Britt-Marie oli siin

Meil on üks klient. Umbes sajast. Kes on väga, kuidas nüüd delikaatselt öelda, noh, kohusetundlik. Ei, pole kohalik. Ühest teisest kohast on pärit. Kui ta kolm aastat tagasi meie juurde tuli, hakkasid tema poolt tulema kaebused. Kõigepealt avaldas ta nördimust, et me ei võtnud teda käe kõrvale ja ei tutvustanud ülejäänud 99nele üürnikule, kes samuti meie hoonetes üüripinnal resideeruvad. Aastate jooksul olen veel mitu sarnast kaebust saanud, kus räägitakse pikalt ja laialt sellest, kuidas kaasrentnikud ei naerata piisavalt avalalt ega tereta küllalt valjult. 

Ühel hetkel avastasin, et klient on omavoliliselt, meiega eelnevalt konsulteerimata, paigaldanud hoone välisukse juurde uksekella. Võrdluseks toon, et meil on nelja hoone peale kokku kolm uksekella, rentnikel, kelle juures käib sageli kliente – juuksurisalong, hostel ja reklaamiagentuur. Ülejäänud kontoriinimesed on suutnud ilma uksekellata kuidagi hakkama saada. Aga neil oli vaja. Uksekella saaga kestis kolm kuud. Palusin tal see eemaldada, millest ta keeldus, põhjendades, et tal on “hädasti vaja” ja tuues näiteks, et “teistel ju ka on”. Kuna ta seda ei teinud, võtsin kella ise ära. Mispeale ma sain uue kaebuse, et “tekitasin materiaalset kahju”. Järgnevad kaks ja pool aastat on nad siiski suutnud oma asju ilma uksekellata suurepäraselt ajada, kuigi see oli hädavajalik. 

Lisandusid kaebused hoones suitsetamise kohta. Ei, keegi ei suitseta meil hoones. Suitsuandurid üürgaks muidu non stop. Aga kuna suitsetatakse hoone sissepääsu kõrval, siis uksest sisse tulles, kandub suitsuhais mööda koridori ka nende renditava ruumini, mille ust nad alaliselt avatuna hoiavad. Loomulikult oleme me rääkinud korduvalt ka üürnikega, kes ukse kõrval suitsetavad, et ehk nad teeksid seda mõnes teises kohas ja ei hoiaks samal ajal hoone välisust lahti. Ja nii palju kui ma ise olen näinud, siis on klient seda ka teinud. Aga meie kullakallis Britt-Marie*, kes muuseas on meesterahvas, igaks juhuks täpsustan, on jätkuvalt pahane. Miks ta oma kabinetiust ei võiks kinni hoida, sest ruumil on ka aknad, mida saab avada, kui umbseks läheb, seda on mul keeruline selgitada. Aga ju siis on põhjus. 

Paar kuud tagasi, siis kui välisreklaamidel oli rohkem rõhku pandud koduste suitsuandurite regulaarseks kontrolliks, otsustas Britt-Marie kontrollida ja patareid vahetada tema büroo laes asetseval automaatsel tulekahjusignalisatsiooni anduril. Mõistagi vallandas selle asjapulga näppimine häire. Ülemus oli õnneks läheduses, vaigistas häire ja pani anduri kokku tagasi. Muuhulgas noomis ta ka klienti. 

Neljapäeval käis meil Päästeamet külas. Kontrollimas, kas meie ATS ikka töötab nii nagu peab. Neiud vihjamisi möönsid, et olla tulnud kaebus, et hoones suitsetatakse ja sellest asjaolus johtuvalt meie ATS tsoonid on kas osaliselt väljalülitatud või pole neid üleüldse olemaski. Arvake mitu korda ma pidin pakkuma, kes sellise mureliku kaebuse taga küll olla võiks. Tütarlapsed vaatasid kõik puldid ja tsoonid ja plaanid ja kontrollpäevikud üle ning kiitsid, et väga heas korras kõik ning paremgi kui vaja. “Esialgse vaatluse põhjal,” toonitas ta muiates. Teadagi, kui vaja, siis viga ikka leitakse. Ju siis seekorda väga vaja polnud. 

Eks meil on muidugi paar teist sellist Brit-Maried veel, kes aegajalt mõnest kärbsest elevandi suudavad välja puhuda. Ja vahel on päris kasulik ka, saabki teenust heal tasemel hoida. Ja ma mõtlen veel seda, et pole siin mul vinguda midagi, neil endil ilmselt on kordades raskem elada. 

*Britt-Marie on Fredrick Backmani loodud ilukirjanduslik karakter, kes on tuntud selle poolest, et ajab taga seda, et kõik inimesed järgiksid reegleid. Kirjutamata ja kirja panduid. 

Härra *peaaegu* Imeline

Seitsmes noormees kellega ma väljas käisin oli juba täitsa nagu päris. Esimene kohting oli bowlingus. Noormees tuli mulle reede õhtul järgi, käisime mängimas, pärast söömas, veidi jalutasime ja õhtu lõpuks istusime autos ja kuulasime Spotifyst üksteise lemmiklugusid. Selline klassikaline teismeliste kohting. Väga tore ja armas oli. Keemia oli, tõmme oli.

Teine kohting oli kohe järgmisel päeval. Käisime koos trennis. Samuti, väga lahe ja mõnus. Kerge ja vahva oli selle inimesega koos olla.

Pühapäeval kutsus ta mu jälle välja.

Ja mul tekkis error.

Vana hea lämbumistunne. Liiga palju, liiga kiiresti. Ma olen ikkagi 8 aastat sisuliselt üksi olnud, palun laske mul harjuda! See, et ma 3 aastat õhkasin Nipernaadi ja 5 aastakäiku Naabripoisi järele, ei ole ikkagi sama, kui päriselt kellegagi suhtes olla.

Aga ma läksin ikkagi temaga. Vastumeelselt.

Jah, tegelikult oli jälle mõnus ja vahva, aga see ahistamistunne ei andnud järele. Terve kohting mõtlesin ma ainult sellest, et kuidas talle nüüd öelda, et ma vist ikkagi ei taha. Ei taha olla seal. Temaga koos. Ei taha vist üldse mingit suhet, kui sellist. Kui minu puhul üldse mingi suhtemoodi asi kõne alla tuleks, siis see peaks arenema kordades rahulikumas tempos, mitte nii, et nädal pärast esimest kohtumist kolime juba kokku.

Ma ei öelnud midagi. Hoidsin suu kinni.

Mul polnud ju talle midagi ette heita. Või… noh, üks asi häiris. Aga see oli nii tühine asi. Te tahate kindlasti teada? On ju? Okei, fain. Mind häiris see, et ta ei avanud mulle autoust, kui mu peale võttis. Mitte ühelgi korral kolme päeva jooksul.

No ja kui me sellest juba räägime, siis üks teine asi hakkas mind järgnevate päevade jooksul veel rohkem häirima. Nimelt, ta on väga sarnane mu laste isale. Oma loomult, maitselt, eelistustelt, käitumiselt, maneeridelt. Ta isegi lõhnab nagu mu eks. Ja see häirib mind hullupööra. Sest kuigi meil oli laste isaga hea suhe, paljuski, me sobisime suurepäraselt, siis sellist suhet ma enam ei taha. Arusaadavatel põhjustel.

Aga kuidas seda teisele selgitada? Ja kas üldse tuleks?

Kui ta hakkas esmaspäeval juba järgmist kohtumist planeerima, siis ma lõpuks ütlesin talle, et tead, võta tiba gaasi vähemaks, sest muidu sa näed ainult mu sabasulgi metsa poole sahisemas.

Seda öelda oli raske ja natuke mõttetu. Ma usun, et kui asi on õige, siis on see õige mõlema jaoks. Õige tempo, see on. Kui ühe jaoks on tempo vale, siis ehk ei peaks nii väga punnitama.

Noormees reageeris kohe. Ja ma tundsin ennast veel hullemini. Sest sel hetkel ma adusin, et temaga on juba halvasti. Ta oli juba jõudnud mulle kuldse kuu selga mõelda, või mida need mehed naistele selga mõtlevad, kui nad ära tinistatakse? Ta hakkas täpsustama, et mis minu jaoks on hea tempo. Nagu? No kuidas sa seda ette kujutad? Et hakkad Exceli tabelit täitma, kuhu märgid nädalaplaani ja teed iga päeva juurde linnukesi? Umbes, et täna ma olen juba lubatud 28 sõnumit ära kasutanud ja pean neiu vaimukusele naerunäo emotikoni saatma alles 00:01, nii või? See ei tööta ju!

Ja ma lasin tal jääda. Sest mul polnud südant. Natuke arutlesin ka nii, et äkki mul läheb üle see ängistustunne, kui ma temaga harjun. Ja suures plaanis – meil oli eksiga tegelikult ju hea abielu. Kindlasti saaks ka palju halvema valiku partneri osas langetada. Seda enam, et noormeest ei paistnud üldse häirivat minu lasterohkus, usk ega slaavi päritolu. Ja ilmselgelt ma ju meeldisin talle väga. Kohe, saate aru, VÄGA!

Ma ei harjunud ära. Vastumeelsus kasvas. Ja te teate mind, kui mul tekib tõrge, siis mida ma hakkan tegema? Nii, kes julgeb esimesena pakkuda? Jah, palun neiu punases kampsunis, võite öelda! – Õige! Ma hakkan saboteerima. Sest ma võin passi järgi olla 40-aastane, aga mis puudutab südameasju, siis mu areng on ikka veel 13-aastase poisi tasemel. Miks justnimelt poisi, mitte tüdruku? Ma ei tea, mulle tundub, et poisi. Poisid on ju mölakad, mitte tüdrukud. Ja mina, kallis lugeja, olen mölakas. Tere!

Ehk siis, mul oli see kena noormees, kes tuli mulle autoga järele, viis mind ilusatesse kohtadesse, maksis igal pool minu eest, rääkis mulle ilusaid ja põnevaid lugusid planeetidest ja supernoovadest, kes oli väga hooliv, tark ja tähelepanelik, kes tegi mulle kingitusi ja komplimente. Ja mida teen mina? Jätkan kohtingutel käimist samas vaimus, nagu mul poleks seda toredat noormeest, kes hoolikalt Exceli tabelit täidab.

Jah, ma tundsin ennast kohutavalt. Siiralt. Tundsin küll.

Kuni mul tuli meelde, mida ma lubasin. Endale ja kõigile teistele. Et kui ma kunagi end kellelegi kaasaks luban, siis ta peab olema vau! Ja kuigi see Härra *peaaegu* Imeline (kes ei taipa mulle autoust avada (natuke pööritab silmi (luban enda silmapöörituse peale lugejal omakorda silmi pööritada))) on igati vink-vonks, siis vau! ta ikkagi pole. Vaust jäi vähemalt üks ukseavamine puudu. Vähemalt.

Mida ma valesti tegin, oli see, et ma seda asja kohe ei lõpetanud. Väga raske on suhet lõpetada. Eriti kui pole tegelikult mõjuvat põhjust. Nagu suitsetamine, krooniline imbetsillus, tätoveeringud või matslikus. Raske on suhtlust lõpetada ka selletõttu, et ma olen ju tegelikult viisakas. Ma ei taha teisele ebamugavust põhjustada. Ma loodan, et ta saab ise kuidagi aru, et ma ei taha seda asja enam. Kuidas ta peab aru saama, kui ma midagi ei ütle ja jätkan suhtlust, nagu kõik oleks suurepärases korras? Kust ma pean teadma? Aga ta võiks. Ma arvan. See oleks viisakas temast.

Palun räägi minuga

Tahate teada kuidas mul läheb kogu selles kohtingumaailmas? Noh, ütleme nii, et emotsioonid on seinast seina. Ühe väikse soovituse julgen kaasa anda – ärge võtke seda asja liiga tõsiselt. Mitte minu kohtinguseiklusi ja postitusi, seda ei maksa nagunii liialt hinge võtta, vaid üldiselt kohtamas käimist. Sest kui seda südamesse võtta, siis võib vist küll lolliks minna ja päris kiiresti ka veel sealjuures.

Paar asja tahaks öelda meestele, kes seda blogi loevad, (ma tean, et te loete, pole mõtet tagasi lükata), ja kes otsivad ja otsivad ning ainult jama otsa koperdavad ning mina teie profiili tuima järjekindlusega vasakule lükkan – pange normaalsed fotod. Lihtsad, tavalised. Võtke päikseprillid eest. Ma ei taha näha teie autovelgi. Ega rooli. Või kapotti. Lihtsalt, eks. Mida ma veel ei taha näha: teie ema, (endist?) elukaaslast, lapsi ja parimat sõpra/sõpru. Selja tagant on ka muidugi vägev pilte teha, eriti vastu valgust. Aga saage aru, et kui te end varjate, siis ma mõtlen, et sellel on põhjus. Ja põhjus on see, et te olete inetu nagu tuumasõda. Ma ei mõtle mitte iialgi, mitte mingitel tingimustel, mitte mingite ainete mõju all, et te varjate oma nägu, sest te olete nii ilus, et internet läheks teie ilu tõttu katki, kui te oma pildi sinna paneks. Ma luban seda! Ja isegi kui te olete kole, siis see, et te pilti ei pane, ei aita teid. Sest mõne inimese kole võib teisele olla ilus. Aga kui üldse pilti pole ja te loodate oma ilusa hingega vastassugu võluda, siis pange vähemalt kaks lausetki enda kohta tutvustuseks. Eelistatavalt mitte inglise keeles, sest te tõenäoliselt ei oska inglise keeles ka paremini kirjutada kui emakeeles ja see mõjub igal juhul eemaletõukavalt. Tänan. Aa ja veel, kui te sinna kirjutate, siis palun, püüdke olla sõbralik. Ma võin olla teiega nõus, et pardimokkadega naised on inetud ja silikoontissid on jõledad, aga kui te oma tutvustusse selle lisate, siis mul ei teki teie vastu sümpaatiat selle baasil, et me mõlemad põlgame samu asju. Või ma ei tea, ehk olen erand ja ma ei arva, et the enemy of my enemy is my friend.

Piltidest veel. See nüüd on juba naistele, kes minuga samas paadis. Kui mehel on müts peas, siis on ta kiilakas. Kui tal on ainult näost pilt, siis ta on paks. Kui ta näitab oma kella, kingi või autot, siis ta ei otsi endale naist, vaid bimbot, kellele oma asjadega muljet avaldada. Tõenäoliselt teab ta, et Apollo on kino, kust saab juustunachosid, mitte seda, et see on raamatupood. Isegi kui ta tundub piltidel norm vend, siis olge valmis selleks, et 87% juhtudel on pildid kas vanad, internetist varastatud või kõvasti photoshopitud. Mehed on sama edevad kui naised, vähemalt. Muid asju ma pigem ei kommenteeriks, sest siin muidu jälle solvutakse ja lõpuks on ju isikliku eelistuse küsimus, kes mida tahab või ei taha.

Ühe mõtte soovin ma veel ka naistele edasi anda, naistele kes on suhtes. Te ei kujuta ette kui paljude teie mehed tahavad suhelda. Neil on meeletu suhtlemisdefitsiit. Nad ei otsi endale seiklust, ega armukest (on selliseid ka mõistagi), vaid nad tahavad lihtsalt rääkida. Ja nad ei aruta eriliselt põnevaid teemasid. Tavalisi igapäevaseid asju räägivad: “mis sa täna lõunaks sööd?”, “kuidas öösel magasid?”, “õues on ilus ilm”, “õhtul vaatan telekast “Kuldvillakut””. Palun rääkige oma meestega. Sõbrannaga ka ju arutate tühiseid asju, et kas osta 40 või 60 denised sukkpüksid. Muide, 60nesed talvel, no vähemalt, parem kui 100sed. Saatke pilte oma lõunasöögist ja naljakaid seiku tööl juhtunust. Ma korra juba kirjutasin sellest, et kõige ilusamate, targemate ja vingemate pärast ei kõnnita minema, vaid nende, kes oskavad rääkida. Ja kuulata. Palun, jumala eest, rääkige oma inimestega!

Mis ma veel teada sain, põhjuse, miks mehed mulle jõusaalis ligi ajavad. Nimelt, kui meestele otsa vaadata, nendega silmside luua või jumal hoidku selle eest, neile naeratada või lausa “tere” öelda, on see võrdväärne sellega, et ma ennast spordiklubis paljaks kooriks, põlved harali ajaks ja hõikaks üle saali, et “õu poisid! Siit saab!” Nüüd ma vahin enda ette, kapuutsiga pusa ostsin ka ja kui väga hulluks läheb, siis hakkan päikseprille siseruumides kandma.

No ja siis nõnda aega surnuks lüües, juhtus selline asi, et ma koperdasin oma tutvustusteksti otsa. Üks mees, mitte eriti kena, oli tuimalt võtnud minu tutvustuse ja lisanud selle oma profiilile. Vähe ma ei läinud närvi! Mis mõttes see jorss varastab minu, MINU! saate aru, intellektuaalset omandit, selleks et endale mingeid mimme sebida!

Kui ma palusin tal seda teksti muuta, siis leidis ta endas veel sellevõrra palju jultumust, et haukus mulle vastu. Umbes, et ei tea mida ma kavatsen teha temaga, kui ta seda ei muuda ja milliseid õigusi ta rikkunud on. Mõistate! Ta isegi ei EITANUD, et ta oli mind kopeerinud! Ebanormaalne! Siis ta veel solvas mind, et ma mõttetu mutt olen ja tutvumisportaalis enda aega raiskan. Küsisin vastu, et ta ise on seal irooniliselt või? Lõpuks ma raporteerisin tema profiili. Ütlesin neile seal, et tegemist on võltskontoga. Aga jah, selline asi juhtus. Ja ma saan aru, et põhimõtteliselt ma võiks olla meelitatud, et ma nii vinge tutvustuse kirjutasin, et seda lausa kopeeritakse, aga ma pold. Võibolla, kui ta oleks vähemalt ilus olnud… aga nii… võeh!

Paar päeva hiljem – sama asi. Teised fotod, aga parameetrid ja profiilitekst jälle minult. Ma võtsin seda juba väga isiklikult. Jah, loomulikult oli sama mees. Plõksis sama nahaalselt mulle vastu.

Ja kolmas kord jälle. Tõenäoliselt oli see sama Meelis, kes siin mõned nädalad tagasi kohutavalt hinge võttis, et ma teda endale peikaks ei taha. Või ma ei teagi mida arvata sellest.

Sellised seiklused siis vahepeal.