Hullud naised

Lugesin põnevikku, “Minu viimane vale”, ma üks päev kirjutan sellest ehk pikemalt, mulle meeldis, täitsa viis pluss oli, noh, spoileriks. Aga hoopis põnevam oli see, et raamatus võetakse kõne alla hullud naised, noh, et mida kunagi naistele ette heideti ja mille alusel nad kinnisesse asutusse paigutati. Põhimõtteliselt kõige eest, mis on, pange nüüd hoolega tähele, inimestele omane, mitte ainult naistele – liiga vali naer, liiga pikad küüned, nümfomaania, düspareuunia – kõike seda nimetati hüsteeriaks (kreeka keelesest sõnast hystera ehk emakas). Nunnu, kas pole? 

Võtsin üks päev maja taga hoovis päikest, jah, ma olen nüüd üks nendest inimestest. Korraga kuulen, kui midagi raskelt murule potsatab. Ja veel kord. Kuna meil seal kasvab üks kreegipuu, siis arvasin esialgu, et äkki need pudenevad okstelt. Kui kolmas kord veel raksakas käis, siis läksin asja uurima. Selgus, et üks naabritest oli mind šokolaadimunadega pildunud. Need olid tal kõik kenasti külmkapis kõvad ja jahedad. Ma isegi ei tea mida selle peale kosta.

Igal hommikul lähen ma kodust välja mõõdukalt heas tujus. Mitte, et ma kohutavalt oma tööd armastaks või midagi, aga ega ma ei vihka ka seda. Ma valin hoolikalt taustamuusikat, sest ma tean, et kui ma liiga hoogsa soundtracki peale panen, siis ma ilma seaks vihastumiseta, kohale ei jõua. Ma naeratan uuele päevale ja võimalusele peagi oma lemmikblogisid lugeda ja ehk ka ise mõne mõnusa lookese valmis kirjutada. 
Kolmanda foori taga ma juba porisen. Mina ei saa aru kustkohast inimesed oma load on saanud! Ja miks nad oma autosid ei hoolda. Ja kui neil on nii palju aega hommikuti, et molutada, siis milleks nad üldse autoga sõidavad, minu jala või bussiga, pole vaja siin koperdada, nagu kahe karguga känguru!


Mina ei saa aru, miks ma seda kõike üldse hinge võtan? Mu sõit kestab vaevalt kümme minutit. Milleks ennast üles kruttida? Ja ma ei saa öelda, et see tuleks mulle üllatusena, sest iga päev on sama asi. Ma ju valmistan ennast mentaalselt selleks. Igal hommikul. Ja ometi, ma räuskan nagu marutõbine hüsteerik. Piinlik.


Uus asi, mis mind nüüd närvi ajab, on autojuhid, kes foori taga seistes otsustavad oma esiklaasi pesta. Nagu! Sa ei saa aru või, et su tuuleklaasivedeliku pihusti on seadistatud nii, et seda peaks sõites kasutama, eelistatavalt kusagil trassil, sest muidu pritsid sa mitte ainult oma esiklaasi, mõnel on nii vingelt seadistatud, et nende enda esiklaas ei saagi üldse märjaks, vaid katus, tagaklaas ja veel kolme nende selja taga peatunud auto esiklaasid. Not cool, bro! Ma saan aru, et sa ei viitsi muud pesta kui auto esiklaasi, aga kui su selja taga seisavad teised, vastutustundlikud, kodanikud, siis mina pole eriliselt õnnelik, et sa oma Maximast ostetud neljaeurose ja Fairy-lõhnalise vedelikuga minu auto plekke täis pritsid. Järgmine kes seda teha suvatseb, saab küll signaali! Tropikari ma ütlen!


Nii et, ma peaks ka kõigi kirjade järgi triibulises maikas, pehmete seinte vahel ja trellitatud akende taga helesiniseid tablette krõbistama. 

Tähemärgid

Follow my blog with Bloglovin

Suurema osa oma elust olen ma püüdnud lahti kodeerida seda, mida mehed mõtlevad. Edutult. Paar aastat tagasi andsin alla. Ma ei viitsinud enam. Sest mingit loogikat selle taga ei olnud. 

Jah, öeldakse küll, et mehed on lihtsad ja konkreetsed, ütlevad seda, mida mõtlevad. Jada, jada, jada! Tutkit brat! 


Vahel olen ma täiesti veendunud, et ma mõnele mehele meeldin, kuna ta tahab minuga jutustada. Ise. Vabatahtlikut. Otsib minuga kontakti. Räägib olulistest asjadest ja mitte nii väga olulistest. Noh, ja minu, naiselik ja äraspidine loogika, ütleb mulle, et höh-hö, tüüp on sust sissevõetud, tahab suga hängida. Ja fain, ütlen ma endale, pole ju kõige koledam vend, võin ju jutustada, natuke meelitav on ka, kui ligi ajab. Ja sellega asi enamasti piirdub. See ei arene kuhugi. Noh, siis minu naiselik loogika ütleb, et okei, järelikult ma ikkagi niiväga ei meeldinud talle, noh, et mingit hülge möla võib vahel suust välja ajada, aga sellega asi lõppeb. Mina oma aktsiaid sellise mehe peale ei panusta. Sest mind on ju välja koolitatud ja mulle pähe raiutud, et kui sa PÄRISELT mehele meeldid, siis ta TEEB midagi. Sest naised on ju sellised, kes vihjavad ja õrritavad ja jäävad siis ootama, et mehed midagi teeksid. Nii need asjad siin ilmas toimuvad. Nii on mulle igatahes väidetud.


Ja kui sa aegajalt nagu tunned, et kuigi mõttetust plärast asi kaugemale ei arene, siis seal taga ikkagi on midagi enamat. Ja sa mõtled, et äkki tal on PÕHJUSED, miks ta midagi ei TEE. Ise ju ei saa teha, sest see pole naiselik, ega kohane. Mis siis, et me elame 21. sajandil, ikkagi peavad naised pilk looritatult, põsed õrnalt õhetades, käed süles istuma ja OOTAMA, et keegi teine midagi TEEKS. Ja kuigi see tundub täiesti arulage ning napakas, siis sa teed seda, sest ühiskond. Ja noh, eks vaatamata kõigele, oled sa oma südame südames ju ikkagi naine ja tahadki, et mees oleks mees ja midagi TEEKS. Sest, olgem ausad, sa oled vahel trotsinud ka ühiskonna ettekirjutisi ja ise asju TEINUD, ning kuigi sul mingit traumat nendest pole, siis tunne päris õige ka polnud ja kuna need asjad püsima ei jäänud, siis kuklas tiksub mõte, et ei jäänud püsima, sest sina olid algataja. Kui oleks vagusi istunud ja OODANUD, nagu ühele naisele kohane, siis ehk oleksid asjad teisiti kujunenud. Jah, me naised oleme suured ülemõtlejad. Või oota, vabandust, üldistada ei tohtinud. See konkreetne naine siin on ülemõtleja. Teiste kohta ei tea, pole voli kinnitada ega ümber lükata. 


Kõigele sellele vaatamata, aegajalt juhtub midagi, mis sind veenab, et vahel meestel on PÕHJUSED, miks nad midagi ei TEE. Aga loomulikult keelitatakse sind ruttu, et need PÕHJUSED pole kellegi PÕHJUSED, sest kui ta PÄRISELT, TÕESLISELT jne, sind tahaks, siis kusagil on keegi, kes teab kedagi, kes kusagilt luges, et üks mees jättis oma pere maha ja teine vahetas usku ja kolmas kolis Austraaliast Eestisse suure armastuse pärast. Ja kuigi sa tead, et jah, kõik võib olla, siis sa annad endale aru, et sina pole see naine, kelle pärast selliseid hulljulgeid tempe tehtaks. Põhjused, mis on, on kaalukamad, kui misiganes tunded. Ja see kõik on okei, sest sa oled nagunii alla andnud, loobunud, käega löönud ja jäänud uskuma seda, et sa tegelikult ei väärigi.

Sest sul on üks sõber. Kes on aastaid olnud sõbralik, aga kellel on VÄGA MÕJUV PÕHJUS. Ja kuigi ta sulle meeldib, igati, ja näib, et ka tema otsib su seltsi, siis midagi konkreetset ega käega katsutavat pole. Ja see kassi-hiire mäng muudkui kestab, aastaid. Vahel sa pisut nügid teda, üritad teda lahti kodeerida, ent need signaalid mis sa talt saad, on kõike muud kui üheselt mõistetavad. Ja kuna sa oled ju harjunud, et kui midagi ei tee, siis järelikult tähendab see seda, et midagi pole. Ja sa lepid sellega. Sest esiteks, selline mees ei vaata kunagi sinusugust naist. Sa ei ütle seda tagasihoidlikusest, sest sa saad aru, et sa oled heal päeval nõrk 6, aga tema on oma kõige halvemal päeval ikkagi tugev kümme – pealaest varbaküünteni veatu, ja me ei räägi siin praegu välimusest. Ning ärgem unustagem seda, et tal on VÄGA MÕJUV PÕHJUS. Kui täpsem olla, siis lausa kolm. 


Kuid siis, ütleme et nõrkushetkel, saavad emotsioonid põhjustest tugevamaks. Ja sa saad teada. Asju, mida sa kunagi ei lootnudki, mida sa ei osanud uneski näha. Ja sa mõtled, et kust kohast see nüüd siis äkki tuli. Kuigi midagi pole ÄKKI kusagilt tulnud, vaid vaikselt vagura pinna all mullitanud, lihtsalt sina ei osanud aimata, sest kõik MÄRGID veensid sind ju vastupidises. 


Niisiis, mingeid märke tegelikult pole. Kõik on jama. 

Sõnatu

On nii palju, mida ma tahaks teile kirjutada, aga ma ei tea kuidas. Ja kas peaksingi. 


Nii paljut võin öelda, et blogi moto sai omal ajal väga õigesti valitud. Just siis kui sa arvad, et kõik su seiklused on seigeldud, kõik pöörasused kogetud ja miski ega keegi ei suuda sind enam üllatada, keegi ometi suudab. Kui sa arvasid, et elult oodata pole enam midagi, kui ainult mõned koolilõpetamised ja ehk lapselapsi, sest sa ei käi ju kusagil, sind pole kusagil, keegi isegi ei tea, et sa eksisteerid, just siis selgub, et selleks, et sekeldustesse sattuda, pole kodust vaja välja astudagi.


Ja kõige suurem üllataja olin ma ise. Sest ma poleks kunagi arvanud, et minust võiks saada see naine. Mitte selline naine, sest ma jätkuvalt pole selline, vaid justnimelt see naine. Ja ma ei õigusta, ei vabanda. Või kui siis… Mina pole kedagi moosinud, taga ajanud, ega üle löönud – selle koha pealt on mul süda puhas. Samas, ega ma vastu ka ei puigelnud, mitte piisavalt. 


Aga ma olen juba öelnud rohkem kui vaja.