"Astrid Lingreni rääkimata lugu"

“Unga Astrid”
Pernille Fischer Christensen
Nordisk Film Production Sverige AB, 2018
Alba August, Trine Dyrholm, Björn Gustafsson
Metascore 71

Hmmm, rootslased. Ikka oskavad filme teha. Ja nii meeldiv on alati rootsi keelt kuulda. Ma ei tea, mis selles on, aga see on nii rahustav, nii turvaline. Kõik see, mis peaks minu jaoks rootslastega seostuma, see ei kehti. Rootsi, rootsikeel, Stockholm – need on nagu puhas, rikkumata versioon minevikust, ajast mil kõik oli veel lootusrikas ja helge. Ja jumal tänatud selle eest. Osa minust, minu minevikust, mis on läbinisti hea, ilma ühegi inetu plekita, süütu, värske.

Lingren, andestage mulle ja ärge visake mind ühegi Bullerby laste kõvade kaantega eksemplariga, eks, ei kuulu loetud kirjanike nimekirja. Okei, Vahtramäe Emili olen läbi lugenud. Pipiga jõudsin vist ka kuhugi poole peale, aga üldiselt, mkm. Aga see ei olegi oluline. Tähtis on see, et tal oli tõeline anne. Anne olla lapsemeelne. Ja ma arvan, et ma ei pea selleks olema tema fänn, et sellest aru saada. Võite mind muidugi parandada, kui arvate et ma eksin.

Pakun huupi, sest ma tegelikult ei tea, aga antud filmi põhjal järeldan, et tal oli võrdlemisi hea lapsepõlv. Täisväärtuslik perekond ja soojad suhted mõlema vanemaga. See on suur rikkus. Öeldakse koguni, et parim kingitus, mida oma lapsele teha. Sest kuueteist aastaselt olla nii otsusekindel ja tugev? See ei tule tühja koha pealt. See ei tule noorelt, kes pole tundnud vanemate tuge. Arvestades kõike – aega, ühiskonda, võimalusi – imetlusväärne julgus ja meelekindlus. Kadedaks teeb, siiralt.

Kui võimas on emaarmastus! Kuidas see vastu peab kõiges. Kuidas see ei hääbu. Kas tänapäeva inimesed, mina kaasaarvatud, üldse oskavad enam niiviisi armastada? Jäägitult? Ohvrimeelselt?

Ma olen lummatud. Loost. Inimestest loo taga. Sõnatu.

Vaadake ise. Vaadake, kas teie leiate sõnu kirjeldamaks nähtut.

"Reisijad"

“Passengers”
Morten Tyldum
Columbia Pictures Corporation 2016
Jennifer Lawrence, Chris Pratt
Metascore 41

Alustame sellest, et mulle üldse ei meeldi sci-fi žanr. Andke mulle tulnukad, kosmoselaevad ja kauged planeedid ning minu huvi on valguskiirusel läinud. Eks ma olen suure hädaga neid ikka vaadanud, aga üldiselt on see üks suur kannatuste jada olnud.

Arvestades seda, on üldse ime, et ma antud filmi vaatasin. Päris ise. Ilma et keegi oleks kõrva juures undanud või masseerinud või kasutanud kaarti “Aga ma ju vaatasin sinuga Titanicut”. Ma ei teagi miks. Midagi selles treileris oli, mis mind võlus.

Ja mulle väga meeldis. Kohe päriselt. Meeldis, sest seda kosmosevärki oli võrdlemisi vähe. Kuigi sündmuskoht oli kosmoselaev. Aga see oli seal nagu taustaks. Pearõhk oli suhetel. Ja te ju teate, kui väga ma armastan suhteid.

Film pani mind igasugustele asjadele mõtlema. Suhete vallas siis. Omamoodi oleme ju kõik siin maa peal nagu reisijad. Ja kuigi meil võib kõik olemas olla, ning reis ise on vaimustav ning imeline, siis sellest ei piisa, kui meil pole seda kellegagi jagada. Ja soov ennast jagada võib saada nii tugevaks, et see halvab meie kaine mõistuse, muudab meid isekaks ja hoolimatuks.

Veel mõtlesin ma filmi vaadates sellele, et kui haavatavaks ma end läbi oma blogi muudan. Ma olen sellele aegajalt mõelnud küll, et äkki ma ei peaks nii palju end avama. Aga seda mitte sellepärast, et kaitsta lugejat, vaid kaitstes ennast. Ja nüüd ma mõtlen, et peaksin hoopis lugejaid kaitsma. Eriti neid vastassoost. Kirjasõnas jätan ma ikka normaalse ja isegi meeldiva inimese mulje. Mõni ime siis, et need vaesekesed kõik ära armuvad. Isegi need, kes mind päris elus kuidagi enda kõrvale pole tahtnud.

Ka sellele mõtlesin, et mis siis ikka on olulisem, kas reis ise või sihtkoht? Siin vist pole ühest vastust, sõltub igast indiviidist. Ja eks see olulisus võib elu jooksul ka muutuda. Näiteks siis kui jõuadki sihtkohta ja avastad, et see ei vastanudki ootustele. Või kui sihtkoht on kättesaamatu. Kas jääda kinni pessimismi ja terve elu halada selle üle, mida pole ja ei saagi olema või muuta suhtumist?

Nii et jah, mulle hirmsal kombel meeldis.