Alles eile

On hommik,
hämar alles,
või juba,
sest alles ju olid need ööd nii valged, nii valged.
Ja korraga hämar.
Kohv niriseb masinast kruusi ja päevavalguslamp heidab nukraid varje pesemata nõudevirnale.
Raisk! Jälle on keegi viilinud ja jätnud mulle hommikuks terve kuhja! Haisevad ka veel rõvedalt maksakaste ja kartulipudru järele.
Täissöönud porikärbsed hõõruvad oma kombitsaid kokku ja jälgivad mind suurte violetsete silmadega, endal koon kastmes.

Vaatan, kuidas üks kollakas leht laseb puuoksast lahti ja teeb õhus tireleid, enne kui mu auto kapotile, teiste lehtede kõrvale maandub.
Alles juuli ju, miks juba lehed kollased ja kukuvad!
Pole veel puhatagi jõudnud see suvi!
Kuidas juba sügis käes?

Prismas müüakse juba koolitarbeid.
Pinaleid, joonlaudu ja kladesid.
Ma armastan neid kooliasju.
Nii väga.
Aga mitte veel!
Vara alles!

Tahaks veel suve.
Soojust ja päikest.
Tahaks korraks vaid suruda pragunenud lakikihiga varbaküüned kõrvetavasse liiva
ja hiljem kodus kiruda,
et kuidas kogu maailma liiv ühes minuga koju kaasa on hiilinud.

Eile alles näis, et aega veel on.
Aega päikese käes lesida.
Aega lastega Viljandisse ja Riiga sõita.
Aega vinguda väljakannatamatu leitsaku üle.
Aega….

Täna on kõik aeg juba otsas.
Täna peab hakkama vahetusjalatseid valima ja sirkleid ning malle.
Täna peab juba rannariided kappi panema, et need jääksid uut suve ootama, kus ma jälle ei jõua rannavormi ega teiseks juuniks pruuniks.
Ega juuliks.
Ega augustiks.

"Piiriseadused"

Las leyes de frontera
Javier Cercas
Kirjastus Toledo, 2018
Tõlkinud: Mari Laan
Toimetanud: Janne Kukk
392 lk
Goodreads punktid: 3,72
Minu punktid: 4

“1978. aasta suvel Franco surma järgses Hispaanias, kus ühiskondlikud suhted on veel toored ja tasakaalustamata ning kõik on võimalik, satub Prillipapa koolikaaslaste kiusamise eest kaitset otsides läbi käima sotsiaalmajade linnaosas elavate noorte pätikambaga, mille juhiks on karismaatiline Sinikas. Võlutuna Teresast, kõige ilusamast tüdrukust, keda ta kunagi näinud on, nõustub Prillipapa kaasa lööma sissemurdmistes, pangaröövides ja muudes jõugu tegemistes, astudes nii mitmes mõttes üle sümboolse piiri. kakskümmend aastat hiljem, kui Prillipapast on saanud edukas advokaat, otsib Teresa ta ootamatult uuesti üles ja palub tal kohtus kaitsta Sinikat, kellest on saanud elav legend ja meedia poolt idealiseeritud kurjategija.” Nii seisab raamatu tutvustuses.

Lugu noortest, kes saavad vanemaks, aga ei muutu. Maailm nende ümber muutub. Muutub poliitika. Aga hinges on nad ikka needsamad kuueteistaastased, kes raamatu esimeses osas. Terve elu jälitavad neid samad hirmud, samad lootused ja unistused.

Taaskord selline teos, mida ise poleks mallanud raamaturiiulist haarata. Soovitati seda küll pigem jõnglastele, aga lõin ka ise hambad sisse. Pean tunnistama, et ma olen üldiselt oma lektüüri valides küllalt ühekülgne. Pigem eelistan ameeriklasi, suurbritannlasi, mõni üksik kodumaine artist ka, ja vahel veidi idanaabrite sulest. Võin kahe käe sõrmedel üles lugeda teistest riikidest pärit lugemiskogemused. Paar prantslast, üks jaapanlane, üks hiinlane, kaks ladinaameeriklast ja paar hispaanlast. Musta mandri teoseid pole vist lehitsemagi sattunud. Mis ma oskan kosta, ma tean mis mulle meeldib ja see rahuldab mind. Kas ma peaks selle tõttu end kuidagi halvasti tundma? Need üksikud kastist välja autorid ei ole mind ka suutnud enda poole meelitada. Jah, vahel on kena tutvuda teistmoodi kultuuriga ja seda kõrvaltvaatlejana hinnata. Aga see ei muuda minu eelistusi. See on natuke nagu toiduga. Vahel on mõnus süüa hiinakat, marineeritud tigusid ja paellat. Enamasti isutab mind siiski kodumaise hakklihakaste ja kartulipudru järele. Mõistate?

Ma arvan, et sellise ülesehitusega raamatut ma polegi vist varem lugenud. Jah, filme olen küll näinud, aga mitte raamatuid. Nimelt kulgeb tekst intervjuuna. Ajakirjanik küsib ja tegelased jutustavad. Mulle täitsa meeldis. Kuidagi värskendav oli ja andis teatud tõsielulise maigu tekstile juurde. Sündmused arenesid kiiresti ja neid oli suhteliselt hõlbus järgida. Kuna juhtunut antigi üle peamiselt tegevuste kaudu, siis sellist “ma tundsin”, “ma arvasin”, “ma mõtlesin” oli pigem vähe, aga selle sai ise kenasti juurde mõelda.

Võõraks jäi see raamat mulle. No ei ahvatle mind “sex, drugs and rock and roll“-eluviis. Pahad poisid ei pane mu niudeid võbelema. Nii kaua kui ennast mäletan, tekitavad kaagid minus põlgust ja vastikust. Ja ka siin. Ükskõik kui väga ma ka kaasa tunda/elada ei püüdnud, ei suutnud ma seda. Aga mis pani mõtlema, ja nagu ma lõpulehtedelt ka välja lugesin, ning mis oli autori sõnum – me oleme need, kuhu me sünnime. Meie kultuurikeskkonnas pole ehk niivõrd teravalt välja joonistunud klassivahesid, nagu vanas Euroopas, aga ikkagi juba mõnevõrra rohkem täna kui kakskümmend aastat tagasi. Ja “päästa” kedagi agulist ning inimeseks vormida, seda ei saa. Nii nagu on vähetõenäoline, et mõnest keskklassi teismelisest paadunud kurjategija sirguks. See mis on “õige” või “vale”, imbub meisse emapiimaga. See hiilib sisse läbi pooride. Keegi ei pea meiega maha istuma ja tõsiseid jutuajamisi pidama teemadel, mis on õige ja vale. Me lihtsalt teame seda. Me teame seda, sest me näeme seda oma vanemate valikutest. Valikutest meelelahutuse, poliitilise seisukoha ja seadusekuulekuse osas. Ma võin ju arvata, et kui ma räägin, et olen apoliitiline ja erapooletu, siis on juba korras, aga minu vaikivad teod kõnelevad valjemini, nii et kui kolmekümne aasta pärast keegi mu lastelt küsib, et millise erakonna poolt su ema hääletas, siis teavad nad seda, et üks liberaal ma olin. Minul on oma “tõde” ja mõnel teisel, kes on juhuse tahtel sündinud õigel/valel pool piiri, on oma tõde. Minu tõde ei ole tõesem või parem, see on lihtsalt mulle omasem ja mul on kergem seda tõde aktsepteerida. Ma imestan alati juttude üle, millest pajatab mu kolleeg, sügaval nõukogude ajal sündinu. Räägib ilma igasuguse häbita sellest, kuidas ta noorpõlves ühest ja teisest riigiasutusest midagi pätsas, ära vedas, kaasa haaras. Kui ma kord küsisin, et kas tal piinlik pole, nüüd, täiskasvanuna, et lapsena varas oli, vaatas ta mind mõistmatust täis pilguga. See pole ju vargus, kui riigilt võtta. Ja see ongi tema tõde. Selle generatsiooni tõde.

Väga hästi kirjutatud. Viimaste lehekülgedeni välja oli raamat täis pöördeid ja teemaarendusi. Kompaktne teos. Lõpp ei väsinud ära, nagu paraku väga sageli põnevikes juhtub. Ei olnud ka mingit imalat roosamannat lõpplahendust. Lõpp sobis teosele suurepäraselt.

***

“Kuni ühel hetkel kõik muutus. Ärge küsige miks – ma ei tea. Igatahes, just siis kui olin saavutanud selle rikkuse ja positsiooni, mille poole olin aastaid pürginud, haaras mind kasutuse tunne – tunne, et kõik, mida olen pidanud tegema, on tehtud, et elu, mis veel elada on jäänud, polegi päriselt elu, vaid elu ülejääk mingi tuim venimine, vahest isegi mitte et elu on tuim või halb või veniv, vaid et elu, mida olen elanud, on olnud vale, tühi, nagu oleksin ma mingil hetkel eksinud teelt või nagu oleks see kõik olnud küll väike, aga hirmuäratav arusaamatus… “

***


“”Ma arvasin, et tõde on teie jaoks väga oluline.”
“Ja ongi, ent äärmuslik voorus on pahe. Kui inimene ei mõista, et on asju, mis on olulisemad kui tõde, ei mõista inimene, kui oluline on tõde.””

***


“”Nojah. Igatahes kui ma selle raamatu läbi sain, meenus mulle, kuidas ükskord üks professor televiisoris ütles, et raamat on nagu peegel, ja et mitte inimene ei loe raamatuid, vaid raamatud loevad inimest, ja ma mõtlesin, et see on sulatõsi.” Veel ütles ta: ” Kurat küll, parim, mis mu elus on juhtunud, juhtus mingi arusaamatuse pärast; sest mulle meeldis mingi kohutav raamat ja ma pidasin jõhkardit kangelaseks.””

Ühe keha lugu

On üks tavaline päev. Väljas on jahe, nagu Põhjamaa suvele kohane. Ja kust otsib siis üks inimene soojust? Inimene, kelle soontes voolab hiidlaste verd? Männipuust laudadelt, kust mujalt. Istub seal, üksi, hämaras ruumis, hingab sisse kuumust ja laseb ihul lõdvestuda. See ruum ei ole kodune. Ei tema, ega selle teise jaoks, kes ka ühines. See on steriilne. Pole seal ei aroomi ega vihta. Ainult pink, keris ja kuumus. Aga sellest piisab. Et ühendada. Hingi. Nii arvab vähemalt üks.

Ära küsi, kui sa pole vastuseks valmis! Aga…. aga kuidas ma oskasin karta sellist vastust? Märke ju polnud, mitte väliseid! Väliselt näis, et sellist traagikat ei saanud olla.

Arm, tume ja lai, jooksis üle saleda keha pikkupidi häbemekingult roieteni välja. Rinnad, need olid imetanud naise rinnad, no olid, ma luban. Seega, oli mis oli, see ei saanud ju lõppeda halvasti. Ei saanud ju?

Kaotada laps, mis siis et veel sündimata, sellel valul ei ole nimegi. See ei lähe üle. Iial. Ma ei tea, mul on hästi läinud, aga tean, sest olen seda kõrvalt näinud. Muuga saad veel hakkama, aga sellega… nii palju viina maailmas pole.

Ja see üks, kellelt sellisel hetkel lohutust ootaks, kui see ka kadus koos lapsega, samal päeval, samas õnnetuses, mis su hinges siis veel toimub? Aga väliselt ei saa midagi aru. Mõtled lihtsalt, et tüdruk sattus lihunikust kirurgi meelevalda.

Miks ma küsisin? Miks ma ometi küsisin? Ja miks ta ometi vastas? Öelnud, et mis see sinu asi on. Aga ei, nad vastavad alati. Kas nad on viisakad, või nad tahavadki rääkida? Isegi viis aastat hiljem. Ei, ta ei olnud õnnetu, mitte väliselt. Ta naeratas ja rääkis, et on leidnud positiivseid nüansse elus millele keskenduda. Isegi uus armastus on ta ellu tulnud, kuigi alles värske, aga siiski, paneb silma särama ja sammu kergemalt astuma.

Kui palju on meie kõrval neid, kes on tegelikult mingi katastroofi üle elanud ja elavad edasi? Me ei näegi neid arme, mis katavad nende südant. Ja meie teised, kas meil üldse on õigust oma olemata traagikat kasutada kaitsekilbina? Mis õnnetus on lahutus, töökaotus, rahulolematus ilma, palga ja elukaaslase osas võrreldes sellise kaotusega? Ja kui tema suudab, iga päev üles ärgata, hingata, elada ja isegi naeratada ning nahaalsetele küsimustele lahkelt vastata, siis mis õigustus on smul olla mölakas?