Suured inimesed

Minu emal on töö. Ta käib rikaste ja kuulsate inimeste musta pesu pesemas. Ei, ta pole psühholoog. Ega terapeut. Isegi mitte suhtenõustaja. Koristaja on, noh, kui te just teadma peate. Aastate jooksul on tal igasuguseid villasid koristada tulnud. Ja nii on tal olnud esirea pilet nende mustapesukorvile. Sõna otseses mõttes. Aga ka kaudses. Kodus on inimesed ikka sellised nagu nad päriselt on. Maskideta. Ilustamata. Tavalised. Normaalsed.

Üks minu lemmik tsitaate on see: “Inimese tõeline suurus ilmneb sellest, kuidas ta kohtleb endast vähemaid.” Minu meelest nii õige. Lihtne on austada neid, kes on meist mingis valdkonnast üle – välimuselt, edukuselt, jõult, intelligentsilt või rahaliselt. Palju keerulisem on ilmutada austust nende vastu, kes on meist nõrgemad, väetimad, vaesemad, lihtsamad jne. See nõuab teadlikku pingutust.

Inetu Pardipoeg ei olnud üldse inetu. Ta lihtsalt suhtles vale seltskonnaga.

Minu ema on tihti olnud siiralt üllatunud, kui “tavalised” need inimesed on, kes on midagi saavutanud – raha, au ja kuulsust. Ja et nad kohtlevad teda nii viisakalt. Räägivad temaga sõbralikult ja ei kurjusta lõhutud vaaside pärast. Mind see absoluutselt ei üllata. Sellepärast nad just ongi saavutanud, sest nad ei pea ennast liiga tähtsaks. Neis on säilinud terve enesekriitika ja alandlikkus. Need on omadused, mis tõmbavad teisi ligi. Uhkus ja ülbus võib kaugelt küll muljet avaldada, aga suhteid sellega ei hoia.

Jah, kui sa oled “keegi”, siis inimesed lipitsevad su ees ja tahavad sulle muljet avaldada. Aga kas see on midagi väärt? Kas sellel on tegelikult kaalu? Kui su õnn pöördub ja sa oled abivajaja rollis, kas keegi neist, kes enne su heakskiitu otsisid, toetab ja tunnustab sind? Pigem ikka parastab ja tunneb, et näed, lõpuks said, mis teeninud olid.

Mu õde näeb ka seda maailma, mida teised ei näe. Ja ta kinnitab seda. Ütleb, et need, kes on tõeliselt rikkad, pole seda ainult kontojäägi tõttu, vaid neis on midagi palju enamat, sisemine rikkus. Miski, mis ei sunni neid rahatähtedega lehvitama ja odavat tunnustust taga ajama. Nad ei ülbitse ega esine. Teisalt need, kes omavad kontol vaevalt eesti keskmist ja seegi on inkasso poolt arestitud, on rinna kummi ajanud ja räägivad sülge pritsides, nagu nad oleksid maailma direktorid.

Miks ma seda kirjutan? Noh, vahel ma tunnen ennast väga kehvasti. Sest on tulnud vihjeid minu elustiili või saavutuste kohta. Jubedalt põen selle pärast. Aga asjata. Need, kes kritiseerivad ei ole minust tegelikult paremad. Kui oleksid, poleks neil vajadust mind igal sammul maha teha. Ja see on üldine reegel. Kui teil on mõni peretuttav, sugulane või “sõber”, pärast kellega kohtumist tunnete end alati viimase kõntsana talli taga sõnnikuhunnikus, siis asi pole teis. Ei ole vaja end koormata inimeste ega suhetega, mis teid alla kisuvad ja teid halvasti tundma panevad. Elu on niigi raske, ei ole vaja seda endale vabatahtlikult veelgi raskemaks teha. Kui vähegi võimalik, siis ümbritsege end inimestega, kes toovad teis esile parimaid omadusi ja häid emotsioone. Kes oskavad ka ebamugavaid tõdesid esitada nii, et teis säilib väärikus. Veetke aega nendega, kelle moodi te tahate olla, keda te imetlete. Uskuge mind, selliseid inimesi on rohkem kui neid teisi.

*Pildistas Kadri Vahtramäe

Kuidas kirjutada romaani?

Ma avaldan nüüd teile tillukese saladuse. Nimelt olen ma kunagi keskkooli ajal kirjutanud romaani. Või olgu, kolm. Kirjutasin neid rohelistesse joonelistesse vihikutesse, sest keegi polnud nii rikas, et kodus arvutit omada. Vähe oli isegi selliseid, kellel vanemate töö juures arvuti oleks olnud. Jah, olid ajad. Need rohelised vihikud on mul senini alles. Kuueteistaastase minu kirjutatud. Ega ma neid eriti lugeda pole julenud. Äkki need on nii halvad, et mul hakkab paha? Või mis veel hullem, äkki need on head? Paremad kui need jutukesed mis ma praegu kirjutan. Jube mõelda, et ehk minu kirjanduslik tippaeg on juba ära olnud ja ma ei saanud ise sellest arugi.

No igatahes enda kiituseks pean ma siia ära märkima, et ma mitte niisama ei kirjutanud sahtli põhja, vaid inimesed on minu romaanikesi ka lugenud. Õigupoolest käiski see nii, et mina nädalavahetustel kirjutasin, nii palju kui kirjutasin ja siis esmaspäeval läks see vihik klassikaaslaste kätte lugemiseks. Tagasi sain reedel, et siis jälle mõned peatükid juurde kirjutada. Nii et, isegi kui ma tahaks praegu olla võltsilt tagasihoidlik ja öelda, et ah teate, mis nüüd mina, siis paraku pean see kord veidi end upitama ja mõõduka uhkusega tunnistama, et kirjutasin loetavat teksti. Kui loeti ja nõudlus oli, siis milleks teeselda, et ma sakkisin?

Mis toobki mind tänasesse päeva. Ma pole oma lugejaid täiesti teadmatuses hoidnud ja ausalt möönnud, et jah, ma pean blogi osaliselt ka selle tagamõttega, et ühel päeval päriselt kirjutada. Nagu romaani või nii. Ja blogi pole mitte selle eesmärgiga peetud, et vähemalt kõik mu neli jälgijat ühel päeval oskaksid raamatukogust mu üllitist küsida, vaid just sõnaseadmise kunsti arendamise pärast. Loomulikult on mul veel kohutavalt palju õppida. Aga ma ei kiirusta. Küll jõuab.

Algus on tehtud. Algus sai tegelikult paar aastat tagasi juba tehtud, kui ma ploti enda jaoks sõnastasin. See on minus vaikselt elanud, oodates oma aega. Ja nüüd on ta väikse varba ukseprao vahelt välja lükanud ning valmis areenile astuma, et ma saaks teda täies hiilguses näha, maitsta ning tunda. Ja kui ta vähegi elujõuline juhtub olema, siis kes teab, ehk ta koguni ühel hämaral õhtul Vanalinna tänavatele jalutama viia ja oma lugejaile esitleda. Aga hoiatuseks, ärge nüüd hinge kinni pidades oodake teda, tal läheb sättimisega aega. Ja siis ma pean ennast ka veel ette valmistama.

Jalutan üksi Vanalinnas. Roman istub kodus arvutis.

Ma ei tea kuidas suured kirjanikud kirjutavad. Olen küll filme näinud, aga aru pole päriselt saanud. Kui keegi teab soovitada raamatut, sellest kuidas kirjutada raamatut, siis ärge kadedad olge, eks. Minu jaoks on varasemalt, ja ka nüüd, näinud kirjutamine välja nii, et mitte mina ei kirjuta romaani/lugu/pala vaid see kirjutab mind. Sõnad ja mõtted lihtsalt voolavad minust välja. Mina pean hoolega vaatama, et ma järele jõuan ja kõik selle kenasti üles kirjutan. Ega ma ei tea, kas see on õige või vale lähenemine. Muudmoodi ma paraku ei oska. Veel.

Seetõttu võib juhtuda, et ma oma blogisse iga päev enam kirjutada ei jõua. Võib juhtuda. Ei pruugi. Aga siis te vähemalt olete ette hoiatatud ja ei arva, et mõned õelad kommentaarid on mind maapakku kihutanud.

"Murdumine"

“Murdumine”
B. A. Paris
Kirjastus Pegasus
351 lk

Üle pika aja sattus minu pihku üks ilukirjanduslik isend. Soovitati. Päris hästi passis. Mõnus ladus lugemine. Tekkisid seosed teiste raamatutega. Selline mõnus. Piisavalt põnev.

Enamasti piisavalt põnev. Umbes poolteistsada lehte enne lõppu tekkis tunne, et okei, me saime juba aru, sul on kahtlused ja halb ning probleemid mäluga. Et, liiguks nüüd edasi ja leiaks põhjuse. Noh, isiklikult mulle, kes ma selline kärsitu olen, muutus selle ühe ja sama teema nämmutamine tiba tüütuks. Samas, seda polnud palju ja peagi hakkasidki asjad lahti hargnema.

Põnevike lõppudega on minul alatasa mingi kana kitkuda. Häirib see, et lahendust ei leita vaid see tuleb ise. Juhuslikult. Satutakse olema õigel ajal õiges kohas. Eks ma olen piisvalt vaadanud ka tõsielu politseisaateid ja tean, et vahel nii ongi. Vahel joppab. Aga vahel. Mitte reeglina. Ja ka see on tavaliselt ikkagi mingi uurimustöö tulem.

Teine asi, mis mind lõppude juures häirib, on see, et need kõik mõjuvad kuidagi, ma ei teagi, sunnitult. Võltsilt. Otsitult. Ebausutavalt. Umbes nii, et autor kirjutas loo ja siis selle kirjutamise käigus otsustas jooksvalt, kellest ta ohvri ja kellest kurjami teeb.

Ma ei tea, ma tahaks midagi räpasemat. Lõpetamata. Lahtisi lugusid. Kus sa saad ise osa juurde fantaseerida. Aga kõik on sellised kenad, puhtad, viisakad, happy ending klišeed. Võeh, ma ei või! Mõni pahalane võiks ju karistusest pääseda. Mõni niidike võiks jääda lahtiseks, et saaks sellest kinni haarata ja oma loo juurde mõelda. Äkki ma sellepärast neid ilukaid enam väga ei ihalda, et need on liiga kenad? Liiga sätitud. Ma tahan midagi tõelist, midagi reaalset. Küsimusi, millele pole vastuseid, et ma saaks need siis ise juurde mõelda.

Ei, ma vaatan, et mul ei jää muud üle, kui ise põnevik kirjutada ja siis kuulata, kuidas selles loogikavigu otsitakse ja sündmuste kulgu mulle ette heidetakse. Äkki ma siis rahunen lõpuks maha.

Aga ta ei olnud ikkagi halb. Päris hea oli. Kerge meelelahutus. Ja meeldis mulle oma ülesehituse poolest rohkem, kui sama autori eelmine raamat (“Suletud uste taga“). Pange tähele kuidas ma mõne kuu pärast siin tema kolmandat teost tuuseldan.