Maksud sõidavad

Teate küll millest ma räägin. Need mahtuniversaalid/pereautod mis on sellised veidike juba väsinud ilmega ja mis näevad välja, et seltskond kes seal sees Patust Poolt kuulab koosneb Soome Kalevipojast, ühest tuustisest perenaisest ja nende viiest eelkooli ealisest võsukesest (klišee, ma tean). Ja siis selle auto tagaaknal, koos baby on board kleebisega ilutseb kõrvuti kaks baltiriikide lippu ning info maksude liikumisharjumuste kohta.

Foto internetist.

Ma ei hakka teesklema, et ma olen siinkohal peenetundeline või solidaarne. Ei, see on puhtatõuline jultumus ja mässumeelsus. Eriti vihale ajab, kui pesakonna liider kannab t-särki kirjaga “Häbi Eesti pärast”. Minul ei ole Eesti pärast häbi. Mul on häbi eestlaste pärast, kes oma riiki suhtuvad nagu see oleks nende vaenlane.

Võibolla on viga minus, et ma olen pigem ikka klaas pooltäis tüüpi inimene. Või ma nagunii ei saa aru, sest ma ei tarbi kärakat. Ja üldse pole mul õigust midagi kobiseda, sest ma pole õige eestlane. Aga, kas selline provokatiivne lähenemine muudab meie kodumaa kuidagi üllamaks?

Ma ei ütle tingimata, et ma ei mõista. Mul on päris mitu tuttavat, kes teevad alkotrippe ja ei põe selle pärast. Teisalt, neil pole ka sõidukid igasugust jälkust täis kleebitud. Kuna mul on sugulaste hulgas ka Põhjamaariikide esindajaid, kes aastaid on oma kesvamärjukese Baltiriikidest soetanud, siis on see minu jaoks üsna normaalne nähtus. Ja jälle, pole ma veel ühelgi FIN numbrimärgiga autol kleepsu “Verot ajaa” täheldanud. Muidugi, miks mitte, meil on vaba kaubandus ja enamik mu sugulasi-tuttavaid ostab oma tehnika Ali Expressist, riided Ebayst ja raamatud Amazonist. Normaalne.

Ehk vihastab mind see lugu hoopis sellepärast, et enamik, kes oma ratsu on kleepsudega rüvetanud, ei jäta niigi teab mis eeskujuliku riigikodaniku muljet. Ma võin ehk ebaõiglane olla, aga kas tõesti need inimesed maksavad üldse mingit maksu? Teatavasti on ümbrikupalk Eestis endiselt suureks probleemiks. Ja kui suures osas sellised peremehed käivad hoopis Skandinaaviast leiba lauale toomas, siis kes need maksud sisse kasseerib? Viikingid, laplased või jääb see kõik kenasti ka nende peremeeste endi tasku? Ja polegi minu asi kui jääb. Ainult, et tavaliselt on need, kes vinguvad auklike teede, puuduliku arstiabi ja väikese lastetoetuse ning pensioni üle, needsamad “maksud sõidavad” tegelinskid. Kas nad on tõesti nii lühinägelikud, et ei näe oma tegude tagajärgi? Ise saevad oksa, millel istuvad.

Aga mida mina ka tean. Minu jaoks ei ole alkoholi olemasolu elementaarne inimõigus. Jah, kui eelmisel aastal hinnad tõusid, siis ehmatas esialgu hinge kinni küll. Aga ma sain üle. Harjusin ära. Ükski veinipidu ja õllepralle pole pidamata jäänud. Magan öösiti õndsat und, teades, et kõik maksud on makstud ja pole lõuna poole teel. Vot, selline veidrik olengi.

"Minu Hiiumaa"

“Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis.”
Mae Lender
Kirjastus Petrone Print
240 lk

Ärge lootkegi, et ma olen seda teost arvustades objektiivne. Mul on side kirjeldatud paiga ja inimestega. Kui nüüd eriti bravuurikaks minna, siis on mul väike kontakt ka autoriga, tal on üks toredamaid, siiramaid ja stiilipuhtamaid blogisid, mida mul on olnud au lugeda. Ja nagu hiidlastega ikka juhtub, need leiavad isegi interneti avarusest üksteist üles.

Aga kui ma nüüd korraks astuksin sammu tagasi ja püüaksin anda tagasisidet loetud tükile, siis üldmulje raamatust on väga hea. Raamat kulgeb loogiliselt (kuigi mitte tingimata kronoloogiliselt) ja üks lugu viib teiseni. Pole järske kurve või pöördeid. Selline hea rahulik Lääne-Eesti külavahetee. Lehekülgedelt koorub autori hindav suhtumine loodusesse ja kohalikkesse. Kui ta ka kirjeldab veidraid vahejuhtumeid või arusaamatuid käitumismustreid, siis teeb ta seda ilma hinnanguid andmata ja hukka mõistmata. Ta kehitab õlgu ja tõdeb, et ju nii siis peabki olema.

Olles inimeste inimene, lugesin naudinguga kirjeldatud tegelasi ja nendega läbi viidud vestlusi. Südame tegi soojaks, et autor oli näinud vaeva ajaloo uurimisega, mis muutis minu jaoks paljud asjad saarerahva juures arusaadavamaks. Varem ma lihtsalt võtsin seda kui veidrust, aga nüüd on sellel minu jaoks väike juureke tekkinud. Lisaväärtuse annavad raamatule väiksed hiiunaljad. Mitte alati hiidlaste kasuks, aga vähemasti hiidlaste kohta. Sest üks asi on raamatus kuivalt kirjutada, et hiidlane on naljarahvas, hoopis teine on seda igas peatükis korraks ka tõestada. On näha, et autor on teinud eelnevalt põhjalikku taustauuringut. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta hiiumurrakut. Väga äge, et raamatusse on peidetud väiksed vimkad ja mõistatused, ultra vinge! Mul on raske midagi sellele raamatule ette heita. Aga nagu ma ütlesin, ma pole objektiivne.

Kui nüüd minna pisut kaugemale ja isiklikumaks, siis Mae oli väga kenasti mu vanaema kirjeldanud. Ei mingit lääget lipitsemist vaid just selline eit mu memm oligi (nirginäoga ja kiitsakas). Ja selle üle on mul loomulikult iseäranis hea meel, et vanaema on nüüd raamatusse kirjutatud.

Eks ma muidugi natuke pettunud olen, et Mae hoiab rohkem Aino poole, aga ei saa seda talle süüks panna. Lapsena ei saanud ma üldse aru sellest vastikust vägikaika vedamise kombest. Jah, loomulikult olen ma iivelduseini kuulnud kollase koera lugu (kuigi minu info järgi polnud mitte mehe pärast tüli, vaid kuna koer oli üht naabrinaist kintsust hammustanud ja too vihkas kollast koera, siis Aino oli pakkund, et pudeli veini eest on tema valmis küll selle koera teise ilma saatma (seda kusjuures kinnitas mulle mu oma tädi, et tema oli veel lavka peal ise kuulnud, kui Aino seda ütles). Aga miks oli vaja see koer sinna kaevu visata? Ju siin siis ikka midagi enamat veel oli, kui janu.). Sellest oli juba aastakümneid möödas ja väikses külas võiks ju ikka ükskord juba oma vimmast üle saada ja kokku hoida. Lapsele oli see eriti kurb, kuna Ainol olid ka minuvanused lapselapsed, kellega ma hea meelega oleksin koos mänginud, aga see oli, teadagi, rangelt keelatud. Vanaemal oli üldse selles suhtes väga range reegel, et kellega naabritest tema parasjagu vaenujalal oli, sellega ei tohtinud pereliikmed ka suhelda. Nii pidi iga nädal välja uurima, et ega juhuslikult vahepeal pole selle või tollega jõutud tülli pöörata. Ja nad ütlevad, et minu lühike süütenöör on slaavipärand? Vanaema oli selline tulehark, et anna olla!

Noh, kui Toomasest rääkida, siis sellega olid suhted ka keerulised. Kui ma ütleks “nagu kass ja koer” siis oleks see understatement of the century. Ja muide leivad olidki neil erinevates kappides. Isegi külmkapp oli eraldi. Seda mismoodi see nende kokku elamine teiste silme eest varjatult välja nägi, seda ei oska kommenteerida. Koos ühes sängis pole mina neid leidnud (küll aga teisi sugulasi ja üleaedseid. Ma olin lapsena väga uudishimulik.), kallistustest ja musidest rääkimata. Võibolla neil käiski see armastusavaldus pisut teisiti, kui muidu inimestel? Peksa said ja andsid nad üksteisele mõlemad, selles suhtes väga võrdväärne suhe, võiks isegi öelda, et moodne.

Igal juhul väga palju häid ja sooje emotsioone tekitas loetu. Kindlasti tahaks seda korduvalt lugeda. Esimesel korral kiirustasin, sest teised pereliikmed juba kraabivad mu koduse raamatukoguukse taga. Julgen soovitada kõigile. Hea ümmargune, terviklik raamat. Suviselt kerge ja põhjamaiselt karge. Ei anna võrreldagi teise “Minu sarja” saarelooga. Ei ole sappi, ega naiivset sinisilmsust. Ongi Eesti elu selle kõige ehedamas kastmes.

Minu Soonlepa

No vot seda kadakalõhnalist ja kuivatatud lestakala maitselist maiuspala, olen ma suure põnevusega oodanud. Teadagi miks. Isekusest. Mul on raamatus kirjeldatud paigaga side.

Eestimaal on üks küla, mis on mulle armsam, kui teised samasugused Maarjamaa külad. Kunagi kuuekümnendatel sündis selles külas mulle kallis inimene. Hiljem, kaheksakümnendatel, oli ta nii lahke, et lubas ka mind seda küla tundma õppida. Oi, ja kuidas ma õppisin. Nagu laps, avatud meele ja silmadega. Õppisin tundma kive ja kände, kadakaid ning muulukaid. Õppisin jumaldama peenikest mereriba, mida siis veel mäepealsest talust näha oli. Õppisin hindama pilvi, mis tõid värskendust kuumal suvepäeval ja kastet, mis hommikuti pahkluud naljakalt kõditama ajas. Aga kõige enam õppisin armastama oma vanaema.

Minu vanaema oli karm ja otsekohene naine. Karm oli ta peaasjalikult seetõttu, et elu oli raske. Ta oli kümnes laps tosinalapselises peres. Tööd tuli tol ajal teha kõigil kes vähegi kaela kandsid. Selle suure tööga ta oma tervise tuksi keeraski. Mäletan kui Mamma (nii kutsuti teda perekeskis) rääkis, kuidas ta noore teismelise neiuna oli tagakambris põlvitades palunud Jumalalt surma. Valud olid noorel naisel nii suured, et surm näis tervitatav väljapääs. Õnneks olid Jumalal temaga teised plaanid. Kuigi tervis oli tal alati vilets, sai ta kõigega hakkama. Pidas talu, oli kolhoosis brigadir ja sai lapsedki tehtud ning üleskasvatatud. Ja mind hoidis ta ka, olin ju ikkagi tema kõige esimene lapselaps.

Memm õpetas mulle paljusid asju. Õpetas jälgima loodust ning loomi. Aga kõige rohkem õpetas ta mind tööd tegema. Ja tööd oli palju. Tuli peenraid rohida, kanu toita, piima kurnata, marju korjata ja heina teha. Ma arvan, et heinategemine ongi mul kõige eredamalt mällu söövitatud. Sest seda oli nii jõhkralt palju. Kombain niitis, aga kaarutada tuli käsitsi. Ja seda ikka oli. Esiteks oli seda hektarite kaupa ja teiseks, seda tuli teha mitu korda päevas ja nii ikka mitu päeva, enne kui tuli pakkimistraktor ja kuiva heina rullidesse pakkis. Siis oli järgmine samm rullidest heina lahti pakkimine ja laka peale laiali viskamine. Mehed viskasid kuhjad üles laka peale, naised ja neitsid viisid selle laka nurka ja lapsed tallasid heina madalamaks, et ikka võimalikult palju teda sinna mahuks. Aga sellele lisaks oli veel väiksemate aasade pealt vikatiga niitmine, kaarutamine (juudas, kuidas ma seda vihkasin!) ja lõpuks kokaks tõstmine. Ja veel kirsiks tordil tuli heinamaa rehaga üle käia, et iga viimane kui roots kokku riisuda ja lauda pööningule toimetada.

See oli armastus-vihkamis suhe. Ühest küljest, tahaks ju ikkagi puhata ja mängida, rannas hullata ja raamatuid lugeda. Teisalt, rahuldustunne, mis tuleneb füüsilise töö tegemisest on kirjeldamatult mõnus. Aga kõige rohkem hindan ma seda, et Mamma õpetas mind elus igasuguste tööde ja olukordadega hakkama saama. Ta ei olnud enesehaletseja või vinguviiul. Jah, elu ei olnud talle soodsaid kaarte jaganud, aga see polnud kunagi takistuseks. Vanaema õpetas mulle, et kõva tööga ja tänu headele suhetele teiste inimestega on võimalik oma saatust muuta. Me ei saa muuta olukordi, aga me saame muuta oma suhtumist. Ja et õnn ei ole lõpp-peatus vaid teekond.

Niisiis selliste kõrgete ootustega asusin ma Mae raamatut lugema, mis oli meil suguvõsas juba osad tegelased tagajalgadele ajanud ja ähvardavad pilved tulevase suguvõsa kokkutuleku kohale kogunud.