Aa mis teie suvel tegite?

Põhiliselt on kolm põhjust, miks ma oma lastega koos reisimas ei käi. Esiteks – mul pole selleks raha. Jah, võrreldes teiste üksikemadega saan ma kenasti hakkama. Aga ärge unustage, et ma pole ainult üksikema vaid lisaks ka paljulapseline. Seega, kui ma ka kuidagi leiaks võimaluse, et 2 lapsega trippima minna, siis paraku jääksid 2 neist ikka koju. Niisiis, olles solidaarsed, kannatame kõik võrdselt 😄 .

Teiseks – mulle tundub, et lapsed ei oska seda hinnata. Kui ma ise veel väike olin, siis käisime ka vanematega igal pool. Tol ajal oli Nõukogude Liit suur-lai ja autoga sai kõvasti rännatud. Arvate, et ma midagi sellest mäletan? Nope! Seega, kui mul ka oleks raha, siis ma pole üldse kindel, et lastega mööda ilma möllaks. Olen ise täiskasvanuna pisut reisinud ja kui olen ise pidanud selle nimel vaeva nägema, siis on reisid ka palju suurema väärtusega ja meeldejäävamad.

Kolmandaks – (hingab sügavalt sisse) lastega koos olles ei saa mina üldse puhata. Ma tean, ma tean, kohutav rongaema! Aga ma olen kogu aeg nendega koos ja vahel ma tahaks ka pisut puhata ja mängida, ilma lasteta.

Eeltoodu ei tähenda, et me vastavalt võimalusele siiski koos ühiseid väljasõite ette ei võtaks. Möödunud aastal näiteks käisime koos Hiiumaal. Õnneks olime 2 autoga ja kutid said vahelduseks teistele sugulastele pinda käia 😎.

Sel aastal otsustasin, et käiks Narvas ära. (Stupid girl, so stupid…) Võtsime rendika ja kuna mulle ei mahu pähe, et ma peaksin ühe niru hotellitoa eest maksma rohkem, kui ma iga kuu kodulaenu maksan, siis mõtlesin: “Näh, mis see ära ei ole, hommikul läheme ja õhtul tagasi!” (Äkki jäi mainimata, so stupid…) Esmaspäeva varavalges sättisin kõik juntsud autosse ja startisime. Ma arvan, et me polnud veel Tallinnast välja jõudnud, kui mulle hakkas tunduma, et see ei pruukinud olla minu top 5 hea mõtte hulgas. Peterburi maanteel hakkas vanim pärima, et kuidas ma üldse tean kus pool Narva asub. Nagu tegelikult või?

Poolel teel Rakvere poole olid minu närvid juba suhteliselt läbi. Kuna olin kokkuhoidlik, siis olin võtnud tavalise sõiduauto ja mitte mahtuniversaali (so stupid…), mis paratamatult tähendas seda, et iga poole tunni tagant tuli mul poisse ümber paigutada, kuna hõõrdumine muutus aegajalt väljakannatamatuks.

Rakveres käisime natuke linna peal jalutamas. Üks poistes käis Tarvast kabistamas ja täiendasime kohalikus Maximas veevarusid. Edasi Narva poole!

Millalgi ühepaiku jõudsimegi sihtkohta. Parkisime auto piiripunkti lähedale ja läksime Narvat avastama. Käisime kindluses ja sõitsime ringiratast mööda võõraid tänavaid, kuni lõpuks otsustasime kasutada moodsaid navigeerimisvahendeid, mis meid lõpuks välja aitasid. Poodides käisime ja söömas. Päris hea kultuurišokk, mitte üks teenindaja ei räägi riigikeeles, aga noh, ega see probleem ei olnudki.

Üheksa paiku kulistasin endale veel kohvi ja Coca-Colat sisse, lootuses, et suurest möllust on kutid väsinud ja ma saan vähemalt tagasiteel nautida rahu ja vaikust. No kus sa sellega! Sama stsenaarium jätkus ka tagasiteel, ikka vaja pidevalt kedagi ümberistutada, muidu lihtsalt närivad üksteisel kõrid läbi (juuresolev pilt on poseeritud ja ei väljenda reaalseid sündmusi).

Vahetult enne Tallinna jõudmist olin ma nii väsinud ja läbi, et peatasin auto teepervele ja lihtsalt istusin veidi.

Koju jõudsime pisut enne südaööd. Küsisin siis noormeestelt, et kuidas oli, kas väga jube?

“Nii äge reis! Millal me jälle läheme?”

Siis kui emme närvikava taastub.

Kujuteldavad sõbrad

Pippi Pikksukk, Karlsson katuselt, Väike Prints – need on vaid mõned näited laste kirjandusest, mis jutustavad kujuteldavatest suhetest. Psühholoogid on seda teemat uurinud ja jõudnud järeldusele, et see on teatud eas täiesti tavapärane nähtus (kolmandast kuni viienda eluaastani) ning muretsemiseks pole põhjust. Vastupidi, see pidi olema tervislik. Häirekellad peaksid tööle hakkama siis, kui laps eelistab kujuteldava sõbraga aja veetmist “päris” sõpradele või kui juba koolis käiv laps ikka veel kujuteldavast sõbrast loobuda ei soovi. Või vähemalt kunagi oli see nii.

Seoses interneti võidukäiguga on inimesed üksildasemad kui eales varem. Sellest on lõputult kirjutatud ja seega ei hakka pikemalt teemal peatuma. Aga lühidalt, sotsiaalmeedia on loodud selleks, et olla inimestega ühenduses, mis on hoopis tinginud selle, et kõik on vaid näiliselt teistega seotud. Tegelikkuses on aga need, kes kõige enam linke ja pilte jagavad, kõige üksikumad inimesed üldse. Need, kes päriselt inimestega suhtlevad ja tegusid teevad, ei näe põhjust igast võikust pilti teha ja kõikidest jalutuskäikudest artikleid postitada.

Ma siseneks avastamata territooriumile ja ütleks, et praegu me elame maailmas, kus meil kõigil, olenemata erialast ja east on hunnik kujuteldavaid sõpru. Sest, meil kõigil on Google+ jälgijad, Instagrami jälgijad ja Facebooki sõbrad, kellest me tegelikult teame ainult seda, mida nad endast postitada otsustavad. Isegi need “sõbrad”, keda me reaalses maailmas teame, on kujuteldavad. Mida ma päriselt tean sellest neiust, kellega koos põhikoolis käisin? Või sellest noormehest, kellega 15 aastat tagasi tööandjat jagasin? Mis elu elab tegelikult kõrval trepikojas elav vinge habemega naaber?

Kui laste puhul on kujuteldavad sõbrad normaalne nähtus, siis kas täiskasvanueas on see ikka veel normaalne, või kõneleb mõnest diagnoosimata vaimuhaigusest? Fakt on see, et sõbrad, kujuteldavad siis või mitte, mõjutavad meid. Meie prioriteete, väärtusi ja ellusuhtumist. Kui me näeme enda ümber ainult ideaalseid inimesi, kes näevad alati laitmatud välja, ei eksi kunagi sõnadega ja on uskumatult võimekad, siis kuidas me ennast tunneme?

Ausalt, mina tunnen end enamasti totaalselt läbikukkununa. Või kuidas ma peaksin end tundma, kui 2 lapse ema demonstreerib ideaalset bikiinikeha? Kunagine klassikaaslane oma ilusaid ja (minu kujutluses alati) suurepäraselt käituvaid lapsi, kes koolis ainult viisi saavad? Rääkimata nendest, kes käivad mööda Ironmani võistluseid, Indias reisimas ja kelle ärid leiavad kajastust Äripäeva top 500 ettevõtte hulgas. Paratamatult tekib tunne, et kõik on nii võimekad ja imelised. Kõik, väljaarvatud mina.

Kui ma päriselus samade inimestega kokku saan ja räägin, siis ma näen kogu selle maailma telgitaguseid. Tööd ja vaeva, magamata öid ja vahel koguni pisaraid. Aga kes seda ikka Facebookis nii väga postitama hakkab, või kes seda seal näha tahakski?

Aga päriselus on väga raske inimestega suhelda. Võimatu on leida aega, et kokku saada ja siis see millest rääkida on ka juba täiesti teema omaette….

Jätkub……

Miks head mehed on tegelikult halvad

Ma arvan, et mul on elus meestega vedanud. Ma olen enamasti koperdanud väga 5+ meeste otsa. Ei ole keegi mind klohminud, raha kasiinos maha mänginud või purupurjus ukerdades koju koperdanud. Samuti on kõigiga säilinud normaalne suhtlus ka pärast romantilise suhte lõppu. Pole selliseid mehi, keda nähes tahaks teeselda, et ma teda ei tunne. Isegi oma laste isa kohta pole mul väga palju halba öelda. Alimente maksab ja minu kohta piinlike detaile ei avalda. Kui paljud lahutatud naised sama öelda saavad?

Miks ma siis ütlen, et head mehed on tegelikult halvad? Sellepärast, et nad on panevad naisi uskuma, nagu nad vääriksidki printsessina kohtlemist. Mis teeb iga potentsiaalse uue suhte alguse väga keeruliseks. Maakeeli öelduna – latt on liiga kõrgeks aetud.

Mõelge ise. Kui mul oleks olnud mees kes peksab, joob ja laristab, siis oleks 1000 korda lihtsam leida meest, kes oleks “aga ta vähemalt ei peksa”. Ja sellest järgmine tase oleks juba “aga ta vähemalt ei laaberda”. Ning siis juba “aga ta vähemalt ei joo”. Mõistetavalt tekib nüüd küsimus, et kui mu laste isa nii awesome oli, siis milleks üldse lahutada? Noh, kuna mina eeldasin, et paketi juurde “hea mees” käib ka “ei tõmba ringi”.

Nüüd ma olengi üksik. Ootan meest (justnimelt ootan, mitte ei otsi), kes oleks truu, ei jooks rohkem kui mina (sest olgem ausad, väga keeruline oleks täiskarsklase kõrval elada), ei oleks vägivaldne ja oleks kokkuhoidlik (sest mina ei ole ja üks täiskasvanud inimene võiks ju peres siiski olla). Ja mulle näib see võimatu missioonina.

Ma olen nüüd põhimõtteliselt 5 aastat vallaline olnud ja kõik mehed, kes on minu vastu vähegi huvi ilmutanud on sellised kehvakesed 3 -. Mõni 4 + on ka olnud, aga mulle ju enam ei kõlba. Ma tahaks nüüd vähemalt 5 + + või lausa 6 kohata. Nõmedad head mehed on mu kõigi normaalsete jaoks ära rikkunud!