Tundlikkusest ja ärevusest

Kui ma olin kahekümne viie aastane, pluss-miinus viis aastat, lubasid vanemad inimesed mulle, et kui ma vanemaks saan, siis hakkan asjadesse rahulikumalt suhtuma, ei võta asju hinge, ei hooli pesemata akendest ja triikimata pesust. Nüüd olen ma vanem. Aga tundlikkus eelnimetatud asjade pärast on hoopis süvenenud. Kui midagi, siis praegu olen ma asjade suhtes veelgi tundlikum kui varem, nooremana.
Näiteks peavad mul magamiseks olema ideaalilähedased tingimused. Seda et ma kodunt eemal olles hästi magada ei saa, sellest olen ma vist isegi kirjutanud. Noh, et kui ma reisin, siis on kindal laks, et ma esimesed kaks ööd ei maga, kolmandal olen lihtsalt sellevõrra kurnaud, et kukun. Seetõttu eelistan ma kõik oma reisid korraldada nii, et ma kas jõuan ööseks koju või kui juba pikemaks minna, siis veidi kauemaks kui kaheks ööks, sest muidu ma ei puhka välja. 
Viimane hotellikülastus
Aga ega ma ka oma kodus just hästi ei maga. Mind häirivad valgusvihud, helid, lõhnad. Vanad uksed olid klaasidega, mis tähendas, et kuigi minu toa uks oli kinni ja elutoa uks, siis ma ei saanud ikkagi magada, kuna läbi klaaside kumas elutoast teleka värelev valgus või läbi köögiakna tänavavalgus. Loomulikult ei saa ma uinuda kui keegi räägib, norskab, lind laulab, arvuti suriseb. Aga kui surmvaikne on, siis ma ka ei tuku, liiga kõhe. Ma olen keset ööd riideid vahetanud ja voodipesu kui mulle pole pesuloputusvahendi lõhn meeldinud. 
Suvel ei saa ma magada siis kui päeval on muru niidetud, sest ma tunnen muruniiduki vahel puruksrebitud vihmausside lõhna ja see jubedalt häirib (ma tean kuidas mõrvatud vihmaussid lõhnavad sellepärast, et lapsena pidin maal vanaema juures vihmausse konksu otsa ajama), mõnikord mitu päeva, enne kui linnuksed nad ära söövad või nad päikse käes ära kuivavad. Muide, fun fact, kuigi te ilmselt teadsite, aga ma ikkagi mainin, vihmaussid on mõlemasoolised ja kui sa need pooleks teed, siis pea jalutab edasi ja kasvatab endale uue saba, umbes nagu sisalik. Ka liiga kareda voodipesu või liiga suure padjaga ma ei maga, umbses ruumis, mul on ilmtingimata vaja suurt ja rasket tekki, isegi südasuvel sest ma ei saa magada kui mul pole raskust peal. Ja need on kõik kõigest välised tegurid. Sisemistest ei hakka praegu kirjutama.
Üks päev niideti jälle muru. Ma ei pidanud akna juurde minemagi, koridoris tahtis juba poolikute vihmausside lõhn mul silmanägemise ära võtta
Üks päev käisin ja sügelesin hommikust õhtuni. Rinnahoidja pesemisjuhis hõõrus ebamugavalt vastu selgroogu. Kohendasin seda iga kümne minuti takka, aga ikka oli valesti. Lõunaks olin ma ennast juba nii üles kütnud, et kaalusin tõsimeeli kopsukast loobumisele. Aga noh, ma ei saa ju. Otsi pärast neid tisse sealt põlvede vahelt. Reeglina lõikan ma kõik sildid kohe maha, sest eks varemgi need elu rikkunud, aga ju siis sellel keskaegsel piinariistal jäi see lüke tegemata. 
Viimastel aastatel tunnen ma lahkumiseärevust. Ükskõik kust ma minema hakkan, kas kodust välja või koju tagasi, mul hakkab sees keerama ja ma käin vist kolm korda enne seda kempsust läbi. Eriti halb on näiteks siis kui ma lähen välja kõndima või õue jooksma. Ärge küsige, mul pole halli aimugi mida ma kardan. Ainus mis on selle juures kindel, et see tunne iga aastaga süveneb. Aastaid tagasi oli mul selline vastik tunne siis kui ma pidin ühest linnast teise sõitma. Nüüd tekib sama tunne, kui ma lähen prügi välja viima. 
Ma mõistan, et osad inimesed arvavad, et ma olen ülbe ja selletõttu ei käi külas, aga tegelik põhjus on selles, et minult nõuab tohutut eneseületust, et üle oma kodu ukseläve astuda. Kui ma juba autos istun, või mõnes teises minu jaoks tuttavas keskkonnas, siis on parem, aga just see hetk kus ma pean reaalselt minema hakkama on kõige hirmuäratavam. 
Veel väljendub mu ärevus ja tundlikkus seltsielus. Noorena meeldisid mulle suured kogunemised. Nii tore oli kui oli hästi palju rahvast. Sai paljudega suhelda ja jube vahva oli. Nüüd tahan ma kokku saada ühe inimesega korraga. Ma tahan keskenduda talle. Ei soovi, et mu tähelepanu hajuks. Kui sõbranna ütleb, et kuule, lähme kolmekesi kohvile, siis minu esimene reaktsioon on, et kas Mari peab ka tulema? Mitte, et mul Mari vastu midagi oleks, sest ma võin Mariga vabalt suhelda, aga sel juhul ei soovi ma sinna Siretit. Aga proovi sa seda Siretile seletada, või Marile. Mõlemad peavad mind nõmedaks ülbikuks ja kutsuvad mu asemel hoopis Pireti kohvile. Ütleme nii, et sõprusringkond on viimastel aastatel ikka väga õhukeseks kulunud. Ja mis eriti nukker, see ei kurvasta mind üldse. Kui mul ongi plaanid sõbrannadega ja keegi tühistab ning mul avaneb võimalus hoopis kodus olla, pole mul selle vastu kõige vähematki. 
No ja kui ma praegu, keskealisena, eeldades, et pool elu on elatud ja teist samapalju veel jäänud, kardetavasti koguni rohkem, sest ma olen millegipärast arvanud, et tervislik eluviis on jube vahva ja värki, olen täielik närvihaige pundar, sest iga valguskiir hoiab mind öösiti üleval, poolikud vihmaussid ei lase uinuda, kahemillimeetrised riideribad panevad ihu sügelema ja postkastist värske lehe toomine põhjustab kõhulahtisust, siis mida ma selle ülejäänud elu jooksul veel kogema hakkan? Mis elu see selline on?

Mugavustsoonist

Jutustasime hiljuti ühe sõbraga mugavustsoonist ja ma avastasin, et õigustan seda, miks ma viimastel aastatel üldse kuhugi suunda arenenud pole. Noh, sama elukoht, tööandja, samad vanad lapsed, ei midagi uut ega põnevat. Kuna vestluskaaslane on selline, kes ennast pidevalt mugavusest välja sunnib, siis oli mul enda pärast natuke piinlik. 
Vabandan ebaesteetiliste varbaküünte pärast, üks päev lakin nad ilusti üle
Asi on nii, et ma südamest usun seda, et head asjad hakkavadki juhtuma, kui sa ise uksest välja astud. Olen seda kogenud. Samas… kui nüüd hästi järele mõelda, siis kasvõi see hiljutine korontiin tõestas, et ma ei pea isegi uksest välja astuma, et minuga erisugused naljakad ja veidrad juhtumised aset leiaks (kirjutasin siin ja siin). Aga noh, suures plaanis ma ikkagi arvan, et võiks ennast veidike tagant tõugata, siis on veel ägedam. 
Ja natuke ma ju lükkangi ennast. Ma ei müü kogu oma vara maha, pista lapsi seljakotti ja ei lähe ümbermaailmareisile, nii julge ma pole. Ma ei astu ka töökohalt minema, sellepärast et see mulle isikliku arengu seisukohalt midagi ei paku, kuigi mulle jätkuvalt saadetakse “põnevaid” ja “konkurentsivõimelist palka pakkuvaid” tööpakkumisi. Ma ei otsi seltsi inimeste juures, kellega mul midagi ühist ei ole, kes on võõrad ja noh, ebamugavad. Ma sunnin ennast avastama uusi sportimisvõimalusi, mis esmapilgul mulle väga ei meeldi, aga ma tahan ikkagi ära proovida. Näiteks igasugused tantsutrennid, see pole üldse minu teema, aga ma teen seda, sest see sunnib mu keha teistsugustesse asenditesse ja seeläbi toimub ka mingit sorti areng. Ma valin raamaturiiulisse teoseid, mis mind esmapilgul ei kõneta, aga annan neile võimaluse, noh, et poleks väga mugav. Ma avastan kodu lähedal ja veidi eemal uusi kohti, kuhu ma sattunud pole, mängin end teadlikult olukordadesse, mis võiksid potentsiaalselt veidi ebamugavust tekitada. Üks päev, näiteks, sõitsin politseibussi ees kümme kilomeetrit tunnis üle lubatud piirkiiruse ja veel kollase tulega üle ristmiku. Ootasin, piilusin tahavaatepeeglist, et kas lükkab vilkurid sisse ja tuleb mulle järele, küsib juhiluba ja sõidukipassi, aga ei midagi. Noh, mina vähemalt proovisin, eks ole!
Ei, ma saan aru küll, et see pole enda mugavusest välja astumine. Tegelikult peaks ikka väga ebamugavasse olukorda ennast sundima. Aga ma ei taha. Sest, miks ma peaks? Ma olen kõvasti vaeva näinud, et mul mugav oleks. Olen raha kulutanud, et mu kodu oleks mõnus puhkepaik. Pingutan teadlikult selle nimel, et mu sõiduk pakuks võimalikult kaua sõidumugavust. Hoian enda lähedal sõpru, kes mu enesetunnet parandavad. Ostan riideid, mis ei pigista, hõõru, kisu, selleks et need mulle nii esteetilist kui sisemist naudingut pakuks ja noh, selleks, et ma saaks selliseid riideid osta ja kanda, selleks ma teen trenni ja jälgin toitumist. Ma naudin mugavust. Mulle meeldibki ennast hellitada. Lubada endale ühte ja teist. Mitte muretseda selle pärast, et kui mul kuu lõpus mõni kodumasin hinge heidab, et kuidas ma nüüd uue endale saan. Mitte pabistada selle pärast, et Eesti Energia mul võib sooja ja valguse kinni keerata. Mitte oodata, et millal mõni kole karvane tüüp mulle kurikaga kuklasse lajatab.
Ma olen rohkem kui korra olnud ka sellises ebamugavuses, kus homne oli väga pime ja sünge. Jah, olin sunnitud arenema. Sellest sündis head ka. Pigem väärtustan ma sellest kogemusest aga seda, et see tõestas mulle, et ma saan hakkama ka ekstreemsetes oludes ja ma ei lange paanikasse, ei istu nurka maha, võta põlvede ümbert kinni ja ei jää ennast haletsema. Aga ennast vabatahtlikult mõnda sellisesse ebamugavusse mängida, seda ma ka enam ei taha. Ja ma ei leia, et see tingimata halb on. 
Kuidas teiega on, kas astute kastist välja, lihtsalt lõbu pärast, et näha mis juhtub, või olete nagu mina, kass päikesepaistelisel pärastlõunal lesimas aknalaual, kelle suurim risk on aknalaualt diivanile potsatamine?

Venitamisest

Terve elu on mulle venitamise tähtsusest söögi alla ja söögi peale jutlustatud. Olen ise ka vähemalt korra kaheldava väärtusega venitamistehnikad blogis kritiseerida võtnud. Õige trenn olgu ikka nii, et esiteks pumpad kõvasti punni ja pärast siis lõdvestad ja venitad lihase pikaks tagasi. Ma ei näinud selles mingit loogikaviga. Sest seda oli mulle ju pähe raiutud ja mina olen lollakalt kuulekas, ei oska kahelda selles, mida vanad ja targad mulle õpetavad.
Kuni küsis mult üks vähem vana ja ometi samaväärselt tark, et aga miks sa venitad? No sest peab ju. Kes ütles? Eem, kõik…
Hakkasin siis asja natuke rohkem uurima ja kui ma ütlen “uurima”, siis loomulikult mõtlen ma “enda peal katsetama”. Sest millest ma olen oma keskmiselt mõõduka eluea jooksul aru saanud, on see, et sa võid kõik raamatud maailmas läbi lugeda ja teada saada kuidas ühel või teisel inimesel on elu läinud, siis ei anna see mitte ühtegi vastust sellele, kuidas sinu elu olema hakkab. See, et Malle naabertrepikojast võttis pitsat süües kolme kuuga  kilo alla, ei tähenda, et tema õde Pille pitsat süües ühtegi grammi kaotab, võibolla hoopis vastupidi ja võtab juurde. Selleks, et teada saada, mida pitsa sinu kehakaaluga teeb, pead sa ise proovima seda pitsat süüa. Ja nii on.
Sest kui ma mõtlen, et mis on minu eesmärk – saada ilus, punnis ja tihke lihas, siis miks ma enda pingutusi venitamistega saboteerin? Kas lihas kasvab nii? Jah, loomulikult kasvab, aga jube aeglaselt. Ja mul on ju kiire. Nagu öeldud, pool elu juba läbi ja pole mul aega siin viisteist aastat üht tõrksat lihast taltsutada.
Ülemusega rääkisin ka. Tal nimelt see tähtis koolitus, milles ma sel kevadel “tänu” Viirusele ilma jäin, paar aastat tagasi läbi tehtud. Küsisin, et kas tal seal koolitusel midagi ka venitustest räägiti, noh, et kuidas see uuema aja arusaam on selles osas? Hakkas mulle sama vana jura rääkima mida ma juba mudilasest peale kuulnud olin. Tõin oma uued vastuargumendid. Siis hakkas ta rääkima, aga et kui sa ei venita, siis su lihas jääb ju punni. Nii, aga see ju ongi mu eesmärk. Ei, sa ei saa aru, nagu niimoodi tihke ja kõva. Eem, no kui sa nii ütled, siis… see ju ongi see mida ma saavutada ihkan. “Ei, saad aru see pole ju naisterahva peal üldse ilus“, kõlas tema viimane katse mind mõistuse juurde tuua. See oli väga nunnu, et ta seda ütles, aga mind see küll ümber ei veennud. Sest esiteks, ma juba tean, et ma olen jõhker püss ja mingid lihased, olgu nad punnis või mitte, seda fakti ei muuda. Teiseks, ei tea kelle jaoks mul nii väga seda naiselikku ilu hoida on? Mitte keegi ju ei taha mind, isegi praegu, ilma muskliteta. Ja kolmandaks, minu meelest on lihased s*taks seksikad. Mida rohkem punnis ja veenilised, seda parem. Ja kõike seda arvesse võttes on ainult üks inimene, kelle meelest mu lihased peaksid ilusad olema, ja see tüüp vaatab mulle igal hommikul peeglist vastu, vidutab kavalalt silmi ja teatab: “How you doin’“.
Oma uue religiooni tõestuseks leidsin kohe ka teaduslikult tõestatud artikli. Interneti imeline maailm, kõik mida tahad uskuda, on “teaduslikult tõestatud”.
Artiklis öeldakse kokkuvõtvalt seda, et venitamine mitte ei paranda, vaid hoopis pärsib sportlikku sooritusvõimet ja kui pärast trenni venitada, siis ei parane mitte paindlikkus vaid valutaluvus. Ka seda lugesin, et jõutrenn juba iseenesest kasvatab paindlikkust ning venivust. Kui ma seda lugesin, meenus mulle, kui ma kaks aastat tagasi jõutõmbega tegelesin ja kuidas mind hämmastas see, et mu paindlikkus paranes, kuigi ma olin oodanud just vastupidist efekti. Seega, põhimõtteliselt olid kõik tõestused mul juba olemas, ma lihtsalt ei osanud neid märgata.
See kõik ei tähenda, et venitused on halvad või neid ei peaks tegema. Nagu ma rõhutada püüdsin, siis igaüks peab enda jaoks selle kõige õigema lähenemise leidma. Minu treeningkava on praegu selline, et kaks korda nädalas teen jõusaalis harjutusi alakehale ja kaks korda ülakehale ning kord nädalas teen tund aega venitusi ja ei mingit jõutrenni sellel päeval. Ühesõnaga vähendasin kõvasti oma treeningrituaali ja käin nüüd kõigest viis korda nädalas spordiklubis, mitte nii nagu varem, kuuel korral. Trennid on lühemad ka, sest ma ei raiska aega venitamisele. Rühmatrennid panin ma hetkel pausile, selline plaan oli mul tegelikult juba enne Viirust, nägin, et ma ei saa enam piisavalt koormust neist.
Mis ma veel öelda tahtsin, seoses trenniga, siis kuigi ma karantiini ajal sisuliselt kaks kuud ei teinud midagi, need üksikud võimlemised ja jooksud ei lähe arvesse, sest neid oli piinlikult vähe, siis polnud Viiruse eelse trennikoormuse taastamine kehale üldse nii suureks šokiks, kui ma arvasin. Esimene nädal olin veidi kange, aga mitte ebamõistlikult, selline tavaline lihaspinge, mis vahel ikka tuleb, kui trennikava vahetada. Raskused olid suhteliselt samad, ma ise hoidsin end tagasi, aga keha oleks kannatanud küll. Kõige ebameeldivam muudatus, mis korralikult trenni tegemisega kaasnes, oli kaalutõus. Ma võtsin nädalaga 4 kilo juurde. Saate aru, ah!?! Neli, nagu, see on põhimõtteliselt vastsündinud beebi kaal. Aga kuhu see kõik läks, sellest mul pole aimugi. Järgmisel nädalal kukkus kaal jälle normaalseks tagasi. Hakka või uskuma seda legendi, et lihas hoiab vett kinni.
Ühesõnaga, sellised uudised siis trennisaalist. Eks ma mõne aja pärast annan teada, kuidas mu punnis lihas elab, kui ma siis üldse veel arvuti taha oma lihasmassiga mahun.
*Pildistas Tatjana Siipan