"Valge hobune printsi seljas"

“Белый конь на принце”
Darja Dontsova
Kirjastus Ersen, 2014
Tõlkija Markia Malmsten
Toimetaja Jana Kuremägi
382 lk

See oli nüüd üks selline.. noh, raamat.

Ma olin Dontsova raamatuid juba ammu vaadanud teatud aukartusega, et kuidas üks jõuab nii palju kirjutada, kust tulevad mõtted ja millal ta reaalselt jõuab selle ka paberile jäädvustada (Wiki andmetel vähemalt 117 avaldatud teost, sellele lisaks seriaalide dialoogid, kuuldemängud jms). Loomulikult ei arvanud ma kunagi, et tema romaanid väga sügavad või sisukad oleks. Ma olen pigem seda usku, et kvaliteet trumpab kvantiteedi, alati. Kui aastas mitukümmend üllitist valmis vorpida, siis jääb neis kõigis miskit olulist puudu. Ja see pole ju tingimata halb. Meelelahututust on ju ka vaja, kõik ei pea alati kohutavalt tõsine ja tähtis olema, endas mingit sügavat ning olulist tõde kätkema, vahel on tore, kui on lihtsalt lõbus ja kerge.

Seda raamatut lugedes mul lõbus ja kerge ei olnud. Lugesin läbi suhteliselt hambad ristis, sest see pole ikka üldse minu teetassike. Mäletate, kuidas ma siis alles mõni nädal tagasi kraaksusin, et vene kirjanikud puudutavad minu südame keeli? Noh, see daam küll ühtegi keelt ei riivanud.

Vene huumor on täiesti teist liiki huumor. Asi millest ma pole kunagi päriselt aru saanud. Loomulikult vaatasid mu vanemad KVNi ja naersid pisarateni. Ja mitte, et ma tahan nüüd ennast kuidagipidi upitada või midagist, aga minuni see huumor ei jõudnud. Minu jaoks see polnud lihtsalt naljakas. Praegu ma näen harva mõnda sketši ja vahel on need isegi täitsa toredad, aga siiski mitte mulle. Ka vene komöödiatega on see, et ma üliharva juhtun neid nägema ning igakord vaatan ja mõtlen, et mis jura see ometi on. Mulle näib, et kui venelastel tuleb hingevalu ning sünguse kirjeldamine loomulikult ning usutavalt välja, siis nende huumor on infantiilne ning pinnapealne. See võib olla seotud ajalooga, et rahval pole kunagi olnud õigust vabalt end väljendada ning riiki ega valitsejaid kritiseerida ja seetõttu ongi komöödia jäänud lapsekingadesse, turvaliseks, lihtsaks. Ma ei tea, võimalik, et on  mingi muu põhjus. Igatahes, slaavi draamat ning ahastust ma mõistan, nende naljad aga ei kõneta.

Põnev oli näha vahet meie suhtumisel idanaabrite omaga. Võiks ju öelda, et kolmkümmend aastat tagasi olime nendega samas stardipunktis ja kuidas sealt edasi on asjad arenenud nii, et meie ühiskond on hoopis midagi muud, kui neil. Elu Venemaal oleks nagu tardunud ja edenemisest loobunud. Paljud kirjeldatud hoiakud võimu ning aususesse on samad, mis meil enne Vabariigi taasiseseisvumist – kõik kuulub ju nagunii rahvale ja miks siis mitte natuke oma kukrut täita. Korrakaitseorganid on žulikud ja et asju ajada, selleks peab kõigile pistist pakkuma. Hea küll, ma adun, et meil on seda ka rohkem kui mulle meeldiks uskuda, aga ma pakun, et siiski kordades vähem kui seal pool piiri. Ka vaesus on neil hoopis teisel tasemel kui meil. Näiteks mina oma kolmetoalises Mustamäe korteris tunnen, et ma olen ikkagi pigem vaene kodanik. Aga Venemaal peetakse kolmetoalise korteri omanikku juba rikkuriks. Praegu on kummaline mõelda, aga mitte väga kauges minevikus oli ka meil sama seis. Riiklikul tasandil oli välja kalkuleeritud, kui palju võis ühe inimese kohta elamispinda olla, ka maju ei saanud ehitada vastavalt sellele, mis su sissetulek võimaldas vaid vastavalt ettekirjutistele, jumal hoidku selle eest, kui sul leibkonna kohta kaks ruutmeetrit pinda rohkem oli, kui ette nähtud.

Romaan ise räägib ühest rikkast prouast, keda näib tabavat üks õnnetus teise järele. Ebaõnnestunud ilusüstid, pangaröövlite ohvriks langemine, omandist ilma jäämine. Ettevõtlik daam hakkab omal käel pangaröövi lahendama, et oma kaotatud vara kaakide käest tagasi saada. Sellel teel kohtub ta paljude erinevate inimestega ning on kummaliselt usaldav ja usaldusväärne. Seda osa romaanist ma isegi usun, et slaavlased võõraid hõlpsamini usaldavad, see on kuidagi nii omane neile, et ei tekita võõristust. Kolmesaja kaheksakümne lehekülje jooksul minakarakteri välimus ning eluolu halveneb, aga lõpuks ta siiski mõistatuse lahendab ning lahkub kolme kavaleri käevangus. Eks see olegi ju kõige olulisem, et naine ikka mehele saaks.

Minu jaoks oli liiga palju sündmusi, liiga palju tegelasi ja liiga lihtne ning punnitatud dialoog. Rohkem ma teda vabatahtlikult lugeda ei soovi, isegi mitte meelelahutuseks. Ma arvan, et maailmas on teisi raamatuid, mis mu meelt rohkem lahutavad.

Tervisi karantiinist

Tänan küsimast, meil on kõik heasti. Tervis on kombes ja tatart jagub. Igavusest lolliks pole ka veel läinud.

Sellest igavusest ma tegelikult kirjutada tahtsingi. Või üldse olukorrast maailmas. Et ma ei saa aru sellest murest tühiste asjade pärast. Miks hädaldavad inimesed, et neil kodus midagi teha pole? Kuidas te enne siis elasite? Mul on kodus nii hea olla. See on parim koht maailmas ju! Siin on mul kõik eluks vajalik ning parim seltskond. Ja kui teie sama ei tunne, siis ma arvan, et nüüd on küll tagumine aeg oma senised valikud kriitilise pilguga üle vaadata.

Kuidas inimestel kodus midagi teha pole? Ma olin kümme aastat täiskohaga koduperenaine ja mul oli kogu aeg midagi teha. Tõsi, poisid olid siis väiksed ja juba see võttis oma osa. Aga isegi nii, kui pojad on suured, ma ei jõua nende kahe õnnetu nädalavahetuse päevaga absoluutselt oma asjadega järje peal olla. Nii juhtubki alati, et kui mul on puhkus, siis ma enamuse sellest ajast kulutan tavalistele kodutöödele, mitte puhkamisele. Praegu olen jõudnud korralikult koristada, aknad pesta, vaibad pesta, kapid korda teha, raamatutelt tolmu pühkida, ebavajalikud asjad välja visata või maha müüa. Mul on lõpuks ometi võimalus kõiki neid toredaid retsepte katsetada, mis mul siiani raamaturiiulitel dekoratiivset funktsiooni täitsid. Ma saan raamatuid lugeda, ma mängin lastega lauamänge. Ausalt, ma nii naudin seda kodus olemist ja ainuke asi millest ma puudust tunnen on jõusaal.

Kodus olemise juures on lisaboonuseks see, et raha ei kulu nii palju. Poodlemas ei käi, kinos ei käi, restosse ei roni, valmistoite ei osta, kütust ei kuluta. Muide, selgus, et auto on täiega kasulik asi. Ma siin muretsesin küll, et kliima ja värki, aga kokkupuute vältimiseks ning toiduvarude kokku ostmiseks ning kohaletoimetamiseks küllaltki asendamatu mugavustoode.

Üldse mulle tundub, et ma oleks nagu terve elu just millekski selliseks ennast ette valmistanud. Tean, et kirjutasin varudest küll pisut negatiivselt, aga tegelikult on mul vabalt kahe nädala varu toitu alati kodus olemas. Jah, mitte kõike ja nuputama ning kompunnima peab, aga nagu ma ütlesingi, siis see ongi osa võlust. Kõik need irvhambad, kes mu maniakaalset raamatute kokkuostu üle ilkusid, käivad nüüd käsi pikalt ees lugemist laenamas. Sama teema on hügieeniga. Alatasa vinguti mu haiglase puhtusearmastuse üle, ja nüüd! Kõik teised avastasid, et oh! käsi peab pesema ja voodipesu triikima, sest siis bakterid surevad. Nagu daa! Veel üks grupp hädalisi on need vanemad, kes nüüd oma lapsi peavad õpetama hakkama. Noh, Kärbes on mind ka selles osas välja koolitanud.

Ja mis puudutab seltsielu, siis minul on ka selles osas kõik korras. Mu parimad inimesed on minuga koos seitsme luku taga ja meil on hiiglama vahva!

Õppematerjal purgisupi soojendmiseks

Aga mida ma tahan teile kõigile südamele panna on see, et kui teil pole kodus hea, siis tasub mõelda, et kus te elate, mida olete endale kokku ostnud ja kellega elupinda jagate. Sest töö ei ole see koht, kus teil peaks kõige mõnusam olema, ega ka trennisaal (jah, ma ütlesin seda). Kui teie kaaslane käib teile närvidele ja lapsed ajavad hulluks, siis küsige miks see nii on ja mida saate praegu teha, et seda muuta. Karantiin läheb mööda ja kõik tormavad tagasi oma senise elukorralduse juurde, niivõrd kui see võimalik on. Aga põhiväärtused võiks üle vaadata. Mina olen selle olukorra üle jaburalt õnnelik. See kinnitas mulle, et olen oma elu õigesti elanud ja (ala)teadlikult enda jaoks õigeid valikuid teinud, kuigi teised mu ümber neid valikuid naeruvääristasid ja kritiseerisid. Ja keegi ei saa väita ka, et mul vedas, sest kõik see millest rõõmu tunnen on tulnud mu ellu meelega, mitte juhuslikult ega kogemata. Ja nii ongi õige, sest see on minu elu ja mul on seda ainult üks.

Elukestev õpe

Umbes aasta tagasi kirjutasin ma loo sellest, kuidas minu kodu eelmine omanik on siia ikka veel sissekirjutatud ja kuidas see mulle pinda käib. Tegin tookord avalduse eRiigis ära ka, aga unustasin selle kohe, mingeid järelpärimisi ei teinud, et kas asi ka nüüd ametlik on. Arved ja teated tulid endiselt minu postkasti, aga ma viskasin need ilma suurema süümepiinata minema. Kui adressaat pole ise oma asjadest huvitatud, siis miks pean mina selle tõttu südant valutama?

Aga asi võttis nüüd väga põneva pöörde. Nimelt, kodus istudes ja tühje seinu imetledes tekkis mul vastupandamatu soov oma kodu kaunistada. Ja netipoed on ju avatud ning pakimajandus toimib. Tellisingi siis endale head ja paremat kraami koju kätte. Üks õhtu tuli sõnum, et pakk on kullerfirmale üle antud ning peagi saabub. Järgmisel päeval tuligi pakk. UPSi poiss tõi hiiglasliku paki tuppa ja sõitis siuhti minema. Natuke imestasin, et selline suur pakk, sest need asjad mis ma enda meelest tellisin oleks pidanud veidi teist mõõtu olema, aga noh, väga ei süvenenud. Pakki lahti ei hakanud ka kohe kiskuma, sest mul oli parasjagu teised asjad pooleli.

Rahu see mulle siiski ei andnud ja läksin asjapulka lähemalt tudeerima. Ja ainuke silt mis peal on hoopis 🎜tam-da-di-dam🎜 eelmise elaniku, kes pole siin aadressil viimased seitse aastat elanud, nimele. Siis mul hakkas juba natuke põnev. Sest sõnum tuli ju ka mulle, et pakki on oodata. Mõtlesin, et ootan ja vaatan mis edasi hakkab juhtuma.

Edasi juhtus see, et UPSi poiss tuli tagasi. Nuiab, et anna pakk siia, läks valele aadressile. No aga pakil on ju minu kodune aadress, mida ma valesti tegin? Ei noh, mis ettevõttele tuli, et kas ma olen selle ettevõttega seotud? Kehitasin õlgu, ma tellisin ka igasugust kraami kokku, ma arvasin et mulle, pealegi teie tõite selle mulle tuppa, ma pole kusagil midagist varastamas käind. Ei noh, aga see pole ikkagist teile ja andke tagasi. Ei, ei anna. Ja ei andnudki. Jah, võite ahhetada, olengi bitch!

UPSi kuller helistas kontorisse ja ütles, et “räägi sellega, et valele aadressile läks pakk ja õige inimene ootab seda.” Noh, räägiti siis minuga. Ütlesin sama, et mina ei tea midagi, mina elan siin ja ma pole midagi valesti teinud, kui inimene tahab oma pakki kätte saada, siis muutku oma aadress õigeks, siis saab paki tagasi ka. Nii kaua kavatsen mina seda pakki pantvangis hoida.

Paar tundi hiljem helistas paki õige adressaat ja uurib, et mis värk on. Ütlesin, et selline lugu juhtus, et mulle toodi pakk, sest ta ei suuda ühte väikest liigutust ära teha Äriregistris. Hakkas halama, et ta ei ole lihtsalt jõudnud seda teha. Nagu, tegelt, viis aastat pole jõudnud? Tõsiselt? Ütlesin, et kui ma näen Äriregistris õiget aadressi, siis saab paki kätte. “Oi, sa ei tea kuidas need asjad käivad ja see pole nii lihtne, et teen kliki ära ja korras.” Jah, ma tean sõbrake, sest ma olen ka juhtumisi ettevõtte omanik ning jagan seda asja. Ometi on sul aastaid olnud aega seda teha. “Aga juriidiliselt võttes…” Oi kuidas ma armastan seda, kui hakatakse juurast rääkima! Juriidiliselt võttes, inimene, on sul seaduse ees kohustus oma ettevõtte ja elukoha andmeid muuta nii, et need vastaksid tegelikule olukorrale. Onju. Juriidiliselt! “Mulle tundub, et sul on praegu mingi naiselik jonn lihtsalt.” Mul on sügavalt savi mida sa arvad, tee oma asjad ära, saad paki kätte.

Kakskümmend minutit pärast telefonikõne sain sõnumi.  Näe, kui ilusti küsida, siis saab küll oma asju kiirelt aetud

Ja nüüd mul ongi üks kahemeetrine pantvang esikus. Suu on kinni teibitud ja kott peas. Mulle tundub, et see võib olla ühe imelise sõpruse algus. Karma pärast olen veits mures, aga muidu on minuga hästi. Eriliselt hea meel on mul selle üle, et see just nüüd juhtus. Blogimaterjal tuuakse koju kätte, nii vahva!