Ventileerin

Ma siiralt lootsin, et kui ma trenni saan, siis ma rahunen. Ei. Ma olen ikkagi täiesti närvihaige. Ja kuna blogi on mul isiklik emotsioonide maha laadimise platvorm, kus ma saan ainult oma mainet kahjustada, ha-ha, siis siit see tuleb – fekaalirahe.

Kliendid on lolliks läinud. Tavaliselt on mul töö juures väga rahulik. Pisut kiirem on kuu esimene nädal, sest siis on üüriarvete väljastamine ja kommunaalkulude arvestus. Ülejäänud kolm nädalat ma lihtsalt nokin nina ja vaatan juutuubist kassivideoid. Aga mitte see kord.

Meil on paar labiilset klienti, kes aegajalt tühja koha pealt vile üles tõstavad ja rändivad. Kuna nad on aastaid meil olnud, siis oleme aru saanud, et olenemata sellest, kuidas nende poole pöörduda, siis lõppeb see igal juhul mingit sorti draamaga.

Toimik 1. Kliendil lõppeb üürileping. Lepingus on kirjas, et kliendil on kohustus vähemalt 30 päeva enne lepingu lõppemist teada anda, kas ta soovib lepingut pikendada või mitte. 25 päeva enne lepingu lõppemist saadan ise kliendile kirja, tänades teda meeldiva koostöö eest, pööran tähelepanu, et leping lõppeb peagi ja uurin, et kas ta soovib pikendada ja mis tingimustel me pikendaksime. Vaikus. 15 päeva enne lepingu lõppemist helistan kliendile ja küsin sõbralikult, et mis plaanid on, kas ma koostan lepingulisa või hakkan uut rentniku otsima. Saan emotsionaalse kõne sellest, et ma segan klienti oma tüütute pärimistega ja milleks on vaja lepingut, et kas ma siis ei tea, kuidas reaalne elu käib. Et kedagi ei huvita lepingud ja temal pole aega midagi mulle vastata. Ja loomulikult nad pikendavad lepingut, kuidas ma siis aru ei saa. Klient on meil olnud 3 aastat ja teab, kuidas me opereerime, see ei tohiks talle olla uudis, et meil ilma allkirjastatud lepinguta pole alust üüriarvet väljastada. Räägin ettevõtte omanikuga, kes palub mul lepingupikendamiselisa ette valmistada ja kliendile allkirjastamiseks saata. Teen seda 7 päeva enne lepingu lõppemist. 5 päeva enne lepingu lõppemist saan kliendilt kirjaliku vastuse: “Võttes arvesse eelnevat kirjavahetust, oleme huvitatud lepingu pikendamisest kolmeks kuuks.” Nagu! Mis eelnevat kirjavahetust, kui see on tema esimene kiri mulle üldse ja telefoni teel ta ütles, et loomulikult nad pikendavad aastaks.

Toimik 2. Sama kliendiga seotud tütarettevõte. Klient saatis kirja, milles palus seoses Vabariigi valitsuse poolt sätestatud koroona piirangutega kolmeks kuuks üürisoodustust. Kuna sama klient sa meilt ka kevadel soodustust, siis polnud keeruline talle sama lepingulisa vormistada ja uuesti allkirjastamiseks saata. Mida ta muidugi ei teinud. Sest talle ei sobinud sõnastus. Kuigi kevadel tal polnud selle vastu midagi. Saatis meile pika kirja, viidetega seadusandlusele. Paraku jäi segaseks, mida ta soovib. Palusime tal enda poolse sõnastuse koostada ja meile saata. Selles sõnastuses selgus, et meie oleme rikkunud seadust temale üüriarveid väljastades, kuna tegemist on force major olukorraga riigis. Et siis, meie tuleme üürnikule vastu, et aidata tal keeruline aeg üle elada, et ta poleks sunnitud oma tegevust lõpetama, ning klient nõuab meilt selle käigus seda, et tunnistame oma äritegevuse ebaseaduslikuks. Hmm…

Toimik 3. Kõne politseist. Ikka veel tegeleb tubli uurija Britt Marie toimikuga. Lühidalt – probleemiks on koridoris hõljuv suitsuhais. Novembrikuust saadik tegeleb sellega politsei. Miks politsei tegeleb tsiviilasjaga, on meile siiani arusaamatu. Sama arusaamatu on ka see, et mida klient soovib. Sest kui me temaga ühendust võtsime, siis suunas ta meid oma juristi poole, et me tollega vestleks. Meiega klient kohtuda ei ole soovinud, et saaksime tema mure ära kuulata ja vaadata kuidas saaks olukorda lahendada. Uurijalt kuulsime ka, et klient oli nendega pahandanud, et nad olid meie poole pöördunud, et kuulata ära meie selgitused olukorrale. Kuidas inimene arvas, et asi laheneb, kui ta teeb politseisse avalduse? Et politsei võtab tema loo ette ja ilma süüdistatavatega suhtlemist kirjutab meile sanktsioonid? Või kuidas? Ka politseile on arusaamatu, mida klient oma pöördumisega saavutada soovib. Kohutavalt palju vahtu ja kommunikeerimist, aga milles on kühvel, on müsteerium. Eriti tore oli see, kui saime kliendi poolt vastuse, et me oleme tema osas vaenulikud ja rassistlikud. Meenus too kord, kui üks klient meid misogüünias süüdistas. Et kui inimene ei suuda oma soove arusaadavalt väljendada ja seetõttu ei saa ka endale sobivat lahendust, siis on igati mõistlik ning normaalne kasutada rassi või soo kaarti?

Toimik 4. Klient soovib oma ruumi internetiühendust. Kohale tuleb Telia tehnik, kes vaatab üle kliendi ruumi ja leiab lähima harukarbi, kust neti saaks kliendini toimetada. Paari päeva pärast saabub Telia koostööpartner, kes peaks tegema kaabelduse. Uurib, vaatab ja ütleb, et järgmisel nädalal tuleb tegema. Järgmisel nädalal tuleb üks teine vend, kellele peab kõike algusest peale seletama. Selge pilt, ütleb, hakkab tegutsema ja mainin, et kui on vaja ruumidesse ligipääsu või muud sellist, siis helistagu. Mees kaob. Ta ei tee absoluutselt mitte midagi. Samal ajal saab klient Teliast vastuse, et see lõbu läheb talle maksma 700 eurot + km. Klient ei ole sellisest väljavaatest vaimustuses ja pöördub meie poole. Võtan ühendust Teliaga ja küsin, et kui me paigaldame valguskaabli ise ja neile jääb ühendamise rõõm, kas siis saab ehk hinda taskukohasemaks mudida? Saime vastuseks, et juhul kui me teeme kaabeldustööd ise ära, siis kliendile on see asi puhta muidu. Väga kena. Tooge palun meile kaabel ja teeme ära, kui valmis helistame ja saate ühendada. Tuuakse kaabel ja alustame tööd. Peagi selgub, et kaablit jääb puudu. 10 meetrit. Helistan Teliasse. Küsivad, et kuidas on võimalik, et kaablit jäi puudu. Eem… mida sa mult küsid praegu? Et ma viisin koju seda või? Milleks mul seda vaja on ei tea? Lubavad organiseerida juhet. Möödub neli päeva. Helistan uuesti. “Aa, kas keegi polegi teile juhet toonud vä?” Muidugi toodi, lihtsalt ma suurest igavusest helistan suvalistele tüüpidele, kelle kontaktid mul telefonis on ja ajan neile kärbseid pähe. Kaks päeva hiljem helistab mulle kaablikutt ja imestab jälle, et kuidas on võimalik, et kaablit puudu jäi. No mul on üks teooria… Selgitan talle 10 minutit kuidas on võimalik, et mõni inimene ei tea kuidas juhtmevedamiseprintsiibid töötavad ja kuidas on võimalik, et juhet kulub rohkem. Vastumeelselt lubatakse mulle juhet juurde.

Toimik 5. Klient palkab uusi töötajaid, kellele ei meeldi kasutada kliendi kasutuses olevaid tualette ja köögiruume, kuna seal käivad ju mustad töölised, nemad aga on peened kontoripreilid. Neiud tõid oma kruusid ja tampoonid kõik kenasti kööki, kus ka mina oma lõunat söön. Esialgu polnud midagi. Kõik mahtusime ära. Aegajalt hakkasid mind häirima verised jäljed tualetis, sest mul tekib küsimus, et kas peened preilid siis enda järele ei taipa ruume puhtana jätta. Aga ehk see on minu isiklik kiiks. Kodus ei pea ma sellega tõtt vaatama. Seejärel hakkasid mind häirima pesemata kruusid. Ja kahvlid. Ja taldrikud. Mitte et mul on raske koos oma tasside, kahvlite ja taldrikutega paar-kolm veel ära pesta, aga minu meelest see pole päriselt see töö mille eest mulle palka makstakse ja no nii väga mulle nüüd ka ei meeldi nõusid pesta, et ma teiste omi peaks. Mulle lihtsalt ei meeldi mustus ja korratus, mitte koristusprotseduur iseenesest, kuigi vahel mõned on arvamust avaldanud, et koristamine on mu hobi. Mis mul lõpuks vindi üle võlli keeras, oli see, kui neiud tulevad hommikul kööki, rebivad aknad lahti, panevad tuled põlema ja kõnnivad minema. Ma vihkan külma! Kui te veel ei teadnud. Ja kuigi tuulutamine on mõnus ning värskendav, siis minu meelest on normaalne aken enda lahkudes siiski sulgeda ja tuled ka välja lülitada. Ma pole veel midagi öelnud. Aga tunnen, et ühel hetkel ma plahvatan.

Toimik 6. Ma plahvatasin. Mitte töö juures, mitte klientide peale. Kodus ka olin täiesti norm. Minu käest sai spordiklubi koristaja. Spordiklubis on erinevaid koristajaid. On sellised klassikalised, kes tõmbavad mopiga siuh-säuh üle ja libisevad mööda seina ääri minema. Ja siis on need, kes oma tööd hingega teevad. Mis on iseenesest suurepärane. Aga, vahel juhtub, et koristaja töö muutub olulisemaks, kui kõik muu. Ja Mustamäe MyFitnessis on üks selline koristaja. Mu õde on ka tema käest paar korda pragada saanud, sest kuidas ta julges talvel lumiste jalatsitega hoonesse siseneda, et tema alles pesi põrandat. Mina veel riielda pole saanud, sest ma sõidan ju autoga treppi ja klopin oma kirsad lumest puhtaks. Siiski, iga kord kui ma tulen, siis käib koristaja oma mopiga mul järel ja kuni ma riideid vahetan, siis tõstab mu jalatseid üles, et nende alt ka ikka viimanegi piisake sulalund kätte saada. Üks õhtu tulin ma just pesust, istusin pingil ja riietusin. Koristaja jälgis minu niiskeid plätusid kulli pilguga. Mul on aga selline komme, et ma võtan paberit ja kuivatan enda varbad enne kui need sokkidesse libistan ja samuti ka plätud, enne kui need kotti panen. Koristaja seisis mu kõrval ja jälgis seda rituaali eemalt. Kui ta nägi, et ma olin saapad jalga pannud, siis sirutas käe pikaks, et tema viskab mu paberid ise ära. No mainisin siis, et ma veel kuivatan plätud ja põranda ning utiliseerin ise oma tekitatud prügi. See polnud see kord kui ma plahvatasin. Vaid järgmisel korral. Sama nali nagu alati. Näeb, et ma tulen ja jälitab mind kapini. Ootab kuni ma olen ennast stringide väele koorinud ja küsib siis tihke aktsendiga, et kas ta võib mu saabaste alt ka põrandat pesta. No krt, ma ütlen. Iga kord kui ma trenni tulen, siis see mopinatsi on mul kukil. Kas tõesti on vaja mind poolalasti kuhugi koridori kupatada, sest tal on ilmtingimata vaja sel sekundil seda ühte piiska lund nühkida? Ei, mul ei hakanud parem. Veel halvem hakkas. Inimene teeb lihtsalt oma tööd. Hingega, kus juures, ja mina elan vaese inimese peale oma tööstressi välja. Väga piinlik.

Ma ei tea mis nüüd saab ja kuidas ma maha saaks rahuneda. Iga väiksemgi asi ärritab mind hullupööra. Hirmus kohe. Peaks vist jooma hakkama uuesti, see kuidagi rahustab.

Domineerimisest

Viimases postituses kirjutasin sellest, et mult muudkui küsitakse, et kas ma käin vabal ajal latekskostüümis ja piitsaga ringi, sest mul on domineeriv aura ümber. Mis on minu jaoks naljakas. Ise näen ma ennast väga leebe ja pehmena, kes laseb endale korralikult pähe astuda. Lapsevanemana, tõesti, ma olen nõudlik. Kuigi lapsed ütlevad, et asi pole selles, et ma olen liiga nõudlik, vaid selles, et teised emad nõuavad oma järelkasvult liiga vähe.

Mida ma siis kodus nõuan? Et inimesed jätaksid ruumi enda järel maha sellisena, nagu see nende sisenedes oli. Ma ei taha minna elutuppa ja hakata seal kellegi teise järgi koristama. Või vetsu. Ega kööki. See on ju lihtne tegelikult: võtad, pane tagasi kust võtsid. See on minu kodu ka, ma tahan ka seal ennast hästi tunda, ilma et ma pean teiste järele koristama. Mind tegelikult väsitab juba see, et ma pean sellest rääkima. Ja õnneks tuleb seda iga aastaga aina vähem ette. Ja kui te nüüd arvate, et ma kodus luua seljas ringi lendan ning lae all kriiskan, siis reaalsus on see, et kui ma olen väsinud ja tulen koju, kus mind ootab segadus, siis üheksal juhul kümnest teen ma selle asja ise ära, sest nii ma säästan rohkem energiat. Samas, kui ma tulen koju ja mind ootab ees kord, siis ma ei ole kitsi kiitma. Ma usun, et positiivne tagasiside tehtule on suurem motivaator, kui ving ja kiun või passiivselt agressiivne ohkimine. Kindlasti olen ma mõne meelest teismelisi poisse kohitsev alfaemane.

Milline ma siis naisena olen? Kas samasugune mehi alandav dominaatrix? Võibolla see ongi põhjus, nagu mulle lahkelt öeldi, et ma siiani üksik olen. Poegade isa – mu üks ja ainus suhe, mis mul reaalselt olnud on – kutsus mind hiljuti kuningannaks. Nii et jah, ma ei tea, kui tema mind valitsejannana näeb, äkki ma siis olen ka romantilises suhtes kamandav ja distsiplineeriv.

Pehme loomuga ja klammerduvad mehed ripuvad mu küljes küll, olenemata sellest kui õel ma nendega olen. Nad ei paku mulle pinget. Nad tüütavad mind. Kõige turvalisemalt tunnen ma end tugeva ja tahtejõulise mehe selja taga. Samas, tulles manipuleerivast suhtest, olen ma kamandamise osas ülitundlik.

Räägime korraks sellest noormehest, keda ma siin olen kutsunud koodnimega “Härra peaaegu imeline”. Nagu ma mainisin, siis meenutas ta mulle mu laste isa. Kõik kena ja tore, aga tugeva loomuga, kes hakkas mulle üsna kiiresti ka tõestama, kuidas ma oma elu valesti elan. Pidas pikki loenguid selle kohta, et alkohol on mürk ja seda ei peaks mingil tingimusel mitte kunagi tarvitama. Kuigi ma suures plaanis olen temaga päri, siis ekstreemsused mulle ei istu. Ütlesin, et kuigi ma joon pigem vähe, siis ei kavatse ma alkoholist täiesti loobuda, sest vahel ma lihtsalt tahan. Sellepeale rääkis ta mulle pikalt ja laialt sellest, et ma olen sõltlane ja ma pean oma aju ümber programmeerima. Ja kui ma alkoholist veel kuidagi saan aru, miks inimene võib nii mõelda ja soovida, siis sama argumenti kasutas ta ka kohvi kohta. Ja teate mis, kohvi on püha! Mitte keegi ei tule mu kohvi kallale. Aga viimaseks piisaks sai see, kui ma kuulsin iga päev sellest, et ma olen ajupestud, sest usun Jumalat. See kõik toimus paari nädala jooksul. Kui juba alguses hakkab su tulevane kaaslane sind muutma ja vormima, siis minu jaoks on see väga suur ohumärk, et tegemist on manipuleeriva isikuga, kes üritab mind oma tahtele allutada. Alguses on kohvi ja vein, ning ühel päeval ei julge ma enam hingata ka, sest äkki ma teen seda kuidagi valesti.

Räägitakse küll, et naised üritavad mehi muuta. Minul selliseid ambitsioone pole. Kui inimene mulle ei sobi, siis ma liigun edasi. Pigem ma kardangi, et ma satun mehe otsa, kes hakkab mind murdma.

Mõni aeg hiljem tekkis mul pikem vestlus ühe teise noormehega. Tempo mulle sobis, ei lennanud kohe peale ja tundus mõistlik ning tore. Kuni ta ka ühe suvalise vestluse käigus mainis, et tema meelest mulle meeldib domineerida. Sellele järgnes “sind siis ikkagi on võimalik suunata…”. Kõik mu alarmid üürgasid hingematvalt. Sest taaskord oli kõne all kohvi. Ja minu liigne kiindumus sellesse. Ning soov seda muuta. Kui ta mind sama jutu jätkuks veel ka “totuks” kutsus, siis haarasin oma virtuaalsed ketsid ja tegin vehkat.

Huvitav, kas just manipuleeriva loomuga mehed on need, kes naisi domineerimises süüdistavad? Sest üldiselt need mehed, kellega ma igapäevaselt kokku puutun tahavad mind kaitsta ja hoida ning tobukeseks pole mind ka keegi veel nimetanud. Manjana on manipuleerimisest ja keerulistest suhetest kirjutanud, huvitav, mida tema selle kohta arvaks?

Kirvemõrtsukas ja dominant

Ma pean oma lugusid jälle jagama. Ma jagan neid mitmel põhjusel. Esiteks, et ise mäletada seda kõike. Teiseks, et naised kellel on juba kodus hea mees, aga ehk igavavõitu, teaksid, mis turul pakutakse ning ei tunneks kiusatust. Ja kolmandaks, ma loodan kuulda, et ma pole ainus veidrik, kellega imelikud asjad juhtuvad.

Lugu 1. Üks noormees tuli spordiklubisse, kus ma trenni teen. Täitsa tore kutt oli, selline tasane. Tegime koos trenni ja jutt ka sujus. Vestluse käigus selgus, et noormees oli hiljuti kinnisvara omandanud ja soovis minu, kui spetsialisti arvamust, et mida sellega teha. Asi lõppes sellega, et ma läksin pärast trenni tema kinnisvara hindama. Ja ei, see pole mõistukõne. Ma päriselt ka läksin vaatama seda maja mille ta just oli ostnud ja me rääkisime tund aega kinnisvaraturust, üürihindadest ja sellest, kas kitsa trepi ja ilma kaldteeta hoone sobiks perearsti keskuseks. Enne, kui ma temaga rõõmsalt sinna majja sisenesin, küsisin veel, et ega ta juhuslikult kirvemõrtsukas pole, sest see võiks natuke paha olla. Küsis mult selle peale, et kas mul tihti juhtub seda, et kohtingukaaslane on sarimõrvar? “See oleks esimene kord,” tunnistasin puhtsüdamlikult.

Õpetus. Ärge teie nii tehke. Ohumärke oli palju. Kutt oli minust poole suurem, tema pöidlad sama jämedad kui minu reied. Ma võin trenni teha küll, aga kui selline mürakas otsustab sulle liiga teha, siis ei suuda õbluke naisterahvas ennast kaitsta. Maja oli lukus, värav oli kinni, ma poleks kuhugi põgeneda ka saanud. Keegi ei teadnud ka, et ma seal olin, lähedased poleks kusagilt mind otsida osanud. Ma saan minuti pärast 40 ja ma käitun nagu 6-aastane, kellele peab õpetama, et võõraste kommionudega ei maksa kaasa minna. Ma tahan küll uskuda, et ma tunnetan ära, kui inimene on ohtlik, aga tegelikult ma ju ei tea.

Lugu 2. See pole otseselt lugu vaid mitu sarnast situatsiooni. Nimelt pöörduvad mehed mu poole küsimusega, et kas ma olen dominant. Kohe esimese küsimusena. Isegi tere ei öelda enne. Kohe hakkavad uurima, et kas ma ikka laksu annan neile magamistoas. Kui ma siis julgen selle peale uriseda ja inimest korrale kutsuda, et äkki nagu ei lendaks kohe kintsude vahele, sest kui see on peamine eesmärk, siis on meil ometi ju bordellid ka olemas, milleks oma energiat mingi portaali peale raisata, kui on olemas professionaalid? Ma ei hakka ju ka sealt endale elektrikut otsima, on lihtsamaid meetodeid.

Ja üldse, ma ei saa aru, mis värk sellega on? Mehed on naistega kinos paar osa seda va varjundite vilmi vaadanud ja nüüd kujutavad ette, et saavad pluss punkte, kui sellele viitavad? Ja kui ma siis julgesin mainida, et minu meelest pole eriti viisakas enne teretamist minu lemmikpoosi kohta agressiivseid küsimusi esitada, öeldi, et ma olen õel ja solvav ning see ongi põhjus, miks mul ikka veel meest pole. Jah, mees võib oma riistaga peale lennata ja vastu vahtimist lajatada, aga kui naine sellepeale kulmu kortsutab, siis on ta õel vanatüdruk, kes on neetud igavesti üksi elama.

Naisena pole sul lihtsalt võimalik õigesti käituda. Sest kui sa oled pirtsakas, siis kutsutakse sind bitchiks, kui oled lahke – litsiks. Üks mees kirjutas mulle pikalt ja laialt, et tal on ajaloo kõige imelikum perekond. Selgus, et imelikuks tegi selle asjaolu, et tema õde kaotas süütuse kolmekümne aastaselt. Minu meelest tegi asja kummaliseks hoopis see, et inimene oma õe suguelu nii spetsiifiliselt teab ja sellest võhivõõrastele lahkelt detaile jagab. Aga noh, ma olengi ju veidrik.

Õnneks on neid vähe, alla 5 protsendi. Vähemalt minul. Ja ma kustutan need kontaktid kiiresti ära ka. Sellistega pole lihtsalt midagi teha. Ei pea ka. Nagu ma kirjutanud olen, siis toredaid on tegelikult rohkem, palju rohkem. Muudkui aga vali. Kannatavad kõik kenasti mu temperamendi välja ja pööravad mu õelutsemise huumoriks.