Olen viimasel ajal mõelnud rohkem armastusest. Et kuidas see tekib ja kuidas ta kaob. Armastusest on muidugi palju targemad ja haritumad kõvasti kirjutanud, rääkinud, laulnud ja luuletanud. Minule on hakanud aga tunduma, et armastus ei ole üldse seotud konkreetsete inimestega. Et sõltumata ihaldusobjektist, on armastus olemas ihaldajas, või siis teda pole.
Kohe selgitan.
Ütleme, et armastus on tunne, mis meie sees elab. Olgu, fain, ütleme, et minu sees. Sünnihetkel on minus armastus. Esialgu armastan ma oma vanemaid. Kui ma kasvan, siis kasvab ka minu armastus ja minu südamesse mahub uusi inimesi – sõpru, sugulasi, kallimaid. Ja milliseks see armastus kujuneb, sõltub mõnevõrra ka nendest teistest, kes peegeldavad minu emotsioone või neelavad neid. Et siis sisuliselt on armastus muutumatu, muutub ainult objekt. Kord saab suurema tähelepanu üks objekt ja sõltuvalt sellest, kuidas ta minu tunnetele reageerib, see armastus kas püsib või liigub järgmisele subjektile.

Eriti teravalt ilmneb see romantilistes suhetes. Mul võivad olla erinevad armumised, aga sisenen ma kõikidesse suhetesse samal viisil. Mina käitun igas suhtes täpselt sama moodi. Kuidas see edasi hakkab kulgema, sõltub teisest, meie ühisest sünergiast.
Või räägime armastusest laste vastu. Jah, muidugi ma armastan oma lapsi. Võrdselt. Väljast jääb mulje, et ma armastan ühte rohkem kui teist, kuigi see nii ei ole. Lihtsalt mõni lastest reageerib minu armastusväljendusele nii, et see paistab välja eredamalt ja teise puhul kahvatumalt. Armastus on sama, objekt erinev.
See vist on natuke nagu see armastuse 5 keelt. Miks mõni suhe on eriline, sest me oleme leidnud objekti, kellega räägime ühte armastuse keelt, sümboolselt. Tean küll, et see on veidi keerulisem, kui üks ühele, sest tihti on nii, et armastust ilmutades räägime üht keelt (minu puhul on see teenete osutamine ja kingituste tegemine), aga vastu võttes vahetame seda (siis hindan hoopis ilusaid sõnu, tähelepanu ja aega). Mis tähendab, et minuga peaks klappima isik, kes väljendab oma armastust sellega, et võtab minu jaoks aega ja külvab mu üle imetluse ning kiidulauluga, hinnates ise kingitusi ja väikseid teeneid.
Laste isaga rääkisime sama armastuse keelt. Selles mõttes, et me mõlemad tegime teeneid ja kingitusi, aga ootasime imetlust ja tähelepanu. No ja te teate, et mõlemad arvasid, et teine ei armasta teda.
Et siis, ma käin ringi oma selle armastusega ja otsin kedagi, kelle peale see välja valada. Valan natuke ühele ja pisut teisele, kuni leiangi selle, kes sellele minu arusaamise järgi õigesti reageerib.
Tähendab, minu teekond jätkub. Selle õige juurde. Tean, et ma olen siin rohkem kui vaja välja hõiganud, et ma tegelikult ei taha kedagi ja pole mulle neid mehepässakaid vaja, aga tõsiasi on see, et mind teeb õnnelikuks hoolitsemine. Oma lapsed olen osanud nii asjalikeks kasvatada, et nad seda hoolitsust enam ei vaja ja isegi kui vajaks, siis välja hakkavad kolima riburada pidi. Et siis, mul on vaja objekti kelle eest hoolitseda. Võtaks mõne kodutu kassi, aga hing ihaldab rohkem mõnd kodutut meest. Mitte tingimata kodutut, per se, aga saate mõttest aru.
Aprillis olen väljas käinud 8 erineva noormehega. Mõnega rohkem, kui korra. Ühegi kohta mul halba sõna öelda pole, kõik on omamoodi toredad olnud. Aga seda õiget tunnet pole olnud. Seda, et too nüüd ongi see, kellele oma pangetäis karmi armastust pähe kallata. Võiks isegi öelda, et osa minust on lootuse kaotanud. Nende 8 noormehega kohtudes pole mul enne kohtumist ühegagi olnud ärevust või närvikõdi. Ja see pole olnud otseselt halb. Sest neil enamasti on ikka mingi ärevus sees. Loomulik ka. Kui ma ka korra kuus või harvem uue inimesega kohtuks, siis mul ilmselt ka oleks, aga nii… noh, minu kaotus, nende võit. Sest tänu minu rahulikule olekule, rahunevad nemad ka kiiresti ja kõik need kohtumised on olnud mõnusad ja toredad. Juttu on kõigiga olnud vahva puhuda. Lihtsalt isiklikult mina pole ühegi vastu tundnud meeletut füüsilist tõmmet ja liblikaid. Samas, ma annan endale aru, et mul võtabki aega, et liblikad tekiks, sest mul on oluline liblikate tekkimiseks turvatunne ja tuttavlikkus. Minul tekivad liblikad hiljem. Kui teine on juba mulle lähedaseks muutunud. Siis tuleb ka see füüsiline tõmme.
Ühest asjast veel. Olen kohtunud mitme mehega, kes raiuvad, kuidas nad üldse tegelikult suhet ei taha. Et neil on niigi hea üksi. Sõpru on. Hobisid ka. Aga ikkagi tahavad kokku saada ja mängida mingit suhtemoodi asja. Ma ei saa sellest aru. Kas see on nüüd see koht kus valetatakse endale, et mitte näida klammerduv ja needy? Või tahavad need mehed ainult füüsilist rahuldust? Ja siis nad äratavad naises tunded, nad näevad kõvasti vaeva, et need tunded tekiks. Kui need on tekkinud, öeldakse, et mul pole sinu jaoks tegelikult aega ja ma ei taha sulle haiget teha, aga oleme sõbrad edasi. Miks seda tehakse? Mul meenub alati Nipernaadi, kui selline lugu kordub. Kuidas ta ka nägi vaeva ja higistas, et mu tähelepanu saada, ja kuidas ta siis hoopis sõprust tahtis ning aastaid hiljem solvus, sest tal olla oma universumis minu jaoks tool ja nüüd kui ma sellele istuda ei suvatse, on tal süda murtud. Andke andeks, aga WTF? Teoreetiliselt on muidugi kena, et mees kohe alguses teatab, et mul on siin kiire elu ja ei pruugi sinu jaoks nii palju aega olla, kui sulle meeldiks. Aga kas see on piisav põhjus, miks mitte seda olemasolevat vaba aega teineteisega jagada? No ja siis, et sellest asjast ei tule eluarmastust? Aga kui sa ei proovi, siis kuidas sa tead? Esiteks. Teiseks. Kui see on ka lühike suhe, kas see on siis nii kohutav? Ma olin ka ainult 13 aastat abielus. Ja kui see lõppes, siis see lõppes. See ei tähenda, et kõik selle suhte juures on sellepärast halb ja kohutav. Palju head tuli sellest ka. Ma küll ei kahetse, et mul see kogemus on. Samamoodi ei kahetse ma seda pooleaastast suhet Nipernaadiga, sest see 6 kuud oli üliilus. Kui hakata ette muretsema, mis võib kõik valesti minna, siis ei saa ju üldse elada. Ma võin kõigile teile, kes te kohutavalt tulevikku kardate ja ei julge midagi eriti teha, kohe täna välja öelda, et mitte keegi meist siit eluga ei pääse. Kui nii hirmus on, siis soovitan minna metsa, võtta valge lina kaasa, sambla peale pikali heita ja oodata, et see õudus kiiresti läbi saaks. Elu ongi üks suur õnnemäng. Ja maja võidab alati. Isegi kui korraks tundub, et mul läheb hästi, mul on head kaardid või suudan oma edu välja bluffida, siis päeva lõpuks maja võidab alati ja me kõik kaotame oma elu. Aga kuniks seda on, kas siis ei võiks seda sajaga nautida?