Kõhnusekultusest

Hiljuti põrkasin kokku vana tuttavaga, kes muuseas uuris, et kuidas ma pärast nelja last ikka veel nii hea (loe: sale) välja näen. Ma ütlesin talle sama, mida kõigile küsijatele: “Lapsed ei tee kedagi paksuks, söömine teeb.” Mainin siinjuures, et minu meelest nägi kõne all olev naisterahvas täiesti hea välja. Normaalne. Terve.

Ütlesingi talle, et ma ei tea millest üldse see küsimus, sest minu meelest näeb ta ise ka täiesti hea välja. Seepeale kurtis ta, et muidu on kõik hästi, aga garderoob tuli täielikult välja vahetada ja suuruse 38 asemel tuli osta 42.

Kaaluteema on nii vastuoluline asi, et sellest võib lõputult kirjutada. Ja kirjutataksegi. Ja kirjutangi.

Kõik muu müra kõrvale jättes, on oluline, et inimene oleks tervislik ja endaga rahujalal. Rasv on tegelikult hea. See kaitseb meid. Loomulikult oleme me kõik mõjutatavad sellest, mida meile “ilu” pähe presenteeritakse. Ma saan enda pealt aru, et see mida ma pidasin viis aastat tagasi ilusaks on üsna erinev sellest, mida ma täna ihaldusväärseks pean. Kuna ma suure osa oma vabast ajast jõusaalis veedan ja sotsiaalmeedias fitnessblogijaid ning kulturiste jälgin, siis ma peangi praegu ilusaks soonelisi, lihaselisi kehasid. Mõni aasta tagasi tekitasid need minus kerget õõva.

Ühiskonna survest jutustas ka üks noor ajakirjanik oma videos. See video puudutas mind sügavalt. Mul oli noorest ajakirjanikust nii kahju. Ja kahju, et nii paljud naised end samamoodi tunnevad nagu tema. Meeldis see, et toodi välja mõistlik pool asjast – rasedus ja sünnitamine on suur stress, see muudab keha ja see on normaalne. Tean fotograafe, kes keelduvad sünnitamata naistest aktipilte tegemast, sest naise keha ja ka vaimne küpsus pole see. Ja kui rääkida meestest… sest millest muust mul ikka rääkida on, siis pole nii nagu peavoolu meedia meid uskuma soovib panna. Ei ole nii, et kõik mehed eelistavad noori, sünnitamata naisi. Statistika räägib sellest, et mehed peavad emasid väga ihaldusväärsteks. Vastavalt Pornhubi statistikale, on nende saidi top kuue otsingusõna juures kolm emasid kirjeldavad sõnad (MILF, kasuema, ema)*. Viljakus on seksikas – it’s nature!

Ja ikkagi, millegipärast arvatakse, et sa ei saa kunagi olla liiga rikas ega liiga kõhn. Ja kuigi ma siin praegu toredasti kirjutan ja ülistan naiselikkust ning värkki, siis tõsi on see, et ka mina püüdlen jätkuvalt väiksema kaalunumbri suunas. Mida ma selleks teen? Logi pean. Kaalun ennast, sisestan sööke-jooke äppi, loen samme ja kaloreid. Iga päev! Ennast ka vahel ehmatab, kui mõnest ootamatust kohast luud välja turritavad, aga juurde ei taha võtta. Ühiskond on mu ära rikkunud.

Kuidas teie tunnete, kas muutunud ühiskonnanormid saledusse ja ideaalsesse figuuri, on mõjutanud ka teie suhtumist, või on need jäänud muutumatuks, ühiskonnast mõjutamatuks? Kas vaatate pluss-suuruses modelle heakskiitva pilguga või kirtsutate nina? Mina, muuseas, natuke kirtsutan.

*Minu andmed pärinevad Netflixi seriaalist “Explained“.

Midagi ilusat

Kui ma praeguses ettevõttes tööle asusin, hakkasin oma ülemust välja koolitama. Enne mind olid siin töötanud noored neiukesed, kes arvasid, et mehed õhust mõtteid loevad. Ma arvan. Sest õpetanud polnud neid mehi keegi.

Vaadake, kui naine tahab mehelt lilli saada, siis tuleb seda neile öelda. Mitte mõelda, et tema mulle küll ei pea ütlema, et tee mulle võileiba või too Selverist üks Jägermeister reedeõhtuseks peoks. Aga mehed ei ole nii keeruliselt konstrueeritud. Nad on lihtsad olevused. Nad teevad täpselt seda, mida neilt küsitakse. Mitte ühtegi millimeetrit rohkem. Ja kui nad üks kord midagi tegid, noh näiteks tõid lilli, ja naine rõõmustas, siis nad mõtlevad, et nüüd iga kord peab naine lillede peale rõõmustama. Ja kui nad siis teine kord jälle lilli toovad, aga naine ei rõõmusta, sest noh, mingil põhjusel, miks naised lillede üle ei rõõmusta, ikka vahel on selliseid põhjuseid, siis mees mõtleb, et polegi mõtet enam lilli viia. Ja ei viigi. Tal ei tule meeldegi, et üks kord ju naine ikkagi rõõmustas lillede peale.

Igatahes, see kõik on mulle väga selge. Sellepärast hakkasin iga kord kui boss välismaale reisis, talle ütlema, et “too siis mulle midagi ilusat ka”. Esialgu naeris. Vist kaks korda naeris. Kolmandal korral ka naeris, aga tagasi tulles oli tal ka midagi ilusat näpuvahel. Vahel ma teen talle kontrolli ka ja meelega ei ütle, et too ilusat. Vaatan, et kas ta ilma ütlemata ka juba oskab. Oskab. Päris kenasti.

Nüüd ta vist hammustas mu koodi lahti ja teeb minuga sama nalja. Annab mulle kahe-eurose mündi, ütleb, et ole pai too mulle Rimist kolm viineripirukat ja osta siis endale ka midagi ilusat. Mulle ei pea seda muidugi eraldi ütlema. Ma pole ju mingi mees. Ma niigi juba tean.

Vanemlikest õigustest

Ma loen alati vastikusega neid lugusid, kus vanemad kisklevad oma laste pärast. Ja andku mulle nüüd kõik üksikemad andeks, aga ma kaldun selles teemas hoidma meeste poole. Jah, naistele tehakse mitmes valdkonnas liiga. Väiksem palk, vähem õiguseid, eelarvamused ja palju muud. See, et mina pole kokku puutunud ja kogenud, ei tähenda, et seda poleks. Ja kas see siis on mingi vaikiv kokkulepe naiste vahel? Et kui mehed on muidu eelisseisundis, siis me maksame laste kaudu kätte?

Sest mina näen seda just kättemaksuna. Et mees pettis või oli emotsionaalselt eemalolev, ning nüüd ma karistan teda ja hoian lapsi tema eest? Minnakse kohtusse. Makstakse raha juristidele, et lapsed ei oleks koos oma isaga. See on rõlge, mis toimub.

Me ei räägi ju praegu mingitest vägivaldsetest meestest või pedofiilidest. Tavalistest isadest. Meestest, kes käivad tööl, tegelevad hobidega, maksavad makse, käivad sõpradega pubis jalkat vaatamas ja ajavad kohmetult võõrastele naistele ligi. Milles nende patt seisneb, et neid oma laste eest hoidma peaks?

Käsi südamel, mitte ühtegi korda ei ole ma isegi korraks mõelnud, et keelaks oma lastel isaga suhtlemist. Me ei lahutanud abielu ka kohtus, et oleks kohtumäärus. Ega juristi juures. Perekonnaseisuametis käisime, kirjutasime avalduse ja oli suuline kokkulepe. Isa tegeleb lastega täpselt nii palju kui saab ning soovib. Nende viimase seitsme aasta jooksul on olnud igasuguseid olukordi. Olen olnud tema peale vahel vihasem, vahel vähem vihane. Aga see ei puutu ju mitte kuidagi lastesse! Ega ka alimendid. Enamasti on mees neid väga eeskujulikult maksnud, aga mõnikord on juhtunud elu. Ja see pole midagi muutnud. Kui ta edaspidi ühtegi ööret ei kannaks alimente, ei muudaks ka see midagi.

Ja mulle ei mahu pähe lood naistest, kes nõuavad alimente, muidu lapsi ei näe. Või hoolimata alimentidest, keelavad kokkusaamisi. Keda nad enda meelest kaitsevad või karistavad? No jah, isasid. Aga ennast ju ka. Minu jaoks on alati oodatud need nädalalõpud, kui poisid isaga on. Minu poolest võiks neid rohkem olla. Aga kuidas need naised aru ei saa, et tegelikult saavad karistatud ju hoopis lapsed?

Kunagi üks sotsiaaltöötaja ütles väga targad sõnad: “Kuidas te suutsite selles kokku leppida, et voodisse ronida ja nüüd siis ei jõua enam nii palju koos maha istuda, et lapse huvisid rahumeelselt arutada?”.

Aga noh, ma vist jäängi sellel teemal aegade lõpuni vahutama. Minu lugu, see et pärast lahutust on võimalik lapsi jagada ja kasvatada, kuigi teineteist enam silmaotsaski ei salli (kes sallib ja kes ei salli, see pole hetkel oluline), ei jõua kunagi avalikkuse ette. Mitte ükski Ekspressi ajakirjanik ei taha minuga intervjuud teha. Draamat pole. Igav.