Silent treatment

Minu tähelepanu pöörati sellele, et ma olen ühe lõpetamata loo oma lugejaile võlgu. Nimelt töö. Kirjutasin sellest, et kutsuti vestlusele ja kuidas ma siis endamisi arutasin, et kas võtta või jätta (link). Noh, mõtlesin ja ootasin tagasisidet. Lubati nädala jooksul vastata. Möödus kaks nädalat.

Uue potentsiaalse tööandja poolt paks rasvane vaikus. Mõtlesin, et asjata tõmblesin. See konkreetne otsus tehti minu eest. Võin nüüd uusi väljamõeldud probleeme lahendama hakata. Veidi olin küll üllatunud, kuna minu meelest ei oleks vestlus võinud paremini minnagi. Aga noh, ju ma siis polnud see, keda nad otsisid.

Tegelikult on vaikus kõige vastikum asi üldse. See, kui mitte mingit vastust ei tule. Loomulikult olen ma Maarjamaal juba sellevõrra kaua elanud ja tean juba, et vaikus ongi eestlase ei. Saadad kellelegi sõnumi. Näed, et ta loeb selle läbi ja vastust ei kirjuta. Vahel hakkab juba kirjutama ja sa näed kuidas kirjutamise mullid aknas üles-alla hüppavad ja siis ikkagi ei kirjuta. Ei vasta midagi. No jah, eks see on ka viis kuidas olukordi lahendada. Vaikselt pea liiva alla ja oodata, et ise mööda läheb.

Selles suhtes pean kiitma tööandjaid, kes võtavad aja ja saadavad mingigi tagasiside. Eriti armas, kui osad ka midagi konkreetselt lisavad. Aga juba ka sellest piisab, et nad valisid teise. Siis liigud edasi. Minul on küll olnud olukordi, kus ma kandideerin ja ootan mitu nädalat vastust. Siis juba loobun ja võtan teise pakkumise, kui need ärkavad ja teatavad, et ikka jah, oleme sinust huvitatud ja millal sa saaksid tööle tulla. Nagu päriselt! Ma ei saa ju ka iga kolme nädala tagant töökohta vahetada. Ja siis jäädki sinna esimesse kohta, kuigi muidu oleks võibolla hoopis seda teist kohta eelistanud.

Suhtes olles on ka vaikus kõige julmem käitumine. Näed, et teine on solvunud ja mossitab, aga ei räägi sinuga. Ise arvab, et sa peaksid ju juba teadma mida sa valesti tegid või ütlesid ja kui ei saa siis polegi mõtet midagi öelda. Mõni on veel nii kangekaelne, et võib mitu päeva sellist mängu mängida. Vastik manipuleerimine.

Mul on raske sellisest käitumisest aru saada. Ise eelistan asju sirgeks rääkida. Vaikin siis, kui midagi uut pole enam lisada ja mõni nimelt vana suppi üles soojendab. Päris vait ma ka pole. Ütlen, et me oleme sellest juba rääkinud ja ma ei viitsi enam. Aga viha pärast vait olla ma ei suuda. Esiteks ma üldse pikalt viha ei pea. Ma unustan ära, miks ma pahane olin. Või unustan olla vihane.

Epiloog

Esmaspäeval sain siis ikkagi vastuse ettevõttest. Üllatus-üllatus, ma ikka veel meeldisin neile väga ja nüüd küsivad nad mu endiste tööandjate kontakte, et taustauuringut teha. Mõtlesin esialgu, et saadan need kontaktid. Ja siis mõtlesin, et aga milleks? Õigemini selle järelduseni aitas mind üks tark ja läbinägelik inimene. Ma olin jõudnud vahepealsete nädalate jooksul jõuda läbi mõelda plussid ja miinused. Pluss on uus põnev töökoht. Miinus: nad eeldavad vabagraafiku alusel töötamist. Ehk, vahel pikemalt ja siis jälle lühemalt. Laste kõrvalt ei ole selline tööjaotus mugav. Mulle meeldib minu praeguse töö juures just see, et kui kell kukub, siis läpakas kinni ja koju. Konkreetsus. Teine miinus oli palk. Õigemini see, et nad ei tahtnud seda avaldada. Ise küll ütlesin oma numbri ja tundus, et see oli okei, aga sellist kassi-hiire mängu ma ei viitsi mängida. Lisaks muidugi minu praegune suhteline vabadus. Ma saan arstil käia, kui vaja, kooli lõpuaktusel, puhkusel millal meeldib. Vähe oluline pole ka see, et ma saan takistamatult oma blogi kirjutada.

Niisiis saatsin hoopis viisaka loobumiskirja. Samal päeval. Ei hakanud neid kiusama ja mõttemänge mängima.

Deadlifters project – nelja kuu kokkuvõte

Olen siis praeguseks jõudnud oma projektiga poole peale, nii ajalises kui ka numbrilises mõttes. Neli kuud olen õppinud ja rakendanud. Alustades tühja kangiga ja pikalt peatudes 55 kilo juures. Kuulanud teiste nõu, ise juurde lugenud ja loomulikult kulutanud tunde You tube videote vaatamisele.

Ühest asjast sain ma juba esimese kuu lõpus aru. Nimelt, kõik teevad jõutõmmet omamoodi ja ütlevad, et kõik teised teevad seda valesti. Pidevalt oli selline tunne, et okei, selle asja sain ma nüüd korda. Kohe tekkis 25 inimest kes tulid õpetama mida sa nüüd valesti teed. Lootusetuse tunne tekkis päris mitmel korral. Häbi ja piinlikus, mida tundsin pärast seda esimest tõstmist, ei jätnud mind maha. Nutma enam ei ajanud, aga masendas küll.

Lugesin väga palju jõutõmbe kohta lisaks. Vaatasin videoid. Suhtlesin inimestega. Üldiselt suhtuti minu väiksesse projekti teatud sõbraliku üleolekuga. Umbes, et oh väikseke üritab siin suurte inimeste mänguväljakule trügida, nii nunnu. Kui keegi ka imetles, siis minuni see vaib ei jõudnud.

Vahepeal tekkis tugev kahtlus, et no way in hell suudan ma detsembris 110 kg tõsta. Selle saavutamiseks läheb ikka kaks aastat vähemalt. Veel mõistsin, et jõutõmmet võib ka kord nädalas teha, selleks et areng toimuks. Koos oma poolmaratoni plaaniga ongi mõttetu ennast pooleks treenida (see oli siis, kui ma veel naiivselt uskusin, et jooksma jõuan. Tagant järele on mul natuke isegi hea meel, et see pooleli jäi. Sellise kuumaga mis meil oli ei oleks ma niigi suutnud head aega teha.)

Pesamuna vaatas pilti ja küsib: “Aga kus su musklid on? Ma ei näe Su muskleid.”

Ma püüan seda nüüd sõnastada nii, et ma täiesti ebanaiselikuna ei kõlaks, aga… mulle meeldis kangi tõsta rohkem, kui joosta. See oli palju lõbusam. Jõusaali päevi ootasin ma palju suurema põnevusega, kui jooksu päevi. Ja ma ei oska seletada miks see nii oli. Võibolla sellepärast, et areng ja tulemused olid kergemini tajutavad.

Kuna mind oli esimese raksuga nii ära hirmutatud ja ma olin täiesti veendunud, et ma varem või hiljem oma selja vigaseks tõmban, siis jäin ma liiga kauaks püsima mugavustsooni. Tõstsin muudkui 55 kg ja 60, üle selle ei tõstnud. Mitte, et ma poleks jõudnud, vaid ma kartsin. Ja see hirm halvas mind. Ühel hetkel otsustasin, et ma pean sellest üle saama. See on umbes nagu siis, kui sa oled autoga väikse kõksu teinud, siis esialgu ei tahaks nagu üldse rooli taha istuda, nagu ever, aga parim ravi sellele on just kohe uuesti sõitma hakata. Lihtsalt teha ja küll see julgus ka tuleb.

Niisiis võin ma täna öelda, et eesmärgist on puudu veel 30 kilo. Ja kuna ka aega on täpselt neli kuud, siis tekkis taas lootus, et äkki ikka suudan 110 tõmmata.

Üks rammumees jõusaalis, soovitas jõutõmmet üldse kord kahe nädala jooksul teha. Nagu korralikult. Et muidu väikse raskusega teed kiired ringid ja siis kaks korda kuus proovid raskusi tõsta. Lisaks soovitas ta jalgu treenida, et need tugevamad oleksid. Nendest nõuannetest on ilmselgelt kasu olnud.

Väike videoklipp ka minu siiani maksimaalse raskusega. Kangil siis 80 kilo. Enda kaal on ikka veel 55 (+/-2 kg). Järgmine samm on muretseda tugivöö. Proovisin neid, mis spordiklubis seina peal rippusid. Need käisid mul ümber nagu hula rõngad, ei toetanud kedagi. Esimene reaalne väljaminek selle hobi peale 😊.

"Suured väikesed valed"

“Suured väikesed valed”
Liane Moriarty
Kirjastus Hea Lugu
496 lk

Seda raamatut hakkasin lugema eelarvamusega. Olin näinud paar osa seriaalist ja mulle ei meeldinud. Tuim tükk. Punnitatud. Ei tõmmanud kaasa. Mul vist üldse nende naistekatega on nii, et on ainult üks seriaal, mida kõlbas/kõlbab vaadata – “Meeleheitel koduperenaised”. Sorry, kui see on klišee, aga mulle julmalt meeldib. Olen seda vaadanud kümneid ja kümneid kordi ja ikka on hea, ikka on naljakas, ikka on lummav. Nii, et kui sarnast ei tule, siis mina kaasa ei mängi ja ei teeskle, et oi kui hea.

Nii, et jah. Eelarvamus. Võtsin ta raamatukogust koos “Minu Taaniga” kaasa, sest “Minu Pärnut” neil parasjagu polnud. Lootsin, et äkki raamat on ikka parem, kui seriaal. Teen ajule väikse restardi ja kustutan sealt Nicole Kidmani ja Reese Witherspooni ning lasen end võluda.

Mis on hea, siis raamat kulgeb kiiresti. Paras telliskivi on, aga leheküljed mööduvad kiiresti. Enda poole ta mind siiski võita ei suutnud. X-faktor jäi puudu. Ma ei teagi, mida ma täpselt ootasin või leida lootsin, aga igatahes leidmata see jäi. Ei tekkinud ka pärast lugemist tunnet, et oh, nüüd kindlasti tahan seriaali vaadata. Ja ei suutnud ma oma peast näitlejate nägusid kustutada. Võibolla sellepärast, et raamat ongi ülesehitatud peaasjalikult dialoogile. Vähe on olukorra ja olustiku kirjeldusi. Nii palju, kui ma seda Austraaliat telekast näinud olen, siis on ta minu jaoks ikkagi külm ja kõle paik (nii paradoksaalne, kui see ei kõla). No teate, nagu Mad Maxis. Selline postapokalüptiline. Raske on sellises paigas elavatele inimestele kaasatunda ja nendega samastuda.

Dialoog ise oli ka pinnapealne. See häiris. Umbes, et naine kirjutab naisele romaani ja siis peabki olema kerge ning alltekstita, sest need lihtsakesed ei saa ju nagunii aru, kui pikemaid sõnu ja väljaütlemata mõtteid raamatulehtedele jäädvustada.

Nii, et üleüldse asjaolu, et ma raamatu läbi suutsin lugeda väärib juba vähemalt üht hooaega “Meeleheitel koduperenaisi”. Eelistatavalt klaasikese jaheda alkohoolita veini kõrvale.

Raamat räägib suhetest naistega, lastevanemate muredest ja süümepiinadest, suhetest eksidega, lähisuhte vägivallast, kiusamisest.

Lõpplahend jäi minu jaoks veidi liiga mugavaks. Pinevust polnud. Selline teos, mida võis lugeda, aga mis sügavalt ei puuduta. Samas, meelelahutuseks tore lugeda küll.