Filosofeerin

Olen viimasel ajal mõelnud rohkem armastusest. Et kuidas see tekib ja kuidas ta kaob. Armastusest on muidugi palju targemad ja haritumad kõvasti kirjutanud, rääkinud, laulnud ja luuletanud. Minule on hakanud aga tunduma, et armastus ei ole üldse seotud konkreetsete inimestega. Et sõltumata ihaldusobjektist, on armastus olemas ihaldajas, või siis teda pole.

Kohe selgitan.

Ütleme, et armastus on tunne, mis meie sees elab. Olgu, fain, ütleme, et minu sees. Sünnihetkel on minus armastus. Esialgu armastan ma oma vanemaid. Kui ma kasvan, siis kasvab ka minu armastus ja minu südamesse mahub uusi inimesi – sõpru, sugulasi, kallimaid. Ja milliseks see armastus kujuneb, sõltub mõnevõrra ka nendest teistest, kes peegeldavad minu emotsioone või neelavad neid. Et siis sisuliselt on armastus muutumatu, muutub ainult objekt. Kord saab suurema tähelepanu üks objekt ja sõltuvalt sellest, kuidas ta minu tunnetele reageerib, see armastus kas püsib või liigub järgmisele subjektile.

Eriti teravalt ilmneb see romantilistes suhetes. Mul võivad olla erinevad armumised, aga sisenen ma kõikidesse suhetesse samal viisil. Mina käitun igas suhtes täpselt sama moodi. Kuidas see edasi hakkab kulgema, sõltub teisest, meie ühisest sünergiast.

Või räägime armastusest laste vastu. Jah, muidugi ma armastan oma lapsi. Võrdselt. Väljast jääb mulje, et ma armastan ühte rohkem kui teist, kuigi see nii ei ole. Lihtsalt mõni lastest reageerib minu armastusväljendusele nii, et see paistab välja eredamalt ja teise puhul kahvatumalt. Armastus on sama, objekt erinev.

See vist on natuke nagu see armastuse 5 keelt. Miks mõni suhe on eriline, sest me oleme leidnud objekti, kellega räägime ühte armastuse keelt, sümboolselt. Tean küll, et see on veidi keerulisem, kui üks ühele, sest tihti on nii, et armastust ilmutades räägime üht keelt (minu puhul on see teenete osutamine ja kingituste tegemine), aga vastu võttes vahetame seda (siis hindan hoopis ilusaid sõnu, tähelepanu ja aega). Mis tähendab, et minuga peaks klappima isik, kes väljendab oma armastust sellega, et võtab minu jaoks aega ja külvab mu üle imetluse ning kiidulauluga, hinnates ise kingitusi ja väikseid teeneid.

Laste isaga rääkisime sama armastuse keelt. Selles mõttes, et me mõlemad tegime teeneid ja kingitusi, aga ootasime imetlust ja tähelepanu. No ja te teate, et mõlemad arvasid, et teine ei armasta teda.

Et siis, ma käin ringi oma selle armastusega ja otsin kedagi, kelle peale see välja valada. Valan natuke ühele ja pisut teisele, kuni leiangi selle, kes sellele minu arusaamise järgi õigesti reageerib.

Tähendab, minu teekond jätkub. Selle õige juurde. Tean, et ma olen siin rohkem kui vaja välja hõiganud, et ma tegelikult ei taha kedagi ja pole mulle neid mehepässakaid vaja, aga tõsiasi on see, et mind teeb õnnelikuks hoolitsemine. Oma lapsed olen osanud nii asjalikeks kasvatada, et nad seda hoolitsust enam ei vaja ja isegi kui vajaks, siis välja hakkavad kolima riburada pidi. Et siis, mul on vaja objekti kelle eest hoolitseda. Võtaks mõne kodutu kassi, aga hing ihaldab rohkem mõnd kodutut meest. Mitte tingimata kodutut, per se, aga saate mõttest aru.

Aprillis olen väljas käinud 8 erineva noormehega. Mõnega rohkem, kui korra. Ühegi kohta mul halba sõna öelda pole, kõik on omamoodi toredad olnud. Aga seda õiget tunnet pole olnud. Seda, et too nüüd ongi see, kellele oma pangetäis karmi armastust pähe kallata. Võiks isegi öelda, et osa minust on lootuse kaotanud. Nende 8 noormehega kohtudes pole mul enne kohtumist ühegagi olnud ärevust või närvikõdi. Ja see pole olnud otseselt halb. Sest neil enamasti on ikka mingi ärevus sees. Loomulik ka. Kui ma ka korra kuus või harvem uue inimesega kohtuks, siis mul ilmselt ka oleks, aga nii… noh, minu kaotus, nende võit. Sest tänu minu rahulikule olekule, rahunevad nemad ka kiiresti ja kõik need kohtumised on olnud mõnusad ja toredad. Juttu on kõigiga olnud vahva puhuda. Lihtsalt isiklikult mina pole ühegi vastu tundnud meeletut füüsilist tõmmet ja liblikaid. Samas, ma annan endale aru, et mul võtabki aega, et liblikad tekiks, sest mul on oluline liblikate tekkimiseks turvatunne ja tuttavlikkus. Minul tekivad liblikad hiljem. Kui teine on juba mulle lähedaseks muutunud. Siis tuleb ka see füüsiline tõmme.

Ühest asjast veel. Olen kohtunud mitme mehega, kes raiuvad, kuidas nad üldse tegelikult suhet ei taha. Et neil on niigi hea üksi. Sõpru on. Hobisid ka. Aga ikkagi tahavad kokku saada ja mängida mingit suhtemoodi asja. Ma ei saa sellest aru. Kas see on nüüd see koht kus valetatakse endale, et mitte näida klammerduv ja needy? Või tahavad need mehed ainult füüsilist rahuldust? Ja siis nad äratavad naises tunded, nad näevad kõvasti vaeva, et need tunded tekiks. Kui need on tekkinud, öeldakse, et mul pole sinu jaoks tegelikult aega ja ma ei taha sulle haiget teha, aga oleme sõbrad edasi. Miks seda tehakse? Mul meenub alati Nipernaadi, kui selline lugu kordub. Kuidas ta ka nägi vaeva ja higistas, et mu tähelepanu saada, ja kuidas ta siis hoopis sõprust tahtis ning aastaid hiljem solvus, sest tal olla oma universumis minu jaoks tool ja nüüd kui ma sellele istuda ei suvatse, on tal süda murtud. Andke andeks, aga WTF? Teoreetiliselt on muidugi kena, et mees kohe alguses teatab, et mul on siin kiire elu ja ei pruugi sinu jaoks nii palju aega olla, kui sulle meeldiks. Aga kas see on piisav põhjus, miks mitte seda olemasolevat vaba aega teineteisega jagada? No ja siis, et sellest asjast ei tule eluarmastust? Aga kui sa ei proovi, siis kuidas sa tead? Esiteks. Teiseks. Kui see on ka lühike suhe, kas see on siis nii kohutav? Ma olin ka ainult 13 aastat abielus. Ja kui see lõppes, siis see lõppes. See ei tähenda, et kõik selle suhte juures on sellepärast halb ja kohutav. Palju head tuli sellest ka. Ma küll ei kahetse, et mul see kogemus on. Samamoodi ei kahetse ma seda pooleaastast suhet Nipernaadiga, sest see 6 kuud oli üliilus. Kui hakata ette muretsema, mis võib kõik valesti minna, siis ei saa ju üldse elada. Ma võin kõigile teile, kes te kohutavalt tulevikku kardate ja ei julge midagi eriti teha, kohe täna välja öelda, et mitte keegi meist siit eluga ei pääse. Kui nii hirmus on, siis soovitan minna metsa, võtta valge lina kaasa, sambla peale pikali heita ja oodata, et see õudus kiiresti läbi saaks. Elu ongi üks suur õnnemäng. Ja maja võidab alati. Isegi kui korraks tundub, et mul läheb hästi, mul on head kaardid või suudan oma edu välja bluffida, siis päeva lõpuks maja võidab alati ja me kõik kaotame oma elu. Aga kuniks seda on, kas siis ei võiks seda sajaga nautida?

Mõistmisest ja aktsepteerimisest

Lugesin VVNe üht vanemat postitust ja tundsin, et ma kunagi mõtlesin ka nii, et ma soovin nii väga, et mind mõistetaks. Et saadaks aru, miks ma olen selline nagu olen, miks teen ühtesid või teisi valikuid. Kuid viimasel ajal ma tajun, et enam see mõistmine pole mulle tähtis. Ega ma ise ka endast lõpuni ju tegelikult aru ei saa. Viimase poole aasta jooksul tehtud suured muutused elu põhiväärtustes ei ole loogilised ega ratsionaalselt selgitatavad. Kuigi ma elu eest üritan. Lihtsalt mingite tegurite tagajärjel olen jõudnud murranguni, kust ma tunnen, et eelneva jätkamine pole enam võimalik/ ei tee mind õnnelikuks/ on muutunud minu jaoks mõttetuks ja ma loobungi, või siis valin selle asemel muu, mis on võimalik, teeb mind õnnelikuks ja on mõttekas.

Kui ma langetasin lõpuks selle otsuse, et ma oma kogudusest lahkun, siis seda otsust ei mõistetud. Loogiline. Alles aasta tagasi kirjutasin ma vist ise siinsamas blogis, kui õnnelik ja rahul ma olen oma valitud usuga. Ja siis, pealtnäha üleöö, ma enam ei taha. Ja mitu kuud sellesse suhtutigi nii, et see on tuju, hetkeemotsioon, maga lihtsalt välja ja homme on sul parem. See otsus näis väljast nii ebaloogiline, et see ei saanud ju olla ratsionaalne, läbimõeldud, plusside ja miinuste analüüsi tulemus. See pidi olema emotsioon. Depression. Koroona-masendus. Madal D-vitamiini tase. See pidi.

Eks ma püüdsin seda otsust põhjendada ja selgitada ka, kirjeldada, et mis mu sees toimub ja miks. Justkui saadi aru, öeldi, et on jah, loogiline, aga äkki see tunne läheb sul ikkagi mööda. Tüütu. Üht ja sama asja seletada. Lõpuks see mõistmine polnudki enam teemaks. Ei peagi aru saama. Ega ju uskmatud ei saa ka aru, et miks mõni Jumalat tahab uskuda, seleta kuitahes loogiliselt, ikka pööritatakse silmi ja eeldatakse, et ajupestud.

Mõnel juhul on isegi nii, et mida rohkem ja paremini tahad seletada ning end mõistetavaks muuta, seda hullem on tulemus. Muutud hüsteeriliseks ja siis ei saa lõpuks ise ka aru, et mis jutu mõte oli või kuhu sellega jõuda tahtsid. Kuulaja vaatabki, et näe, emotsionaalne, ise ka ei tea, mis mõtleb või tahab. 

Aga aktsepteerida saab ka neid, keda ei mõisteta. Suurem osa ühiskonnast on selleks võimeline. See pole empaatia. Või kui, siis ehk pisut. Pigem on see leppimine, et kuigi tal pole nii nagu mul, siis see on okei ja midagi hullu ei juhtu.

Ja seda aktsepteerimist vajan ma küll. Et ei hakataks mind solvama väites, et ma ei tea mida tahan, sest mul on emotsioonid ja hormoonid. Loomulikult on. Muide, kõigile, kes te arvate, et inimesed oma otsuseid ratsionaalselt langetavad, unustage see muinasjutt ära. Inimene on emotsionaalne olend. Ratsionaalselt teevad kõiki otsuseid psühhopaadid, need kes pole võimelised emotsioone tundma, ainult neid matkima. Te ei taha tegelikult olla ratsionaalsed, uskuge mind.

Võibolla on mul lihtne seda rääkida, sest ma olen alati tundnud, et ma ei sobitu õieti kuhugi. Miks ma sellest blogist ka kümne küünega kinni hoian, siin tunnen, et isegi kui mu lugejad ei ole nõus ega mõista, siis nad võtavad mind sellisena nagu olen. Mind aktsepteeritakse, isegi kui ei mõisteta. Ja minu jaoks on see omamoodi poolehoiu ja kiindumuse ilming.

Kuidas ma oma nutikella üritasin üle trumbata

Kõik sai alguse sellest, nagu see minu puhul ikka saab, et mulle ei meeldinud enam kaalunumber, mis mind hommikul tervitas. Sisuliselt veebruarist olin ju kodus istunud ja minimaalselt liigutanud, lisaks veel tundsin pärast oppi, et tahaks oma keha hellitada ja olin kuidagi paistes igast otsast. Jah, ütleme suures plaanis midagi hullu polnud, olin ehk umbes 2 kilo juurde võtnud, aga kuna mulle näis, et see kaal on kõik puhas pekk, siis riided ka ei istunud enam ilusti, oli ebamugav ja teate küll kuidas nende sigade ja kärnas kärssadega on.

Ehk siis, märtsi lõpus, lihavõttenädalal otsustasin, et võtan ennast kokku ja juuniks saledaks. Kaks kilo on selline 4 kuni 6 nädalane projekt. Jah, loomulikult on võimalik kiiremini ka maha saada, üldse ei vaidle, aga enda puhul tean, et mis kiirelt läheb see hõlpsalt tuleb. Tagasi, ja võtab veel paar-kolm oma lähedasemat semu ka kaasa. 

Algus oli vaikne, panin oma kella käele, hakkasin uuesti oma sööke-jooke MyFitnessPal äppi logima ja suurendasin sammude arvu. Võrdluseks nüüd, arvestades, et ma pikalt üldse ei liigutanud ja osadel päevadel oma Garminit randmelegi ei pannud, siis 29.03 oli mul eesmärk täiskõndida kõigest 4769 sammu. Vaadake, Garmin on minu meelest nutikelladest selles osas nii armas, et ta vaatab üle, palju sa keskmiselt kõnnid. Ja kuna ma pikalt ei kõndinud, siis ta ei pane tuimalt iga päev sulle 10 000 sammu eesmärgiks, vaid motiveerib tasakesi. Umbes, et noh, eile ei teinud mõhkugi, püüa täna vähemalt pool rehkedusest, on ju. Ja siis vastavalt, kui sa oma 100% täis sammud, hakkab ta iga päev sulle natuke rohkem samme eesmärgiks seadma. Võibolla teevad seda teised nutikellad ka, ma ei tea, aga vähemalt minu odavam Fitbit seda ei teinud. Postituse kirjutamise päeval oli mu eesmärgiks täis käia 16 250 sammu. Selleks ajaks oli mul välja kujunenud hasart, et nui neljaks, lähen kasvõi 23.45 kõndima, ma pean selle 100% normist täis saama.

Aga teate kui kaua peab kõndima, et jalutada kokku 15 000 + sammu? No kaua, paar tundi vähemalt. Aga mul pole ju aega iga õhtu muudkui kõndida. Või noh, on, sest jõusaalid on kinni, aga ikka jäi samme puudu. Tulen oma kahetunniselt matkalt tagasi ja vaatan, et ikka veel circa 4000 sammu puudu. 

Sõnaga, ma hakkasin jooksmas käima. Sest nii läbin ma vahemaad kiiremini ja saan sammud täis. Ise elan oma elu keeruliseks, tean küll. 

Jooksmisest olen ma kirjutanud siin mitu korda. Et kuidas ma ei saa, sest põlved. Ehtne vanainimese jutt. No sel kevadel olen põlvede pärast ühe jooksu pidanud lühemaks lõikama, aga see oli mul kõige esimene ja ma arvan, et kui mul oleks tempo olnud mõistlikum, siis oleks selle ka kenasti sooritanud. Mul läheb tempo liiga kõrgeks, kui ma kuulan liiga intensiivset playlisti. Lisaks, ma arvan, et need jalutuskäigud, mis osad olid ikka üsna kiired, olid ka heaks alguseks, et ma kohe suure hurraaga ei kukkunud sprintima nagu kevadine varss. Et siis tasa ja targu. Eilne jooks näiteks oli juba päris ilus mu enda meelest, 6 km 30 minuti jooksul. Samme tuli ka omajagu.

See ei olnud muidugi kõik. Sest lisaks vaatasin ma ka oma toitumise üle. Lihtsad väikesed muudatused. Esiteks otsustasin, et õhtuti pärast kuute ma enam ei söö. Teiseks loobusin alkoholist. Rohkem rõhku puu ja köögiviljadele. Midagi muud otseselt ei teinud. Kuna mu toitumine on aastaid olnud selline, et ma eelistan väiksema rasvasisaldusega koori ja piimasid, saia asemel sepik, seaprae asemel kanafilee jne, siis selles vallas polnud vaja midagi muuta. Või olgu, tortide kaloreid uurisin küll rohkem kui muidu. Sest teate, elus peavad siiski mõned rõõmud isegi dieeti pidades olema. Ja minu rõõm on maiustused. See lihtsalt on nii. Vett kaanin ma ka nagunii juba rohkem kui 2 liitrit päevas, seda ka eriti palju rohkem ei hakanud jooma.

Jah, kaal langes, riided mahtusid uuesti selga ja vähemalt nutikaalu järgi on ka rasvaprotsent jõudsalt kahanenud, ehk siis lootust on, et kõik see kaal mis kadus on peamiselt peki arvelt.

Nagu näete, pole mul geenidega vedanud ja pole mul ka mingit imenippi. Selleks, et olla sale, on vaja teha tööd ja puhuti enda vastu ka range olla. Seada mõistlikke eesmärke – kuni pool kilo kaalukaotust nädalas, mitte rohkem – ja nii ta tuleb. Ja jääb. Ilma semudeta.

Aga nüüd on mul muidugi mure selle Garminiga. Ta nii hoolega iga päev tõstab mu sammueesmärki, et ma varsti pean igal pool joostes käima, et oma sammud täis saada. Huvitav, kas mingi hetk ta jõuab järeldusele, et nüüd küll juba aitab, et pole vaja inimest surnuks ka utsitada või pole ta veel nii nutikas?

Ja siia lõppu üks pilt minust enne jooksu. Panin kõik kenasti ennast valmis ja siis avastasin, et mul on vist kõik see juurde võetud kaal rindadesse läinud, sest ma näen välja nagu oleks just rinnaopilt tulnud. Võin kinnitada, sellist asja pole veel olnud. Ühel päeval. Enne seda peab teised asjad korda saama. Aga noh, naljakas oli. 

Aa, üks asi veel. Kuna ma tean, et mu lugejate hulgas on väga tarku inimesi ja ma tahaks ka ennast tiba harida, siis kas keegi oskab öelda, mis taimega on tegu alloleval fotol? Ma olen neid see kevad igal pool näinud ja no oleks huvitav teada, et millega tegu.