Teate, kuidas aeg lendab ja peab kiiresti-keeresti kõik asjad ühele poole saama? Noh, ma siis otsustasin, et minu kuu mahub lahedalt nädala sisse ära. 😀 Ei, tegelikult hakkas mul lugejatest natuke kahju. Kui ikka kolmandaks vaikusepäevaks olid mu postkast umbes kirjadest, et “mida ma nüüd kuu aega lugema pean?!”, siis ei saa ju pikalt ennast arendada.

Mõtteid, millest blogida ikka tuli, peas kirjutasin pikki heietusi ühel ja teisel teemal. Ja siis hoolega kustutasin. Sest ükskõik millest ma “kirjutama” ei hakanud, siis varem või hiljem jõudsin oma tükiga sinna punkti, kus ma hakkasin kõike eelnevat pisendama ja sellele risti vastupidist mõtet arendama. Sest elu pole must ja valge. Sest on varjundid. Hallid, kollased, roosad ja rohelised.
Kui ma otsustasin, et ma tahan suhetest kirjutada, sest mulle näis see mõnes mõttes niššitootena, sest ega väga palju pole mulle selliseid eesti keelseid blogisid ette jäänud, aga samas suhtejutud on ju nii põnevad! Olenemata sellest, kas oled parasjagu suhtes, lahutamas, vallaline või lesk. Aga suhetest kirjutamine on kaheteraga mõõk. Sest absoluutselt kõik inimesed, sõltumata suhtestaatusest ja kogemusest, peavad ennast suheteeksperdiks ja on täiesti veendunud, et nad teavad, kuidas asjad peaksid “õigesti” käima ja kui sa elad oma elu oma arusaamise ning võimaluste järgi, siis need eksperdid ei pea paljuks tulla ja õpetada, et kuidas ikka õigesti peaks käima ja “mul küll nii polnud” (loe: kui mul nii ei olnud, siis järelikult sul on valesti, sest mul on ainuõige). Jah, ma olen hispaanlasest koerakägistaja!
See teiste elu kohta hinnangute andmine ja õpetamine on huvitav arenguhäire. Tahaks siin olla üllas ja üle, ning käsi südamel vanduda, et “mina küll ei mõista kedagi hukka ja ei õpeta kedagi”, aga see oleks vale. Ma ei räägi teiste eest, aga enda puhul tean seda, et mida suuremas puntras ma oma eluga olen ja mida sügavamas ahastuses, seda rohkem mind riivavad teiste inimeste eluvalikud, eriti kui näib, et need valikud selle teise inimese puhul annavad oodatule vastupidise tulemuse ja on seetõttu justkui vaikivaks etteheiteks mulle ja minu valikutele. Näiteks: kui ma olin veel “õnnelik” ja “korralik” abielunaine, siis pahandasid mind naised, kes ringi tõmbasid ja elasid oma parimat elu. No pole võimalik ju! Kuidas? See pole loogiline! See on ebaõiglane! Ma olen kõik “õigesti” teinud, ma püüan nii väga, et kõik oleks hästi ja korralikult tehtud, miks mina pole õnnelik, aga see jobu, kes rikub kõiki moraalireegleid, ei kannata üldse ja näib nii ilmselgelt rahul endaga, samal ajal, kui mina võitlen sõnatu meeleheitega. Kui ma lõpuks jõudsin sinna, et hakkasin ise reegleid rikkuma ja avastasin, et õnn ei sõltu sellest, kui korralik ja tubli sa oled, vaid kas sul on rahu südames, siis muutusin ka teiste inimeste eluvalikute osas palju tolerantsemaks ja leebemaks. Ma ei tea kõike. Mul pole õigust kedagi õpetada ega kritiseerida. Ja noh, kui ropendada, siis võiks ju lausa öelda, et kui endal on kõik hästi, siis teiste inimeste tegemised ei puutu minusse.
Ja ma tean seda kõike.
Aga ikkagi see torkab, kui võhivõõras, olles paar mu postitust läbi lugenud, mulle diagnoosi tuleb panema ja kujutab ette, et just temal on mulle elumuutvad õpetussõnad vaja üle öelda.
Vahel see torkab vähem, kui mul parasjagu paksem nahk on.
Nagu mainisin, siis hetkel olen puhta nahata, sest tegelen oma kihtide koorimisega ja nahk ripub mul pestult ja triigitult kapis riidepuu peal ja ootab oma aega.
Olete kunagi kolmandaastme põletustest paranenud? Teate, kui villid olid ja roosa kiht oli väljas? Mäletate kuidas siis iga liigutus ja tuuleke, riide puudutus tegi põrguvalu? Noh, mul on praegu umbes nii. Ma saan aru, et on neid, kes ütlevad mõtlematuid asju, kui ka nende motiivid pole kurjad. Saan aru, et ka heatahtlikud inimesed võivad vahel sõnadega komistada. Kurjadest ja õelatest ei hakka rääkimagi. Saan aru. Aga samamoodi, nagu ma saan aru, et kui mu põletus paraneb ja ma pean sellele aegajalt ravimit peale määrima, siis see määrimine teeb ikkagi haiget, selle vastu ei saa ma mitte mingi väega. Ja kas peangi?

Minu tundlikkus on minu suurim nõrkus. Ma põen, ma mõtlen üle, ma muretsen. Aga see on ka mu suurim tugevus. Ma julgen pakkuda, et selle minu tundlikkuse tõttu te siin lugemas käitegi. Kui ma esitaks kuivad faktid elust, nagu ERR sporditoimetus, siis nii palju möllu kommentaariumis vast ei toimuks. Seda, et siin peaasjalikult odava meelelahutuse tõttu piilumas käiakse, ma ka ei usu. Nii heal arvamusel olen endast küll. Ei ole päris “Rannamaja” ja “Tüdrukuteõhtu” materjal. Ja kui ka mõni käib, nagu hiljuti üks pikaaegne lugeja rõõmsalt tunnistas, siis ma tulen tagasi selle juurde, mis ülal mainisin, et see räägib tema kohta rohkem, kui minust. Tema küll solvunult torkas, et ta pidas mind küpseks inimeseks, aga kui ma julgesin avaldada arvamust, et see vist pole päriselt okei, et sa guugeldad võõrast inimest, kellega sa pole kunagi kohtunudki ja jääd tema sotsiaalmeediat aastateks jälgima, siis näitas see minu ebaküpsust, mitte tema perverssust. Aga jumal temaga.
Seega, ma saan aru. Ma annan aru. Nahk ometi on õhuke. Püüan mitte ise provotseerida.