Ära tule minu liivakasti mängima

Lapsena oli kõik lihtne, sa kas olid mu sõber või ei olnud. Mõni sõprussuhe lõppes sama kiiresti, kui oli alanud. Täna oled minu sõber, sest sul on ilus uus Barbie ja sa lubad mul sellega mängida, aga homme sa pole minu sõber, sest sa oled kade ja ei luba. Iga lisandunud aastaga muutuvad sõprussuhted aina keerulisemaks. Sõpradeks on lasteaia, trenni, huviringi ja klassikaaslased, vennad-õed. Nad on sõbrad, sest nad on käepärast ja seeläbi ka ühiste huvidega.

Näiteks on minu noorimal pojal üks sõber. Temast aastakese vanem poiss, kellega nad tutvusid kodu lähedal pargis. Rohanile see poiss eriti ei meeldi. Tihti palub ta mul noorsand koju saata, kuna tal on muud, põnevamad projektid käsil. Aga ikkagi on see poiss tema sõber. Sest ta on olemas.

Kõrgkoolis ja töökohal läheb asi põnevamaks. Siis ei ole enam lihtsalt sõbrad ja mitte-sõbrad vaid on olulisuse poolest kahanevas ja hulga poolest kasvavas võrrandis: parim sõber, sõber, hea tuttav, tuttav, kooli/töökaaslane, juhututtav ja keegi, keda ma kunagi teadsin. Igaks olukorraks keegi.

Öeldakse, et püsivamad sõprussuhted luuakse põhikoolis. Ma ei allu nii vägivaldsele ettekirjutusele. Kindlasti näitab see, kui kaua on kestnud inimese vanimad sõprussuhted, nii mõndagi inimese iseloomu kohta. Nagu seegi, kui kellelgi on vaid tuttavad ja eksid, aga mitte sõbrad.

Ise ma arvan, et sõbrunen kergesti. Mulle pakuvad inimesed huvi. Mulle meeldib kuulata nende lugusid ja elada kaasa nende läbielamistele. Minu sõprade arsenalis on nii lapsepõlve sõpru, kooli ajast kui ka alles hiljuti soetatud suhteid. Tõenäoliselt kõige pikaajalisem sõprus on mul oma lihase õega. Kuigi, kui nüüd järele mõelda, siis lapsepõlves me väga sõbralikud omavahel ei olnud. Õnneks mäletab õde seda teistmoodi, aga mina mäletan, et ta oli üks väike vastik jõnglane, keda ma alatasa kantseldama pidin ja tõenäoliselt olin tema vastu üsna jäme. Meie sõprus sai hoo sisse pärast minu Tallinnasse tagasi kolimist ja iseäranis pärast lahutust. Ja aasta aasta järel olen ma seda sõprust aina enam hindama hakanud.

Lisaks on mul mõned sellised sõbrad, kes mind regulaarselt endast välja viivad. Nad ütlevad asju, mida ma kuulda ei taha. Ja siis ma solvun hinge põhjani. Kirun, ise teades, et neil oli omamoodi õigus ja saan asjast üle. Annan neile andeks ja olen salaja tänulik selliste otsekoheste ütlemiste eest, mis mind ikka maa peal hoiavad ja elus õige suuna kätte näitavad.

 

Kõige hirmsamad on sellised sõprussuhted, mis nagu polegi päris sõprus, sest iga kord pärast nendega kohtumist tunned ennast kohutavalt halvasti. Psühholoogid nimetavad neid mürgisteks suheteks. Maakeeles kutsutakse neid vahel veel ka energiavampiirideks. Need on nii salakavalad suhted, et sageli kulub aastaid, või isegi aastakümneid enne kui sa aru saad, kuidas need sind tegelikult mõjutavad ja siis kulub veel aega, et nendest isikutest oma elus lahti lasta. Meid on ju lapsepõlvest saadik õpetatud viisakad olema. Juba liivakastis pidid sa oma mänguasju teistega jagama. Ja sünnipäeval kommi tervele klassile pakkuma, isegi sellele poisile, kes sulle vahetunni ajal  kuklasse sülitas ja veneruss-kapsaussiks kutsus.

Sellest sisse juurutatud käitumismustrist on äärmiselt raske välja tulla. See nõuab kõva praktikat ja enda mõtteviisi ümber kasvatamist. Mürgised inimesed selle peale loodavadki, et kõik hästi kasvatatud empaatilised olendid nendega ikka edasi suhtlevad, olenemata tunnetest, mis see neis tekitab. Aga ei peaks. Nii nagu me viskame kapist välja hallitanud sepiku ja mädanenud virsikud, nii peaks me toimima ka inimestega, kes meis häid emotsioone ei tekita. Kellega suhtlemisest me peame mitu päeva toibuma. Kelle nime nutiseadme ekraanilt nähes, tekib meil raskustunne ja õõvastus. Sest sõbrad on tähtsad. Nad mõjutavad meid palju rohkem, kui meile tunnistada meeldiks. Laskem siis oma ellu ainult neid, kes meie elukvaliteeti parandavad ja kellega suhtlemine meid siiralt rõõmustab.

Mida arvate teie, kas kõigi inimestega peab tingimata suhtlust jätkama, lootuses, et nad ühel päeval tänu meie positiivsusele muutuvad? Kui lihtne üldse on kedagi oma elust välja lõigata? Kas peaks enne suhte katkestmist oma tegutsemist põhjendama või pole sellel mõtet?

Kes on süüdi?

Meie köögi laes on plekk. Õunamahlast. Mnjah… Kes tegi? Kuidas? Ja miks? Keegi ei tea. See on müsteerium. Palju suurem ja kaugeleulatuvam kui mõni Merivälja UFO.

Ma arvan, et süüdlase leidmine igas situatsioonis on üks inimese põhivajadustest. Põhjus ja tagajärg. Inimestel on kohutavalt keeruline leppida sellega, et mõned asjad lihtsalt juhtuvad. Kes on süüdi, et reka sõitis 5 aastasele poisile ülekäigu rajal otsa? Autojuht? Lapsevanem? Saatus? Justkui sellest hakkaks kergem, kui vastutav isik leitaks ja ta trellide taha pandaks. Last see ju tagasi ei tooks…

Leidsin prügikastist katkise klaasi. Taas, mitte keegi ei teinud. Klaas läks ise katki, korjas oma killud nagu pardipojad kokku, kõndis kööki, avas kapi ukse ja hüppas kõigi kildudega prügikasti. Sai veel tolmuimejaga ka jutule, et põrandalt kõik nähtamatud killukesed koristatud saaks. Mul on vapustav elukorraldus, kas te ei leia? Isetoimiv maja!

Kas on tõesti nii raske tunnistada, kui sa oled midagi valesti teinud? No läks katki, mis siis. Kõigil juhtub. Maakera ei hakka ühe katkise klaasi tõttu teistpidi keerlema.

“Miks su mees su maha jättis, sa oled ju veel ilus naine?” Mis ma pean sellele vastama? Et, ilus küll aga nõmeda iseloomuga? Kas see oleks piisavalt hea põhjendus? Vahel inimesed lihtsalt lähevad lahku. Keegi ei ole süüdi. See lihtsalt on nii. Ma võin praegu üles tähendada 25 “põhjust” miks meie puhul nii läks ja ükski neist ei muudaks midagi.

Miks ei anna meile rahu teadmatus süüdlase kohta, kuigi see ei muudaks lõpptulemust? Kes ikkagi tappis Kennedy? Mis seal Roswellis päriselt toimus? Kes on süüdi Estonia laevahukus? Miks keeldus Kohver juristist? Kuidas Keskerakond ikka veel koalitsioonis on?

Kuidas teie peres lood on süü omaks võtmisega? Kas nii nagu meil, et keegi tegi, aga keegi ei tea kes? Või tunnistab ausalt iga semu oma eksimust? Kas tunnete ka nii nagu enamik, et süüdlane tuleb leida ja siis on hinges rahu, või suudate leppida tõsiasjaga, et vahel lihtsalt asjad juhtuvad ja keegi ei olegi süüdi?

"MEES – otse ja ausalt"

Ei teagi millal viimati, kui üldse, olin raamatu suhtes nii eelarvamuste küüsis, kui seekord. Olin tema üllitisi varemgi lugenud ja tema väljaütlemiste peale surmani vihastanud. Teate, kuidas mõni inimene oskab teid ilma eriti pingutamata niivõrd madalat, pimedat viha täis ajada et iiveldama ajab? Tahaks teda raputada ja sülge pritsides karjuda ning küsida, et mis õigusega sa siin üldse esined!?! Just kõnealune autor on üks selline kodanik. Teine on Mihkel Raud. Raske selgitada, miks ma Raua vastu nii tulist antipaatiat tunnen. Pole ta ju mulle midagi teinud. Aga iga kord kui ma tema ilget, ennasttäis priviligeeritud lõusta kusagil näen, siis täitun ma just selle ülalmainitud emotsiooniga. Veider jah…

Igatahes, olgugi, et mul oli seltsimees Parve suhtes ka juba kujunenud teatud seisukoht ja mitte just kõige soojamad tunded, otsustasin tema raamatut siiski lugeda. Ja tuleb välja, et õigesti tegin.

Kuigi ma esimesed kakskümmend lehekülge lugesin “hoiakuga” ja otsisin ridade vahelt vasturääkivusi, siis selgus üsna pea, et see oli tarbetu. Jesper kirjutabki just nii nagu lubab – otse ja ausalt. Isiklikult mulle on vastukarva tema rohke sõimu ja vandesõnade kasutamine (minu jaoks on otsene seos ropendamisel ja madalal intelligentsil, ropendab – sest teisi sõnu ei oska), aga kuna ta muidu on ka selline pisut tahumatu ja ei püüagi endast jätta siidkinnastega eliidi muljet, siis võib selle koha pealt silma kinni pigistada (mina pigistasin, teie ei pea).

See, kuidas ta end raamatu lehekülgedel avab ja näitab oma haavatavust (kuigi tema viited kunagistele päevikutele näivad minu jaoks pisut kunstlikud ja ebausutavad), muudab ta automaatselt palju sümpaatsemaks persooniks.

Loomulikult ei saa ma väita, et olen nüüd kõigi tema elutõdedega sada prossa nõus. Näiteks see, kui ta väidab, et iga mees ongi iseenese jumal. Teatud määral on see mõistetav, aga suuremas plaanis on mehed, kes endid jumalaks kuulutasid, kõvasti häda ja kannatusi põhjustanud, kuna saabub hetk mil ei piisa enda sisemise universumi valitsemisest vaid on vaja ikka ka teisi jagada ja vallutada. Paraku oleme praegusel ajal õigest ja valest tunnetusest nii kaugele eksinud, et mõned kuud kusagil rehetalus või Bali saarel, ei muuda meid ühtäkki täiuslikuks, nagu Parve väidab.

Kokkuvõttes ütleks, et tegemist on kergesti loetava persoonilooga. Mingeid maailma alustalasid ümber ei paigutata ja ah-aa momenti ei tekita (minul vähemalt mitte). Selline tore lugu. Elujaatav ja parajalt lõbus. Iseäranis meeldiv oli tema hea tasakaalukas suhtumine – “joogamatt ühes ja väike veiniklaas teises käes”. Võib lugeda ja võib ka lugemata jätta. Mina isiklikult ei kahetse, et paar tundi oma elust selle raamatu kaante vahele investeerisin.