Ikkagi inimene

Mul on alati väga kurb lugeda, kui mõni sapine inimene bussijuhte kirub. Eks minagi olen seda aegajalt teinud, kui mõni käitub eriti nõmedalt, aga pigem on mul bussijuhtidega siiski head kogemused. Näiteks üks kord jooksin kiiruga ekspress bussi peale ja selgus, et järgmine peatus
polegi see kuhu mul oli vaja minna ja siis lahke noormees tegi minu pärast eraldi peatuse ja lasi
mul väljuda. Äärmiselt südantsoojendav.

Töö juurde sõidan peaasjalikult sama liini mööda. Ja üsna tihti satub sellele liinile üks eriti kliendisõbralik ja jutumaias transporttööline. Ükskord näiteks noomis ta läbi kõlari enda selja
taga istuvat reisijat, kes liiga valjusti mobiiltelefoniga jutustas ja tuletas meelde, et tegemist on siiski avaliku ruumiga ja teised inimesed ei pruugi tema isiklikust vestlusest huvitatud olla. Seda
tuli lausa kaks korda teha, sest kodanik ei saanud esimesel korral öeldust aru.

Eelmisel nädalal oli Linnuteel veetrassi avarii ja bussijuht teatas juba sõitu alustades, et selline
asi on juhtunud ja buss hilineb umbes 15 minutit. Väga armas, sain õigeaegselt oma MyFitnessi broneeringu tühistada.
 
Aga eile juhtus veel midagi. Mis täpselt juhtus, seda ma ei tea. Aga igatahes, kui mina bussi sisenesin, siis astus juht oma kabiinist välja ja hakkas midagi selgitama. Võtsin siis ka kõrvaklapid peast, et paremini kuulda. Bussijuht riidles ühe noormehega, kes seisis suhteliselt juhikabiini
kõrval ja nii palju kui mina jutust aru sain, siis ei hoidnud reisija korralikult kinni. Juht selgitas,
et bussid võivad linnas kuni 50 km/h sõita ja, et kui noorsand tahab bussis ilma kinni hoidmata 
sõita, siis võib minna bussijaama, kus bussid sõidavad kuni 7 km/h. Ja et ta annab noortele koolilastele halba eeskuju, kui kinni ei hoia ja tekitab potentsiaalselt ohtliku olukorra, kui kukub kaasreisijatele bussi pidurdades otsa. Tükk aega riidles seal, kuni teised reisijad soovitasid tal
siiski edasi sõita, sest, noh, tööle pidi ju ikka õigeks ajaks jõudma.

Hiiglama põnev lugu. Selline tunne, nagu ma oleksin bussi astudes tabanud ennast põnevusfilmi vaatamas ja mu ainus soov oli, et saaksin filmi algusesse tagasi kerida ja näha, mis seal siis
tegelikult toimus ja mis toreda, heasoovliku ja ilmselgelt maailmaparandajast bussijuhi endast
välja viis.

Meeleheitest, meelt heitmata

Nädalavahetusel arutasime õega taas suhte teemadel. Tal on hetkel väga põnev ajajärk käsil. Minul – mitte nii väga. Vaikselt hakkan üle saama suhtest, mis toimus 5 aastat tagasi ja kestis umbes 5 minutit. Aga ma olen kord juba selline, lojaalne. Ausalt, see on nii tüütu…

Küünte ja hammastega hoidsin kinni mingist ebamäärasest tundest, mida ma ise agaralt Armastuseks kutsusin. Persoon, kelle vastu eelmainitud kirge tundsin, oli veits sadistlike kalduvustega, hoidis mind pika köie otsas oma juhuslike tähelepanuavaldustega, millest mina siis jälle järgmiseks pooleks aastaks, õhulosside ehitamiseks, piisavalt materjali sain. Käesoleva aasta kevadel saatsin isikule meeleheitliku  kirja, milles anusin rahu ja vabaks laskmist. Siiani on ta seda mulle pakkunud. Olen selle eest tohutult tänulik….

Aga, jah, selline hingeseisund.

Inimene, kes mu juukseid kord kuus raha eest peseb, arvas et mehed ei julge mulle ligi tulla, kuna jätan meeleheitliku mulje. Inimesele, kes mind korra kuue nädala tagant näeb, võib see vabalt nii tunduda. Ega ma oma uhkes üksinduses ülemäära õnnelik pole tõesti. Teisalt, kas ma just meeleheitel olen?

Mulle tundub, et meeleheitel naised käituvad pisut meeleheitlikumalt kui mina. Tõmmatakse äppe, käiakse väljas ennast näitamas, võetakse vastu pakkumisi. Kusjuures, ise nad seda meeleheitlikuks ei pea. Ütlevad hoopis, et nad on “võimalustele avatud”, mida iganes see veel tähendab.

Kohtinguäpid on minu poolt tõmbamata jäänud. Ma nimelt ei suuda endale põhjendada nende otstarbekust. Väljas ikka vahel käin, aga peamiselt sõbrannadega ja võrdlemisi varastel kellaaegadel. Näiteks hiljuti käisime sõbrannaga Mere puiesteel Scotland Yardis. Väga vahva oli, sõime, jõime, tantsisime ja koju jõudsime üheteist paiku. Jah, kõrvallauas mingi seltskond vahtis meid küll, aga sättisime siis toolid teisiti, et neile igasuguseid vallatuid ideid ei tekiks. (Sõbranna arvas, et ma peaksin meelitatud olema, kuna mehed mind, vaatamata tõsisele juuksetoonile ja roosadele matkasaabastele, siiski ihaldusväärseks peavad. Ehk ma natuke olengi, salaja.) Üpris regulaarselt saan ka võõraste meeste sõbrakutseid, mida ma vastu ei võta (isegi tuttavate meeste sõbrakutseid ei pruugi aktsepteerida). Hullult mul neid vaja.

Ma ei tea, kas see ongi meeleheite definitsioon?