Kiri minu nooremale minale

Sa olid noor ja said vanaks! Heh, võibolla ma kunagi 40ne aasta pärast kirjutan Sulle selle kirja. Aga täna, umbes 20 aastat hiljem pole veel seda juhtunud. Ja ma tean, et Sa ei usu. Sest oled veendunud, et pärast kolmekümnendat sünnipäeva on elu läbi. Pärast kolmekümmet hakkad Sa alles elama. Sinnani Sa ainult teeskled elamist.

Sa lõpetasid just gümnaasiumi ja viisid oma paberid sekretär-asjaajaja erialale. Hea valik. 20 aastat hiljem töötad Sa sellel erialale. Aga see on pikem jutt, kuidas täpselt Sa selleni jõuad. See kool jääb Sul pooleli. Ja Sa kahetsed seda.

Sa kahetsed üldse paljusid asju. Näiteks seda, et Sa oma päevikud ära põletad. Praegu on vist juba hilja hoiatada, sest see tegu on juba tehtud. Sellest, et kahetsused on tulutud, saad Sa kunagi aru. Ja kahetsed ikka sama agaralt edasi. Ehk selles 2061. aasta kirjas oled õppinud mitte.

Võiks Sulle soovitada üht ja teist, et kahetsusi kahandada, aga Sa ei kuula mind nagunii. Sa oled alati isepäine olnud. Kahjuks mitte piisavalt, aga see läheb üle. Tuleb päev, mil Su eneseteadvus on kooskõlas Su saavutuste ja võimetega. See on s*taks hea tunne!

Proovi unistada julgemalt. Tean, et Sa kaotad võime unistada ja fantaseerida mõneks aastaks, sest Su ellu tuleb orkaan. Täpsemalt 4 tükki. Küll näed. Võta nad vastu, rõõmusta nende pärast, ole uhke nende üle. Hiljem annavad nad Sulle palju põhjusi olla uhked, aga Sa võiksid alustada juba varem, siis see tunne ei ähvarda lõhestada Su südant.

Su elus toimub pöördeid, mida ettegi ei kujuta. Ma ei hakka Sind šokeerima, lihtsalt tea ja ole valmis. Püüa tunda elust rõõmu. Õpi nautima väikeseid kordaminekuid. Sa oled endaga väga karm, pole vaja.

Kui Sul tekib võimalus, siis tee rohkem sporti. Õieti, ära oota võimalust, loo see! Ühel päeval on sport väga suur osa Su elust. Suur rõõmuallikas.

Õpi. Arenda ennast. Kuigi Sul põhikoolis ei läinud hästi ja gümnaasiumis olid omad väljakutsed, siis tegelikult oled Sa võimekas. Sul pole aimugi kui võimekas. Aga Sa saad aimu. Sest Sa lähed õppima ja lõpetad kiituskirjaga. See ei tundu praegu suur asi, aga natuke on. Sa saad aru, lihtsalt ära jäta haridusteed pooleli.

Sa tunned tihti üksindust ja tühjust. See kurvastab Sind ja see ei lähe päriselt kunagi üle. Kõige suuremat üksindust ja tühjust tunned Sa siis, kui Su ümber on väga palju inimesi ja näiliselt liigud eesmärgikindlalt edu poole. Ma ei oska Sulle praegu selgitada, millest see tunne tuleb ja lubada, et saad sellest lahti, aga see saab osaks Sinust ja ei hirmuta Sind nii nagu täna.

Hoia inimesi. See peaks Sulle lihtne olema, Sa meeldid inimestele. Tean, tean, Sa ei usu seda, aga nii on. Sa pead ise ainult naaatukene initsiatiivi ilmutama. Ära muutu mugavaks, ole lahke kõikide vastu.

Armastusest tahad Sa ka kindlasti kuulda. Sellega on nii, et kuigi Sa seda hirmsasti ihaldad ja soovid, siis õnne Sul selles pole. Ja mitte valede valikute või mingi needuse tõttu, vaid Sul on armastusest vale arusaam. Armastus pole midagi, mida Sa koged või saad, see on miski, mida ise pead tundma ja kinkima. Ühel päeval muutub see klišeeks, aga esiteks peaksid Sa õppima armastama iseennast. Ühel päeval tulevad Su ellu inimesed, kes Sind selles osas aitavad. Seni püüa enda vastu vähem karm olla. 

Ja üks asi veel! Tee rohkem pilte ja lase endast teha. 

Sinu vanem, aga mitte oluliselt targem, parim sõber. 

“Kõik mu mured mannetud”

“All My Puny Sorrows”

Miriam Toews

Tõlkinud Triinu Tael

Toimetanud Linda Liblikas

Kirjastus “Hea Lugu”, 2021

278 lk

Ma ilmselt ei peaks üldse siin mingit arvamust kirjutama. Ma nimelt ei lugenudki seda raamatut lõpuni. Ma püüdsin küll, tõesti püüdsin. Ja asi polnud tekstis. Hästi kirjutatud ja teema ka parajalt intrigeeriv. Aga no praegusel eluhetkel üldse mitte minule. Ehk oleksin suutnud ka lõpuni end läbi närida, kui oleks sundinud, aga ma ei tahtnud. Lõpuks enam ei tahtnud. Jätan selle raamatu meelde ja kunagi tulevikus vaatan uuesti, siis kui tunnen, et on õige aeg.

Aga raamat (see pool, mis ma lugesin) räägib ühest omapärasest perest ja õest, kes on kaunis ning geniaalne, kuid sellele vaatamata ei taha elada. Ning kuidas teised kõik – pere ja sõbrad, võhivõõrad koguni, – teevad üliinimlikke pingutusi selle nimel, et inimest, kes endas kuidagi elutahet ei leia, väevõimuga elu juures hoida. Ja ma mõtlen, et kas tõesti peab elu hoidma iga hinna eest? Jah, loomulikult on elu kingitus ja suur vedamine ning õnn, aga no kui inimene ei taha, siis milleks? Hästi palju olen sel teemal endamisi arutanud ka riskiraseduste ja enneaegsete laste puhul. Jah, ma ise ei teeks aborti, tõenäoliselt. Õnneks pole mul olnud hetke elus, kus ma peaks seda kaaluma ja nüüd enam ei tule ka. Aga samas ma arvan, et kõiki rasedusi pole vaja lõpuni kanda ja kõiki vastsündinuid kõikvõimalike vahenditega elu juures hoida. Sest mõni elu, olgem ausad, pole teinud maailma paremaks paigaks. 

Ja kui beebide puhul veel kuidagi ma mõistan seda, et säilitatakse. Aga kui täiskasvanu ei leia enam endas elutahet, kas siis tõesti peab teda hoidma? Las ta siis läheb. Ju tema sisemine ängistus on kasvanud nii suureks, et iga hingetõmme valmistab piina. Kui inimene on füüsilistes valudes, siis mõnes riigis on ju abistatud enesetapp tänasel päeval aktsepteeritav väljapääs, miks siis ei võiks sama suhtumine olla emotsionaalse valu puhul? Oli aeg, kus depressioon ei olnud haigus. Praegu tunnistab enamik, et kuigi masendust ei näe nii nagu luumurdu, ei tähenda see, et see haiget ei või teha ja inimese normaalset elurütmi ei segaks. 

Muidugi tuleb siin vahet teha, kas tegemist on tõesti sooviga surra, või on see appikarje. Usun, et enamik inimesi on vahel tundnud soovi asjale punkt panna. Olen ise sildade peal jalutanud ja arutlenud, et kas see on ikka piisavalt kõrge, sest jääda halvatuks ja kellelegi koormaks ma ei taha. Tavaliselt järgneb sellele mõte, et see oleks minust väga isekas. Keegi peab seda laipa sealt kokku kraapima ja puusärki kühveldama, keegi peab organiseerima mingit matust, võimalik et koguni ärasaatmist. Mida arvavad allesjäänud? Kas see jääb neile hingele koormaks? “Sina oledki selle draamakuninganna poeg! Oh sind vaesekest!” Lisaks kõik juriidilised küsimused, mis tuleb lahendada, kui päranditeema esile kerkib. Ühesõnaga, mul on vastutustundlikum edasi elada.

***

“Tunnen hirmu lõhna ja taipan, et see tuleb mu enda küljest. Mul poleks nagu piisavalt nahka, need osad minust, mis peaksid kaetud olema, oleksid nagu paljad.”

***

Aga jah, nagu öeldud, siis tegelikult on mu praegune elu kõigest sellest nii kaugel kui üldse olla saab. Ei mingeid sildasid ega tabletipurke. Ja raamat ise vist sobibki paremini neile, kes aegajalt leiavad end elu mõttekuse üle arutlemas. Et nad näeks seda teist poolt. Tajuks, mida mõtlevad ja tunnevad need, kes on nende ümber, kui väsitav see neile on, kui traumeeriv. Võibolla paneb see neid elu veidi rohkem hindama. Ja noh, kui ei pane… 

Puhkused puhatud

Selleks suveks on mu puhkused puhatud. Vähemalt usutavasti on nii. Eriti kusagil pole käinud, ega midagi erilist teinud. Kodus lebotanud, ühest toast teise raamatuid tassinud, pesu pesnud, lilli kastnud. Korra sai Haapsalus käidud. Ning Hiiumaale jõudsin ka.

Aga muidu on üsna sündmustevaene puhkus olnud. Kui nüüd viksilt ja viisakalt ette kanda. 😉