Viies kohting

Käisin kohtingul. Mehega. Ma tunnen, et tänapäeval on oluline sugu ka ära mainida. Tagantjärgi hinnates, see polnud kõige mõistlikum. Nimelt, kuna ma ei võta jätkuvalt seda asja kuigi tõsiselt, siis mingit restorani ja muud hullult tõsist asja ma ei soovi ette võtta, ja teiseks, mul pole aega, ja kolmandaks ma ei taha loobuda oma tavapärasest rutiinist mingi mehe pärast, kellest 90% tõenäosusega nagunii midagi tõsist ei tule. Teate ju küll, esiteks peab suudlema 99 kärnkonna, kuni avaneb võimalus suudelda… noh, konna.

Niisiis, pakkusin, et lähme koos trenni. Ma olin kõik läbimõelnud (on luba naerda) ja läksime klubisse, kus ma pole juba kuid oma nägu näidanud. Lootuses, et ma ühegi tuttava otsa ei koperda. Jah, võite veel rohkem naerda. Kõrval märkusena: ma pean ennast nüüd introverdiks, inimeseks kes on täiesti õnnelik, kui ei pea teistega suhtlema. Ise ei otsi kontakti ja olen pigem tagasihoidlik suhtleja. Kuidas see võimalik on, et mul on igas MyFitnessi klubis sada tuttavat nägu ees? Ah? What is this sorcery? Loomulikult koperdasin ma mitme tuttava otsa! Aga olgu. Kaaslasega leppisime kokku, et kohtume enne klubi ja läheme koos sisse.

Ta jäi hiljaks! Aga vähemalt teatas ja ma läksin juba sisse treenima. Veel uurisin, et kas me lepime midagi konkreetset kokku, aga ta oli äärmiselt enesekindel, et ta leiab mu üles. Ei leidnud. Käis minust mitu korda mööda ja isegi ei kahtlustanud, et see mina võiksin olla. Korraks ma juba lootsin, et mul kohe eriti hästi vedas ja ma ei peagi temaga kohtuma ning mis selle juures kõige parem – mina olen kõik õigesti teinud, õigel ajal kohale ilmunud, igatepidi pakkunud välja võimalusi kohtumiseks ja tulem on see, et tema on mölakas! Sest pärast saan ma öelda, et näed, tulin, ootasin ja sina lihtsalt ei tahtnud mind tunda!

Nüüd te küsite, et miks ma siis ise ei astunud ligi, kui ma nägin, et inimene mind otsib? Noh, sest ta polnud selline, kui ma teda ette olin kujutanud. Ja lisaks, tal oli kapuutsiga pusa seljas ja kapuuts üle silmade tõmmatud. Minu meelest mehed, kes nõnda trennis käivad, noh, nad on veidrikud. Miks ma peaks ise vabatahtlikult sellise juurde minema?

Lõpuks, 45 minutit hiljem, ta siiski leidis mu. Ja tuli kallistama! Nagu, pange end korraks minu olukorda. Ma olen 45 minutit trenni teinud, ma olen higine. Tema on 30 minutit mööda spordiklubi traavinud mind otsides, üldsegi mitte vähem higine. Kümne meetri raadiuses on umbes 8 minu trennisemu. Ja siis tuleb see lühike, 172 cm pikk… ma ei tea, mehelaadne toode, kapuutsis ja kukub mind, kes ma olen liibuvates trenniriietes, mis on minu mõistes sisuliselt alasti, puutuma. Nagu, mis sul viga on!

Okei, fain, tuli küsis, et kaua ma veel teen, sest edasi võiks ujulasse minna. Mul oligi viimane seeria, seega põhimõtteliselt olin ma viieka pärast valmis. Leppisime siis kokku, et kohtume ujulas.

Tegin oma seeria lõpuni, puhastasin kangi ja liikusin riietusruumi. Vahetasin riided, loputasin end, ajasin trikoo selga ja läksin aurusauna. Mees lasi mul jälle oodata, hiiglama kaua. Kuni ma seal istusin ja tundsin kuidas mu kulmud ja põsed kõik Tim Burtoni karikatuuriks sulab, asutus aurusauna üks teine mees. Võttis seina pealt dušši ja lasi sellega üle pingi, kuhu istuda kavatses. Ning viimase joa külma vett lasi üle minu jala. Endal oli selline kaval pilk silmis, et kuidas ma reageerin. Ma ei reageerinud. Sest ma olen tuim eestlane. Aga ma registreerisin selle tema pilgu ära ning kui ta ennast mõnusalt pingi peale sättis, siis mainisin, et see tema pilk reetis, et minu märjaks kastmine ei olnud õnnetus. No ja siis me jutustasime seal selle mehega. Tahate teada kui kahju mul oli, et ma tegelikult olin kohtingul kellegi teisega? No ikka oli kahju. Aga jah, mis teha…

Lõpuks ilmus välja see teine mees ja ma isegi korraks mõtlesin, et kuna ta mind pidevalt ootele jätab, siis see oleks talle päris paras, kui ma lähekski hoopis selle teise tüübiga kaasa. Aga minu viga on see, et ma olen liiga viisakas. Pange tähele, kui ma kunagi kellelegi naiseks lähen, siis ka ilmselt viisakusest, mitte suurest armastusest.

Ei noh, jutu poolest polnud väga õudne see tüüp. Sain väga põhjaliku ülevaate tema tervislikust seisundist, millal ja mis kaebustega viimati perearsti külastas, millised lihasgrupid tal eile valutasid, millised täna, kui suur miinus ta silmadel on (ühel 3,5 ja teisel 6) ja nõnda edasi. Ainult psüühiliste probleemideni ei jõudnud, sest ma mainisin, et pean koju minema, kuna mul on kodus sada näljast last. (Jumal tänatud, et mul on lapsed, keda saab igal sobival hetkel vabanduseks tuua ja keegi ei köhi ka.)

Siinkohal on oluline mainida, et minu neljas kohting, paar päeva enne viiendat, oli suhteliselt kohutav. Too mees ei meeldinud mulle üldse ja ometi solvusin ma väga, kui tema ei olnud huvitatud minust. Mis õigusega sa pole minust huvitatud! Nagu, jah, ma võin kiiksuga olla ja mul on neli last, aga sina oled lühike, eks! Ja õllekõhuga. Ja olgu, ütleme, et minu meeter kuuskendneli pole ka just teab mis kasv, aga mina olen väike ja nunnu, sina jällegi oled… lihtsalt lühike! Ja minu lapsed kasvavad suureks, ning kiiksudest saab “iseloom”, ja mis kõige olulisem – mina saan panna kontsad alla – ha-haa! Aga sina oled päeva lõpuks ikkagi lühike!

Ja suures plaanis see kõik on ebaoluline. Mis selle asja oluliseks ja keeruliseks ajab on see, et pärast sellist nõmedat kohtumist olen ma ju haavatav. Mu ego on just haiget saanud, et ma võtan iga vähegi normaalset meest nagu issanda õnnistust. Ja see, mu sõbrad, on halb. Sest nii võib igasugust jama endale koju vedada.

Minu magus elu

Ma armastan rutiini. Olen alati seda armastanud. Ma süüdistan selles oma isa. Temaga polnud kunagi mingit rutiini. Oli ainult tohutu ebakindlus. Alaline. Kunagi ei teadnud, mis tujus ta koju tuleb või mis mõtetega hommikul ärkab. Aga lastele on oluline stabiilsus ja turvatunne.

Seetõttu ongi mu elu lõpmata igav. Iga päev on ära vahetamiseni sarnane eelmisega. Ja siis mul hakkab igav. Ja igavusest hakkan ma tegema rumalaid asju. Seetõttu ma vahel natuke surgin end tagant, et ma lollustega ei tegeleks. Nii öelda tulen oma mugavustsoonist välja. Vahetan trenne, sean endale eesmärke, millel pole muud eesmärki, kui see, et mul oleks veidikenegi mõttetegevust.

Nii jõudsin ma selleni, et otsustasin kaheks nädalaks suhkrust loobuda. Sest lihtsalt. Ei olnud mul kaaluga kana kitkuda ega muud põhjust. Polnud isegi seda, et ma kuidagi rohkem oleks käe kommikausi suunas sirutanud. Ma tahtsin ennast lihtsalt proovile panna (märkasid, Mae, ma ei esitanud endale väljakutset 😉).

Tunnistan kohe, et ma tegin seda asja natuke pooliku südamega. Ma ei olnud enda vastu kohutavalt range. Ei ajanud toitudes näpuga järge, et kas kuhugi on veidi suhkrut lisatud, näiteks siis kui ma aegajalt mõne valmissalati ostsin. Ka ei loobunud ma oma lemmikmagustoidust – kodujuust murakamoosiga. 

Esimesed kaks päeva möödusid nagu muuseas. Pidin endale vaid meelde tuletama, et ma ei söö praegu komme ja piparkooke. Kolmas ja neljas päev olid kõige raskemad. Siis ikka väga isutas millegi patuselt magusa järele. Viiendaks päevaks oli mul juba peast pühitud, et ma suhkrut ei söö. Mitte selles mõttes, et ma alla andsin ja peotäite kaupa suhkrut sisse ahmisin, vaid ma ei mõelnud magusale üldse. 

Mida ma siis tegin

Alustasin oma ülesandega 14.10.2020. Vist. Võisin alustada ka juba 13.10, aga esimesed fotod suhkruvabadest valikutest on mul telefonis 14.10., seega siis kindlasti alustasin. Asendasin kommid puuviljadega. Kui kohe õudne magusaisu oli, siis sõin kuivatatud puuvilju. Mul oli alguses üks sõber ka, kellega me üksteist motiveerisime, aga siis tema kadus ära ja ma jäin üksi. Koos on lihtsam, motivatsioon on kõrgem. 

Lisaks suhkrule loobusin ma ka valgest jahust. Ei söönud saiakesi, küpsiseid, pirukaid. Ei saanud isegi džinn toonikut võtta, sest noh, toonikus on ju teadupärast 40% suhkrut lisatud. Ja lööge või maha, aga ma põhimõtteliselt ei joo suhkruvabasid limpse. See keemia, mis neis on, on minu arusaamise järgi kordades mürgisem, kui natuke valget surma. 

Kuidas mul läks

Suhkrust loobumine kaalu ei langetanud. Ma pakun, et ma vist juba varem ei söönud seda nii suurtes kogustes, et see kuidagi reaalselt mu kehakoostist märkimisväärselt mõjutanud oleks. Kaalu number kõikus selle kahe nädala jooksul umbes pool kilo. Täiesti tühine number minu meelest, arvestades, et ma olen siin vahepeal suutnud kahe päevaga ka kolm kilo alla võtta. Ka rasvaprotsent ei langenud eriti.

Mis aga langes, oli tuju. Ma olen Snickersit süües palju rõõmsam inimene. Tüli küll ei norinud, aga ise tundsin, et mul on vähem energiat ja rõõmsameelsus oli ka kadunud.

Kokkuvõte

Tore oli, ennast proovile panna. Uhke olen küll, et hakkama sain. Aga seda, et ma tunneks, et mu organism on nüüd hullult puhas ja öko ning tervislik, seda pole. Praegu küll isusid pole, aga ma usun, et teatud asjad lülitan oma menüüsse tagasi, iseäranis talveperioodiks, Näiteks šokolaadi. Sest uuringute põhjal kogevad need, kes regulaarselt šokolaadi söövad lausa 70% vähem depressiooni sümptomeid (link).

Vahel sul on lihtsalt vaja seda karu

Laupäeval käis külas sõbranna. Rääkisime. Asjadest. Elust. Lahkudes mainis, et mul on esikus armas pink. On küll, mulle ka meeldib. Pingil istub mul karu. Pehme plüüsist mänguasi. Alles hiljuti ostsin. Ostsin küll selleks, et selle taustal pilte teha, aga tegelikult oli see vist kõigest vabandus. Ma olen juba tükk aega tundnud hinges sellisest sõbrast puudust. 

Karu vallandas ka sõbrannas ühe loo. Nimelt mitte väga ammu aega tagasi kaotas ta oma abikaasa. Nad olid pikalt koos. Pärast lesestumist elas ta oma elu edasi nii nagu oskas. Kuna tal on maailma kõige suurem süda, siis aitas ta ka edaspidi teisi. Ja muuhulgas oma õde. Kelle last ta hoidis. Varem on ta oma laste mänguasju õe tütrele viinud. Ja nii, hoides tüdrukut, nägi ta tema mänguasjade hulgas üht karu, karu, mis kunagi oli kuulunud tema tütrele, aga jõudnud järjega järgmise põlvkonna mänguasjade hulka. Ja nähes seda karu, tundis ta, et see ongi see, mida tal just praegu vaja on. Küsis tüdrukult, et kas ta võib seda karu natukeseks laenata? Ja laps lubas. Tõsi, ta oleks pidanud oma õega sellest rääkima, aga ununes. Ja mõned nädalad hiljem, kui õde märkas, et see karu oli otsapidi jõudnud minu sõbranna koju, tekitas sellest suure draama. No jah, ma saan ka temast aru. 

See ei pea olema loogiline, teised ei pea seda mõistma, sa ise ei pea seda mõistma, see lihtsalt on nii. Et sel hetkel on karu kõikide su probleemide lahendus.

Karu võib tulla erinevates kostüümides. Ta võib olla pehme ja karune või jahe ja marjane. Ta võib olla naabrimehe kujuline, kes sinuga koos veini joob, kui su süda on ühe teise pärast murdunud, või ebastabiilse sõbranna näoga, kes sind reede õhtul ühest baarist teise veab. 

Ja meil on kõigil olnud elus hetki, kus me vajame karu. Ja me mäletame seda karu pärast veel aastaid. Karu on nagu diplom selle eest, et meiega on nüüd kõik hästi, me saime hakkama, me ei lõiganud oma veene läbi.