Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema?

Spoiler alert: 
Vihapostitus!

Üldiselt on kolm korda aastas selline periood, kui spordiklubid on maast laeni rahvast täis. Jaanuari esimesed kaks nädalat, märtsi keskpaik ja september. Ülejäänud ajal on piisavalt ruumi. On valida kappe ja ei pea pesulas järjekorras jalalt-jalale tammuma, kuni peened preilid ennast kasivad.

Aga siis juhtus midagi. Otseloomulikult võiksin ma siin mõelda, et kõik minu kümned tuhanded fännid on lugenud minu ülistuspostitusi Mustamäe MyFitnessist ja seetõttu on see rahvast täis nagu Kannu Kõrts reede õhtul. Aga ma kardan, et pooled minu kolmest fännist ei tee tegelikult trenni ja isegi kui, siis ei ummistaks nad spordiklubisid.

Märgistan territooriumit.

Ühesõnaga, juba eelmise aasta detsembrist on Mustamäe klubi ülerahvastatud. Ja ma arvan, et ma eile sain vist põhjuse jälile. Nimelt, seal käib “kuulsusi”. Ei, päris ausalt kohe. Kõigepealt ma nägin seda Brigitte Susannet. Käis selles Brazilian Butt Lift trennis. Siis ma nägin ühte neiut, kes meenutas toda Helenit sellest “Prooviabielu” saatest, kes Kalvi-Kallega lapse sai. Selgus, et polnudki tema nägu, vaid päris tema ise. Istusime nagu vanad sõbrannad saunalaval ja jutustasime beebidest ja värki, eks ole. No Raunost ma juba olen kirjutanud (siin). Veel olen seal näinud ühte noormeest, kes on kahtlaselt Tanel Toomi nägu. No ja eile siis, eks ole, sain ma aru, et see tüdruk, kes mulle Paljast Porgandit meenutab, ei meenuta teda üldse mitte asjata, vaid… noh, saate juba aru niigi.

Peidab ennast minu eest, aga küll ma ta juba üles leian!

Ma olen siiralt VÄGA pettunud! Lastakse, eks ole, MINU klubisse igasuguseid staarihakatisi! Mina olen esimesest päevast peale käinud Mustamäe klubis. Miks neil on vaja siia ronida, peegli ees uute retuusidega poseerida ja siis Instagrammi pilte postitada? See on minu territoorium! Nagu, enne see Porgand käis selles Viru Keskuse klubis. Kas ma tulin sinna teda tülitama? Mh? Nõup! Lasin seal tal aeleda ja oma värki teha. Ainus asi mis ma temalt vastu palun, on see, et ma saaksin tulla pärast tööd trenni, võtta oma kapp, panna sinna oma seitsekümmend viis asja ja siis rahulikult trenni teha. Aga ei! Minu põhiõigus käia trennis ja teha trenni on vägivaldselt rikutud. Sest ma pean oma seitsekümmend viis asja toppima kappi, kuhu põhimõtteliselt mahub ainult minu küüneviil, eks ole, sellepärast et kõik tibid on Instast vaadanud, et näe, Porks käib seal, ma pean ka sinna minema. Ei pea, kullakesed! Minge mujale! Minge näituseks Rocca Al Maresse. Seal on kõigile suured kapid ja piisavalt ruumi kõikide nende kreemipotsikute jaoks, mida te hirmsasti enda ümber laotate, nii et teised peavad seal higiste retuusidega külmetama, kuni te oma varustust kokku kogute.

Vaadake neid kappe. Märkate suurusevahet? 
Kuidas üks normaalne inimene peab oma kodinad sinna mahutama, palun selgitage mulle?

Ja mis ma veel tahtsin öelda, oli see, et “kuulsused” näevad päris elus palju igavamad välja, kui sotsiaalmeedias. Tõsiselt. Vähemalt naised. Esiteks tunduvad nad palju, noh kuidas nüüd viisakalt öelda, laiemad, kui ekraanil. Ja teiseks, ilma meigita on nad kõik täiesti tavalised. Mehed seevastu, on päris elus palju kenamad. Noh, need kolm keda ma näinud olen. Aga võibolla olen ma praegu lihtsalt natuke pahane, et need tibinad on mu kapid kaaperdanud ja ma maksan õelalt kätte? Kes teab? Üldiselt ei maksa minuga jännata, kui ma trennist täit rahuldust ei saa. Seda võite juba mu poistelt küsida.

Mul ei olnud tegelikult Raunost põhjust pilti siia panna, mind ta ei sega. Aga samas, miks ka mitte? 
Midagi ilusat postituse lõppu 😍

Hullu-friiking-maja!

Lõpuks ometi on see neetud veebruar läbi! Täisulme, ma ütlen! Nii jõhkrat kuud ma ei mäletagi enam. Üks õudus ajas teist taga. Päris ime, et ma üldse kuidagi selle jubeduse üle elasin.

Aga algusest.

Esiteks oli nii, et mul juba kuu alguses olid kõik rahad otsas. Katastroofiline pankrott! Ei mäetagi millal mul viimati nii vähe raha oli. Selline ajutine likviidse vara defitsiit on aegajalt väga teretulnud. Äratab nagu üles korraks. Paneb aju tööle. Hakkad mõtlema, et mida sul müüa on ja et kas keegi pole mitte võlgu, mis sul parasjagu säästukontol toimub ja ehk on sügavkülmas mõni närimata kont jää alla maetud? Kapid said kenasti tühjaks söödud ja avastasin, et meil süüakse isegi kinoad riivitud juustuga, nii et silmis õndsusepisarad.

Sügavkülast said kõik taignad ära söödud.

No loomulikult, Murphy seaduse kohaselt, lähevad siis igasugused asjad katki. Näiteks jalanõud. No minu endaga on lihtne, midagi ikka kapist leian. Aga poistega on teised lood. Kui juba katki, siis ikka uued. Õnneks olid mõnusad allahindlused ja päris miljoneid ei tulnud kulutada. Aga kui sul on niigi “konto Kroonlinna nullis”, siis isegi paarkümmend euri tundub juba nagu miljon. Teisel kutil läks jopelukk katki, aga õnneks läks talle vanema venna väikseks jäänud jope veel selga. Kuigi äärmiselt vastumeelselt. Sest noh, nad ei ole veel aru saanud, et see on suurperedes normaalne, et teiste väikseks jäänud riideid tuleb noorematel kanda. Minu omad nõuavad uusi. Ise olen süüdi…. Lisaks veel igasugused teatrid ja suusatamised, kinod ja ekskursioonid. Keeldun, keeldun, keeldun oma lapsi nendest asjadest ilma jätma!

Papud müügis. Ostsin paar aastat tagasi ja kandnud olen vist neli korda, sest selgus, et mul läks jalanumber vahepeal väiksemaks.

Ja mis te siis arvate, kes otsustas ka iseloomu näitama hakata? Muidugi pere meesinimene ehk Voldemar von Mölakas. Pagasiluuk lõpetas avamise kolmandal veebruaril. Neljanda veebruari hommikul avastasin, et rotid on mu kapoti polstrit näksimas käinud. Kümnendal veebruaril olime poistega Ülemiste MyFitnessi basseinist koju naasmas, kui Volli ei käivitunud. Kutsusin stardiabi, aga nemad ka ei saanud käima. Küsis, et kas mul ikka piisavalt kütust paagis on, teate, ma ei hakka parem isegi… Onu viis meid kuttidega koju ja puksiir viis Volli teenindusse. Kolm päeva käisin jala. Hing haige. Sest, ma tuletan meelde, mul oli endiselt pankrott. Mingit konkreetset vastust ma lõpuks ei saanudki. Öeldi, et mingi andur (ma vihkan seda, kui mulle räägitakse ümmargust juttu anduritest ja filtritest, eeldades et ma ei jaga neid asju ja mind ei huvita ka) oli tahma täis, see puhastati ja pagasiluugis olid juhtmed kulunud ja seetõttu ei avanenud luuk, need mul parandati. Õnneks polnud väljaminek suur, aga nagu ma juba ütlesin, siis kui sul pole, siis tundub ka 80 euri ebamõistlikult suur kulutus. Eriti, kui järgmisel päeval läks mootorituli uuesti põlema ja 16 veebruaril auto mul jälle ei käivitunud. Ei, ma ei nutnud. Ma ei halanud ka. Helistasin ühele tuttavale, kes autosid jagab ja vestlesin telefonis. Kuni me jutustasime, siis otsustas Volli, et hea küll ma võiks nüüd startida. Sõitsime temaga. Igal hommikul läksin metsikult vara välja, arvestusega, et kui see isane jälle käivituda ei suvatse, siis ma jõuan vähemalt bussiga minna. Igal hommikul käivitus, probleemideta. Ja mina nagu loll, pool tundi varem istusin kontoris ja sõin kaneelisaiu.

Oli mis oli, vähemalt polnud mul nii halb kui sellel vennal.

Need kõik on argimured, eks ole. Neile lisandusid igasugused muud üleelamised. Lahutusaastapäev, eluaastate lisandumine, veidrad sõnumid eksmeestelt, läbi lillede valgustkartvatesse kohtadesse saatmine naabrite poolt, telefonikõned klassijuhatajatelt, kes nõuavad, et ma oma lastele flööti õpetaks, no kuidas, kui ma ise ei mõista seda?

Viimased nädalad olin ma täiesti läbi omadega. Stress oli metsik. Ma ei maganud, ajasin igasugust odavat magusat rämpsu näost sisse, sest ma olen stressisöödik ja mõtlesin, et miks on Pühas Raamatus kirjas, et Jumal ei anna meile suuremat koormat kanda, kui me jaksame, sest mina tõesti enam ei jaksa. Kus on see lubatud väljapääs? Jõud, mis ületab tavapärase? Jumalik rahu? Kus? Miks ma ei näe seda? Miks mind sellest ilma jäetakse?

Lõpuks on see maapealne põrgu läbi, nagu mingit teistsugust üldse oleks, eks ole? Sest kui see pole juba põrgu, või vähemalt puhastustuli, siis mis asi see on?

Aga homme on juba märts! Volli mootorituli ei põle enam, kontol on ka mõned ööred ja keegi pole nälja ega külma kätte surnud.

Täiuslik

Käisin nädalavahetusel vaatamas veidrat Rootsi filmi (IMDB sildistab ta draama/fantaasia/romantika žanriks, aga minu meelest oli pigem õudukas). See oli nii veider ja ebamugav, et ma isegi ei soovi viidata. Ikka väga üle piiri. Üsna sinna Lars von Trieri tagahoovi suunitlusega. Võimalik, et ma nii hellik, aga minul seostus nähtu “Antikristuse” ja “Melanhooliaga”. Igatahes, lühidalt on lugu ühest naisest, kes näeb väga hirmus välja ja on selle all terve elu kannatanud. Lõpuks ta siis kohtab meest, kes ütleb talle, et ta on täiuslik. Edasi tulid trollid, vaglad ja laste väärkohtlemine.

Täiuslik. Kas teile on kunagi öeldud, et te olete täiuslik? Mulle on paar korda öeldud. Tunne, mis sellega kaasneb… ohhh….

Päikeseloojang on alati täiuslik, kuigi alati erinev.

Minul on täiuslikkusest väga konkreetne visioon. Täiuslikust korrast, kodust, maailmast, inimestest, suhetest. See on kujunenud varajases nooruses ning aja jooksul on nüansse lisandunud, kuid suures plaanis on see püsinud sama.

Nagu üks pikaajaline blogilugeja mainis, siis see on teema, millest võiks kirjutada. Et kust tuleb meie ettekujutlus ideaalist ja miks me selle poole püüdleme, kui teame, et seda pole võimalik täielikult saavutada? Lisan, et üks tema poolt kunagi loetud raamat, on temas kinnistanud ideed, et inimene juba ongi täiuslik, sellisena nagu ta on. Tundsin selle mõtte ära, kui hiljuti ise seda raamatut lugesin. Praegu ma isegi ei tea, kas ta ise mäletab, et selles raamatus see mõte oli. Aga minu jaoks oli päevselge, et just sealt see mõte tuli. Võimalik, et tol hetkel oli ta valmis seda ideed omaks võtma ja nii see tuli ja jäi.

Isiklikult minu jaoks ei olnud see mõte omane. Ma pole leppija vaid püüdleja. Ma olen pidevalt rahulolematu, kuna see minu enda ettekujutluses loodud täius jääb haardeulatusest alati välja.

Ma olen alati imetlenud oma ämma. Temas on selline rahu. Elu on olnud tal keeruline, aga see pole mõjutanud tema õnnetunnet. Ta teeb oma asja ja ei lase ümbritseval dikteerida, kuidas ta tulemust peaks defineerima. Jah, tal on ka ettekujutlus täiuslikkusest. Kättesaamatust, kaugest, ideaalsest. Ta naudib elu, ei stressa ebaõnnestumiste pärast. Vähemalt mitte liiga palju. Tahan ka kunagi seda.

Ma usun, et püüdlemine ideaali suunas, ja siin võib vaielda ning mittenõustuda, aga eks igal ühel on oma ettekujutlus sellest, on väga inimlik. Minu arvamus põhineb usul sellesse, et meid on loodud täiuslikeks, aga teatud sündmuste tõttu muistses Eedenis, oleme sellest ilma jäänud. Kuid sügaval meie DNAs on see olemas. Sest kui vaadata 98% inimkonnast, kes pidevalt soovivad parandada oma elujärge, väljanägemist, iseloomu ja mida kõike veel. Ning milline on enamasti reaktsioon sellele, kui keegi laseb end käest või on väga erinev? Hirm. Mis sageli väljendub vihas ning põlguses. Puht banaalselt väljendudes, see ei mahu meile pähe. Ja miks nii on? Sest see inimene on mingil hetkel loobunud ideaali poole püüdlemast või leidnud ideaali milleski muus, meile mõistetamatus.

Ühiskond ongi seadnud kirjutamata reeglid sellest, kuidas olla ja millises eas midagi ette võtta. Millal minna kooli, ülikooli, tööle, vanemate kodust välja kolida ja pere luua. Ehitada maja, osta auto, käia reisimas ja lugeda raamatuid. Kui seda ei tehta või tehakse “valel ajal”, siis sellesse suhtutakse kritiseerivalt. See pole täiuslik.

Mida siis öelda, kas täiuslikkus üldse eksisteerib tegelikult kusagil? Kas on mõtet selle poole püüelda? Kui me leiaks oma täiusliku kaaslase, kas oleksime siis täiuslikult õnnelikud? Või tuletaks tema täiuslikkus meile pidevalt meelde meie endi küündimatust? Kui me kolime lõpuks oma unistuste majja, kas täidab see meid rahuloluga, saavutustundega, või hoopis depressiooniga? Ehk olete kuulnud, et saavutusjärgne depressioon on väga tavaline? Paljud sportlased, režissöörid, näitlejad, muusikud, ärimehed kogevad seda pärast eesmärgini jõudmist. Korraks kaob elu mõte, et kui ma nüüd saingi selle tehtud, mida ma soovisin, siis mis edasi. Reeglina läheb see üle sama kiiresti kui tuli. Leitakse uus projekt mille kallal tööd teha. Ehk siis võiks öelda, et on tervislik, mitte saavutada täiuslikkust.

*Pildistas Kadri Vahtramäe