“Ei öelnud, et kahetseb”

“Ei kertonut katuvansa. Vaellusromaani”

Tommi Kinnunen

Tõlkinud Jan Kaus

Toimetanud Kai Nurmik

Kirjastus Varrak, 2022

254lk

“Ma ütlen ainult nii palju, et iial ei tuleks kahelda, kas mu laps on mulle kõige tähtsam. Ühe korra võid seda teha, aga teist korda ära kõvasti välja ütle. Inimest, kelle muredest sa midagi ei tea, pole mõtet kadestada. Kõigi elu pole samasugune nagu sul. Me ülejäänud peame langetama otsuseid nii, nagu suudame.” 

***

Väga raske on selle raamatu kohta midagi kirjutada. Ma olen siin mitu korda alustanud ja teksti kustutanud. Pool aastat tagasi poleks probleemi olnud, aga nüüd…

Lugu algab sellega, et sõda lõppeb. Teine maailmasõda. Sõdurid lahkuvad ja koos nendega ka mõned pruudid, kel on õnnestunud titt põlle alla sebida. Saksa sõdurid ja Soome tüdrukud. Ühel hetkel on naised, kes olid “õigel” poolel vaenlase litsid ja määratud sõjavangideks. Ja sealt algabki nende lugu. Juuksed aetakse maha, passid korjatakse käest, nad aetakse veoauto kasti ja algab nende tee koju. Või mis kodu see enam on? Ja kas üldse on? Kas ootab neid seal keegi ja kas on kohtagi, kus keegi võiks oodata? Olles valmis selleks, et kodumaal ootab neid vangla või vähemalt suuremat sorti hukkamõist, leiavad nad end ootamatult hoopis veoautojuhi armu tõttu teepervel, kust neil on vaba voli minna kuhu süda kutsub. Või siis mitte minna ja oodata, kui elu neile järele jõuab. Viis hakkajat naist otsustavad, et ega see kodu siit nüüd nii kaugel ka ole, et ei jõuaks kohale jalutada ning asuvadki teele, edasiviivaks jõuks lootus parema tuleviku järel ning hirm mineviku pattude karistuse ees. 

***

“Õilsus on nende jaoks, kelle elus on valikuvõimalused.”

***

Algab rännak, mis pole lihtne, ei füüsiliselt ega hingeliselt. Rännak, mis on sarnane juutide lahkumisega Egiptusest maale, mis piima ja mett voolab. Kas see maa on olemas, kas on seal ka piima ja mett ootamas, seda ei tea neist keegi, aga lootma peab. Nii nad rändavad, pead paljad, jalad rakkus, süda raske ja meel must. Viis naist, kõik pealt vaadates samasuguste valikute tagajärjel oma koormat kandes, kuid igal neist siiski omad isiklikud põhjused, hirmud ja kannatused. Teekond ühendab neid, aga ka lahutab. 

***

“Ta oli kõndinud kaua vaid selle hetke nimel, ent polnud midagi õppinud ega hakanud asju sügavamalt mõistma. Tal polnud elu küsimustele vastuseid ega saanudki kunagi olema. Ta ei saaks kuidagi peremaks või targemaks, vaid ta vaataks elu alati kõrvalt. Sellest oli talle küll. – Ta ei tahtnud Kaarlolt midagi, ega enam Henrikultki, sest inimeselt ei saa nõuda midagi, mida nad ise oma peaga anda ei mõista.”

***

Romaani edenedes nende teed hargnevad, mida kodule lähemale jõudma hakkavad. Aga seda, mis neid kodus ees ootab või kuidas elu kulgeb, lugeja teada ei saagi. See polegi oluline. Elu ongi selline, mu armsad, sihtpunkt on meil kõigil üks, mis loeb on teekond. 

Naisenergiast

Mõned aastad tagasi jäin vaatama mingit vestlussaadet televiisorist. Jäin vaatama, kuna seal intervjueeriti parasjagu üht neiut, keda ma põgusalt tean. Arutleti flirtimise küsimust. Et kui sa oled suhtes, siis kas teise vastassoost isikuga flirtimine on pigem taunitav või pole see nii suur asi.* Saatejuht tõi siis näite oma hiljutisest seiklusest, kus ta liikluses punase foori taga peatudes oli lehvitanud ja saatnud õhumusi kõrval rajal seisvale autojuhile, kuigi mees ei olnud autos üksi vaid oma kaaslannaga. Saatejuht oli ise nii rõõmus selle üle, ütles et nägi noormehe punastamist ning tolle kaaslase pahast pilku. Mina aga mõtlesin hoopis, et aga miks? Miks sa tegid seda? Okei, sulle pakkus see rõõmu, aga mille arvelt? Sa arvad, et need teised inimesed seal kõrval rajal said sellest positiivse elamuse? See neiu, kelle kaaslasega sa häbitult flirtisid sai lõbustatud ja tema meeleolu tõstetud? Minul on sinule küsimus, et kas sa, naine, oled selleks siin ilmas, et mehi teenindada või selleks, et naisenergiat edasi viia? Flirtimine inimesega, kes on ilmselgelt hõivatud, ei ole naiselik, see on inetu, vulgaarne, agressiivne ja kiskjalik. 

Sama olen mõelnud ka nende “tõe kuulutajate” kohta, kes raiuvad, et oi, kui te ikka oma huuli värvite ja pitspesu kannate, siis teie mehed ei lähe küla peale armunektarit limpsima. Olen olnud alati veidi šokeeritud sellest, kuidas perekoolis naised üksteist kritiseerivad, kehakaalu, kunstripsmete, küünte, juuksepikenduste ja saja muu pisiasja pärast. Olgu öeldud, et ma ise ei ole kunstripsmete, küünte ja juuste fänn, aga minul on sügavalt savi, kui teised neid kanda tahavad. Mul on ilmselt oma arvamus sellest, kas need kandjat alati kaunistavad või pigem mitte, aga kui kandja tunneb, et tal on seda vaja, see teeb teda ta enda silmis kaunimaks ja õnnelikuks, siis andku minna. Mina pole teiste naiste kritiseerija. Ma olen teiste naiste toetaja. Ja ausalt öeldes ma leian, et naised võikski rohkem kokku hoida ja üksteist toetata ning innustada. Me pole ju konkurendid, me oleme kaasteelised. 

Kes veel mõistab paremini kõike seda, mida naised läbi elavad? Kõik see segadus ja piin, mis kaasneb kuupuhastusega, rasedused, rasedusest hoidumine, sünnitused, sünnitusest taastumine, üksindus, mida tunnevad kodused väikelapse emad, sünnitusjärgne masendus, hirm kaotada oma kaaslast, oma lapsi, oma tööd ja sissetulekut, hirm vananemise ees, hirm oma vananevate vanemate hooldamise pärast. Kas tõesti on vaja sellele kõigele lisada veel ka see hirm, mida mu sookaaslased mu trussikutest ja venitusarmidest arvavad ja kas nad mind oma standardite järgi naiselikuks peavad? 

See on ka põhjus, miks ma ei hakka iialgi teise naisega mehe tähelepanu pärast võistlema. Kui mees on otsustusvõimetu ja ta ei tea, keda tahab, siis võtku see teine. Ma tahan meest, kes on minus kindel. Kellel on silmi ainult minu jaoks. Kui mees on kahe vahel ja see teine naine tahab seda meest, siis minu jaoks on selle teise naise õnn olulisem, kui enda hüpoteetiline võimalus selle mehega koos olla. Arvate, et ma olen vähe olnud olukorras, kus mees, kellesse mina olen juba armumas, alles valib või räägib mulle süüdimatult, kuidas ta veel teistega kohtamas ja tutvumas käib, milliseid naisi ta Tinderis leiab ja kuidas ta vestlused nende naistega kulgevad? See teeb haiget, loomulikult. Ja kui ma tunnen valu, siis olen ma endale seadnud reegli, et mina nutan iga mehe pärast täpselt 1 korra. Kui ma olen viidud mehe käitumise, sõnade või tegude poolt pisarateni, siis minu jaoks on see asi läbi. Ma ei armukadetse teiste naiste pärast, ma ei hakka nahast välja pugema, et meest endale võita. Ma olen veendunud enda väärtuses partnerina ja tean, mida ma pakkuda oskan. Kui sellest aru ei saada või seda ei nähta, siis las nii jääbki. 

Minu väärtus naisena ei tulene sellest, kui palju mehi ma suudan ära sebida või enda järel jooksma panna. Ma pole väljas kvantiteedi peal. Mind huvitab kvaliteet. Jah, olen kirjutanud blogis sellest, kuidas mul ootamatult tekib nädalasse kolm kohtingut. Mina ei tea, mis kolmeseadus see Universumis valitseb. Aga fakt on see, et kui ma käin ka kolmekümnel või kolmesajal kohtumisel, siis see pole asjaolu, mille järgi ma oma väärtust hindan. Kui midagi, siis vastupidi. Kui nii paljud saavad mind endale lubada, siis järelikult olen ma liiga odav. 

*Mida ma arvan tegelikult flirtimisest ja sellest, kui suur või väike asi see on, kirjutasin kunagi põhjalikumalt siin postituses. 

Jõusaali kasutusjuhend: jalad

Alakeha treenin ma siiani hea meelega masinatel. Tavaliselt on need masinad vabad, sest mehed on okupeerinud kõik ülakeha aparaadid, kuna kardavad endale Kardashiani tagumenti treenida. Vist. Seetõttu pole üldse ebatavaline, kui treeningsaalis teile tikkpeenikestel koibadel lihasmägi vastu taarub. Aga ei, ma ei lasku sellesse, et kedagi nende treeningvalikute tõttu kritiseerida, las see jääb mõneks teiseks korraks.

Jalapress.

Jalapress on kükkide tegemiseks väga mõnus masin. Minu lemmik. Istud peale, sätid tooli madalamaks, et põlvedesse tekiks täisnurk. Selleks tõmbad istumise all olevaid kollaseid kange enda poole ja nii saab istumist reguleerida. Kuna mina olen väga lühike, siis ma lasen tooli nii alla, kui saab. Pikemad inimesed ei pea nii alla laskma.

Kükiraskust saab määrata kõrval asuvate plaatidega.

Seda harjutust tehes tuleb jalad asetada puusade laiuselt ja laskuda alla ning jalgadega surudes end taas sirgeks. Jälgida kindlasti seda, et kui jalad on sirged, siis väike nurk põlvedesse jääks. Jah, võib tunduda mõnus jalad täiesti sirgeks lükata ja nö lukustada, aga oma põlvedele teete nõnda karuteene.

Kui te alla, ehk küki asendisse, laskute, siis tehke seda sujuvalt, mitte suure kolksatusega. Kõrvalt näete mugavalt, kui kaugele plaadid alla liiguvad ning peatuge enne, kui need kukuvad vastu teisi plaate.

Sama harjutust saab teha ka selle masinaga.

Siin tuleb raskused ise masinale tõsta ja pärast kindlasti ka maha võtta.

Selle masinaga saate reguleerida oma küki sügavust nii, et liigutate keskel asuvat fikseerijat. Kuna ma olen ikka veel lühike, siis mina liigutan selle kõige madalamasse asendisse. Pikemakoivalised saavad ilmselt ka mõne teise asendiga ka piisava koormuse kätte.

Kui olete küki sügavuse määranud ja raskused masinale asetanud, pange jalad plaadile ja lükake seda endast eemale. Samal ajal vabastage istumise kõrval olev stopper, et saaksite trenni teha. Seda saate vabastada, kui lükkate kollased hoobad üles. Nüüd on masin kasutamiseks valmis.

Kui olete oma harjutused lõpetanud, siis liigutage uuesti kollaseid hoobasid, et masin puhkeasendisse fikseerida, nii ei kuku raskus teile peale.

Reiemasin. Ma ei tea, mis selle masina nö “ametlik” nimetus on, aga kuna see masin töötab nii, et ma lükkan põlvi kokku kasutades selleks reite jõudu, siis ma kutsun teda reiepingutajaks.

Istud masinale ja lükkad selle kollase kangi abil reied üksteisest lahku. Kangi tuleb pisut tõsta, muidu ta ei liigu. Kui asend on paika pandud, siis kang alla lükata, et masin töövalmis oleks.

Tuttava süsteemi järgi määrata raskus, millega trenni teha.

Ja egas midagi surud aga põlved kokku nagu korralik katolikutütarlaps kunagi ja masin on nagu kiimas preester, kes neid aga muudkui lahti lükkab. Tuttav värk.

Tuharapingutaja. Sama nali kui eelmise masinaga, mul pole halli aimugi kuidas eksperdid seda kutsuvad, aga mina pingutan tuharat sellel, seega nii on.

Erinevalt reie pingutajast tuleb siin reisi mitte kokku suruda vaid üksteisest eemale.

Masina peale istudes tuleb jalad kokku panna. Kui masin on parasjagu harali, siis kollase käepidemega kangist saab seda õigeks seadistada.

Raskus paika ja harjutama.

Üks vahva masin on veel, millega tuharat treenida. See näeb välja selline.

Nagu te juba aimate, siis siin tuleb raskus ise peale lisada.

Edasi heidate kõhuli pehme polstri peale. Asetate ühe jala vastu plaati, teine jalg kindlalt täistallaga maha ja lükkate plaadil olevat jalga sirgeks.

Reite treenimiseks on veel lahedaid masinaid.

Sellel seistes tõmbad kanda tuhara poole.

Ja see.

Sellel siis istudes on jalad sirged ning neid tuleb kõverdada. Töös on reie esiosa.

Nii, aga selle osaga on kõik, mis lubasin lahti kirjutatud. Aga see pole veel kõik! Nagu teleturus. 😀 

Järgmisel esmaspäeval võtan luubi alla sellise toreda riistapuu nagu Smithi puur. Ja maikuu viimasel esmaspäeval alustame algusest, ehk vaatame üle ka masinad, millega ennast enne trenni soojaks saaks.