Kuidas võita vaenlasi ja võõranduda inimestest?

Hakake blogi pidama! See rikub kõik olemasolevad ja võimalikud tulevased suhted! 100% success guaranteed!

Teised inimesed ei näe meid kunagi sellisena, nagu me tegelikult oleme. Nad näevad ainult seda kujutist, mis nad ise meist enda peas loonud on. Kui me teeme midagi, mis on kooskõlas selle kujutisega, siis see kinnistub. Kui me aga käitume kuidagi teisiti, siis esiti püütakse seda ignoreerida ja kui see üle ei lähe, siis nad ütlevad, et “sa oled muutunud” ja lõpetavad suhtlemise.

Blogi pidamine on eeltoodu saavutamiseks suurepärane tööriist. Sest, kui muidu on kohalik rahvas pigem suhtumisega, ela ja lase elada, siis need, kes on otsustanud oma elu avalikkuse ette tuua, nii auväärse kohtlemise osaliseks ei lange. Eks me ise pea ennast ikka kõige vahvamateks ja kõiki teisi lollideks. No ja milline täie mõistusega inimene hakkab oma musta pesu teiste ees pesema, rääkimata lahtiste hingehaavade lakkumisest? You’re practically asking for it.

Mida mulle siis ette on heidetud? Alustaks klassikast ehk killukesi minu lastekasvatus meetoditest.
“Lasi endale neli last teha ja nüüd halab siin.”  Ega mul polegi midagi enda kaitseks öelda. Jah, mul on neli last. Eks ta vahel ikka ole keeruline, aga olen kuulnud hullemat hala naistelt, kes kasvatavad ühte last.

“Ükski mees ei jäta nelja last niisama maha, järelikult ikka ise oli mõrd.” Lihtne minuga tõesti pole. Isegi oma parimatel päevadel olen ma pehmelt öeldes ebastabiilne.

“Ise käib sõbrannadega muudkui restoranides ja lastele pakub ainult makarone hakklihaga.” See, et ma vahel sõbrannadega väljas käin ja sellest kirjutan, ei tähenda tingimata, et mu lapsed samal ajal kodus näljapajukil on. Kuna ma ei taha siin mingit toidublogi pidada, siis ei kirjuta ma ka sellest iganädalaselt, mida ma kodus söögiks teen. Ja mis puutub makaronidesse hakklihaga, siis need on muide täiega head ja paljude laste lemmiksöök. Ja kui sõbrannad külla tulevad, siis saavad nemad ka neidsamu makarone.

Minu isiklik lemmik: “Kui su lastel on koolis probleeme, siis äkki sa ei peaks nii palju trennis käima vaid rohkem kodus olema?” Kõik jälle õige. Ilmselt nende emade (kes trennis ei käi) lapsed õpivad kõik viitele.

Sellele sarnane: “Vaesed lapsed, isa neil niigi pole ja ema käib ka pidevalt linna peal litutamas.” Keegi selle peale ei tule, et mu lapsed on juba nii suured, et nad eelistavad minu blogis võimalikult vähe figureerida? Ja tõstke käsi, kes tahab 6 korda nädalas lugeda sellest, kuidas me koos makarone sõime ja “Suure paugu teooriat” vaatasime? Või voodipesu vahetasime? Aga äkki pakub põnevust meie igaõhtune viktoriin “Kes täna potist mööda lasi?” Andestage, aga kui te tahate lugeda sellest, kuidas blogija koristas ja süüa tegi, siis olete sattunud valele lehele. Õige leht asub siin (link).

Üks pikantsemaid: “Naine, kellel on lapsed ei peaks üldse nii palju tähelepanu oma välimusele pöörama, vaid ainult laste nimel elama.” Kuna ütlejaks oli eakas härrasmees, siis ma saan kontekstist aru. Aastal 1952 just nii oligi. 2018 enam kaardiga “Aga mul on lapsed” kaugele ei sõida. Midagi peab veel olema.

“Kuidas tal üldse üksikemana nii palju raha on, et iga nädal sõbrannadega veini juua?” Aah, küll on mõnus teiste rahakotis tuuseldamas käia. Ja pealegi, 6 eurot nädalas veini peale on mõne jaoks siis täiesti liig mis liig või? No mina ei käi näiteks kulmu-, ripsme- ega küünehoolduses. Selle arvelt saangi oma veinid.

“Tal vist mingit muud elu polegi, kui akna peal naabreid jälgida ja neid ahistada.” Jah, pärast toda postitust, hakkasin edasi mõtlema, et ma ikka tean haiglaselt palju oma naabrite kohta. Arvestades, et ma viibin enamuse ajast trennis või sõbrannadega pralletamas, siis järelikult viibin iga kodus oldud hetke nina kleepsuna vastu köögiakent. Üsna hale.

“Ma ei julge sinuga suhelda, sest oht blogi sisse sattuda on liiga suur.” Sellest murest saan ma suurepäraselt aru. Eriti arvestades, et mul on kombeks sõnu väänata ja kontekstist välja võtta. Kui lapsed kuulsid, et mu blogil ei olegi 10 lugejat, nagu nad olid arvanud, vaid pisut rohkem, siis kästi kõik neisse puutuv ära kustutada. Ei tea mina millest see paanika. Või on neil plaanis Kaitseministeeriumisse tööle minna ja selline tundlik info mida ma jagan võib nende karjääri juba eos lõpetada?

Nüüd siis teate. Olen kõik ausalt ära rääkinud, mis südamel oli.

Dream a little dream of me

Vähe on inimesi, kes poleks kuulnud väljendit: “Ole oma unistustega ettevaatlik, sest nad võivad ju täide minna.” Üsna tobe ütlemine, kui küsite minult. Mina olen alati pro unistamisele. Isegi, kui sa saad aru, et see on ebareaalne, siis see annab ka kõige pimedamal hetkel mingi lootusekiire ja ehk pisut jõudu ikka edasi tähtede poole rühkida. Ja kui inimesed ei unistaks, ennast keelaks või piiraks, siis kui hirmus, kõle, igav ja kurb oleks meie elu? Ometi koges mu lähedane sõbranna seda, et kui piisavalt kaua millestki unistada, siis sellel võivad ka ootamatud tagajärjed olla. Täna lubas ta mul oma loo üles kirjutada ja teieni, armsad lugejad, tuua.

Tema lugu algas ligi neli aastat tagasi. Igal hommikul sõitis ta tööle samal ajal, sama bussiga. Koos temaga selles bussis sõitis igal hommikul teisigi. Sõitis poisike üleelusuuruse koolikotiga, kes telefonis Candy Crush Sagat mängis. Sõitis määrdunud tunkedes töömees, kes vorstivõileiva järele lõhnas. Sõitis umbes 45aastane nukrate silmadega naisterahvas, kes oma nukrust paistis igal õhtul Gin toonikusse uputavat. Ja sõitis üks noormees. Just selline mees, kes vastab mu sõbranna maitsele. Pikk, tumedapäine ja kuldsete sarapuupähklikarva silmadega. Igal tööpäeva hommikul seisid nad päiksepaistes, tuules või vihmas seal bussipeatuses, oodates bussi.

Sõbranna jälgis seda meest. Vaatas tema riietust, nuusutas tema lõhna, piilus üle õla tema nutitelefonist jooksvat seriaali. Nädalate kaupa, kuude, aastate. Tema unistustes olid mehel ühed ja teistsugused iseloomujooned ja oma jälitustegevuse põhjal, otsis ta mehes märke, mis kas kinnitaksid või kummutaksid tema teooriaid. Oma peas lõi mu sõbranna toimiku, mida siis jätkuvalt täiendas. Erinevas tegumoes, värvis ja kangast ülikonnad andsid aimu stabiilsest hästitasuvast töökohast. Juhuslikud kreemjad karvad mehe pintsakul rääkisid kodulooma olemasolust. Lipsud, kingad ja hinnaline käekell pajatasid heast maitsest ja tähelepanust pisiasjadele. Ja värskelt pressitud triiksärgid sosistasid naisterahva hoolitsevast puudutusest.

Üks mis püsis kõigi nende kuude jooksul muutumatu, oli mehe reaktsioon sõbrannasse. Mees ei märganud teda. Ei näinud. Vaatas temast läbi. Isegi äratundvat naeratust või pikemat silmavaadet ei jätkunud mehel tema jaoks. Ka sellest asjaolust leidis neiu oma ideaalmehele plussi. Sest, kui on naine ja mees ei kannata vilavate silmade sündroomi all, siis see on ju ainult positiivne. Sõbranna andis endale aru, et mingit tulevikku tal selle mehega olla ei saa. Oma unistustes oli ta loonud täiusliku mehe, sellise, kes sööb hommikusöögiks inglise muffineid ja loeb õhtusöögi kõrvale teaduslikke uurimustöid. Ja ega selline mees (pealegi õnnelikus suhtes, raudselt mõne imeilusa ja vapustavalt erudeeritud geeniteadlase/jooga instruktoriga), ometi siis teda ei märka. Kogu asi ongi unistus ja selleks see ka jääb.

Kuidagi õnnestus sõbrannal teada saada mehe nimi ja sealt edasi, saades julgustust salakavalalt Merlolt, saatis neiu noormehele sõbrakutse Facebooki. Mida ta loomulikult oleks kohe kahetsenud ja tagasi võtnud, kui ta järgneval hommikul oleks seda mäletanud, vähemalt nii ta väidab. Meelde tuli see paar päeva hiljem. Siis kui saabus teade, et tema sõbrakutse oli lahkesti vastu võetud.

Sõbranna oli endamisi mõelnud, et kui kutse vastu võeti, siis äkki polegi naist? Või pole see nii tõsine, kui sõbranna eeldanud oli. Edasi hakkas tütarlaps sepitsema põhjust, miks noormehele kirjutada. Ja leidis. Noormees oli viisakas ja vastas. Hommikuti hakkas noormees neiut märkama. Naeratas talle. Teretas. Aga hoidis distantsi. Sõbranna leiutas ikka ja jälle “probleeme” millega noormehe poole pöörduda. Noormees oli jätkuvalt viisakas, aga ei algatanud ise ühtegi vestlust ja jäi pigem eemalolevaks. Ja jällegi, see oli täiesti okei. Sest noh, unistus ju ikkagi. Ime et niigi kaugele arenes.

Kuni ometi. Ühel päeval hakkas noormees ise sõbrannale kirjutama. Ja siis muutus jutt juba pisut mängulisemaks. Mõne nädala möödudes tuli jutuks teoreetiline võimalus koos midagi teha. Teoreetilisest võimalusest sai reaalne ettepanek. Ja sellest omakorda konkreetne tegevus ja päev.

Naisena saan sõbrannast suurepäraselt aru. Mina oma unistustes võin ka ikka veel täiesti lapsik ja naiivne olla. See on hea turvaline fantaasiamaailm, millel pole reaalsusega vähimatki pistmist. Elu pole Disney film, kus matsiplikast saab printsess ja koletisest kaunismees. Me ei mõtle kunagi, et reaalselt võibki see täiesti ebareaalne fantaasia täide minna. Või kui osad sellest lähevadki, siis tulemus on kõike muud, kui see, mida meie endale ettekujutasime ja lootsime.

Kui noormees kirjutas ja kutsus sõbranna tulevaks nädalavahetuseks kinno, vaatas too seda sõnumit nagu see oleks hieroglüüfides kirjutatud. Hoidis telefoni oma värisevates pihkudes, teadmata, mida ta nüüd tundma peab. Kas olema õnnelik, et ta lootus täitus? Või hirmul? Põhiliselt kirjeldab ta ise oma meeleseisundit sõnaga “segadus”. Ta oli tohutus segaduses. Ta ei mõistnud, kuidas see ometi juhtus? Miks temaga? Ja miks nüüd? Mis oli vahepeal muutunud, et noormees, kes eelnevad kolm pluss aastat temast läbi vaatas, nüüd äkki ta välja kutsus? Ja mida ta vastama peaks? Kui ta ütleb jah, siis kas see tundub meeleheitlik? Ja kui ta viivitab vastamisega, kas siis paistab nagu mängiks ta raskesti kättesaadavat? Mis siis, kui see mees polegi üldse selline nagu ta oma peas oli välja mõelnud? Millest neil üldse omavahel rääkida? Ja miks kinno? Kas noormees häbeneb teda ja ei julge kohvile kutsuda, sest äkki neid nähakse koos?

Kõrvalt oli seda päris naljakas kuulata. Noormehest on isegi pisut kahju. Mõtleb, et tuleb lihtsalt üks mõnus rahulik õhtu ja siis saabub hoopis mu neurootiline, kompleksides ja ülemõtlev sõbranna. Vaene mees, oli tal vaja see sõbrakutse siis vastu võtta.

Sõbrannast on ka kahju. Loodan, et neil läheb hästi. Et noormees vastab ta ootustele. Kui midagi, siis ilmselt tulevikus on sõbranna oma unistustes tunduvalt tagasihoidlikum, kui ta üldse enam unistada julgeb. Õpetussõnu ma kaasa öelda ei oska, ikkagi sõbranna. Aga üleüldiselt: don’t let your dreams become nightmares of your own making.

Kuulsuse narrid

Üks päev töö juures, kui ma olin jõudnud terve interneti juba kaanest kaaneni läbi lugeda ja ikka veel oli aega tööpäeva lõpuni, siis asusin ma iseennast googeldama. Sest noh, pole ju põnevamat teemat, kui mina, mina ise ja ma. Haigus, tean. Palusin perearstilt selle vastu rohtu, öeldi, et joo vähem. Ei aidanud.

Tegelikult istutati mõte juba paar päeva varem alateadvusesse, kui ma juhtusin mingit nupukest lugema, et tasub oma sotsiaalmeedia kajastust teadlikult hallata ja aegajalt enda nime otsingumootorisse panna, et näha, mis imago sul veebis on. Aga eks paras ports eneseimetlust oli ka omal kohal.

Midagi üllatavalt ma ei leidnud. Facebook, Instagram, blogid, Pärnu Postimees, Sportfoto, Eesti Päevaleht, Äriregister, the usual. Ja siis, kolmandal lehel, eks ole, Indrek Tarand mainib mind. Niimoodi siis kirjutab, tsiteerib, nagu ma oleks keegi:

Kuvatõmmis Facebookist.

Kui ma kulmud kukla tagant õigele kohale kratsisin ja klaviatuurilt silmamunad koobastesse tagasi lükkasin, siis läksin ikka täitsa puhevile kohe. Õnneks kedagi teist tol hetkel kontoris polnud, nad poleks sinna äragi mahtunud. Mõelda, sellisel inimesel suutsin mina, väike tähtsusetu ussike, mingi tobeda juraga terve päeva meelt lahutada. Ja mitte ainult, ta võttis vaevaks mind isegi tsiteerida. No ikka julmalt uhke tunne oli.

Muidugi mõtlesin, et äkki polegi see inimene, keda mina silmas pean? Hannes Võrno ka ju väidab, et keegi teine tema nime alt postitab provokatiivseid ütelusi. Aga noh, tundus päris. Ma rohkem ei julenud uurida. Ega see liigne tõde pole kedagi eriliselt õnnelikuks teinud. Teatud enesepettus käigu asja juurde.

No ja mis puutub minu sotsiaalsesse mainesse, siis kui ikka nii suured inimesed mind tsiteerivad, siis pole ma asjata elanud. Ma lisasin selle lingi kohe oma elulookirjeldusse. Needless to say, vähemalt nüüd 1,5 päeva olen ma Da Boss. Ärge siis tühiste asjadega tülitage, eks.