Sõbrad ja armastajad

Sõbranna palus mul kirjutada sellest, et miks mehed ja naised ei saa omavahel sõbrad olla. Vastasin talle, et ma ei saa sellest kirjutada, sest minu meelest saavad nad seda väga hästi. Ma arvan, et mul on kokkuvõttes rohkem meessoost sõpru, kui sõbrannasid olnud. Meestega on kuidagi lihtsam suhelda. Nad ei keeruta ja on pigem otsekohesed. Alati leidub erandeid, aga suures plaanis on nii.

Samas ma saan väga hästi aru nendest, kes väidavad, et varem või hiljem mehe ja naisevaheline sõpruse dünaamika muutub. Sõprade vahel tekib paratamatu kiindumus ja side (halloo, selles ju kogu sõpruse mõte ongi). Ja kui inimesed on vabad suhteks, siis on ilmselt suhteliselt loomulik, et sõprusest areneb romantiline suhe. Vastupidist varianti ma pole kuigi tihti kogenud ja kui suhe on puhtalt erootilist laadi, siis pärast selle mulli lõhkemist sõprussuhteid ei hellitata.

Lühidalt, samad põhimõtted, mis kehtivad sõprade valikul, rakenduvad ka elukaaslase puhul. Ühised eesmärgid, huvid ja väärtushinnangud. Kui sinna lisada veel vajadus helluse järele ja hirm üksioleku ees, siis on ainult loomulik, et sõprusest kasvab midagi enamat. Samas, kui kaks täiskasvanut, kellel juba on kodus kaaslane, leiavad teineteises meeldiva vestluskaaslase, siis ma ei näe tegelikult põhjust, et nad ei võiks olla sõbrad.

Võiks vastu vaielda, et kui juba elukaaslane on, siis milleks veel otsida sõpru väljastpoolt seda? Aga miks mitte? Kas me peakski ennast piirama ühe sõbraga, olgu ta meile kui kallis tahes? Kas sa väldid seetõttu uusi tutvusi, et üks sõbranna sul juba on? Erinevus rikastab. Ei?

Samuti on seatud kahtluse alla see, et kui puhas selline sõprus olla saab ja et kas üks neist siiski enamat ei ihalda? See on juba keerulisem. Mul on olnud kogemus, kus üks meessoost sõber ütles, et ta ei julge mulle lähenemiskatset teha, kuna ei soovi sõprust rikkuda (kui ta oleks selle enda teada jätnud, siis usutavasti oleksime siiani sõbrad). Üks teine meessõber ütles, et juhul, kui ta oleks vaba, siis ilmseks teeks mulle lähenemiskatse (not cool bro, not cool). Ise olen kord öelnud, et mul on parem lõpetada igasugune suhtlemine, sest konkreetse indiviidiga ma platooniliseks jääda ei suutnud. Seega, poleks ilmselt täiesti ennekuulmatu, kui üks osapooltest ainult teeskleb sõprust, et kallist inimest oma elus hoida, lootuses, et varem või hiljem avaneb võimalus millekski enamaks.

Kokkuvõtvalt, ei see pole võimatu. Jah, see eeldab rohkem enesevalitsust, kui kahe samasoolise sõbra vahel. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas mees ja naine saavad olla ainult sõbrad, vaid selles, kas nad seda tahavad.

Loe lisaks:

https://www.psychologytoday.com/blog/honestly/201405/3-reasons-men-and-women-can-t-be-friends

http://www.telegraph.co.uk/women/life/men-women-can-never-friends-sex-has-nothing-do/

Anonüümsed karsklased

Lugesin just Marimelli postitust ja mõtlesin, et tunnistan ka midagi üles. Olen alates esimesest jaanuarist täiesti kaine olnud. Jah, saite õigesti aru, see oli üks minu 2018 aasta väljakutse. Nagu lojaalne blogilugeja kindlasti mäletab, siis olen ka varem kirjutanud sellest, kui kerge/raske on kaine olla ja kaineks jääda.

Marimell kirjutas oma blogis sellest, et kui ta varem on üritanud joomisest hoiduda, siis tema enda mõtted ei andnud rahu ja juues oli justkui muret vähem. Pean tunnistama, et olen kogenud midagi sarnast. Mitte, et ma rohkem muretseks, seda mitte. Aga ma tunnen, et mu aju töötab palju kiiremini ja genereerib igasuguseid ideid, mida regulaarselt veini manustades ei täheldanud. Oli küll häid ideid, aga harvem ja siis ka kahtlesin endas ja mõtlesin, et huvitav, kas on tegelikult ka hea mõte, või on see minu alkoholis marineeritud aju nägemus heast ideest.

Teisest küljest on nüüd oht teha rumalaid valikuid palju suurem, kui varem. Lubage ma selgitan. Vaadake, tarbinud alkoholi viimased cirka 20 aastat, oskasin ma ennast joogisena juba päris kenasti ülal pidada. Mis tähendas, et joobnuna ei kippunud ma endistele peikadele sõnumineerima ega helistama. Ma arutlesin nii: hommikul saan kaineks ja kahetsen. Tavaliselt oli hommikul unustatud, et mul üldse nii väärakas mõte vahepael ajukurdudesse ära eksis.

Aga mida teeb inimene, kes ei joo ja talle tuleb geniaalselt idiootne mõte pähe oma eksile helistada? Okei, ta saadab sõbrannale sõnumi, et too veenaks teda seda mitte tegema. Paar päeva hiljem saadab sarnase abipalve. Aga kolmandat korda enam ei saada ju. Sest noh, kaua võib, eks ole. Kuidas peaks kaine inimene ennast veenma rumalaid tegusid mitte tegema? Ma ei saa ju homme kainemaks saada, kui ma viimased 29 päeva olen olnud?

Või millega peaks karsklane ennast maandama, kui pinged muutuvad talumatuks? Ei, ma küsin päriselt. Mul oli laupäeval vanema pojaga lühike mõttevahetus. Kuna olime terve nädala sisuliselt teineteise kallal ragistanud (üks on hormonaalne karsklane ja teine hormonaalne teismeline), siis saime ühel hetkel kokku ja arutasime, et kumbki pole ju tegelikult kaklemisest huvitatud ja meeleldi elaksime koos rahus. Poiss võttis olukorra traagika kokku lausega: “Sa olid juues normaalsem.” Mnjah.

Aga eks neid häid külgi on ka. Näiteks magan ma nüüd palju paremini. Pulss on madalam. Nahk on säravam ja raha on rohkem. Loodan et leian piisavalt põhjendusi, et järgmised 11 kuud vastu pidada. Kes teab, äkki läheb mul ka nii nagu Tuuli Roosmaal Siberis, et lõpuks ajab veini lõhn ka juba öökima.

Aga lugejatelt palun reaalseid soovitusi, kuidas ennast maandada ja lollustest hoiduda. Muide, trenn ei aita. Vastupidi, adrenaliin on pärast nii laes, et võiks kasvõi maratoni joosta.

Kohvikannu kättemaks

Mul on hommikuti rutiin. Esimesed 15 minutit kõnnin sihitult marsruudil magamistuba – vannituba – köök. Kuni üks teatud uba tuleb ja päästab oma imelise aroomiga ja sellele järgneva sooja pehme kofeiinilaksuga mu hommiku. Mu elul on tänu sellele siht ja eesmärk. Kohvi on mu eluarmastus, it had me at hello and it completes me – teate ju küll.

Kui me laste isaga oma kodu maha müüsime ja ma üleöö korraks rikkaks sain, siis ostsin endale normaalse espresso masina. Mitte mingi jura, aga Delonghi. Ilus pärlvalge. Ainult kolm nuppu, vesi sisse, kohvi välja. Kui peotuju peaks peale tulema, siis saab ka piima vahustada. Lihtne – no huss no fuss, just pure good coffee.

Novembri alguses ilmus meie kontorisse üks teine masin. Siemens. Uhke värk – kellade ja viledega. Hakkas minu mõte ka liikuma suunas – pean saama, muidu suren. Aga kuna mul on veel köögiremont tegemata ja sellised masinad maksavad sama palju kui minu uus pesumasin, siis panin mõtte pausile – küll jõuab selle kiire asjaga.

Igatahes, eile pärastlõunal oli mul esimene intsident kohvimasinaga. Panin kõik valmis, aga kohvi ta mulle ei andnud. Lihtsalt ei ja kõik. Okei, puhastasin masina ära. Teine katse. Ikka sama. Puhastasin filtri ära, võtsin kuni juuretasandini kõik kettad lahti ja eemaldasin sinna kogunenud puru ja lima. Kolmas katse. Töötas. Tõrkus küll veidi, aga sain oma kohvi kätte. Kuna tavaliselt on selle masinaga nii olnud, et pärast põhjalikumat puhastust on ta mul kenasti koostööaldis edasi olnud, siis arvasin, et nüüd on jälle tükk aega rahu majas.

Hommikul siis, kui ma alles pahupidi silmadega kohvimasina juures küürutasin ja neelud värske sooja lake järele ähvardasid hingetuks võtta, näitas kohvimasin mulle oma tõelist palet (et mitte öelda, keskmist). Sama nali, mis eelmisel päeval. Kõik suriseb ja krudiseb, aga kohvi annab kolm tilka. Nagu päriselt, ega ma kirp pole! Ootasin. Palusin. Tegin kaks korda pai. Ähvardasin. Panin masina kinni. Uuesti peale. Uuesti kinni. Uuesti peale. Ei midagi. Olin nii löödud ja unesegane, et ei tulnud selle pealegi, et võiksin vana head pätikat teha. Mõtlesin, et vähemalt meil on kontoris üks sakslane, kes teab oma kohta planeedil Maa. Nagu, ma olen oma masina vist ära hellitanud, selle siidkinnastes kohtlemisega. Asjapulk võiks ikka oma kohust täita ja teenindada. Ma ei pea teda hommikul (eriti veel esmaspäeva hommikul, eks!) paluma ja anuma, et ta oma asja teeks. Nagu tegeleks pirtsutava peikaga.

Niisiis, istun siin ja vaatan masinaid. Kui ma täna telliks, siis saaks nädala jooksul hea õnne korral isegi kätte. Samas, äkki peaks oma praeguse lihtsalt mingisugusesse hooldusesse viima? Äkki tuleks lihtsalt filter välja vahetada? Sest mul praegu ei mahu uus masin kohe kuidagi eelarvesse ja ega ma mingi lehtsaba ka pole, kes kohe truu kaaslase aknast välja viskab, kui tal juhtub kehv nädal olema. Raske kohe.

Aa, ja muide, see pole see kord, kus mul on hea meel, et see juhtus, et ma saaksin sellest kirjutada. See pole üldse see kord. Suhe kohviga on püha ja privaatne ega kuulu avalikkusele. Aga kuna ta mind täna nii alatult reetis, siis ega ma ka vastust võlgu ei jää.