"Öömees"

“Öömees”
Katrin Pauts
Kirjastus Rahva Raamat
264 lk

Et siis jälle Pauts. Kuigi ta mulle eelmine kord pettumuse valmistas. Aga noh, väikestviisi kodukootud psycho, nagu ma olen, ikka see who’d done it žanr köidab. Ja eks peab ju kohalikku kultuuri toetama. Patriotism missugune…

Aga ma ei taha jälle kõlada nagu ärakriibitud vinüülplaat. Ei meeldinud. Ei avaldanud muljet. Ja ma ei tea miks. Kuidagi külmalt ja kõledalt jäi see kõlama. Mingit sügavust polnud. Hambad ristis lugesin seda. Jah, klišeed on vajalikud ning miks mitte neid lüpsta, aga palun, sa oled ajakirjanik, äkki mõtleks kastist välja. Looks sügavamaid karaktereid. Meeldejäävamaid. Meeldivamaid. Selliseid kellega tahaks samastuda. Jah, Eesti kolkakülad ja väikelinnad on masendavad ja depressiivsed, me teame. Ometi inimesed elavad seal ja üldse mitte ahastades. Mitte kogu aeg.

Võib-olla ma ikkagi olen Pautsi peale salaja (avalikult) kade? Noh, ta ikkagi kirjutab. Ja avaldab. Inimesed on nõus tema lugude eest pappi välja käima. Ma ju ka tahaks.

Meenus, et Hiiumaal, Soonlepas, oli üks hüljatud talu. Millalgi kaheksa- ja üheksakümnendatel, siis kui ma alles laps olin ja suviti vanaema juures koolivaheaegu veetsin. Üheksakümnendate algul läks vahepael suhteliselt popiks see, et need hüljatud talud ja maad ära osteti ja nendest suvekodud ehitati. Ka Soonleppa ilmus mitu sellist tegelast mandrilt. Veidi kiiksuga olid. Kunstiinimesed. Hipid. Arendasid rohelist mõtlemist ja viljelesid väiketalupidamist. Aga see üks talu, see ei leidnud kuidagi endale uut omanikku. Seisis seal, üksi, puude vahel. Aknad lõhutud ja uksed vaevu hingede küljes. Must ja räpane. Mingi halb aura oli selle maja kohal. Midagi sünget.

Ma justkui mäletan, et vanaema rääkis, et olla selles talus elanud kord eite ja taati ning nende pisut puudega poeg. Ema oli nooruses olnud erakordselt kaunis. Pika tumeda patsiga ja hülgehallide silmadega. Aga liiga valiv, oli kõik peigmehed ära põlanud, sest keegi polnud küllalt hea. Ühel hommikul aga mõistnud, et vanus on juba selline, et ilu on hakanud hääbuma ja koos sellega ka peigmeeste huvi tema vastu. Suurest meeleheitest oli kiiruga puujalaga vanale jässakale kalamehele naiseks läinud. Hilises eas sai ka järeltulija muretsetud ja ema hool poja vastu oli veidi kohatu olnud. Elasid seal, teistest eraldi ja omaette. Aastakümneid elasid. Poeg oli vist juba ligi kolmekümnene, kui see juhtus. Noormees oli ühel päeval kuurist kirve haaranud ja isa-ema maha löönud. Kui tehtud õudus temani jõudis, ennast lauda lae alla üles poond.

Või… oli vist hoopis nii, et taat oli põllult ootamatult koju tulnud ja leidnud naise koos pojaga pööningul heinte vahel seda va vanainimeste asja tegemas. Hullunud, ja kirvega nii naise kui poja pooleks raiunud. Suurest häbist ennast ka üles poonud. Vist. Vist oli nii. Ma ka ei tea. Igatahes, mingi kirvemõrtsukas seal oli ja keegi poos end üles. Ma arvan…. Täiesti võimalik, et ma kõik selle ise välja mõtlesin. Sest, noh, see maja tundus mulle lapsepõlves ikka väga jube.

Kui ma nüüd paar aastat tagasi koos oma jõnglastega seal kandis võsas ragistasin ja poisid nagu pardipojad ema kannul mulle järgnesid, käisin ka seda maja otsimas. Seal nüüd uhke palkmaja ehitatud. Keegi elab seal. Ei midagi pahaendelist ega sünget. Aga kas uus omanik ka seda legendi kuulnud oli, enne kui ostuaktile allkirja pani? Oleks see tema otsust muutnud? Kas ma kunagi aastakümnete pärast kuulen mingit õuduslugu selle maja asukate kohta? Mis sünged saladused selle maja vundamendis end peidavad?

Vot, kui oskaks kirjutada, siis ju võiks mingi põneva loo sellest minu kahtlase väärtusega mälestusest paberile panna ja 20 eurot tükk poelettidele paisata.

P.S. Kui ma nüüd oma täiskasvanud mõistusega mõtlen, siis on ilmselt kõige loogilisem järeldada, et tolle talu elanikud hoopis Siberisse küüditati. Aga sellest ju ei tahetud rääkida. Tondijutt oli ohutum. Vanaema oli mul üldse selline hea fantaasiaga memm. Kuidas ma armastasin tema lugusid kuulata, mis ta sumedatel suveöödel lakas jutustas….

"Minu Ameerika 1 – 3 osa"

“Minu Ameerika 1.osa. Reportaaže ja pihtimusi 2003 -2006”
Epp Petrone
2007, Kirjastus Petrone Print
238 lk

“Minu Ameerika 2.osa. Ülestähendusi unelmatemaalt”
Epp Petrone
2010, Kirjastus Petrone Print
264 lk

“Minu Ameerika 3.osa. Kriis”
Epp Petrone
2011, Kirjastus Petrone Print
400 lk

Piinlik tunnistada, aga polegi varem Epp Petrone kirjutisi lugenud. Tema eksmehe omi küll ja eks mul sealt oli välja kujunenud ka teatud eelarvamus Epu kohta. Aga siin pean tunnistama, et ütlus: “igal lool on mitu tahku” peab täielikult paika. Huvitav oli lehekülgedel jälgida Epu teekonda maalähedase elustiili juurde ja iseäranis seda, kuidas elu Ameerikas teda selleni juhatas.

Esimesed lookesed olid pisut jäigavõitu ja ma arvasin, et ei suudagi raamatuid läbi lugeda, sest mulle näis, et milleks kirjutada Lähis-Ida kriisist aastal 2004, kui meil on juba 2018? Kuidas see mõjutab praegust maailmapilti? Teisalt. Lähis Idas on pidevalt mingi kriis. Juba lapsepõlvest mäletan seda. Ja kui see kedagi mõjutab, siis ikka ameeriklasi. Sest nafta. Aga edasi läks juba ladusamalt. Sain lugeda sellest, mis mind sinnamaile reisijana enam huvitas – eluolust, toitumisest, kultuurist, paksudest, kõnniteedest ja kiirsöögist. Kasulik info. Isegi kui juba üle 10 aasta vana.

Epp võlus mind. Võitis enda poole. Niimoodi tasapisi, eestlaslikul moel (alguses ei saa vedama, pärast ei saa…teate küll), mitte peale pressides. Esimest osa kirjutades oli Epp minust noorem. Aga loo kulgedes jõudis ta saada minu ealiseks. Ja seda oli tore jälgida. Kuidas ta kasvas.

Minu moodi pidu. Lugemist ja nosimist.

Iseäranis tuttavalt mõjus see, kuidas Epp püüdis säilitada oma rahvuslikku pärandit, identiteeti, uhkust. Või vähemalt mina lugesin seda sellena välja. Sest olen ise elanud koos nn Suure Rahvuse Esindajaga. Ühest küljest, ma ei arva, et Eestis on kõik korras ja suurepärane. Ma ilgun ikka kodumaiste filmide, ilukirjanduse ja muusika kallal. Alatasa on ilm niru ja palk väike, inimesed tuimad ja sada muud häda. Teisest küljest, ma kuidagi leian, et muu rahvuse esindajatel pole õigust selle üle nuriseda. See on iga riigi kodaniku põhiõigus, vinguda OMA kodumaa kallal. See on umbes sama, et kui keegi tuleb mulle külla ja hakkab õiendama, et mul on inetud kardinad ja kõverad seinad. On jah, aga see pole teiste asi. Ma võin ise vabalt nuriseda oma kodu puudujääkide üle. See on minu, kui koduomaniku õigus. Välja teenitud. Aga kes on see teine, kes tuleb kobisema? Mis õigusega?

No ja siis näibki mulle ka läbi Epu kirjelduste, et ta mõtleb minuga ühtemoodi. Mitte, et Ameerika oleks ju hirmus ja kohutav. Seal on omad plussid. Aga kui pidevalt kuulda seda, kui hea on X riik ja toonitada, kui halb on Riik Y (millest sina juhtumisi pärit oled), siis see kasvatab vimma. Hiljem pole isegi vaja, et keegi hakkaks eraldi nimetama, mis kõik Riik Y-is valesti on. Piisab, kui mainida, et Riik X on just selles valdkonnas eeskujulik ja juba lülitubki sisse ürgne instinkt, kaitsta oma kodu. Ning, nagu me kõik ajaloost õppinud oleme, parim kaitse on rünnak. Ja just sellist, eestlasele omast, passiivselt agressiivset rünnakut tajun ma Epu kirjutistest ameeriklaste suhtes.

Ta püüab korduvalt, ikka ja jälle toonitada seda, et kõik ei ole halb, et on ka positiivset ja head ja eeskujulikku. Aga lehekülg lehekülje järel mõjub see aina võltsimalt, ebasiiramalt. Pigem üritades veenda ennast, kui oma lugejaid. Umbes, et kui ütleb, siis ehk hakkab ka lõpuks nii mõtlema ja tundma.