Rahva nõudmisel…

Teate, kuidas aeg lendab ja peab kiiresti-keeresti kõik asjad ühele poole saama? Noh, ma siis otsustasin, et minu kuu mahub lahedalt nädala sisse ära. 😀 Ei, tegelikult hakkas mul lugejatest natuke kahju. Kui ikka kolmandaks vaikusepäevaks olid mu postkast umbes kirjadest, et “mida ma nüüd kuu aega lugema pean?!”, siis ei saa ju pikalt ennast arendada.

Mõtteid, millest blogida ikka tuli, peas kirjutasin pikki heietusi ühel ja teisel teemal. Ja siis hoolega kustutasin. Sest ükskõik millest ma “kirjutama” ei hakanud, siis varem või hiljem jõudsin oma tükiga sinna punkti, kus ma hakkasin kõike eelnevat pisendama ja sellele risti vastupidist mõtet arendama. Sest elu pole must ja valge. Sest on varjundid. Hallid, kollased, roosad ja rohelised.

Kui ma otsustasin, et ma tahan suhetest kirjutada, sest mulle näis see mõnes mõttes niššitootena, sest ega väga palju pole mulle selliseid eesti keelseid blogisid ette jäänud, aga samas suhtejutud on ju nii põnevad! Olenemata sellest, kas oled parasjagu suhtes, lahutamas, vallaline või lesk. Aga suhetest kirjutamine on kaheteraga mõõk. Sest absoluutselt kõik inimesed, sõltumata suhtestaatusest ja kogemusest, peavad ennast suheteeksperdiks ja on täiesti veendunud, et nad teavad, kuidas asjad peaksid “õigesti” käima ja kui sa elad oma elu oma arusaamise ning võimaluste järgi, siis need eksperdid ei pea paljuks tulla ja õpetada, et kuidas ikka õigesti peaks käima ja “mul küll nii polnud” (loe: kui mul nii ei olnud, siis järelikult sul on valesti, sest mul on ainuõige). Jah, ma olen hispaanlasest koerakägistaja!

See teiste elu kohta hinnangute andmine ja õpetamine on huvitav arenguhäire. Tahaks siin olla üllas ja üle, ning käsi südamel vanduda, et “mina küll ei mõista kedagi hukka ja ei õpeta kedagi”, aga see oleks vale. Ma ei räägi teiste eest, aga enda puhul tean seda, et mida suuremas puntras ma oma eluga olen ja mida sügavamas ahastuses, seda rohkem mind riivavad teiste inimeste eluvalikud, eriti kui näib, et need valikud selle teise inimese puhul annavad oodatule vastupidise tulemuse ja on seetõttu justkui vaikivaks etteheiteks mulle ja minu valikutele. Näiteks: kui ma olin veel “õnnelik” ja “korralik” abielunaine, siis pahandasid mind naised, kes ringi tõmbasid ja elasid oma parimat elu. No pole võimalik ju! Kuidas? See pole loogiline! See on ebaõiglane! Ma olen kõik “õigesti” teinud, ma püüan nii väga, et kõik oleks hästi ja korralikult tehtud, miks mina pole õnnelik, aga see jobu, kes rikub kõiki moraalireegleid, ei kannata üldse ja näib nii ilmselgelt rahul endaga, samal ajal, kui mina võitlen sõnatu meeleheitega. Kui ma lõpuks jõudsin sinna, et hakkasin ise reegleid rikkuma ja avastasin, et õnn ei sõltu sellest, kui korralik ja tubli sa oled, vaid kas sul on rahu südames, siis muutusin ka teiste inimeste eluvalikute osas palju tolerantsemaks ja leebemaks. Ma ei tea kõike. Mul pole õigust kedagi õpetada ega kritiseerida. Ja noh, kui ropendada, siis võiks ju lausa öelda, et kui endal on kõik hästi, siis teiste inimeste tegemised ei puutu minusse.

Ja ma tean seda kõike.

Aga ikkagi see torkab, kui võhivõõras, olles paar mu postitust läbi lugenud, mulle diagnoosi tuleb panema ja kujutab ette, et just temal on mulle elumuutvad õpetussõnad vaja üle öelda.

Vahel see torkab vähem, kui mul parasjagu paksem nahk on.

Nagu mainisin, siis hetkel olen puhta nahata, sest tegelen oma kihtide koorimisega ja nahk ripub mul pestult ja triigitult kapis riidepuu peal ja ootab oma aega.

Olete kunagi kolmandaastme põletustest paranenud? Teate, kui villid olid ja roosa kiht oli väljas? Mäletate kuidas siis iga liigutus ja tuuleke, riide puudutus tegi põrguvalu? Noh, mul on praegu umbes nii. Ma saan aru, et on neid, kes ütlevad mõtlematuid asju, kui ka nende motiivid pole kurjad. Saan aru, et ka heatahtlikud inimesed võivad vahel sõnadega komistada. Kurjadest ja õelatest ei hakka rääkimagi. Saan aru. Aga samamoodi, nagu ma saan aru, et kui mu põletus paraneb ja ma pean sellele aegajalt ravimit peale määrima, siis see määrimine teeb ikkagi haiget, selle vastu ei saa ma mitte mingi väega. Ja kas peangi?

Minu tundlikkus on minu suurim nõrkus. Ma põen, ma mõtlen üle, ma muretsen. Aga see on ka mu suurim tugevus. Ma julgen pakkuda, et selle minu tundlikkuse tõttu te siin lugemas käitegi. Kui ma esitaks kuivad faktid elust, nagu ERR sporditoimetus, siis nii palju möllu kommentaariumis vast ei toimuks. Seda, et siin peaasjalikult odava meelelahutuse tõttu piilumas käiakse, ma ka ei usu. Nii heal arvamusel olen endast küll. Ei ole päris “Rannamaja” ja “Tüdrukuteõhtu” materjal. Ja kui ka mõni käib, nagu hiljuti üks pikaaegne lugeja rõõmsalt tunnistas, siis ma tulen tagasi selle juurde, mis ülal mainisin, et see räägib tema kohta rohkem, kui minust. Tema küll solvunult torkas, et ta pidas mind küpseks inimeseks, aga kui ma julgesin avaldada arvamust, et see vist pole päriselt okei, et sa guugeldad võõrast inimest, kellega sa pole kunagi kohtunudki ja jääd tema sotsiaalmeediat aastateks jälgima, siis näitas see minu ebaküpsust, mitte tema perverssust. Aga jumal temaga.

Seega, ma saan aru. Ma annan aru. Nahk ometi on õhuke. Püüan mitte ise provotseerida.

Ühe kuu väljakutse

Avaldan teile nüüd midagi intiimset ja isiklikku. Tegelen juba mitu nädalat vaikselt enesearenguga. Mõistan, et ma kipun takerduma samadesse mustritesse, mis mind enam ei teeni ja ma pean saama välja. Sellega seoses olen ma emotsionaalselt äärmiselt alasti. Olen habras, hell ja tundlikum kui muidu. Seetõttu ei saanud ma pikalt aru, kas ebamugavad tunded, mis mul seoses blogimisega viimaste nädalate jooksul on tekkinud, on minu enda meeleseisundist tulenevad, või on mu pahameel teatud asjade osas õigustatud. 

Esialgu ma otsustasin, et ma jätan selle asja nii nagu on. Läheb üle. 

Aga ei läinud. Läks palju-palju hullemaks, kuni see ühel hetkel näo võttis. 

Niivõrd, kui blogi mulle kõige suuremat rõõmu toob, ajab ta mind vahel ka ahastuse äärele. Sest inimesed. 

On tõsi, mida öeldakse, et hella hingega ja tundlikud inimesed ei peaks üldse blogima, sest neil pole piisavalt sedasamust nahka, mis peaks paks olema ja kaitsma. Mina jälle arvan, et inimesed, kes tulevad teise inimese koju, peaksid oskama ennast ülalpidada. Hull poleemika käib selle ümber, et mida blogija võib oma blogis kirjutada ja kellest või kuidas. Millegipärast aga need, kes oma kommentaare jätavad, blogijat samasuguse austuse vääriliseks ei pea. Ja pole vaja mulle öelda, et “modereeri oma kommnetaare ja sea reeglid oma kommenteerijatele”. Ma ei ole siin selleks, et täiskasvanud inimestele õpetada, kuidas nad avalikus kohas peaks ennast ülal pidama. 

Aga täpsemalt siis. Esimene kihvatus käis siis ära, kui lugeja arvas, et on igati kohane soovitada mul “oma latt alandada”. Ilmselt ta eeldab, et ma olen endast liiga heal arvamusel ja see takistab mul kogeda armuõnne. Mul on sellele lugejale ainult üks küsimus: sa oma tütrel ka muidu soovitaks latti alandada? Mh?

Aga kohe läks asi hullemaks, sest üks teine lugeja arvas, et ma ei saa enam ühtegi päeva elada teadmata, mida mehed, kes jäävad kõigi eelduste kohaselt sinna lati alla, minust arvavad, ja miks ma nendele ei kõlba. Ei kõlba seetõttu, et mul on liiga palju lapsi ja ma olen liiga iseseisev ning see mõjub hirmutavalt. Mis ma oskan kosta – tänx? See on umbes nagu ma läheks Porsche salongi ja hakkaks rääkima, miks mulle Cayenne ei meeldi – võtab liiga palju kütust, liiga suur, tõmbab liigset tähelepanu ja kindlustus on kallivõitu. Tegelik põhjus aga seisneb selles, et ma ei saa seda autot endale lihtsalt lubada. 

Kõigile mu armsatele üksikemadest lugejatele, kes praegu loevad seda ja tunnevad südame all pitsitust, et äkki ka nemad ei leia endale head meest, sest neil juba on lapsed, siis unustage see mõte kohe ära. Kunagine kallim ütles mulle lause, mis on mind kõik need aastad saatnud: “Lapsed ei ole puue”. See jutt, et mees tahab oma lapsi ja mitte kasvatada võõraid, saab tulla ainult mehe suust, kes ei tea laste kasvatamisest ööd ega mütsi ja kellel seostub laste kasvatamine ainult materiaalsete väljaminekutega. Sest, andke andeks, aga te muidu teate ühtegi teismelist, kes laseks oma ema uuel mehel ennast “kasvatada”? Või teate mõnd üksikema, kes lubaks ühel võõral mehel tema lastele õpetussõnu jagada? Sest mina ei tea. Ma ei tuleks selle pealegi, et uue kallima lapsi kasvatama hakata. Mul on partnerina ainult üks roll – toetada oma kaaslase kasvatuspõhimõtteid ja olla tema lastega sõbralik. Nii, et kui mees tuleb teie juurde jutuga, et muidu oled tore tüdruk, aga sul on liiga palju lapsi, siis tänage taevaingleid, kes teil silma peal hoiavad ja teid troppide meeste eest päästavad. 

Aga räägime veel sellest “hirmuäratavalt iseseisev”. Minu iseseisvus ei ole ühelegi arukale ja enesekindlale mehele eemaletõukav omadus. Kui mees kardab iseseisvat naist, siis on ta seespidiselt ebakindel ja nõrk. Mida mul on sellise mehega peale hakata, kes kardab 55kilost habrast naisterahvast? Mina ei pea olema nõrk, abitu ja saamatu, et mees tunneks ennast mehena. Ole lihtsalt mees, siis pole minu iseseisvus sulle ka pinnuks silmis. Loomulikult mõjub tugev ja endaga hakkama saav naine hirmuäratavalt, sest selline naine ei lase mehel lihtsalt vegeteerida, vaid tal on oma partnerile ka kõrged nõudmised. Iseseisev naine teab, mida ta suhtesse toob ja ta ootab samasugust panust ka oma partnerilt. Kui mees tunneb, et ta ei suuda samaga vastata, siis ta kas põgeneb hirmunult, või hakkab naist alandama, pisendama ja kritiseerima, selleks, et tähelepanu oma puudujääkidelt eemale juhtida. Nõrk mees mõistab, et tal pole sellisele naisele midagi pakkuda, aga selle asemel, et tegeleda enesearenuga, hakkab mees otsima naist, kes on saamatu ja kes ei tea oma väärtusest midagi. Sest mees, kes on arukas, enesekindel ja mehelik, ei tunne, et tugev ja iseseisev naine tema mehelikkust ähvardaks. Mehelik mees saab aru, et kui naine on iseseisev, siis ta ei klammerdu mehe külge, ta ei hakka meest kontrollima, ta ei tee armukadedaid stseene ja sellise naise peale saab mees toetuda. 

Arvate, et ma tahan olla see tugev ja iseseisev naine, kes kõigega üksi peab hakkama saama? Et ma ka ei tunne vahel soovi kellegi selja taha seista ja lasta tal minu eest mõned lahingud ära võidelda? Et ma ei vaja seda, et mind kaissu võetakse, mu pead silitatakse ja mu otsaesist suudeldakse ning lastakse mul olla nõrk, haavatav, õrn ja habras? Minu tugevus ja iseseisvus on ellujäämisinstinkt. Keegi lihtsalt pidi langetama otsused ja hoolitsema selle eest, et need otsused saaks ellu viidud. 

Rääkimata sellest, et kas kõik täiskasvanud inimesed, olenemata soost, ei peaks olema iseseisvad? Või oleks ma ahvatlevam, kui ma peaks blogi stiilis, kuidas mul kunagi millegi jaoks raha pole, elan oma vanemate kulul või abirahadest, töökohta ega sõprussuhteid hoida ei oska, kuidas mul kõik elus koost laguneb ja hädaldaks ning halaks? Teate, ma juba tean vastust. Suur osa lugejaid seda just tahabki. Sest kui ma ei hala ja vigise, siis on see inetu eneseimetlus. 

Ja ma jõuan tagasi latini. 

Ma ei oota mehelt mitte midagi sellist, mida ma ise ei paku. Ma ei arva, et mu latt on liiga kõrgel. See on just õiges kohas. Kui te arvate, et ma pole elus proovinud lati alandamist, siis te eksite. Olen olnud küll sellevõrra mülkas, et käinud kohtamas meestega, kes ei saa oma eluga hakkama, kellega mul on piinlik Instagrami jaoks poseerida ja kellega pole ühiseid vestlusteemasid. Ma olen kahetsenud kibedalt iga jumala kord. Kui te arvate, et ma pole kohtunud meestega, kes on minu liigast väljaspool ja kellele mul pole midagi pakkuda, siis te samuti eksite.

Tõsi, mehi, keda ma eespool kirjeldasin, on vähe. Enamasti on need mehed juba õnnelikus paarisuhtes ning ringi ei vaata. Seetõttu on keeruline nendega suhet luua. Kui mõni neist ongi ripakil, siis võimalus temaga kohtumiseks ja selleks, et meil omavahel ka keemia tekib, on suhteliselt nullilähedane. Aga nagu ma hiljuti mainisin, ma olen lootusrikas. Ja kui ma ei leiagi seda armastust, mida ma tean, et väärin, siis see on ka fain. Muide. Sest vähemalt ma pole leppinud mingite poolkõvade suhetega lihtsalt sellepärast, et teised inimesed arvavad, et ma peaks.

Mis aga veelgi olulisem, ma olen kohanud ka neid väärt mehi ja mul on olnud au nendega suhtes olla. See, et need suhted ühel või teisel põhjusel lõppesid, polegi oluline. Isegi see pole oluline, et ma südamevalus vaevelnud olen nende pärast. Sest nad kõik on mulle tõestanud, et ma olen õigel teel. Ja kui mu süda murtakse, siis olgu nii. Vähemalt murti see mehe poolt, kes oli selle vääriline. Kui palju hullem oleks lasta oma süda murda inimese poolt, kellega sa haletsusest koos olid. 

Kui mu armas lugeja nüüd mõtleb, et puhta lolliks läinud ja ära tõusnud siin, pole üldse kena endast nii heal arvamusel olla, siis ma tahan teile kõigile südamele panna, et absoluutselt igaüks teist, kes täna siin seda postitust loeb, peaks endast täpselt sama heal arvamusel olema. Seda kutsutakse terveks enesehinnanguks. Proovige, see võib teile isegi meeldima hakata. 

Kuid algusesse tagasi. Nagu mainisin, siis ma hindan hetkel oma elu ümber. Ma tegelen endaga rohujuure tasandil ja see on minu jaoks uus ning ärev kogemus, mis neelab üsnagi palju minu energiat. Mistõttu see energia, mis mul muidu läheks blogimisele, on kinni jooksnud. Seetõttu teen ma sarnast väljakutset, mida teised blogijad aegajalt on ette võtnud, kui nad tunnevad, et on ummikus – ma ei blogi kuu aega. Püüan vähemalt. Ma arvan, et me kõik siin vajame väikest pausi minust, nii teie minust kui mina endast. 

Kuidas ma armastusele ruumi tegin

Kord kuulsin sellist mõtet, et meeleheide peletab. Et peaks esiteks oma elu joonde saama, leidma selle, mida armastad ja armastama ennast, küll siis armastus ka tuleb, sest see, mis on, see tõmbab ligi ja see, mida kõige rohkem kardame, sünnitab veelgi rohkem seda sama. 

Niisiis täitsin oma elu armastusega. Armastasin ennast, armastasin kohvi, armastasin oma kodu, armastasin sporti ja lugemist. Elu sai ääreni armastust täis. Jälle jama, teate. Kui kõik kohad on pilgeni täis, siis pole ju ruumi üle. Peale enam ei mahu. Ainsad, keda ma nüüd ligi meelitan, on need, kellel on midagi viga, midagi puudu ja kusagilt katki. Neil on seda minu ülevoolavat armastust hädasti vaja. Jama selles, et kui oled ise terveks saanud, siis katkised enam ei kõneta, siis tahaks enda kõrvale tervet. Siis tunnedki seda, et meeleheide peletab. Nokk, saba. Kinni. 

Heas koguses meeleheidet on niisiis kasulik. Natuke on vaja seda, et mingi vajadus oleks vajaka. On vaja probleeme, mida teised saaks lahendada. On vaja olla natuke katki. On vaja abi. Midagi karta. Ämblikke näiteks, või elektriarvet. On vaja, et keegi selja pealt puuke otsiks. Ja kratsiks. Selga. Või midagi. 

Aga ma olen arenguvõimeline. Probleemide lahendaja. Kogu aeg lahendan ühtesid ja samu probleeme. Aastaid juba. 

Hakkasin teadlikult ja süstemaatiliselt oma elus armastusele ruumi tegema. Füüsiliselt. Tegin kappi ruumi. Ja kummutisse. Vannitoas ühe kapipoole sain tühjaks. Mõtlen, et peaks sinna vist ühe hambaharja ja küünetangid ootama sättima. Või pole vaja latti nii kõrgele seada? Ehk on tulevane küünte ja hambutu? 

Vaatasin, et roosat on kodus palju. Kruusid, padjad, rätikud. Peaks natuke maskuliinsemat mudavärvi ja mereväesinist koju tooma. Siis armastus tunneb, et ta on oodatud, tal on mugav ja kodune. 

Vanade kallimate asjad kogusin kõik kokku. Mitu päeva kogusin. Olin täiesti ära unustanud kui palju nodi mul oli, muudkui tuli jälle üks ja teine asi meelde. Mingid kirjad, kingitused, pulmakleit, pulmaalbum, raamatud. Kõik-kõik kogusin kokku, andsin ära, viskasin minema ja viisin keldrisse. Kahest asjast oli kahju. Tilkus verd. Süda. Aga tegin ta kõvaks, pole vaja siin nostalgitseda. 

Siis tegin ruumi ajas. Hoidsin nädalakava hõredama. Olin niisama. Ilma plaanideta. Ilma kohustusteta. Istusin diivanil, paitasin kassi ja ootasin. Tasakesi. Kuulasin. Kas ta juba tuleb? Koputab uksele? Laulab akna all serenaadi? Armastus, noh. 

Hiljuti sain teada, et ma polegi kärsitu. Võin aastaid vaikselt oodata õiget aega, õiget inimest, õiget armastust. 

Kommentaaridele ei vasta. Kõik öeldud.