Möödunud aasta jõulude eel otsustasin ma, et ma lõpetan läbikäimise oma kogudusega. Ma pole seda siin blogis vist kunagi otse välja öelnud, et kuhu kogudusse või millisesse usulahku ma kuulusin, mitte tingimata selle pärast, et ma oleksin häbenenud seda, et olin Jehoova tunnistaja, pigem häbenesin ennast, et ma pole selline tunnistaja, nagu minult oodati. Nagu neilt kõigilt oodatakse. Karskust ja tagasihoidlikkust igas elu valdkonnas. Aga mina, nagu te teate, olen sellest väga kaugel.
See alaline süütunne saigi lõpuks määravaks. Õnnetu olin ma juba pikalt olnud. Aastaid. Õnnetu, sest tundsin, et ükskõik kui väga ma ei püüa, ma ei küündi kunagi nende normideni, mida eeldatakse. Olin veendunud, et kõik õnnetused, mis mind tabasid olid Kõigevägevama karistus ja kõik hea oli õnnistus. Ja ütleme nii, et karistust tundsin ma rohkem, kui õnnistusi.
Enne, kui süütunne määravaks sai juhtus midagi. Midagi väga hirmsat ja karistusväärset. Midagi sellist, mille eest piibliaegadel oleks mind avalikus kohas kividega tulnud surnuks visata. Kui see juhtus, läksin ma nagu tubli kristlane kunagi, oma koguduse eestvedajate juurde, et üles tunnistada oma suur patt ja saada abi, et parandada oma suhteid Loojaga. Läks nii, et abi ma tookord ei saanud. Sain “peksa”. Kivid ei tundunud üldse nii halva alternatiivina. Tol korral ootasin ma, et mind heidetakse kogudusest välja. See alandus, mida ma kogesin ei olnud proportsionaalne. Ja miski minus murdus. Ja see murdumine käivitaski sündmusteahela, mis päädis sellega, et ma läksin hoopis ise ära.
Kolmkümmend aastat olin selles koguduses. Kogu elu. Mu pere ja lähedased, suur osa sõpradest jäid kõik maha. Nagu te ilmselt teate, siis mul ei ole luba nendega suhelda. Isegi “tere” ei tohi öelda. Austades neid inimesi ja pidades lugu nende südametunnistusest ning heaolust, ei ole ma ise ka torkima hakanud. Oma kallitele andsin ma teada enne, et lähen ja selgitasin ka põhjuseid. Ja mul pole kibestumist hinges. Ma pole vihane, pole solvunud. See oli aeg minu elust. See sai läbi.
Kui ma selle otsuse langetasin, arvasin esialgu, et ma lähen millalgi tagasi. Mida kauem ma eemal olen, seda vähem tõenäoline see tundub. Seal ei ole midagi, mida ma taga igatseks. Inimesi küll, aga mitte traditsioone. Nii et kui keegi räägib, et see on usk, kust inimesi minema ei lasta, siis see on vale. Ei hoidnud keegi mind vägisi kinni ja pole ka tagasi tuldud manguma.
Tunnistan, et ma kartsin. Olin ju aastaid kuulnud seda, et kõik hea, mis on, on mu elus ainult seetõttu, et ma olen koguduse osa. Ootasin, et hirmsad ja kohutavad asjad hakkavad kohe minuga juhtuma. Ega ma ei teagi, võibolla mingil hetkel hakkavadki juhtuma. Aga ma ei seosta seda enam oma usuga.
Saan aru ka sellest, miks see usk mulle sobis. Nende põhiväärtused klapivad minu loomusega. Ja minu väärtushinnangud on samad, need pole muutunud. Ma käitun suures plaanis samal viisil kui koguduses olles. Okei, jah, ma kannan lühemaid seelikuid ja olen vabameelsem, aga see on ka kõik. Lastelt küsisin, et kas ma nüüd olen teistsugune, kui ma enam usklik pole, vastasid, et nemad ei saa midagi aru. Nii et ma polnud korralik, sest ma olin jumalakartlik, vaid vastupidi. Pühade ja tähtpäevade pidamist pole ma kunagi kuigi kõrgelt hinnanud ja kahtlen, et ma nüüd hakkan kaotatud aega tagasi tegema. Tervisega on ka suures plaanis kõik korras ja vereülekanded pole meie peres teemaks olnud.
Üks asi veel. See, et ma kogudusse ei kuulu, ei tähenda minu jaoks tingimata seda, et ma Jumalat ei usuks. Aga ma saan aru inimestest, kes ei usu. Sageli tundub mulle endalegi, et kui Jumal on, siis ta vihkab mind isiklikult ja ei taha, et ma õnnelik oleks. Kuigi ma pole veel täpselt aru saanud, et miks ta peaks minu peale oma energiat kulutama.
Rohkem mul vist polegi selle kohta midagi öelda. Kui teil endal on küsimusi, siis vastan kui oskan.
Google tuletas mulle meelde, et me eelmisel aastal käisime lastega pere pildistamisel ja mõtlesin natuke teiega ka pilte jagada.
Ma tean, et ma korda end, sest ma olen seda vist miljon korda juba blogis kirjutanud, et ma olen ikka veel nii õnnelik, et tegin selle otsuse ja vedasin poisid fotograafi juurde. Esimesed korrad olid ikka väga rasked, aga sel aastal poisid juba ise küsisid, et kas me tänavu ei lähegi perega pildistama.
Ja kuigi ma tahan alati saada selliseid ilusaid poseerituid ja viisakaid perepilte, mida on tore albumisse lisada ja Instagramis jagada, siis on mul hullult hea meel, kui fotograaf on lisanud mõne pildi, mis on tehtud nö salaja, aga milles tuleb välja just see kodune natuke napakas dünaamika.
Sest, olgem ausad, te keegi ju ei arva, et mu lapsed on kodus sellised viksid ja viisakad nagu siin:
Pigem ootate midagi sellist:
Või seda:
Ja jumal tänatud, eks ole, sest kui nad mul kodus mööda nööri käiks, siis peaks see ju normaalsetel inimestel igasugused häirekellad helisema panema.
Ma mäletan üsna eredalt oma esimeset kohtumist ämmaga. Ta ütles mulle, et loodetavasti nad ei ehmata mind ära, sest nad on natuke hullud seal peres. Vastasin tookord, et lõpuks ometi olen oma hõimu leidnud, sest liigses stabiilsuses pole mind veel keegi süüdistanud.
Pildid Tatjana Siipan Photography ja Kerli Halliste Photography.
Aa, ja need fookusest väljas, udused käkerdised on mõistagi minu enda vana seebikarbiga tehtud.
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
