No jah siis

Ma tegelikult soovisin panna postituse pealkirjaks “Koduvägivalla ohver”, aga kuna muus maailmas on see teema praegu päriselt päevakorras ja ma tegelikult ei taha selliste asjade üle nalja teha ega tähelepanu eemale tõmmata, ammugi neil sõna võtta, sest olgem ausad, kõik on niigi öeldud ja ma ei viitsi targutada (loe: tolmu üles keerutada), siis otsustasin, et ma ei hakka oma blogile praegu kohatut reklaami tegema. Kindlasti tulevikus heastan selle oma ajutise solidaarsusilmingu ja teen midagi täiesti taktitundetut ning vulgaarset. Selles ei maksa kahelda.

Igatahes, sinikatest tahtsin rääkida. Kuidas ma üks päev olin jõusaalis ja tegin mingit hantlitega harjutust, selles mõttes, et ma tean täpselt mis harjutust ma tegin ja et see polnud lihtsalt mingi suvakas harjutus, aga see pole antud jutu kontekstis absoluutselt oluline deitail, seega peate leppima sellega, et ma tegin ühte spetsiifilist hantlitega harjutust. Imetlesin oma ilusaid suuri lihaseid ja silmanurgast nägin, kuidas see üks kutt, kes mulle tegelikult väga meeldib, teeb kõrval sarnast harjutust poole raskemate hantlitega ja korraks jääb mind justkui vaatama. Aga mitte imetlevalt, vaid kohkunult. Ja ma hetkeks mõtlesin, et kas ma jälle hirmutan väeteid eesti mehi oma lihasmassiga ja too mõtleb, et iiiuuu kui ebanaiselik! Kui ma märkasin oma paremal käsivarrel kolme ümmargust sinikat. Nägid välja nagu keegi oleks mul kõvasti käsivarrest kinni haaranud ja elu eest tuuseldanud. Läksin kõrval treeniva kuti juurde ja teatasin malbelt naeratades, et ma sellepärast käingi musklit pumpamas, et ükskord oma joodikust mehele vastu hakata ja ta läbi klohmida. No ei, tegelikult ma ei teinud seda. Sekundiks mõtlesin, et see oleks muidugi hea vabandus jutustama minna, aga noh, koduvägivald vist pole selline mõnus jäämurdja, millega sümpaatsele inimesele positiivset muljet saaks avaldada. Vist. Ma pole uurinud, aga kuidagi sisetunne ütleb, et see oleks veidi kohatu.

Ja te võite või maha lüüa, aga mul pole halli ainugi, kust ma sellised jäljed sinna sain. Pole mul ei meest, ega peikat kes minu vastu kätt tõstaks. Lastega kakleme ka peaasjalikult sõnu kasutades. Niisiis, kuidas, millal, miks? Ja mul kogu aeg nõnda. Pidevalt näen välja, nagu oleks mõnes baarikakluses osalenud või vähemalt erootilistes ohjeldamatutes sidumismängudes kaasosaline olnud.

Paar päeva hiljem tegin kodus süüa ja kulpi liigutades suutsin endale keevat kastet randme peale lajatada. Selle armi kohta on mul vähemalt selgitus olemas. Aga jah, koos nende teiste sinikatega näen ikkagi välja nagu asüüli vajav naisterahvas.

Siia pilt minu sõjatraumadest, sest te ju tahtsite näha, on ju, eks

Fun fact – ei tegelikult see pole naljakas, fakt aga küll – kui mul tegelikult olid kehal peksmise tagajärjel tekkinud armid ja sinikad – isa oli lahke käega, mitte abikaasa – siis olin ma neist vägagi teadlik ja oskasin suurepäraselt ka uudishimulike silmade eest varjata. Asjad on harva nii nagu need välja paistavad.

“Kui mäng on lõppenud”

“Kui mäng on lõppenud”

Mae Lender

Kirjastus Eesti Raamat, 2012

207 lk

Alustuseks ma pean muidugi tunnistama, kuigi see vist püsilugejale suure üllatusena ei tule, et Mae suhtes mina erapooletu pole. Olengi temast vaimustuses ja mul on keeruline olla tema osas kriitiline. Jah, olen temasse natuke armunud. Sellest hoolimata suhtusin tema romaani “Kui mäng on lõppenud” teatud eelarvamusega. Haarasin raamatukogust tema romaani kaasa, aga mitu nädalat ei soovinud seda lugeda. Isegi mõtlesin, et viin lugemata kokku tagasi. Sest… no mida üks naine oskab mehe mõttemaailmast ikka kirjutada? Mingid stereotüübid ja selleks pole mul küll vaja raamatuid lugeda, neid tean juba niigi peast. Aga eelmine romaan sai esmaspäeva õhtuks läbi ja esmaspäeviti, teadagi, raamatukogud avatud pole. Mõtlesin siis, et rakendan oma 30-lehekülje printsiipi. Loen need läbi ja siis võin ju pooleli jätta, kui tundub et kisub imalaks. 

On ju imelik, kuidas me suhtume. Mae endaga rääkides tuli välja, et minu eelarvamus polnud üldse haruldane vaid valdav. Keegi ei taha lugeda sellest, mida kirjutab naine mehe vaatenurgast. No jah, eks naised ikka kirjutavad. Mesimagusaid armastusromaane, kus mehed on alfaisased, kes naisi jalust niidavad, lillesülemitega spontaanselt üllatavad, luuletusi kirjutavad ja neile kingitusi saadavad ja kohvi voodisse toimetavad – ühesõnaga, ebareaalsed. Mis on okei, kõik ju saavad aru, et naised vajavad vahel selliseid romantilisi illusioone, et oma kiilakast suure õllekõhuga diivanikaunistusest mehe kõrval veenides noateraga mitte urgitseda. Samas, kui mees võtab kätte ja kirjutab pika ning põhjaliku analüüsi sellest, mis ühe naise peas võib aset leida, ei suhtu ühiskond sellesse üldsegi mitte nii kriitiliselt. Sest naised ju ongi ebastabiilsed, emotsionaalsed, ebaratsionaalsed, kui keeruline neid ikka lahata on? Meenub kohe hiljutine skandaal Eia Uusi “Tüdrukune” ümber, kus meessoost kriitik võttis seda arvustada ja tõi välja raamatu puudujäägid. Ise ma küll pole veel kõne all olevat romaani lugenud, aga olen lugenud väga palju arvustusi selle kohta ja suur osa naislugejaist on romaani karmilt hukka mõistnud. Millest võib järeldada, et ka meeskriitiku poolt öeldu ei pruukinud tingimata vale olla. Ja mis antud loo puhul ei olnudki lõpuks isegi oluline, vaid see, kuidas ühiskond reageeris – mees arvustas naise poolt kirjutatud romaani naistest ja ütles, et nii küll olla ei saa. Kui oleks olnud vastupidine olukord, et naine kritiseerib mehe poolt kirjeldatud mehe mõttemaailma, siis poleks keegi sellele isegi reageerinud. Mida ta ikka teab? 

Palju ma neid lehekülgi lõpuks lugesin, kui raamatu sain käest panna, ma ei märganudki. Lugu tõmbas mind enda sisse nii kiiresti ja põhjalikult, et ma unustasin täiesti ära, et üks habras, naiselik, õrn ja ilus naine on selle kirja pannud. Olen Mae “naistekaid” ka lugenud ja noh, ma arvan, et ta peaks naistekaid mitte enam kirjutama, vaid kirjutamagi hoopis meestest nende maailma läbi, sellevõrra usutavana tundus mulle loetu. 

Meeldis raamatu ülesehitus ja see, kuidas olulised detailid vihjamisi lugejani toodi. Et tekib esiteks küsimus: kas ma sain nüüd ikka õigesti siin olukorrast aru? Ja alles mitukümmend mõtet hiljem, nagu muuseas tuleb vastus, et jah, said küll. Mul on nii suur austus nende kirjanike ees, kes oskavad nii, oskavad lugu pidada oma lugejate arutlusvõimest, ei pea end kõiketeadvateks jumalannadeks, kes hakkavad lugejale elutõdesid õpetama ja oma jõupositsiooni demonstreerima. Sügav kummardus kõigi selliste autorite ees. Ja ei mingit, “ma kirjutan siin aiast, aga teile jätan mulje, et hoopis aia august”, vaid hea, lihtne, mõistetav lugu. Nagu sõõm värsket õhku pärast “Meistrit ja Margaritat”. 

Lõpp kiskus natuke ära. Tekkis segadus, et millal siis ikkagi peategelasega õnnetus juhtus, aga võibolla ma ei lugenud väga tähelepanelikult. Igatahes, üldjoontes mulle väga meeldis. Nagu arvata oligi. 

Tähtsatest asjadest

Marcal oli üks päev hästi intrigeeriv postituse pealkiri. Oli vist “Ma ei usu, et sa must parem oled”, või midagi sellist. Kirjutas ropendamisest. Et ärge tulge ütlema, et teie olete paremad ja never ei ütle s*tasti. Muudest asjadest kirjutas veel. Ta üldse kirjutab kuidagi hästi. Ma tahaks pidevalt talle kommidesse “Ja!”, “Jaaa!!!”, “Absoluutselt!!! Ja-ja-jaaaaaaa!!!!!” jätta, aga noh, ma harjutan ennast eestlaseks.

Ja ma mõtlesin, et ma siin just päev enne tema postitust kirjutasin, et ma pole pidanud kunagi valetama, et mul on lapsed, selleks, et tööd saada või kodu. Ja tundsin ennast, tuleb tunnistada, paremini küll, kui need teised, kes on seda teinud. Mitte et ma valetanud poleks. Muidugi olen. Vahel isegi täiesti teadlikult ja meelega. Lihtsalt mitte selles asjas. Seetõttu pole ma parem kui need, kes on valetanud laste kohta. Tegelikult.

Siis sattusin ma lugema ühe naise blogi, kes, tundub mulle, kannatab mingit laadi koduse psühhoterrori all. Kallis abikaasa vägistab ajusid. Ja tema siis vaikselt kannatab, sest tal pole valikut selg sirgelt minema minna. Ma üldsegi ei ironiseeri. Ma täiesti siiralt mõtlen, et tal pole valikut. Kõrvalt on ju lihtne öelda, et kõigil on valik. Aga see pole tegelikult tõde.

Ma olen aina enam hakanud taipama seda kuivõrd privilegeeritud ma tegelikult olen. Jah, mul on vedanud. Et mulle on sünnihetkel kaasa antud teatud loomujooned ja mis siin salata, ka teatud füüsikalised eeldused, mis on minu valikuvõimalusi elus suurendanud. Sellepärast pole mul päriselt õigus nina kirtsutada ja möliseda, et kuidas sa siis nii ja valetad või kannatad vägivaldses suhtes. Mina ju – lüües rusikaga rinnale – läksin ebarahuldavast suhtest minema, kaks kätt taskus, töökohata ja pealegi veel nelja lapsega, ei tea mis sul häda. Aga see poleks ju aus. Mul vedas. Mingid kõrgemad jõud seisid mu selja taga. Ma sain kohe tööd, hiljem aina väiksema minu poolse panuse ja suurema sissetuleku eest. Kuidas nii juhtus, ma ei tea. Ma sain kohe heas asukohas ning sobiliku üürikorteri, mille ma kolm aastat hiljem panga abil ära lunastasin. Siiani imestan oma õnne sellise asjade käigu üle.

Mis ma öelda tahtsingi, siis mul on ikkagi päris äge elu olnud. Olulised, tähtsad asjad on kõik sujunud. Ja kuigi ma aegajalt ajan oma suled kohvile ja deklameerin, et ma olen ikkagi parem kui siin mingi teine eesti või need teised, kes teevad seda või toda, siis… no tuleb Marcaga nõustuda, pole ma parem kedagi. Kui ikka hinge täis lööb, siis lendab sealt igasuguseid karvaseid ja sulelisi, mis trükimusta ei kannata. Kuidas selle palgi ja pinnuga lood olidki, või nende kividega, mida süütutel lubati esimesena visata?

P.S. Vot ei julge mine linkida, et Marcat ega seda teist, sest wordpress on mulle alles avastamata maa ja kuidagi mulle tundub, et kui ma siin lingin, siis tekib ka lingitatavate lehele mingi link, mis suunab ringiga siia tagasi ja ma veel ei tea kuidas seda asja nii ajada, et see normaalne jääks. Kui keegi targem oskab juhendada, siis ma hea meelega kuulan.