Palju ilusaid mõtteid

Igatahes, ta tuli. Teised juba ammu ütlesid, et kle, vaata, see ju jälle siin. Aga ma ei tahtnud uskuda. Pöörasin selja ja keeldusin tema kohalolu teadvustamast. Mõtlesin, et ma tahtejõuga olen üle ja kui piisavalt kaua teesklen, siis ta läheb ära.

Ei läinud.

Kadripäeval otsustasin ma eitusest välja tulla ja temaga tegelema hakata. Selleks ajaks olin juba nädalaid end igal ööl magama nutnud, igasugust rämpsu sisse söönud, sõlminud pinnapealseid egokratsivaid suhteid ja tundnud end aina väärtusetumana. Ühesõnaga, täpselt sama stsenaarium, mis aasta tagasi.

Sel hetkel, kui ma temaga tõtt vaatasin, otsustasin, et ma see aasta lähen lõpuks arsti juurde. Sellega on alati see lugu, et ma räägin küll, et mul on depressioon, ja siis kõik küsivad kohe, et aga mida arst ütles, ja kui ma tunnistan, et ma arstile ei jõudnud, vaid nö. koduste vahenditega võitlen oma deemonitega, siis rohkem minuga sel teemal ei räägita. Nii kaua kui pole valges kitlis tohtrikraadiga inimese poolt diagnoosi kinnitatud, niikaua pole mu haigus päris. Sinnamaani olen ma lihtsalt tähelepanunäljas draamakuninganna.

Ise ma nii ei mõtle. Tean, et isegi päris tõsiseid haigusi saab edukalt kontrolli all hoida käsimüügiravimite ja looduslike preparaatidega. Aga kuna me elame lääne ühiskonnas ja igasugune “loodusravi” liigitatakse automaatselt MMSi joomise juhtumiks, siis ei viitsi ma ka tuuleveskitega kakelda. Ja kuna ma eelmisel aastal olin ühel hetkel juba enda pärast tõsiselt mures, siis ma sama nalja uuesti läbi teha ei soovi.

Depressioonist, selle põhjustest ning kulgemisest ma teile kirjutama ei hakka. Ma ei näe sellel vajadust. Olen seda varem teinud ja on seda teinud teised. Teiste kogemusi lugedes tunnen end alati pärast üsna õõnsana ja ma pelgan, et ka minu lood kellegi päeva särama ei pane.

Ühesõnaga, ma nüüd mõni aeg uusi asju ei avalda. Ärge siis minu pärast väga südant valutage. Varsti olen jälle tagasi.

Sabatiaasta

Tunnistan puhtsüdamlikult ja ilma igasuguse süümepiinata üles, et 2019. aasta läheb minu isiklikus kalendris kirja kui aasta, kus ma absoluutselt mitte midagi ei teinud. Irooniata. Mitte ühtegi tähelepanuväärset verstaposti ei ületanud. Oli selline rahulikult kulgemise aasta. Kui midagi, siis endaga sai kõvasti rahu sõlmitud. Mõned küsimused leidsid vastused, mõned probleemid lahendused.

Aga rahu endaga on suur asi. Nii suur, et sinna kõrvale veel midagi ära mahutada ongi juba liig. Rahu enesega, või siis nagu moodne on öelda “armastades iseennast”, on huvitav emotsioon. See eeldab kõvasti isekust. Enda vajaduste ning soovide esikohale seadmist. Ja see on meile raske. Meile eestlastele. Meile naistele. Meile usklikele.

Meie, eestlased, oleme harjunud kannatama. See on meil veres. Juba meie vanasõnad on sellised, mis igasugust enesehellitust taunivad. Seda, kuidas eestlased endale igasugu asju “muretsevad“, on lausa huumoriks kujunenud. Kõik peab tulema läbi suure valu ja vaeva ning kui see lõpuks on saavutatud, siis ei tohi seda nautida, vaid peab ikka hambad ristis vaikima ja edasi teenima. Pole siis mingi ime, et meil inimesed joovad ja enesetappe sooritavad.

Meie, naised, oleme harjunud virelema ning vinguma. On täiesti ennekuulmatu kui naine ütleb, et on rahul oma kehakaalu ja palganumbriga. Kui tal on tore mees või tublid lapsed. See pole normaalne! See pole naiselik! Kõige rohkem kriitikat naiste kohta ütlevadki teised naised. Ussitavad. Otse ja tagaselja.

Meile, usklikele, tuubitakse iganädalaselt pähe mantrat, et pööra ette teine põsk; ole rahul sellega, mis sul on; armasta ligimest rohkem kui iseennast. Ausalt, see isegi häirib mind kõige rohkem. See, et miski, mis peaks inimeste elu paremaks tegema, pööratakse selliseks, et see teeb rohkem viga kui miski muu.

Räägime korra kristluse rajajast ja analüüsime, et kas ta ikka oli selline mõttetu töllmokk ja pehmo, kellena inimesed teda endale ette kujutavad. No esiteks oli tegemist parimas eas mehega, kellel oli kõigi eelduste kohaselt väga hea füüsiline vorm, kuna ta töötas puusepana. Tol ajal nõudis puusepatöö märkimisväärset jõudu, kuna selle ameti juurde käis ka puude langetamine ja transportimine, ilma tänapäeval kättesaadava tehnikat, ilmselgelt. Evangeeliumid kirjeldavad kahte juhtumit, kus ta templist loomad ja kaubitsejad piitsaga välja ajas. Mingi mömm seda teinud poleks. Seda esiteks. Teiseks polnud ta ka suu peale kukkunud. Päris kenasti ütles vastastele, et nad on “rästikute sigitised”, “nende isa on Kurat”, “nad on nagu lubjatud hauad” ja muud selletaolist. Oma arvamuse ütles ta välja ka siis kui see talle populaarsust ei toonud. Jah, loomulikult oli ta ennastohverdav. Lõppeks tõi ta ju oma elu ohvriks kogu inimkonna eest. Aga kas see tähendas, et ta elu nautida ei osanud? Mkm. Ta võttis hea meelega vastu küllakutsed, kus pakuti head ja paremat. Käis vähemalt korra ka pulmapeol. Tema riided olid sellevõrra hea kvaliteediga, et nende pärast heideti liisku. Minu enda lemmiklugu sellest mehest on see, kui üks naine tuli ja tema jalgu hinnalise aroomiõliga võidis, ning kui teised seda naist karmilt kritiseerisid, et ta raha paremini ei kasutanud, siis Jeesus noomis neid ja ütles, et nad naise rahule jätaks, kuna ta on teinud oma parima ja seda ei võeta temalt ära. Suures plaanis näen mina asja nii, et see mees, Jeesus, Jumala poeg, oskas elu nautida ja see ei vähendanud kuidagi tema eesmärki elus. Miks siis valitseb usklike seas suhtumine, et igasugune enesearmastus on saatanast? Et me praegu peamegi kannatama potentsiaalse tulevase paradiisi ootuses? Minu meelest see pole tõeline kristlus. See on kristlusega manipuleerimine, et panna massid kuuletuma ja suud kinni hoidma. On täiesti arusaamatu, et kuidas üks käsk: “armasta oma ligimest, nagu iseennast” on pööratud äraspidiseks, ja õpetatakse armastama ligimest rohkem kui iseennast. Kuidas sa üldse oskad ligimest armastada, kui sa esiteks ennast ei armasta?

Ja selle enesearmastuse varjus, hiilis mu ellu ka üks teistmoodi tunne. Üle mitme aasta tundsin taas, et olen armunud. Hakkasin seda kahtlustama kevadel. Kerge see polnud. See, kelle vastu neid tundeid tundsin, ei teinud seda asja mulle lihtsaks. Ja eks ma ju ka usun, nagu me kõik, et kui armastus on ühepoolne, siis see pole päris. Siis on see kinnisidee. Valus oli ikka, aga teisiti, selline magus valu. Selle aasta sisse ometi see suur tunne mahtus ja selle üle on mul hea meel. See avas minu sees midagi, millest enne fantaseeridagi ei osanud.

Sel aastal õppisin ma veel, et mõned asjad on nii nagu nad on. Nad võivad tunduda ebaõiglased ja teha haiget, aga ma ei saa neid muuta. Nende pärast muretseda ja valu tunda on mõttetu. Ma olen jätnud need asjad Universumi hoolde. Juhtub see, mis juhtuma peab. Kes teab, ehk ühel päeval ma mõtlen, et hea, et nii läks. Mul pole ju asjadest praegu tervikpilti. Äkki ma pole selleks kogemuseks veel küps. Pean arenema, kasvama. Ma arvan küll, et olen juba piisavalt oodanud, kannatanud, pisaraid valanud ja väärin seda praegu, nüüd ja kohe. Aga tegelikult ma ju ei tea mis mind ees ootab.