Majandusharidus

Olen mõelnud, et kui palju peaks oma lastele rääkima pere majanduslikust seisust. Kas neil on vaja teada, kuhu ja kui palju kulub? Või on mõistlikum see asi saladuses hoida? Noh, et nad ei peaks muret tundma.

Mina kasvasin nii, et pere finantsolukord oli mulle saladuseks. Ma teadsin seda, et raha meil pole, aga seda kui väga meil raha pole, detailselt ma ei teadnud. Ei teadnud summades seda, kui palju kulub meil kommunaalteenustele, toidule, esmatarbekaupadele. Võibolla oleksid vanemad sellest ka rääkinud, kui ma küsinud oleksin, aga ma ei küsinud. Piinlik oli. Samas ma ei saa öelda, et vanemad poleks üldse mingit finantsharidust andnud. Seda, et arved oleksid makstud esmajärjekorras, olen siiski neilt õppinud. Tean isegi seda, et ema tegeles ka hoiustamisega, sest nö “mustadeks päevadeks” oli emal alati mingi varu. Aga seda, millise põhimõtte järgi ta seda varu kogus, seda ei tea ma siiani. See oli saladus.

Ja nagu te teate, siis kogumisega on mul halvasti. Lühikeseks ajaks suudan ma end kokku võtta ja mõned summad kõrvale panna, aga siis, umbes 24 minutit hiljem, tekib mul kohe vastupandamatu kiusatus endale uued kingad osta. Ja see on küll valdkond, mida ma sooviks enda juures muuta, et oleks puhver. Samas, nagu ma olen ka varem pihtinud, siis elu pole mind õpetanud. Alati, kui on vajadus tekkinud, ilmub imeväel ka raha kuidagi. Ma tean, see on rumal vabandus, ja see polegi tegelikult vabandus, see on selgitus. See ei tähenda, et ma sellele lootma soovin jääda.

Niisiis, kui palju peaks oma lapsi informeerima tegelikest väljaminekutest ja sissetulekutest?

Keerutamata öeldes on nii, et minu lapsed teavad päris hästi, kuidas meil rahadega on. Teavad millal mu palgapäev on, kui suur on mu palk. Teavad, et isa maksab alimente ja seda kui palju ta maksab. Selle, et ma riigilt lastetoetust saan, seda nad ei mäleta, kuigi ma olen rääkinud. Seega nad teavad kui suured on sissetulekud. Ja loomulikult tundub see neile ebareaalselt suurena. Sellepärast valitseb nende silmis segadus, kui ma kuu lõpus teatan, et ei, pitsat ei telli, teeme ise, sest mul pole raha. (Selgituseks: väljend “raha pole” tähendab erinevate inimeste jaoks erinevaid asju. Kunagi tähendas see minu jaoks, et polnud raha. Üldsegi polnud. Null krooni. Tänasel päeval tähendab see pigem, et mul pole raha mõttetute kulutuste jaoks. Mingid eurod reeglina kuskil ikka kükitavad.) Ja siis hakkab ülekuulamine. Prožektor surutakse silmadele ja küsitakse, et aga sul ju alles oli palgapäev, kuhu see raha juba kadus? Sest väljaminekutest pole neil õrna aimugi. Ning täiesti absurdsel kombel mäletavad nad küll euro täpsusega mu sissetulekuid, aga unustavad kõik väljaminekud. No ja siis ma loetlen: pangalaen, liising, kommunaalkulud, järelmaks, mobiilsideteenused, elektrienergia, taskuraha, koolikulutused, kütusekulud, majapidamistarbed, perioodika, iluteenused (loe: juuksur), spordikulutused ja kõige ahnem koletis neist – toidukulutused.

Reeglina pärast selle nimekirja ja summade ettelugemist on nad natuke üllatunud, et meil üldse raha kõige jaoks jagub. Siis nad paar päeva käivad mul sabas ja küsivad iga konservipurki ostukärusse tõstes, et kas meil ikka on raha selle jaoks. Nendel hetkedel ma jälle mõtlen, et aga äkki on vale neile rääkida, kuhu ja kui palju kulub? Sest nad ju muretsevad. Varjavad minu eest teatriskäike ja ekskursioone, et mitte pere eelarvet “tarbetute” kulutustega koormata. Ja see on minu meelest natuke äärmuslik. Sest lastel peab olema vähemalt üks kord elus lapsepõlv ja rahaasjad olgu vanemate korraldada. Raha pärast muretseda jõuavad nad terve ülejäänud elu.

Nii et ma ei teagi, kuidas õigem on. Kuidas teie olete oma lapsi selles osas harinud ja informeerinud? Räägite avatud kaartidega või hoiate neid pigem teadmatuses?

Põdral maja metsa sees

Käisin eile juuksuris. Juuksurisalong asub Kadriorus. Kadriorg oma vanade majadega on väga nunnu rajoon. Kui mööduvaid sõidukeid poleks, võiks vabalt mulje jääda, et oled sattunud mõnda eelmisesse sajandisse. Ja kui ma siis Torupilli Selveri juurest mööda kitsaid tänavaid ilutohtri poole sumpasin, mõtlesin, et kas poleks mitte tore hoopis majas elada?

Kui lühikesed vanaema juures veedetud kuud, Rootsis redutamine ja kaks aastat üürikas elatud aeg välja arvata, siis pole ma majas elanud. Olen ikka korterit eelistand. Mulle tundub, et majas on palju rohkem tööd kui korteris. Loomulikult on majas ka palju rohkem privaatsust, aga praegu mind naabrite olemasolu ei häiri, vastupidi, see lohutab.

Mustamäe idüll. 
Minu Volli tuli just pesust, sellepärast ta ainukesena ilma lumemütsita esineb.

Muidugi võiks mõelda, et ah, ta plärab siin niisama. Karm tõde on see, et raha maja ostmiseks ja ülalpidamiseks mul nagunii pole. Jah, nii on. Samas, kui raha ka oleks siis ma koliks homne päev Kesklinna, see on mul juba aastaid olnud üks jabur fantaasia. Maja metsa sees või isegi veerel, ei meelita mind millegagi. Ainus majalaadne toode, kuhu ma võiksin veel kolida, oleks ridaelamu, aga üle selle – tõsiselt, lihtsalt ei tõmba.

Seda, kuidas majas elamine välja näeb, olen ma ämma kogemusest päris palju näinud. Ka mitmed mu sõbrannad elavad oma majades ja see lühikesed kaks aastat, kui ma kahekorruselise maja esimest korrust okupeerisin, õpetas mulle ka nii mõndagi.

Esiteks, minu suurim mure igas alalises kui ka ajutises peatumispaigas on – soojus. Ma olen isegi tööintervjuul maininud, et minu jaoks on töökoha valikul oluline töökoha temperatuur. Ja majad, nii palju kui mina olen kokku puutunud, on pigem külmad. Ja selleks et need oleksid minu mõistes soojad (loe: saaksin iga ilmaga kodus lühikestes pükstes ja paljajalu ringi patseerida), tuleb neid ikka kõvasti kütta. Näiteks see maja, kus ma üürnikuna olin, seal oli kokku 109 ruutmeetri peale 4 ahju. Ja ma kütsin neid 6 tundi päevas, sest maja oli vana ja soojustamata, kõrgete lagedega ning meie elupind asus esimesel korrusel, mis tähendas, et põrand oli külm ja kõik minu köetud õhk läks üles naabrite juurde ja mul oli ikka külm. Ühesõnaga, juba sellest asjaolust piisab, et poolt ja vastu nimekirja majad kümme miinust saavad.

Teiseks – aed. Idee poolest muruniitmine mulle meeldib, hea rutiinne tegevus ja kui ka see ülejõu käiks, siis saab ka muruniitmisroboti muretseda. Eeldusel, et maapind on võrdlemisi tasane. Aga mingeid istikuid või põõsaid ma küll ei taha. Mõte lehtede riisumisest täidab mind õudusjudinatega.

Oo ja siis on meil ju talv! Eilegi, kui ma seal kitsastel tänavatel ukerdasin, oli ühe maja ette tõmmatud lint. Katuselt piilusid meisterkoka väärilised nugateravad purikad ja kuna neid poldud eemaldatud, siis oli lindiga terve majaesine, umbes 50 meetrit, piiratud. Teisel pool oli hang ja siis juba sõidutee. Palun, kallis majaomanik, kuidas ma peaksin sealt üle saama? Lennates? Riskides autolt lööki saada? Mina otsustasin purika väljakutse vastu võtta. Aga jah, majaomanikuna on ka see teema oluline, kuidas sa lükkad lund, puistad soola ja kruusa ning eemaldad purikaid.

Neljandaks – kanalisatsioon. Oi, need torud on mul kinni külmunud, nii et vähe pole. Väga ebalahe. Loomulikult võib ka korteris torustikuga tõrkeid esineda, aga enamasti saab need probleemid mõne tunniga lahendatud. Majas kipub see asi päevi venima. Ja vesi, mu sõbrad, on soojuse kõrval minu teine parim sõber.

Loomulikult on majas elamise juures ka plusse. Kõige olulisem on isiklik ruum. Võid vabalt kõvasti ja valesti laulda ning mitte keegi ei kobise. Isegi piinlikust ei pea tundma, sest keegi nagunii ei kuule.

Teiseks ruum. Palju rohkem ruumi. Vähemalt minu ettekujutlustes peab maja olema piisavalt suur, et ruumipuuduse all keegi kurtma ei peaks. Igale juntsule oma tuba. Riiete jaoks eraldi tuba. Raamatute jaoks eraldi tuba. Pesu pesemise ning triikimise jaoks eraldi tuba. Suur köök, kahe ahjuga ja topletlaia külmikuga. Jõusaalituba. Need siis minimaalselt.

Kolmandaks saun. Kui juba maja, siis ikka saunaga. Ja kui juba saun, siis ka mullivann või bassein.

Veranda, kus nautida sumedaid suveõhtuid, lobiseda sõpradega südaööni välja, juues head veini ja näksides juustu.

Niisiis, kuna ma sellist luksust endale maja näol nagunii selles elus lubada ei saa, siis olen ma pigem korteriinimene.

Sünnipäev on tore päev!

Ma ei tähista sünnipäeva. Minu jaoks on see kõigest üks kuupäev kalendris, pärast mida ma olen aasta vanem. See pole tähtpäev.

Viimati tähistasin oma sünnipäeva, kui olin kuueaastane. Mul pole mingisuguseid mälestusi sellest konkreetsest sünnipäevast. Aasta hiljem, päev enne mu sünnipäeva, suri mu isapoolne vanaema. Sellest järgnevatel aastatel küsis isa alati paar päeva enne mu sünnipäeva, et kas ma ikka mäletan, mis päev kohe saabumas on? Ja nii me olimegi sujuvalt vahetanud minu sünnipäeva vanaema surmamälestuspäevaks. Viimane sünnipäevakink, mis mulle tehti, ma arvan et ma võisin olla üksteist, oli rula. Kõik. Sellega lõppes minu sünnipäevade tähistamise aeg.

Hiljem, kui ma olin vanem, siis ei olnud ka enam mõtet sünnipäeva tähistada, sest selgus, et minu sünnikuupäev pole just tavaline kuupäev, vaid kogu läänemaailm tähistab sel päeval ühte teist püha. Ja nii see jäigi.

See pole kurb lugu. Ma ei oska sünnipäevadest puudust tunda. Jah, loomulikult on tore, kui sulle kingitusi tehakse ja sõpradega saab koos aega veeta, aga pealesunnitud tähistamised on alati veidi, ma ei tea, mõruda maitsega. Selles pole siirust ja see valmistab enamasti pettumust. Üldiselt näib mulle, et enamik inimesi nõustub minuga. Jah, loomulikult on lapsepõlves sünnipäev oluline. Aga hiljem enam mitte. Suurem osa mu tuttavaid ei tähista oma sünnipäeva kuidagi eriliselt, kui üldse. Heal juhul töö juures mingi kringel ja kohvi on, aga sellega asi piirdubki.

Seda enam olin ma üllatunud ühe värske tuttava reaktsiooni üle. Nimelt ootasin ma talt vastust sõnumile enam kui 48 tundi ja kui ta lõpuks vastata suvatses, siis seisis seal: “Mul oli täna sünnipäev.” Eem, no ok. Esiteks on muidugi mõte, et noh, palju õnne siis. Aga kohe selle järgi tuli tunne, et see lause oli öeldud tooniga tõmba uttu! mul siin sõpradega väga vinge olek ja sa tülitad mind mingite sõnumitega! Ja ma ei vastanud mitte midagi. Nädalapäevad hiljem kirjutas ta mulle uuesti ja teatas, et see sõnum oli temapoolne test, kuidas ma reageerin. Oh great! Ma olen mingi tõuloom, kellele teste korraldatakse! Mõnus! Noormees jätkas, et ta oli hiljuti korraldanud eksperimendi ja kustutanud FB ajajoonelt oma sünnikuupäeva, nägemaks kui paljud üldse talle ilma vastava meeldetuletuseta õnne soovivad. Ja nagu arvata oligi, siis eelmise aasta sadade õnnesoovide asemel sai ta ehk kaks-kolm, millest üks oli emapoolne õnnesoov. Ja tema fraasile “mul oli täna sünnipäev” reageerimine pidi näitama minu tegelike tunnete sügavust tema vastu. Siiralt, mul oli päris hea meel, et ma selle sõnumi lugemise ajal pikutasin, sest mul tekkis väike iiveldus sellest jutust. Konteksti huvides lisan, et tegemist on 46 aastase inimesega, mitte 13 aastasega.

Ausalt, ma ei osanud ette näha, et keegi nii südamesse võtab seda, kui talle sünnipäevaks õnne ei soovita. Sest, mis on sünnipäev? Miks seda peaks tähistama? Ja kas poleks õigem hoopis oma emale selle päeva puhul õnne soovida, et ta 18tunnise sünnituse üle elas ja sind järgmised aastakümned toredaks inimeseks kasvatas? Oma emale ikka helistan, kui meelde tuleb, ja soovin lapse sünni puhul õnne. Ema on alati siiralt rõõmus sellise soovi üle. Pärast poiste sündi tunnen, et neli korda aastas tahaks suurt sefiiritorti küünaldega, mis tähistavad minu venitusarmide arvu. Sest ma olin ikka tõeline kangelanna nendel päevadel. Aga kutid ise, mida nad nii erilist tegid, et siia ilma sündida? Mida neil tähistada on? Hea küll, ütleme, et kui sa oled juba kaheksakümmend ja elus midagi saavutanud, siis võiks, tähistada elatud elu, kordaminekuid, lapsi ja lapselapsi. Aga sünnipäeva?