Minu salajane austaja

Eile pärast tööd läksin trenni. Sest kuhu mul veel minna, kui mitte trenni, eks ole? Kaks nädalat siin puhkasin ja üldse ei teinud trenniasju, sõin ainult ja magasin ja lugesin raamatuid. Kõht oli ees juba nagu kuuendal raseduskuul ja tagumikuvoldid lohisesid mööda maad järele. Igatahes, et siis trennis. Kõndisin just jooksulindil end soojaks, kui helises mu telefon. Võõras number. Mul sai siin eriolukorra ajal töötelefon isiklikule suunatud ja ma pole seda suunamist siiani maha võtnud, nii ma eeldasingi, et raudselt mingi tööasi. Vastasin tülpinud häälel, sest kell oli juba viis läbi ja ma ei armasta teha tööd pärast tööaega. Telefoniliini teisel pool otsas oli üks noormees, kes küsis, et kas ta ikka Jekaterinaga räägib. Noh, süüdi. Et tema on DPD kuller ja tal on mulle üks pakk üle anda, ega ma kodus pole? Eem, oota, misasaja? Ma pole midagi tellinud! Kellelt see pakk on? “Eem… ma ei saa praegu vaadata, ma olen autos.” Uuukei, no praegast ma igatahes kodus põle. “Aa, millal olete?” No kahe tunni pärast. “Olgu, ma tulen siis kahe tunni pärast.” Ja tegin rahulikult trenni edasi. Jõudsin vahepeal juba unustada, et ma lubasin seitsmeks kodus olla. 


Aga olin. Mõned minutid seitse läbi helistatakse mulle uuesti. Et tema on nüüd maja ees. Vaatan aknast välja ja mina küll ühtegi kullerikaubikut ei näe. Küsin, et kas ta on ikka õige maja juures, Tammsaare teel ja Tallinnas? “Jah, jah, jah.” Et tema on trepikoja ees, kus on numbrid need ja nood. Ah-ah, aga tulge siia keskmise trepikoja juurde, kus postkast on seina peal. “Tulen.” Läksin siis õue talle vastu. Noor kutt, “Eesti laulu” logoga T-särk seljas, ulatab mulle naeratades paki. “Aga teate, ma pole midagi tellinud”, tunnistan. Sest ma jõudsin juba mõelda, et äkki on jälle selline lugu nagu siin kevadel oli, kus tuli pakk, mis polnudki tegelikult mulle ja siis ma sain vahva blogipostituse. “Teete paki lahti siis saate kõigest aru”, ütles naeratades. Nagu, onju? Ja läks oma punasesse Madzdasse. 


Ainult üks inimene on mu elus, kes mulle midagi sellist võiks korraldada. Ainult üks. Aga me pole sada aastat suhelnud. Pole loogiline, et tema midagi sellist teeks. Või siiski?

Avasin siis paki. Ilus punane karp, kaunistatud õrna lavendlioksaga. Avasin karbi ja selles oli hõbedase siidpaberi sees lavendli ja veel mingite lõhnavate okstega dekoreeritud kingitus ja postkaart. Postkaardilt võis lugeda järgmist: “Bambus on ihule meeldiv. hea Viljandisse sõites selga panna. Rahu ja rõõmu. Juuli 2020.” Kingituseks siis bambusest valmistatud pluus. Ja ei mingit muud vihjet. 

Helistasin sellele ühele, keda ainukesena sellise žesti taga kahtlustada oskan ja tema tunnistas, et kuigi see kõik kõlab väga tema moodi, siis ei saa ta siiski au selle eest endale võtta. Ja ma umbes 85% ulatuses usun, et ta ei valetanud. 


Niisiis. Selline lugu juhtus. Ja ma olen ennast pooleks mõelnud ning mitte ühtegi inimest ei tule pähe. Lihtsalt null. Mul pole tutvusringkonnas inimesi, kes selliseid nalju teeks. Et kui vastutav isik seda postitust nüüd loeb, siis oleks kena kui ta tuleks ja üles tunnistaks. Või vähemalt mingi vihje annaks. Tegelikult on ju täiega põnev! Ja kuna “kuller” lubas, et ma saan karpi avades kohe aru, siis järelikult ma peaksin saama ja see, kes iganes mulle paki saatis on minu kiirest taibust ja läbinägemisoskusest paju paremal arvamusel, kui ma talle põhjust olen andnud. 

Loomulikult käis mu peast läbi ka see, et ehk on hoopis tegemist biokeemilise relvaga, ja mina siin rõõmsalt käin ja õhkan, ning pärast siis selgub, et ma olen patsient zero zombi apokalüpsises või midagi sama igapäevast ja reaalset. Sest minu peas kõlab see kuidagi palju tõenäolisem kui see, et kusagil on mingi inimene, kes minust hästi mõtleb ja mulle head soovib. 

Palun, palun aidake mul see müsteerium lahendada. Andke mulle suuniseid, kuhu suunda ma peaksin oma pilgu pöörama, sest mul on reaalselt null ettekujutlust. Ma tean ainult seda, et kusagil on inimene, kes on minu peale mõelnud, ma ei tea mis kavatsustega, aga mõelnud on. Ta on näinud vaeva, muretsenud karbi, selle kaunistanud, ostnud kaardi, oma käekirja tuvastamatuks muutnud, leidnud inimese, kes on valmis mulle paki koju tooma, ta omab mu telefoninumbrit ja vähemalt osaliselt ka kodust aadressi, ta teab mis suuruses riideid ma kannan, ta teab, et olen mõelnud Viljandi külastamise peale, või siis kutsub mind Viljandisse külla (?). Kuidagi on see asi veel ka Tartuga seotud, sest minu meelest see noormees, kes paki üle andis, mainis, et pakk on Tartust ja ka sõnum postkaardilt on Tartu Kunstimuuseumi logodega. 

Loomulikult on täiega põnev! Osa minust loodab, et ma ei lahenda seda mõistatust liiga kiiresti, sest olgu mis oli, isegi kui kõige selle taga on kõige lihtlabasem ja igavam selgitus, siis minu peas on see hullult romantiline ja nunnu ja awww. 

Lahkuminekutest

Vahel on nii, et ma tutvun kellegagi. No mõne mehega näiteks. Et vaatamata sellele, et ma kusagil ei käi, kellegagi ei suhtle, tutvumisportaale ei ummista ning Facebookis kontot ei oma, juhtub nii, et keegi ikkagi pääseb löögile. Pääseb löögile, kuigi ma käin igal pool kõrvaklappides ja päikseprillides. Pääseb löögile, kuigi ma ei käi klubides tantsimas ega pubides joomas. Kõike seda arvesse võttes, müts maha nende meeste ees, kes löögile pääsevad. Sest ma olen teinud kõik endast sõltuva, et see löök oleks igatepidi keeruline ja raske. Et siis need tublid Eesti mehed, trotsides kõiki takistusi, tulevad ligi, naeratavad ja pääsevad jutule. Mõnikord kaks korda. Ja siis kolmandal korral on nad minu kontakti õnnelikud omanikud. 

Sel hetkel hakkan mina unistama sellest, kuidas sellest mehest lahku minna ja siis sellest oma blogis kõigile õpetussõnu jagada. 


Ma hakkan metoodiliselt ja süstemaatiliselt otsima põhjuseid, miks ta mulle hea kaaslane pole. Pani koma sõnumis valesse kohta. Irvitas minu sõnumi peale, sest autocorrect muutis mu mõtte milleksi muuks. Ei saanud minu naljast aru. Tegi mingit lolli lapsikut nalja. Reageeris minu sõnumile liiga tuimalt. Reageeris üle. Tema lõhn pole õige. Ta lõhnab liiga hästi. Ta ei kasuta Androidi, vaid IOSi. Ta sõidab valet värvi autoga. Tal pole oma kodu, saamatu käkerdis. Tal on oma kodu, järelikult ei saa me nagunii koos elada, sest mina oma kodust loobuda ei suvatse. Ta on minu jaoks liiga vana. Mina olen tema jaoks liiga vana, ma meeldin talle ainult selle pärast, et olen “vana ja kogenud” ning ta tahab minu käest õppida trikke, kuidas “noortele ja kogenematutele” muljet avaldada. Tal on lapsed, mis mees see on, kes oma pere maha jätab? Tal pole lapsi, aga tahaks, aga mina ju ei taha rohkem lapsi. Tal pole lapsi ja ei taha ka, no siis on ju eriti inetu minust oma karjaga talle selga vajuda. Ta on liiga igav. Ta on liiga spontaanne ja püsimatu. Ta on täiskarsklane. Ta on joodik. Tal on liiga palju suhteid ja kooselusid, mis tal ometi viga on, et keegi temaga olla ei suuda? Ta on liiga kaua üksi elanud, mis tal ometi viga on, et keegi teda ei taha ja miks peaksin siis mina tahtma? Ta on minu jaoks liiga tark, ma tunnen end tema kõrval täieliku idioodina. Ta on liiga loll, mul pole temaga millestki rääkida. Ta on liiga pikk. Ta on liiga lühike. Ta on liiga rikas. Ta teenib vähem kui mina. Ta on nii armukade! Ta pole üldse armukade, lähen ma talle üldse korda? Ta käib liiga ilusti riides, tunnen end tema kõrval viimase kaltsakana. Ta riietub nagu kodutu, mul on piinlik end temaga koos avalikus kohas näidata. Ta on liiga hoolitsetud. Tal on pikad ja ebaühtlased küüned, iuu! õpi küünetange kasutama mees! Ta ei tee trenni ja on suure õllekõhuga. Ta teeb liiga palju trenni ja ma tunnen end tema kõrval nagu üks suur hunnik kallerdunud pekki. Ta elab minust liiga kaugel, logistika hakkab mu aega röövima. Ta elab mulle liiga lähedal, mis siis kui me inetu tüliga lahku läheme ja ma pean temaga iga kord Maxima kassajärjekorras smalltalki teesklema? Ta saab oma emaga hästi läbi – mingi mõttetu nannipunn! Ta ei saa oma emaga läbi – nõme misogüün! Ta teeb komplimente mu välimuse kohta, kas ta siis mu ilusat hinge üldse ei hinda? Ta ei tee komplimente mu välimuse kohta, järelikult arvab, et ma olen inetu. Ta tahab liiga tihti suhelda ja kokku saada, ära hinga mu õhku mu eest ära! Ta leiab vabandusi, miks mu sõnumitele mitte vastata, ütleb, et “töö”, mul on kõrini sellest, et ma pean mingite meeste järele jooksma! Ta loeb nii palju pakse ja keeruliste ning pikkade sõnadega raamatuid, mul on nii piinlik, et ei oska temaga kaasarääkida. Talle ei meeldi lugeda, millest mul ometi sellisega rääkida on? Ta on nii rahulik ja tasakaalukas, ma tundun täieliku hüsteerilise fuuriana ta kõrval. Ta on energiline, nagu mingi teismeline, võtaks nüüd veidi rahulikumalt, ei pea elu mõlemast otsast põletama nagu säraküünalt. Ta on motiveeritud ja ambitsioonikas – ja ma ei tea ikka veel kelleks ma saada tahan, kui suureks kasvan! Ta lihtsalt kulgeb ja naudib elu – mis mees see on, kelle mingit motivatsiooni ega ambitsiooni pole elus? Ta on palju reisinud, ma olen nii vähe, kindlasti peab mind mingiks mõtetuks kolmandaks Eestiks. Ta on ainult Soomes ja Lätis käinud – kas inimesel siis üldse pole huvi näha, mis mujal maailmas toimub? Tal on liiga palju semusid, no aga millal ta siis minu jaoks aega leiab ja ma ei suvatse küll oodata, kui ta oma nädalaplaanis minu jaoks aega võtab, pfff! Tal on liiga vähe sõpru, kuule, inimesel peaks ikka oma elu ka olema, ma tahan ju ka vahel sõbrannadega lihtsalt kokku saada ja naistejutte rääkida! Ta on hommikuinimene, aga mulle meeldib hommikuti pikalt magada. Ta on õhtuinimene, aga ma tahan vahel hommikul vara päeva alustada, et võimalikult palju korda saata. Ta on liiga puhas, ei tea mis lahendamata lapsepõlvetraumasid ta endaga kaasas kannab? Ta on räpakas, no tegelikult, mul juba on neli last, ma ei suvatse siin mingi mehe järgi veel kasima hakata vanas eas. Ta räägib oma eksist hästi – järelikult pole veel üle saanud. Ta räägib oma endisest halvasti – järelikult on tahumatu mölakas ja hakkab varsti minu ajudele käima.


Varem või hiljem midagi ma ikka leian, et asi enda jaoks ära lõpetada. Sest ma ei hakka ju ometi siis midagi kirjutama, kui asi alles susiseb. Sest, noh, äkki vaatamata kõikidele tema puudujääkidele meil klikib ja siis on ju piinlik, kui ta peab blogist lugema, mida ma tema kohta kunagi öelnud olen. Või kui ta vaatamata kõikidele oma puudujääkidele mulle ikkagi hinge poeb ja siis meil ei kliki, tähendab, temal ei kliki minuga, nii nagu selle ühega oli, siis on ju ka jälle nõme tõdeda, et ma ei tea mis mul ometi viga on, et ükski mees mind endale ei taha. Aga nii, et üldse ei kirjutaks, nii ka ei saa. Sest äkki kellelgi jääb siis oluline õppetund eluks saamata. Noh, et targad pidid ju teiste, ehk minusuguste, vigadest õppima ja lollid, nagu mina, ei õpi isegi oma vigadest. Ja selletõttu ongi vaja kõik algusest peale üles kirjutada ja lugejani toimetada. Ja et kõik ikkagi võimalikult tõetruu ja detailne oleks, siis tulebki kohe algusest peale hakata otsima ja ülestähendama kõiki neid asju mida mees valesti teeb. 


Miks ma ei võiks mõelda, et äkki see nüüd ongi see õige ja me ei lähegi lahku ja mul polegi vaja kirjutada kuidas ta kõike algusest peale valesti on teinud ja mingit õppetundi polegi vaja järeltulevastele põlvedele edasi anda, et võibki lihtsalt olla hea ja mõnus? Kas keegi kusagil sellist blogi ka peab?

Mõtted, mõtted

Ma loen praegu üht vana raamatut. Jane Austini “Northangeri klooster”. Ma ei hakka sellest eraldi postitust tegema, sest mul on natuke piinlik seda lugeda. Nimelt avastasin ma mõned aastad tagasi, päris mitu mõni aastat tagasi, tegelikult, et ma ei suuda teatud raamatuid enam lugeda. Mul on nende lugemise pärast piinlik. Piinlik, sest kunagi olin ma neist nii ülisuures vaimustuses, ja nüüd siis loen, noh, ma ei tea, Jane Austenit või Emily Brontet ja ma mõtlen, et kas need on kogu aeg nii pinnapealsed ja lapsikud olnud ja miks ma ometi seda varem ei tajunud ning neist romaanidest nii suures vaimustuses olin? Abikaasa kinkis mulle kunagi pulma aastapäevaks nii Jane Austeni kui ka Bronte õdede kogutud teosed. Parajad telliskivid on. Neid iseenesest võiks ju lugeda, keele õppimise mõttes just. Aga et siis see jutt neis. No kui suures plaanis vaadata, siis on vast positiivne, et ma ikkagi arenguvõimeline olen ja ei vaimustu enam samadest asjadest millest kaheteistaastasena. Muidu oleks vist hoopis teistpidi nukker. Ja eks maailm oligi paarsada aastat tagasi veidi naiivsem ning romantilisem, kui meil tänapäeval. 
Nii, sellega sai vist ühele poole.


Nüüd see teine asi. Nimelt need inimesed, kes raamatuid sodivad. Mõni teeb oma märkmeid loetu kohta, mingid kommentaarid. Ma teatud tasemeni saan sellest aru, olen ka ise mõtteid alla kriipsutanud, viidanud teistele allikatele või kokkuvõtte kirjutanud. Aga… AGA… rangelt oma raamatutega, mitte kunagi raamatukogust laenutatutega. Sest, mida on võõral inimesel minu märkmetega peale hakata? Mida see talle annab, kui ma olen üht mõtet loetust pidanud väärtuslikumaks, kui mõnda teist? Järgmine lugeja ei tunne mind, ta ei tea miks mulle just x mõte meeldis või mis seosed mul sellega tekkisid. Oleks, et mõni lähedane loeks, siis ta näeks ja saaks aru, et jah, see mõte võis talle tõesti muljet avaldada. Aga nii? Raamatukogu raamatuga? Pfff.  Või siis need, kes trükivigu “parandavad”. Lihtsalt, ärge, eks. Sest, jah, mind ka häirib ja riivab silma, aga üldsegi mitte sellel tasandil, kui riivab silma kellegi pliiatsi või pastakaga tehtud vigade parandus. Mis valu sul on seal neid trükivigu parandada? Arvad, et järgmine lugeja ei saa muidu sõnast aru, sest tähed on veidi sassi läinud? Või sa loodad, et trükkal laenutab raamatu endale ja siis on jube tänulik kõigi sinu nende paranduste eest? Hoidke oma kirjutusriistad sahtlis ja ärge lähenege ühelegi raamatule nendega!

Järgmine.


Mõtted on pilla-palla, sest tunded on viimase kuu jooksul täiesti käest läinud. Ma istun ja vaatan oma elu ja ei saa üldse aru mis toimub. Kes ma olen ja kuidas siia sattusin. Nagu oleks pikast unest ärganud, võõras kohas, võõraste inimeste keskel ja peeglist ei tunne oma nägugi ära. Tahaks nagu ennast kusagilt otsast parandama hakata, tagasi normaalseks, aga ei tea kust pihta hakata. Suur osa minust on kõigist hiljutistest sündmustest alles šokis ja halvatud, ootan, et ma lihtsalt üles ärkan ja saan aru, et miski sellest reaalne polnud. Aga kuna seda ei taha kuidagi juhtuda, siis tuleb mul vist leppida, et ma olen nüüd hoopis selline inimene, mitte see teine, kelleks ma siiani end pidanud olen. Ja ma olen kaotanud sõpru, lähedasi, sest nad vaatavad mind ja ütlevad, et ma ei tea kes sa oled enam, sa käitud viisil, mida sinu puhul kunagi uskunud poleks. Ja ma ise tunnen sama, et see on täiesti karakteriväline käitumine, ainult, et ma ei tea kuidas seda peatada ja tagasi pöörata. Ma ei suuda leida seda hetke, kust asjad hakkasid allakäiguspiraali mööda käest minema, nullist kolmesajani kümne sekundiga. Mina sain aru, et asjad on käest ära umbes siis kui spidomeeter juba sajakaheksakümne peal oli ja pidurdada enam ei suutnud. Praeguseks on asjad käest sellevõrra ära läinud, et neid taastada polegi vist enam võimalik. Ma peaksin uue suuna valima, ainult et ma ei tea millist. Ma arvasin, et ma tean praeguseks, kuhu mu elu suundub ja ma olin oma valikutega rahul või vähemalt leppinud, aga nüüd pean ma otsast alustama, isegi mitte algusest, vaid kusagilt keskelt. Ma oleks nagu impronäidendis, poole pealt lavale astunud, keset stseeni, ma ei tea mis enne mind toimus ja ma ei tea kuhu kõik see asi välja peab jõudma. Tohutu stress nii kaasnäitlejate kui pealtvaatajate ees. Ühest küljest on hästi põnev ja uudne, aga samas on ka hirmus ja õudne. Ja ma ei saa lihtsalt olla ning mitte midagi teha, sest teised loodavad mu peale. Ainult, et mida nad loodavad? Ja ma ei saa küsida ka kelleltki, sest kõik mu usaldusisikud on mulle selja pööranud, sest nad ei tunne mind ära ja uusi inimesi veel pole, keda usaldaks sellevõrra, et neile toimuvast rääkida või neilt mingitki nõu vastu võtta. Ma ei saa isegi kirjutada oma katsumustest, sest see on minu jaoks nii võõras ja vale, et ma ise mõistan end toimuva pärast hukka, saati siis need, kes lugema satuvad. Ja kui ma ei kirjuta, ega räägi, siis ei saa ma ka peegeldada seda, mis tegelikult mu sees toimub. Ja mida kauem see kestab, seda sügavamale ma vajun. 


Veel mõtlen ma sellele, et kas terveid inimesi enam polegi? Pärast teatud vanust. Ma ei tea, pärast kolmekümnendat sünnipäeva, näiteks. Et kõigil on mingid omad deemonid ja taagad. Ja kui sa hakkad suhtlema, siis isegi kui sa esialgu nagu varjad neid, siis väga kiiresti tulevad nad ikkagi päevavalgele. Ja sa saad ise aru ka, et sul on need puntrad, mis tuleks lahti harutada, aga kust otsast alustada? Peab neid üldse harutama? Kui üksi oled, iseendaga, siis need puntrad on osa iseloomust. Need pakuvad teatud turvatunnet. Mõtled, et näed, ma olen elanud, ma olen elusana välja tulnud, ma pole alla andnud, ma olen ellujääja, tugev, vapustav, imeline ja ma ei lasegi kellelgi oma puntraid lahti harutada, sest need muudavad mu nii sügavaks ja mitmekihiliseks isiksuseks. Aga kui sa siis oled koos teistega, või selle ühe teisega, kes sind õiget pidi silitada mõistab, siis hakkavad need puntrad häirima. Teine jääb oma sõnadega ikka üht või teistpidi sinu pundardesse kinni ja siis sa pead neid harutama, et teine saaks vabalt liikuda. Puntrad polegi enam mingid süütud köiejupid, vaid miiniväli. Ja kuna sa pole vaevunud neid puntraid harutama, vaid neid hellitanud ja hoidnud, kallikski pidanud, sest need on ju osa sinust, siis teistel, või sellel teisel, pole lootustki. Näed kuidas too, potentsiaalselt armas inimene, lämbub su vanadesse, haisvatesse, kõdunevatesse pundardesse, mis rõhuvad tema kõril raskelt, nii et ta ei julge a-d ega o-d öelda. Ja sa vaatad seda kõrvalt, ning arutled, et kas mul üldse tasub selle inimese pärast oma pundardega tegeleda, või on puntrad mulle kallimad, kui see inimene? Ja piinlik tunnistada, aga siiani on puntrad võitnud. Võibolla polnud need, kes sinna takerdusid, piisavalt väärilised? Või olin ise alles vales eluetapis omadega. Mugav kindlasti ka. Arvanud, et see õige peab mind võtma sellisena nagu olen, soolatüügaste ja vuntsidega ühes, ja kui ei taha, siis polegi järelikult see õige. Ja hoidnud kinni mingitest vanadest, poolikutest asjadest, mis korraks närve kõditasid,  aga kuhugi suundumas polnud. Aga nad olid olemas, mugavad, varnast võtta. Umbes nagu need vanad mugavad koduriided. Ära ei taha visata, sest nad on omamoodi armsaks saanud, uute pärast ei viitsi ka võimelda, sest pole ju üldse kindel, kas uued sobivad ja kas nad ka mugavad on. Piinlik on ka nende pärast, ei taha ju tunnistada, et kapi põhjas mingid sellised vanad nartsud vedelevad, aga käsi ei tõuse neid minema viskama. Hoiangi enda ligi neid, kes minu pundardega tuttavad on, kes neid ise küll loonud pole, aga kellel ka suuremat soovi pole neid koos minuga harutama hakata. Tean et nad minu pundardest piisavalt ei hooli, astuvad neist üle ja teevad näo, et neid pole. Ja see sobib mulle, sest kui nemad mu puntraid ignoreerivad, siis saan seda minagi teha ja vajadusel neist hoopis lohutust ning kaitset otsida. Puntrad ei jäta sind maha, inimesed jätavad. Ja ühel hetkel sa ju saad aru, et see on ebaterve käitumine, et nii ei saa lõputult. Et sa pead end kokku võtma ja oma puntrad harutama. Mitte teiste pärast, iseenda pärast. Sest sa ju tegelikult tahad, et asjad oleksid paremad, et sa ise oleksid õnnelikum ja et need potentsiaalselt armsad inimesed saaksid sinuga vabalt suhelda, ilma et iga sõna vaagima peaks. Ja sa ise ju ka soovid, et saaksid teistega rääkida nii, et igas lauses varjatud etteheidet ei kuuleks, sest see on ju tegelikult väsitav, pidevalt valvel olla ja arvata, et kusagilt see löök nüüd tuleb. Ja mida ta ikka mõtles, kui ta mulle nii ja naa ütles või mid ma valesti tegin, et ta mulle sellise pilguga otsa vaatas, ja kas ma solvasin teda, et ta mu sõnumitele pool tundi ei vasta, ning mis mõttes ta mulle pool tundi ei vasta, käigu kukele, mölakas selline, awww, ta vastas ikkagi ja nii armsalt veel. See on jube väsitav! Ja kergesti välditav. Kui poleks puntraid. Mingid mineviku koletised, mis olevikku ei puutu, aga mida sa ise hirmsasti tahad sinna sisse vedada. 


Ühesõnaga, jah. Kõik mis te siit nüüd välja lugesite, ongi täpselt nii halb, kui te eeldate, ilmselt veelgi hullem.