TGP – esimese nädala kokkuvõte

Eesmärk oli joosta kolm korda nädalas ja iga kord vähemalt tund aega. Kord nädalas teha üks pikem ring. Treeningplaan nägi ette, et vahemaad võiks nädalas kuni 10%  tõsta.

Kõige raskem oligi leida aega jooksmiseks. Õiget aega. Ja aega üldse. Arvestades, et ma muidu teen neli kuni 5 trenni nädalas (okei maksimaalselt neli, ei hakka luiskama), siis kuidas sinna veel 3 jooksmist mahutada? See, et ma oma tavapärastest trennidest loobuks ei tule kõne allagi. Nii, et kui ma nüüd täiest aus olen, siis peaksin ma suutma 6 korda nädalas midagi füüsilist teha. Joosta 3 korda ja kolm korda oma seda surnutõstja projekti teha. Loomulikult on teoreetiliselt võimalik nädalavahetusel mõlemat teha. Näiteks käin hommikul oma jooksuringil ja päeva jooksul astun ka jõusaalist läbi. Natuke paljuks läheb, aga projekt peabki olema väljakutse, mis see point muidu oleks? Eelmisel aastal tegin MyFitnessis mitu kuud mingit Madness Challengit. Sain ju hakkama. Kui hull see ikka olla saab?

Elegantne, nagu alati. Ikka siidkinnastega ja värvitud huultega.
Lillades dressides ja vanaema rätiga olen mina, kui segadusse sattusite.

Esialgu mõtlesin minna kohe esmaspäeval, aga kuna päeval sadas ja minu rada jookseb enamasti metsavahel, siis ei kippunud niiskesse metsa lippama. Läksin hoopis rühmatrenni ja pärast jõusaali.

Vahel (okei, tegelt päris tihti) on mul nii, et ma ei saa öösel uinuda, sest unistan sellest, kuidas ma trenni teen. Ma tean, et see kõlab, umbes et üritan siin ennast kuidagi eriliseks trennihulluks tembeldada, aga see pole nii. Esiteks olen ma üldse hästi kerge unega ja uinumine võtab ka terve igaviku. Teiseks on mul komme plaane paika panna. Mida ma kannan, kuhu lähen, mida söön, millest blogis kirjutan jne. Seega mõtlen ma ka öösiti sellest, et kui ma lõpuks jooksma saan, siis millise raja valin, milliseid dresse kannan, millist playlisti kuulan, millistes kohtades pilte teen ja kuidas kõigest sellest blogis kirjutan. Niisiis, nagu näete pole sellel vähimatki pistmist armastusega jooksmise vastu.

Reaalselt jooksma jõudsin alles kolmapäeval. Ilm oli külm ja kõle, aga õnneks moosisin õe endaga kaasa ja ikkagi eesmärk ning kõik kirglikud fännid, kes mulle kaasa elavad, sundisid ennast kokku võtma.

Valu. Valust ei tahaks üldse kirjutada ega sellest mõeldagi, ammugi tunda. Ja ometi seal see oli. Tundus, et padjal istumisest on kasu olnud ja puusadega oli kõik vinks-vonks. Valutama hakkas hoopis põlv. Kohe rõvedalt. Mitte alguses, aga umbes 4ndal kilomeetril või nii. Ja üle ei läinud. Jooksin siis vahelduva eduga, vahel kõndisin. Väga piinlik. Õde mul lippas nagu kevadine küülik ja mina seal lihtsalt lagunesin otsekui roostetanud Opel, iga kurvi peal uus valusähvatus. Sellistes olukordades on minu peamine reaktsioon viha. Ma olen täitsa lõpp kui neetult marus, et ma selline weak a** bit*h olen. Ise tahtsin veel täismaratoni joosta ja nüüd ei saa kümmetki kilomeetrit normaalselt joostud! Arrrghhh!

Tegin uurimustööd. Lugesin valu kohta. See tegi mind veel vihasemaks. Mis mõttes te tahate mulle öelda, et mu valu ei ole päris? Et päriselt ei valuta põlv vaid aju genereerib selle valuaistingu? Et ma siis põhimõtteliselt kujutan endale ette, et mul põlv valutab?

Järgmine päev oli kõndimine puhas piin. Eriti trepist alla tulemine. Käisin apteegist läbi, sain sellist kreemi. Aitas. Või kas ma ainult kujutan endale ette, et aitas? Sest valu ju ka kujutasin ette?

apteegiinfo.ee

Igatahes uuesti jooksma julgesin alles laupäeval minna. Otsustasin seekord üksinda, et poleks nii mark õe ees. Juba kahe kilomeetri peal jälle see minu ettekujutletud valu. Muidugi sada muud häda oli ka. Naistehädad (eriti fun fact on see, et sel ajal pidi valu, mis päriselt ei olegi valu, veel tugevam olema, jeii!), kõhus pistis (sest ma ei jõudnud korralikult süüa ja kugistasin enne jooksu kaks valgubatooni sisse (on an unrelated note: lollakas!)), tuul (okei, seda ma ette ei kujutanud, eks, see oli päris. Ilmateate järgi kuni 49m/s), no ja lõpuks veel pissihäda. Ühesõnaga, kui ma lõpuks koju jõudsin, siis ma sain aru küll, miks öeldakse, et sportlased on agressiivsed ja sport on tervisele kahjulik.

Ma ei saa aru. Loogiliselt võttes peaks iga jooks paremini välja kukkuma. Peaksin muutuma kiiremaks ja tugevamaks. Mis mul ometi viga on?

Esimese nädala kokkuvõte:

Jookse kokku: 2
Kilomeetreid kokku: 18,09 km
Aeg kokku: 2tundi, 10 minutit ja 7 sekundit
Keskmine kiirus: 7,13 min/km
Põletatud kaloreid: 949 kcal
Enesetunne: hirmus ja kohutav. Olen endas tohutult pettunud. Põlved valutavad jubedalt. Hea uudis on see, et päikseprillidest on kasu. Just tuule vastu kaitsevad korralikult.

Veel üks meenutus möödunud aasta 29ndast aprillist. Sadas lund ja ilgelt rõve tuul oli.
Aga näete, rõõmsalt roomasin Lauluväljakul ja ületasin takistusi. Ikka veel lillades dressides.

P.S. Jooksin muuhulgas läbi juudikalmistu. Kas seda peetakse väga lugupidamatuks? Igatahes pärast jooksin ümber Rahumäe surnuaia, ei julgenud kellegi igavest rahu häirida.

Let’s talk about sex

Tänane lugu on pisut rõve ja nõrganärvilistele ei sobi. Räägin ausalt ja filtrita. Kui tunnete, et pealkirjas toodud sõna teid rahutuks muutis, siis on mõistlik edasi mitte lugeda.

Twoology.com

Lahutades olin ma mures kahe asja pärast. Kuidas ma rahaliselt toime tulen ja kuidas ma seksita hakkama saan. Rahaline olukord ei ole probleemiks osutunud. Seksiga on kurvemad lood.

Asi pole ju selles, et seksi ei saaks. Pakkumisi on küll. Rohkem isegi kui mulle tunnistada meeldiks. Ei pea isegi küsima seda. Seksi on kergem saada, kui Rimi kampaaniakleepse. Oled lihtsalt õigel ajal õiges kohas ja see kuidagi iseenesest kerkib üles (no pun intended). Peab lausa ette vaatama, et juhuslikult selle otsa ei koperda. Ajastu ilming. Midagi intiimset ja privaatset on muudetud nii odavaks, et kohati on isegi piinlik tunnistada, et sulle see toiming meeldida võiks. Pigem on coolim olla aseksuaalne. See on moodne ja trendikas.

Seega: soov, vajadus ja võimalus on. Miks siis mitte?

Ma usun, et paljud mu lugejaist ei saa minust aru. Mulle on otse näkku öeldud, et ma olen lihtsalt loll, et ennast justkui “hoian” millegi või kellegi jaoks. Mida siin enam hoida on? Mind on päris korralikult läbi tõmmatud ja trööbatud. Midagi neitsilikku ega rikkumata seal allkorrusel enam alles pole. Meestele ei lähevat korda, kui paljud seda põldu enne teda kündnud on. Pigem eelistavat moodne mees naist, kes on oma seksuaalsusega sina peal ja teab mida ta tahab ning pole liialt häbelik seda ka küsida. Just naised, kellel on vähem kogemust tunduvad hirmuäratavad. Kes teab milline ta sängis on. Äkki lamab nagu meritäht. Või läheb hulluks ja murrab mõne hella organi pooleks. Moraalne puhtus on tülikas taak, millest on parem üldse mitte valju häälega rääkida.

Olen selle enda jaoks argumenteerinud järgmiselt. Ma vaatan mida ma tarbin. Ma jälgin seda mida söön, joon, sisse hingan ja peale määrin. Kui ma olen sellistes asjades nii valiv ja kontrolliv, siis miks ma peaksin seksi kuidagi lõdvamalt suhtuma? Väheoluline pole ka asjaolu, et ma ei ela üksi. Kuidas ma peaksin oma lastele silma vaatama, kui igal nädalavahetusel mõni uus ja võõras mees aovalges mu magamistoast välja hiilib?

Sellist asja, nagu kohustuste vaba seks ei ole olemas. Sellel on pea alati ettearvamatud tagajärjed. Sinu jaoks võib see ju olla lihtsalt moodus, kuidas pingest vabaneda, aga kas sa saad tegelikult garanteerida, et teine inimene sama tunneb?

sinnue.com

Minu ühel sõbrannal* tekkis suhe mehega. Mehega, kes eelistas kondoomita vahekorda. Mul on raske hinnata, mis neiul peas toimus kui ta sellega nõustus. Paar nädalat hiljem sai ta teada, et mehel on kodus naine. Ja veel kümme päeva hiljem sai teada, et tal on klamüüdia. Just sellised lood panevad minu jalad väga kindlalt risti. Ausalt, tänasel päeval olen ma seksi suhtes nii ära hirmutatud, et ma ei laseks vist mehel ennast suu peale suudeldagi, enne kui tal on mulle arstitõendit näidata.

Seks ise meeldib mulle (vähemalt meeldis siis kui ma sellega veel tegelesin). Ma tunnen sellest endiselt puudust. Õnneks pole ma seksisõltlane ja suudan oma tunge talitseda. Olen avastanud, et teatud määrani aitab kõva trenn selle tungiga toime tulla. Sa oled lihtsalt nii väsinud, et ei jaksa. Ajaga läheb ka lihtsamaks, sest sa hakkad vaikselt unustama, et kuidas see oli ja miks sulle üldse meeldis. Eneserahuldamine ei aita seksitungiga toime tulla. Samuti ei aita ka porno vaatamine. Need hoopis toidavad koletist su sees ja muudavad himu veelgi suuremaks. Ka romantilistest filmidest ja romaanidest on mõistlik eemal hoida. Isegi mõned muusikapalad võivad teatud võnkeid tekitada (ma ei räägi ainult mahedast saksofoni muusikast).

Olen endale ümber ehitanud müüri, millest ma konkreetseid laineid sisse ei lase. Umbes nagu suhkruhaige ei peaks ronima kondiitriärisse või alkohoolik viinapoodi. Nii hoidun mina ka täiesti teadlikult teatud tegevustest ja seltskonnast. Sest ma hoian ennast. Hoian ennast enda jaoks. Et mul poleks häbi endale hommikul peeglist otsa vaadata. Et ma ei peaks muretsema oma maine pärast. Et mul poleks piinlik oma lastele anda seksuaalkasvatust. Et ma ei peaks pabistama võimaliku raseduse pärast. Et ma ei peaks närvitsema suguhaiguste hirmus.

*Sõbranna on päris, ei räägi seekord endast.

Seltsimehed unetud

Ei, ma ei saa öelda, et mul oleks unega probleeme. Kui mul ainult magada lastaks. See nädal on kuidagi eriti halb olnud. Enda mõtted ja sisemised võitlused ei lase uinuda. Ja siis veel need välised tegurid.

somecards.com

Neljapäevaks olin ma omadega nii läbi, et jäin peaaegu töö juures magama. Õhtul oli aga loomulikult vaja ju trenni ronida ja veel jõusaalis ragistada, sest noh, ega ma mingi nõrk pole ju. (Kuigi olin, nii neetult nõrk.) Igatahes, kui ma lõpuks koju jõudsin siis pesumasin tegi mingit imelikku kraapivat häält. Väga halb. Hoidsin pöialt, et lihtsalt midagi on masinas ja kui tsükkel lõppeb, siis tuvastan ka põhjuse. Mida nad ütlevadki selle lootuse kohta? Et lolli lohutus?

Loomulikult hakkas pesumasin just siis appi karjuma, kui ma olin ennast mõnusasti kerra sättind ja pehme rammestus hakkas minu üle võimust võtma. Vedasin ennast vannituppa ja hädaline kuvab mulle koodi. Hakkasin kasutusjuhendit otsima. Mul on ikka pagana palju seda pahna kodus. Lõpuks leidsin. Ütleb, et äravoolufilter ja/või voolik on umbes.

Masin muidugi tuugalt vett täis. Long story short, nii vannitoa, koridori kui ka köögi põrand sai Lenorilõhnalise vedelikuga korralikult pestud. Puhastasin filtri, milles polnud rohkemat kui kassi väljaoksendatud karvapallisuurune pundar. Lammutasin äravooluvooliku ka lahti, see ka kõik läigib ja korras. Okei, äkki see karvapall siis kraapis, kuigi ei usu, aga võib-olla need uuema aja pesumasinad ongi sellised lumehelbekesed, kes iga väikse asja peale kohe kisa tõstavad? Valisin masinasse kuivatusprogrammi, et pesud saaks ikka ära väänatud ja kuivaks.

Loivasin pahuralt tagasi voodisse ja arvutasin mõttes, et kui kaua ma veel magada saan. Kell oli juba pool üksteist.

Veidi aja pärast kuulsin vannitoa poolt jälle seda kriipivat häält. No rest for the weary. Jälle piiksub heleda häälega, et tulgu ma appi. No kuidas ma ta jätan sinna? Läksin. Sama jutt. Ikka veel selle äravooluga mingi kamm. Kuna pesu masinas, siis ei tahtnud ma seda sinna ligunema jätta. Veel üks öine põrandapesu tiir. Nüüd ei pea vist kuu aega põrandaid pesema. Kell oli juba üksteist läbi. Lihtsalt masendav.

somecards.com

Selles mõttes, et okei, asjad ikka vahel ütlevad üles ja vajavad hooldust, aga miks see peab juhtuma öösel? Ja neljapäeval vastu reedet? Sel nädalal, kui ma olen niigi iga öö vaevalt 5 tundi magada saanud? Mida Universum mulle nüüd õpetada tahab?

Aga oleks sellega minu kannatuste rada lõppenud. Umbes täpselt kell 4:51 hakkas mu akna taga vares kraaksuma. KRAAKS! KRAAKS! KRAAKS! KRAAKS! Vähemalt veerand tundi jutti. No miks, armas Jumal? Milleks oli vaja vareseid luua? Kellele nad head on? Kusjuures see on seesama vares, kes iga kevad ootab, kui tubades nii soojaks läheb, et ma ööseks olen sunnitud akna avama. Iga friiking kevad. Kell neli hommikul. Lihtsat lõugab seal. Mida põrgut ma talle teinud olen, et ta mind karistama peab?

Siiralt, ma iga aasta unistan sellest, kuidas ma lõpuks võtan ennast kokku, teen relvaloa ära ja õpin sihtima. Muretsen kasvõi õhkpüssi ja hirmutan ta minema. Sest ma olen viidud viimse piirini selle varese poolt.

Foto googlist

Meenutasin kuidas Hiiumaal vanaema varestega maid jagas. Seal oli neid terve parv. Ja nad olid veel julmalt nahaalsed ka. Käisid kassikausist söömas ja pätsasid manti. No ja loomulikult see nende kõrvupaitav lauluhääl. See kestis päris pikalt, kuni lõpuks vanaema kuidagi ühe neist kätte sai. Äkki kassidel sai küllalt oma moona jagamisest või jäid nad jalgupidi kuhugi võrku kinni, seda ma ei teagi. Tean seda, et see vares riputati ühe võimsa vahtra madala oksa külge teistele hoiatuseks. Surnult muidugi, ega memm mingi loomapiinaja polnud. Ja sellest piisas. Mitu aastat polnud enam varestega probleemi.

Nii, et kui teil mõni vareselaip kusagil silma jääb, siis võite mulle saata. Kannan postikulud ja teen kohvi välja, või mida iganes. Lihtsalt palun, laske mul ometi magada!