“Kuni armastus peale tuleb”

“Kuni armastus peale tuleb”

Veronika Kivisilla

Kirjastus Hunt, 2018

221 lk

Õu.

Mai.

Gaad.

Nii hea lissalt!

Suurema osa elust olen ma põlgusega suhtunud kodumaistesse autoritesse. Ilmselt mul on mingi trauma seoses “Kadri. Kasuemaga.” Olin vist liiga noor ja ebaküps, kui mind seda lugema suunati ja no ei istunud. Igatahes, vaikselt avastan koduaeda ja vaimustun. Eemalt pidasin rohelust umbrohuks, aga ligi astudes näen nii palju ilu.

Aina enam satub mu kätte kohalike autorite loomingut, millesse ma armun. Loen, kallistan raamatut ja unistan, kuidas ma käsikäes koos autoriga ristikheina väljadel päikeseloojangusse kepslen. Tahaks elada nende peas. Kuulata nende mõtteid, kuidas nende aju sünapsid välku löövad, hingata sisse nende intellektuaalsusest särisevat väljahingatavat õhku ja loota, et ehk sellest kõigest imendub kasvõi nanogrammgi vaimuvalgust minu pooridest vereringesse. Ja siis, mis ma loen! Selgub, et ma olen juba sisse hinganud tema vaimusära, sest me oleme samal ajal kõndinud mööda samu koolitreppe, istunud vahetunnil samadel aknalaudadel ja lauba unistavalt aknaklaasile toetanud, peopesas hellitavalt samu trepikäsipuid silitanud ja koolisööklas samu ülekeedetud makarone põlastanud. Tema gümnaasiumis ja mina mõned aastad nooremana. Tea, kas meie teed ka päriselt põrkusid, tema kirumas, et mingi titt siin koperdab ja mina eemalt imetlemas, kui suur ja tark ta juba on. Naljakas ikka, konnatiik missugune!

Ja ma mõtlen, et see ongi kohaliku kirjaniku võlu. Ta puudutab sind teisel tasandil. Ta räägib sinu südamekeeles. Kunagi ammu-ammu lugesin mingist naisteajakirjast ühe naise kommentaari, et miks ta iga kell eelistab kohalikku eesti matsi mõnele väljamaa hurmurile. Ta ütles: “Ta vähemalt teab, kes Sipsik on.” On ju. See ongi ju oluline. Et inimene teaks, kes Sipsik on. Sest lastetoast algab kõik. Omal ajal ma ei hinnanud seda üldse. Tahtsin siit ära, kõik kohalik oli nii lame ja pruunikashall. Täna pean ma Sipsikust väga lugu. Ei saa temast küllalt.

Raamatust ka. Selline luule ja proosa vahepealne kirjandus. Kulgeb ajateljel hilisemast varasema poole. Korra mõtlesin, et kas peaks õigetpidi lugema, noh, kronoloogiliselt või nii, aga ei hakanud. Sama on ju blogidega. Kui leiad mõne uue, mis on tegelikult vana, siis hakkad ju ta hilisematest varasemate poole liikuma. Ilusti kannatab järge pidada. Veronikal on tõelise kunstniku oskus märgata ilu elupisiasjades. Ilu Pääsküla kassapidajas; teismelistes, kes bussi oodates Mozartit kuulavad; punase habemega kaasreisijas; murdunud küünega tõstukijuhis ja nii paljus muus. Kõige enam läks hinge tema poeg. Meenusid need toredad vestluskatked oma filosoofidest juntsudega, mis küll kõik koos FB kustutamisega nüüd Universumis kaotsi on läinud. Nii ma siis laenangi Veronika lugusid ja lohutan end nendega. 

Teksti pole tegelikult palju, aga seda ei loe ühe jutiga nagu juturaamatut. Ma lugesin seda 220 lehte palju kauem, kui mõnd neljasaja leheküljelist romaani. Sest loed ühe loo ära ja lased sellel enda sisse imbuda. See võtab aega, seda ei saa kiirustades teha. Ma ütleks, et see on üks ideaalne kinkeraamat. Teos, mida tahaks ikka ja jälle kätte võtta ja lasta enda sisse immitseda ja tunda, kuidas mikromuudatused parema ja helgema mina poole organismis aset leiavad. 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s