljatoodud ka teatud ühiskonna valupunktid, nagu töötus, pensionieelikute staatus tööturul, armastuseta suhted, perevägivald, vaesus. Kuigi neisse teemadesse väga süvitsi ei mindud, siis see teatud pinnapealsus ei häirinud ka. Peategelase kohta sai väga kena pildi ja teised inimesed olidki ju taustajõud, väike lugu taga, aga mitte nii palju, et oleks tähelepanu peamiselt röövinud. 

Mulle meeldis see, kuidas autor oli välja joonistanud allakäigu trepi kiire arengu. Kuidas üks sündmus käivitab teise, ning kui kiiresti asjad käest võivad minna ja inimene ei saa arugi, et mis temaga juhtus ja kuidas ta ühekorraga hoopis sellises olukorras on ja selliseid otsuseid langetab. Seda ongi neil, kes pole midagi sellist kogenud või üle elanud, väga keeruline mõista. Enamik inimesi elab oma mulli sees ja nad ei peagi sellest kunagi välja tulema. Mullis toimetavad ja selles arutlevad. Kui nende kõrval on inimene, kelle mull ühel või teisel põhjusel katki läheb, siis see ehmatab. Nii lihtne on mõelda, et ma mitte kunagi ei teeks nii või naa. Fakt on see, et keegi meist ei tea milleks me võimelised oleme. 

Kõik inimesed võiksid elus seda kogeda – mulli lõhkemist. Toob ilusti esile, millest me tegelikult tehtud oleme, mis on meie väärtushinnangud ja kuhu meie moraalnekompass meid eksitab, kui magnetid selle kasutuks muudavad.

On meesteta nii kurb maailm

Mallukas kirjutas, et pärast lahutust öeldakse talle iga päev seda kui särav ta on. Ja ma olen nõus, minu meelest tal on ka kuidagi teistsugune sära nüüd. Ma ei unusta kunagi seda, kui mu õde pärast lahutust mulle mainis, et tead, sa naerad. Abielus olles ei naernud ma aastaid. Selline kivistunud Mona Lisa naeratus oli ette kleebitud ja selle seljas ma rullisin, aga südamest naerma hakkaksingi alles kogu selle kohutava lahutusprotsessi käigus. Oli hirmus küll, aga mingi uus hingamine tuli ka koos vabanemisega. Mulle tundub, et Mallukas kogeb midagi analoogset.

Siis oli mul vahejuhtum kliendiga. Pikaajaline üürnik, lahke, sõbralik, äärmiselt malbe ja meeldiv naisterahvas. Kes läks eelmisel sügisel mehele. Ja sel aastal hakkasid meil temaga probleemid. Kuigi ta on meil olnud 4 aastat, siis nüüd ei saa ta äkitse aru, et mille eest ta täpselt kommunaalarvet maksab. Me oleme püüdnud seda dilemmat lahendada rohkem kui nädal aega. Kutsusime ta kontorisse, kus tal oli abikaasa kaasas (jurist, mõistagi (pööritab silmi)), kes siis ajas sõrmega jälgi, et kust need näidud võetakse, ja kuidas käib arvutustehe ja kuidas ikka nii saab, sest mujal on ju teisiti. Kui nad siin istusid ja ülemusega arveid lahkasid, siis vaatasin kõrvalt, kuidas üürnik aina rohkem kössi vajus ja punastas. Kordas mitu korda, et ta nii rahul tegelikult üüripinnaga ja klienditeenindusega (nagu, muidugi, ma olengi the best!) ja kohe üldse ei sooviks lepingut meiega lõpetada. Kui nad siis lahkusid ja ülemus küsis, et milles nüüd see kühvel seisab, siis pakkusin mina, et kuna daam on meil pikalt olnud ja ise ta ka ju rõhutas, et kõigega väga rahul, siis pigem on see uus mees süüdi selles, et nüüd rahulolematu ollakse. Perekool on täis selliseid lugusid, kus naised oma koidest meeste üle kaeblevad.

Mis ma tahan öelda, naistel vist on meesteta parem. Vähem probleeme, rohkem sära. Milleks ma higistan ja võimlen ja siin kangesti oma suhtestaatust muuta püüan?

Seis on mul sama. Platoo. Ei mingeid arenguid. Seisan paigal.

Jah, suhtlen jätkuvalt. Ühe ja teisega. Pigem pannes rõhku sõprussuhetele, mis tekkinud on ja vähem romantilistele. Mul on jätkuvalt probleem, et kuigi tahtjaid on, siis ei paku nad mulle pinget ja samal ajal valutan ma südant ja valan pisaraid ühe habemega kättesaamatu mehe pärast. Progressiks võib vist lugeda seda, et vähemalt pole tegemist sama mehega vaid on üks uus. Same same but different! Minu mugavustsoon suhetes on mehed, kellele ma korda ei lähe ja kes mind s*tasti kohtlevad. Saan aru küll, et natuke pahasti valin, aga näe, muuta end ei oska.

Nagu öeldud, siis neid teisi, kes tahaks mulle taevast paar kuud ja tähevaiba alla tuua ning ümmardavad maad mu pragunenud tallakandade all, on protsentuaalselt rohkem. Üsna mitu sellist meest on, kelle profiili ma olen kohtinguportaalist ära kustutanud, sest nad ei pakkunud mulle piisavalt pinget ja kes siis näevad vaeva ja otsivad mu sotsiaalmeedia kaudu üles. Mis on teoorias nunnu, aga praktikas üsna ebameeldiv ja kõhe. Ja tülikas. Sest, noh, kas nad ise siis aru ei saanud juba? Miks ma pean ühte ja sama meest mitu korda pikalt saatma? Et naise “ei” on “võibolla, ma ei tea, ehk jah, kunagi”. Varem või hiljem ma nagunii vihastan ja ütlen midagi haavavat, sest selline lömitamine mulle kohe üldse ei istu.

Toon näite. Noormees. Minust noorem. Elab Viljandis (ma ei tea kas nutta või naerda ja mis värk selle Viljandiga on üldse viimasel ajal). Midagi me temaga rääkisime tutvumisportaalis, aga minu jaoks igav ja kuna tuli see Vunts, siis kustutasin ta ära. Mõni päev hiljem näen, et ta on mulle Instasse kutse saatnud, kraabib ukse taga, et lasku ma sisse. Mitu päeva mõtlesin, et on mul seda jama vaja. Noh, halastasin ja võtsin vastu. Viga! Tüüp hakkas mulle non-stop sõnumeid öösel ja päeval saatma. Minu vastused on kord 24 tunni jooksul ja ka enamasti ühelauselised, ilma tujukujudeta, tooniga, et “jäta mind rahule, ma olen täiega oluline ja hõivatud”. Siis mul tuli mõte, et kuna ma Justini viimast raamatut lugeda tahan, siis võiks Viljandis käia ja pilte teha, olengi nagu võlgu selle tripi iseendale. Isegi kostüüm saadeti eelmisel suvel ju selle tarbeks ja puha. Oh sa püha juudas! Sell hakkas kohe viisaastaku plaani paika panema, et teatrisse ja kinno ja kohvikusse. Nagu… ma tuleks korraks, teeks seal silla peal ühe klõpsu ära ja sõidaks koju kotile, mida sa siin organiseerid? No olgu, aga et tema tuleb nädala pärast Tallinnasse, äkki ma siis tahaks kokku saada? Armas Taevaisa, kus sa oled? Küsisin, et ei tea milleks. Noh, et tore oleks ju näha ja tuttavaks saada. Siis ma lõpuks ütlesingi talle, et kuule mees, vaata fakte, on ju. Millest sa järeldasid, et ma olen huvitatud? Mida te arvate? Isegi see polnud tema jaoks mingi deal breaker. Suhtleb rõõmsalt edasi minuga. Saadab mulle 87 sõnumit päevas, millele ma siis ühe lausega vastan. No öelge, miks mulle see tüüp ei võiks meeldida? Milleks on mul vaja habetunud motikameest, kes on mu teavitused vaigistanud ja kirjutab iga päev ühe sõnumi: “Jou, mis teed? Send nuds!” Või noh, umbes midagi sellist. Vahel saadab pildi oma lõunasöögist.

Habemega motikameestest rääkides. Üks selline on mul veel. Turvaliselt sõbratsoonis. Mina panin ta sinna. Ja tema istub ning ootab, kuni ta hea käitumise eest paremasse tsooni üle viiakse. Viisakas. Ilusti saadab mulle kohe kiirelt sõnumeid, ei ole mingit sellist, et “mul nii jube kiire, et ma ei leia päevas 30 sekundit, et sulle “tere hommikust, päiksekiir!” saata”. Mitte mingeid nilbeid tekste, mossitamist, ähvardamist. No ja kas ma mootorratast ja habet juba mainisin? Miks siis sõbratsoonis? Suitsetab, tätoveeritud ja mis minu jaoks on absoluutne ihatapja – iiiigaaaav! Mitte igav sellepärast, et on emotsionaalselt kättesaadav ja turvaline, vaid mul läheb temaga rääkides mõte rändama, hakkan peas köögikappide inventuuri tegema näiteks või arvestama, et kas mul olemasolevast kütusest jagub kuu lõpuni, või peaksin korra siiski veel tankima.

Nüüd te mõtlete, et ma olen silmakirjalik, sest kui huvitav mul ikka saab olla selle teise vennaga, kes kord päevas oma nuudlitest (ei ole ülekantud tähenduses) pildi saadab. Aga ei, kui ma tollega kokku saan, siis on tal kohutavalt palju põnevaid lugusid jagada. Sellepärast ma valetangi endale rõõmsalt, et ju ta pole siis kuigi innukas sõnumineerija, sest kui me koos oleme, siis on kõik suurepärane. Ja kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen KÕIK. Saate aru küll…

Suures plaanis mulle tundub, et asjad on tasakaalutus. On mehi, kes mulle ei meeldi, kuigi nad igati sobivad on ja siis on mees, kes mulle meeldib, aga kes minust kuigi huvitatud pole. Kõigile midagi.