Plaan B

Ei, ma olen juba mitu nädalat üsna elevil olnud. Pärast seda, kui ma Facebooki kinni panin, hakkas meedia minu vastu suurt huvi tundma.

Muudkui kirjutatakse minu blogist.

“Meil on vaja plaani B.” 

No seda minagi, et teil on vaja! Ma juba kaks aastat räägin, et teil on mind vaja! Ma ei saa üldse aru, kuidas valitsus igapäevaselt ilma minu panuseta ühiskonna parendamisse hakkama saab. Lõpuks ometi siis jõudsid ka tähtsad kaabuga tegelased selleni, et iga päev on vaja veidikene plaani B ja elu ongi kohe parem.

P.S. Ma olen tegelikult täiesti kaine. Juba mitu päeva.

Nii sa üksi suredki!

Ülemus mul töö juures jälle rääkis elutõdedest. Tema naise sõbranna, selline minuealine proua, olla kurtnud, et ei tea mis tal viga on, et ta endale kuidagi ühtegi meest ei suuda leida. Et esiteks üldse kedagi pole ja siis need, kes korraks tekivad, nendest jääb ka ilma. Need kaks olid siis nõu andnud, et esiteks, ära kohe voodisse roni ja teiseks, otsi mõni vanem härra, mitte endavanune või noorem.

Seda voodisse ronimise teemat ei hakka ma eraldi üldse lahkama. See asi näib sõltuvalt kuufaasist või ma ei tea täpselt millest. Kord rõhutatakse, et roni just esimesel kohtumisel sängi, ja kui mees kaob, siis järelikult polnudki väärt mees või siis, et nõme ka ju, et juba pikalt inimese peale aega raisatud ja siis selgub, et näed, linade vahel klappi põlegi. Teine kord jälle soovitatakse oodata. Kolm deiti või kuud või mingid muud tähtajad. Mul on selles osas nagunii oma arvamus, ja lugeja teab niigi.

Aga selle vanuse teemal ma tahtsin küll häält tõsta. Ma olen proovinud. Võtnudki endale eesmärgiks vaadata, et mida neil viiekümneringis härradel siis ka maailma kohta öelda on. Ohh… raske. Pensionieelikud. Kurb on, noh. Nad on ise juba end maha kandnud. Või, mis veel hullem, tegelevad agaralt esoteerikaga. Võibolla olen ma ülekohtune, aga mul ei ole nendega huvitav. Mul pole ühiseid jututeemasidki. Hakkan näiteks oma trennidest rääkima ja neil pole halli aimugi millest ma jahun. Nad pole pooltest trennidest kuulnudki. Ka ei saa nad aru mitmekülgsest toitumisest. Nende meelest tähendab tervislik toitumine rukkolalehtede nätsutamist ja porgandi krõmpsutamist. No ja kui ma puhtsüdamlikult teatan, et ma vahel käin salaja Big Macki söömas, siis minestavad ära ja räägivad, kui jube see on ja kuidas nad pole viissada aastat juba kiirsöögirestoranis käinud, ega leiaks vist kaardi pealt ülesski mõnd sellist. Loevad nad ka ainult Jaan Krossi ja Mikael Meemest pole kuulnudki. Nagu ma ütlesin – iiigaaav!!!!

Ülemus seevastu, et nii sa üksi suredki! Vastasin, et ma võin palju hullemaid asju välja mõelda, kui üksi suremine ja et sellega ta mind nüüd küll ei hirmuta.

Ei, tema jätkab. Kui sa ikka head stabiilset meest tahad, siis vaata endast kümme aastat vanemaid.

Noh, meestel ongi see nii. Margus Vaher leidis noore, Tanel Padaril on noorem, Mihkel Rauast ei hakka rääkimagi. Võimalik, et ma olen nüüd lihtsalt kade, võite seda vabalt eeldada, ma ei pahanda üldse, aga minu meelest pole see teab mis kunst endast nooremat naist ärarääkida. Loomulikult on sul elukogemus ja laiem silmaring, kui noorematel meestel. Aga proovi mõni endaealine ärasebida. Kas neil on sinuga põnev ja lõbus? Mingil põhjusel need mehed ju nooremaid vaatavad. Nagu ütlesin, ehk ma lihtsalt kibestunud ja kade, et keegi mind enam ei vaata. Üksi suremist ei karda ma endiselt. Mõni naabrimees ehk siiski tuleb ja mu kustunud silmalud kinni vajutab surivoodil või helistab vähemalt laibaauto järele, kui mu korterist roiskund lehka immitsema hakkab. Aga järgmised kakskümmend pluss aastat mingi vanamehe rondi järgi kõndida ja harja-kühvliga temast pudenevat liiva pühkida ja lugusid stiilis “Šhiiš kui ma theišeš ilmašhõijaš* poišhtega kaevikuš kartulikoorišhid lutšhutašhin ja öišhešht taivašhšt tähtišhi vaatašhin…” kuulata ei suvatse.

*Okei, ma saan aru, et viiekümnesed pole tegelikult teises maailmasõjas käinud, aga noh, saate aru küll.

Paluks natuke rohkem draamat

Lugesin Marca raamatukokkuvõtet ja mõtteid selle ümber. See postitus lohutas mind hullult.

Teie, kes olete juba mõnda aega mu lugusid lugenud, olete ilmselt suuremal või väiksemal määral kursis ka sellega, et mu pesamuna, koodnimega üllatusmuna, AKA Kärbes (heal lapsel mitu nime!) armastab aeg-ajalt ümbritsevaid inimesi šokeerida sellega, et ähvardab end ära tappa.

Enne, kui te mind taaskord (osaliselt kindlasti ka õigustatult) hoolimatuks ja südametuks emaks/inimeseks tituleerite, tahan öelda seda, et loomulikult ei pea ma normaalseks seda, et 11-aastane end tappa ähvardab. See on häiriv. Ja, jah, me oleme sellest ka kodus rääkinud.

Mis on kuti reaktsioon? Ta naerab. Itsitab. Siis kui klassijuhataja esimest korda helistas ja paanikas oli, et lapse suust sellised ennekuulmatud ähvardused, siis ma võin mürki võtta, et ma nägin lapse silmis helki nimega “lollid usuvad ka kõike, täitsa hale!”. Seega, andke andeks, aga ma tõesti ei suuda seda tõsiselt võtta. Ja ma olen näinud, et kui ma selle manipulatsiooniga kaasa lähen ja hakkan ninnu-nännutama ja rääkima sellest kui armas ja kallis ja midaiganes ta on, siis ta saab ainult hoogu juurde ja tõmbab ennast täiega käima. Siiani on parim taktika ignoreerimine.

No ja siis ma lugesin Marca postitust ja see kamakas, mis mu südame pealt maha veeres… ohhhh! Selline tunne, et Kärbes on salaja Elton Johni elulugu lugenud, nagu see oleks mõni DIY käsiraamat draamakuningannadele. Ma ei taha siin väita, et Kärbes on mul mõni avastamata geenius või tulevane virtuoos, aga draamamaama on ta küll. Ma võiks moepärast osa vastutust endale võtta ja öelda, et kännud ja kärbsed, eks ole, aga noh, minus on vist ikkagi sellevõrra palju introverti, et draamat teen ma võrdlemisi tagasihoidlikult. See eest võin ma rääkida lugusid põlvkond vanematest kändudest, mis jätavad vana Eltoni kohmetusest nurka häbenema. Aga kuna mul nende sugulastega pidevalt mõni suleline kitkuda, siis las ta jääb mõneks teiseks korraks.

Kärbsele jutustasin ka Marca postituse ümber. Noorsand sai väga lõbustatud.