Remarque ja teised deemonid

Algas kõik calvadosist. Nagu tavaliselt. Sest ükski vinge lugu ei alga sellega, et keegi jõi vett.

Küsis mult üks austaja, et mida ma arvan calvadosist. Ma olen kunagi ühe Remarque teose (vist) läbi lugenud ja ma mäletan sellest ainult seda, et tegelased käisid pidevalt mõnes urkas calvadosi lürpimas. Mees teatas vastuvaidlemist mittesallival toonil, et Remarque tegelased jõid hoopis absinti. Lugemisest on muidugi omajagu aega möödas ja võibolla ma mäletan valesti. Pakkusin, et ju me oleme erinevad raamatuid lugenud. Sest ma tean, et mul on baarikapis üks calvados ja selle ma ostsin puhtalt raamatu pärast, et teada, mis imejook see on, mida pidevalt  kulistama peab. Ja siis ütles mees mulle, et tema pole ühtegi Remarque romaani lugenudki, aga tal sõbrad lugesid ja see muudab ta Remarque asjatundjaks, mõistagi. 

Loomulikult oli mul vaja oma pointi tõestada. Mul on kodus 2 Remarque raamatut ja otsustasin, et vaatan üle, kumb eksib. Esiteks võtsin ette “Triumfikaare” 70 leheküljeni sirvides olid nad juba joonud veini, viina, konjakit, vahuveini ja arminakki. Ja seal see oli 87ndal lehel: “Tooge mulle uus calvados.”

Paar päeva hiljem rääkisin ühe teise mehega. Ta küsib minult, et kas ma eelmisel õhtul Ringvaate saadet ei vaadanud, kuna seal oli üks minusugune naine, keda ma kindlasti tean. Ei vaadanud. Mis mõttes minusugune? Noh, loeb raamatuid ja nii. Mnjah, loogiline, meid ongi ju ainult kaks tükki sellist, kes raamatuid loevad, loomulikult me tunneme üksteist. Me loeme üksteisele luuletusi ette, tsiteerime Kafkat ja pärast punume üksteisele patse. Rahva Raamat ja Apollo ainult meie rahakoti peal kõik oma poed ja töötajad üleval peabki.

Veel paar päeva möödus, kui kolmas kutt teatab, et sa oled ju ka raamatutega seotud, miks mitte ise üks raamat kirjutada ja välja anda. Sest nii see käibki. Loed elus kaks raamatut läbi ja kolmanda kirjutad juba ise, sest Jesper Parve seda just tegigi ja vaata kui hästi tal läheb.

Nagu? Mis seltskonnas ma ometi liigun, kus mina olen see kõige suurema lugemusega indiviid? No piinlik! 

“Armastus koolera ajal” ja “Seks ja linn”

El amor en los tiempos del cólera

Gabriel Garcia Marquez

Tõlkija Martin Mõttus

Toimetaja Terje Kuusik

Kirjastus Varrak, 1995

351 lk

“Nende elu oleks olnud hoopis teistsugune, kui nad oleksid õigel ajal aru saanud, et suuri katastroofe on abielus märksa kergem ära hoida, kui igapäevaseid tühiseid naginaid. Kui nad aga üheskoos midagi õppinud olid, siis igal juhul seda, et targaks saab inimene alles siis, kui tal selle tarkusega enam midagi peale hakata ei ole.”

***

No vot, sellised peaksid olema armastusromaanid. Neid ma suudan lugeda. Nendes on midagi tõelist ja reaalset, midagi usutavat. Et armastus pole alati kerge ja lihtne, vaid vahel teeb haiget ja tihti peab selleks et pärast oleks hea, alguses pingutama. Ja et vahel on halb väga pikalt, aga loodetav õnn kompenseerib selle. Ja vahel tundest ei piisa, on muud asjaolud. Kohustused, eelnevad kokkulepped, teised inimesed. Aga see ei tähenda, et armastus sellepärast vähem väärt on, et selle nimel peab rohkem vaeva nägema.

***

“Mees ei tahtnud tunnistada, et lahkhelisid abikaasaga võib põhjustada rusuv õhkkond majas, tema arvates oli süüdi abielu ise kui selline: absurdne leiutis, mis võib püsida ainult Jumala otsata helduse varal. Oli ju igasuguse loogika vastane, et kaht äsja tuttavaks saanud inimest, keda mitte miski ei seo, kes on erineva iseloomuga, erineva kultuuritaustaga ja isegi eri soost, sunnitakse ühtäkki elama koos, magama ühes voodis ja jagama ühte saatust, ehkki tegelikult pidid need kaks saatust võib-olla kulgema hoopis vastupidises suunas. Sageli arutles ta: “Abielu suurim probleem seisneb selles, et igal õhtul pärast armusuhet lõpeb ta otsa, kuid igal hommikul enne kohvijoomist tuleb hakata teda uuesti üles ehitama.””

***

Viimasel ajal olen ma hakanud mõtlema, et armastus on vist midagi, mis elab oma elu, mis ei sõltu üldse sellest, mida armastatu teeb või ei tee. Tekib ihaldatu vastu tõmme ja sümpaatia ning edasine on kõik juba enda teha. Mõeldakse juurde igasugused voorused ja asetatakse objekt pjedestaalile. Mida kaugem ja kättesaamatum, seda ihaldusväärsem. Armastus täpselt nii kaua kestabki, kui objekt on lõpuks kätte saadud ja on ilmnenud, et kõik ilus oli külge mõeldud ja reaalsusega pole miskit pistmist. Ja et sedasorti armumine polegi ju üldse päris. Et sellest saab küll kauneid luuletusi, laule ja romaane luua, aga heal juhul on see ajutine, halvimal juhul mürgine ja halvav. Armastus on selle tundmuse kohta isegi vale sõna mu meelest. Peaks midagi muud olema. Öeldakse küll armumine, sest vahel sellisest pimedast ihast areneb välja ka midagi tõelist ja kestvat, aga ilmselt on enamik minuga nõus, et 90% sellistest tunnetest jääb kas täiesti vastamata või kujuneb neist ennasthävitav ja/või vägivaldne suhe. Ma ei soovi liblikate olulisust diskrimineerida. Tõmmet ja kirge on ka ikka vaja, et inimesega koos olla. Kuid armastuseks on vaja midagi veel. Ühiseid väärtushinnanguid, põhimõtteid, ellusuhtumist.

***

“Kui päris aus olla, siis polnud Juvenal Urbino oma ettepaneku juures armastusest üldse juttu teinud; temasuguse veendunud katoliiklase puhul oli pehmelt öeldes natuke imelik, et ta pakku tütarlapsele üksnes selliseid maiseid väärtusi nagu turvalisus, korrapärane elu ja õnn, mis kõik kokku ehk tõesti olid midagi armastusesarnast. Aga päris armastus see ikkagi ei olnud ja kõik need kahtlused ajasid Fermina Dazat üksnes veelgi suuremasse segadusse, sest ta polnud kindel, kas armastus üldse ongi see, mida tal elus kõige rohkem vaja on.”

***

Mulle meeldis see, kuidas autor toob välja selle, et armumine pole sama, kui seks. Et sa võid olla hullumiseni kiindunud ühte, aga oma füüsilist sügelust käid ikkagi teise juures kratsimas.

Ka tekib küsimus, et kas raha eest saab armastust osta? Mitte ihulikku, vaid seda teist? Või on sellel vahet? Kas me mitte kõik ei maksa armastuse eest omal moel? 

Loo peakangelane käis mulle närvidele. Mul oli väga raske talle kaasa elada. Ta kujutas kõike seda, mida ma mehe juures ei salli – hale, nõrk, haiglane, obsessiivne ja lömitav. Ning kirsiks tordil lisaks veel ka liiderlik krants. 

Kuna mul sellest korraks üle viskas, siis võtsin ette ühe teise raamatu. Arvasin, et tegemist on kerge naistekaga, aga sattusin ootamatult väga vinge teose otsa. Minule näis, et need kaks raamatut täiendavad üksteist väga kenasti. Mõlemad räägivad armastusest, selle otsimisest, kaotamisest, ihadest ja abielust. 

Lugu ise aga on lihtne. Poiss kohtab tüdrukut ja armub üleni. Ta saadab talle mitu aastat kauneid luuletusi ja armastuskirju ning neiu vastab neile, arvates, et see ongi armastus. Nende loost kuuleb tütarlapse isa, kes on otsustanud oma ainsa tütre edukale ja väärikale mehele naiseks anda. Isa sekkub noorte armastusse ja viib tüdruku mitmeks aastaks kodunt eemale. Noored leiavad siiski võimaluse ühendust pidada ja nende armastus aina kasvab. Lõpuks tuleb neiu taas oma kodulinna ja kohtub üle pika aja noormehega. Ühest pilgust piisab, et tüdruk tunneks poisi vastu tülgastust ning lõpetab sealsamas aastaid kestnud õhkamise. Mõne aja pärast läheb naine edukale arstile naiseks ja noormees tõotab, et ühel päeval ta veel selle naise enda omaks teeb. Aastakümned mööduvad. Kumbki elab oma elu, naine saab lapsed, käib reisimas, sisustab kodusid ja on oma mehele igati alandlik ja toetav kaasa. Noormees aga otsib leevendust oma kirele teiste naiste jalge vahelt. Kuni ühel päeval, viiskümmend aastat hiljem, naise mees ootamatult sureb… 

“Seks ja linn”

Originaalist “Sex And City

Candace Bushnell

Tõlkinud Liia Piirmets

Toimetaja Krista Leppikson

M-Kirjastus, 2001

239 lk

“”Iga kord, kui mees ütleb, et ta on romantik, tahaksin ma karjuma hakata,” ütles ta. “See tähendab vaid seda, et tal on sinust ülimalt romantiline nägemus ja kohe, kui sinust saab reaalne inimene ja sa ei mängi enam tema fantaasiaga kaasa, kaob ta huvi. See teeb romantikud ohtlikuks. Hoidke eemale.””

***

Vist pole palju neid, kes poleks midagi kuulnud kultussarjast “Seks ja linn”. Isegi kui ühtegi episoodi pole näinud, siis iva on ikka tuttav. Edukad, kenad, 30ndates vallalised naised otsimas suurlinnas armastust või siis vähemalt abikaasat. Mitte tingimata sama asi. 

***

“”Kõik oleneb eneseväärikusest,” ütles Lisa. “Mehed peavad mõistma, et kõigel on piir, ja sa ei kavatse kõike taluda.”

Üks teada probleem on seotud sellega, et kui sa hakkad mehega koos elama, enne kui te olete abielus, siis ta ei kavatse astuda ühtegi sammu sinuga abiellumiseks. Selline probleem lahendatakse kiire lõpuga. “Kuulsin äsja üht lugu,” ütleb Trudie. “Üks naine oli aasta aega mehega koos elanud. Ühel hommikul ta ärkab. “Kas me abiellume?” Mees vastab, et ei. Naine ütleb:”Koli siis kohe välja.” Nädala lõpus palub mees teda naiseks.”

“Üks suurimaid vigu, mida naised teevad, on see, et nad ei hakka kohe alguses abielust rääkima,”arvas Lisa.”

***

Kusjuures, ma olen päris mitu muidu hästiedenevat tutvust järsult ja pikalt kaalumata katkestanud, kui mees konkreetselt teatab, et tema küll kunagi abielluda ei kavatse. Kui inimene nii põhimõttekindel on, siis pole mul selle inimesega millestki rohkem rääkida. Jah, ega ma tegelikult ei tea, kas ma neid paremini tundma õppides ise üldse soovikski nendega abielluda, aga see polegi oluline. Kui juba alguses öeldakse ära, mis on seisukoht, siis pole mul mõtet seda inimest rohkem tundma õppidagi. Minul on siiski eesmärk ühel päeval armastatud mehega asi ametlikuks teha. Aga kui teine on põhimõtteline abieluvastane, siis milleks üksteise aega raisata armumise peale ning hiljem südamevaluga laiali minna, kui oodatud sõrmust kunagi ei tule? 

***

“”Kui sa mõne mehega tutvud, siis mina järgin reeglit, et paaril esimesel kohtingul tuleks vältida suuri pidusid. See on enesetapp. Ära löö ennast üles. Ära ole pilves. Ära tegele teiste külalistega. Mehed tahavad mugavust. Sa pead rõhuma hubasusele. Rääkige nendega sellest, millised nad enda arust on, sest suurem osa mehi arvab endast sama kui 14-aastaseltki.””

***

Selle väitega olen ma samuti sada protsenti päri. Ma täiesti teadlikult väldin kohtumisele minnes enda maksimaalselt üles löömist. Teksad ja topike/pusa. Mehed tahavad kedagi, kellega neil on mõnus ja hea. Kui naine jätab endast mulje, et tema ilurituaalid kestavad tunde ja maksavad väikse varanduse, siis see mõjub eemaletõukavalt, sest enamik mehi ei saa sellist väljaminekut endale lubada. 

***

“Nojah. Olla oma lapse järele hull ja olla lihtsalt hull on muidugi kaks veidi erinevat asja. Kuid kui äärmustesse minna, siis teatud tüüpi New Yorgi lapsekasvatust võib iseloomustada vaid ühe sõnaga: psühhopaatne. Sa ei tea iial, keda see psühhopaatia tabab või mis vormis see avaldub, kuid Packardi sõnade kohaselt: “See ei ole armastus ega hoolitsus; see on midagi haiglaslikku, mida sa lihtsalt pead tegema.””

***

“Mehed arvavad, et halb maine on midagi sellist, mis hakkab ainult naistele külge. Aga nad eksivad. Kas need mehed siis ei mõista, et kui sa näed, kellega nad olla tahavad – tibidega -, siis sina ju ei taha enam nendega olla?”

***

Kusjuures, selle viimase kohta on mul endal paar reaalset kogemust, kus ma olin mehest kohutavalt vaimustunud ja siis nägin, keda nad sotsiaalmeedias jälgivad või milliste naistega väljas käivad, ning kogu imetlus ning austus hajus justkui hommikune udu esimeste päiksekiirte käes.

Raamat on kokku klopsitud juhuslikest ja pealtnäha üksteisega mitte haakuvatest lugudest ja vestluskatketest. Iga peatükki annaks pikemaks venitada, lahata, sellele pisut liha luudele kasvatada, aga autor on otsustanud teha seda kiirelt ja kiretult. Maha, taha, järgmine! Ja ma arvan, et omal moel see lähenemine töötab. See ilmestabki seda, kuidas asjad tänapäeval käivad. Suurlinnades siis. Kus rõhk on füüsilisel, sest selle saab kiiresti kätte. Kellel ikka on aega tänapäeval aastaid kudrutada ja käest kinni hoida? Seks on valuuta ainult tõeliselt ilusate naiste käes. Aga mitte modellide, modellidelt saab seda palju kergemini kui bordellist.

Raamat on mõnes mõttes nagu ajastu sümbol. Ilmestab aega, kui asjad hakkasid muutuma. Seksuaalse revolutsiooni põlvkond oli oma lapsed suureks kasvatanud ja need lapsed, hoides veel kinni vanavanemate pehmetest väärtustest ja samas sobitades seda kuidagi uude aega, kus viiekümnendad oli sõimusõna, püüdsid leida oma kohta ilmas. Kui varem oli kõik võim ja raha meeste käes, ning nad seetõttu said endale valida noori ja kauneid naisi, siis ühel hetkel see polnud enam nii. Naised käisid ise tööl, teenisid ise raha ja ei sõltunud enam meeste armust, vaid hakkasid hoopis meestele kõrgemaid nõudmisi esitamata. Ei piisanud enam sellest, et mees oli tuntud ja varakas, tal pidi olema ka hea iseloom ja meeldiv välimus. Naised ei vajanud enam, et mehed neid päästaks või nende eest hoolitseks ja see muutis täielikult sugude vahelist dünaamikat. Ainult imetlust ja armastust vajavad naised endiselt. Võrdselt partnerilt. Aga kas mehed oskavad seda pakkuda? 

Sa peaksid seda teist tüüpi nägema!

Lõpuks see siis juhtus. See litakas, mis mul soolas oli. Paraku pean teid kurvastama, et mina ei olnud avariis süüdi. Süüdi oli see, keda mina kõige rohkem liikluses kirun – argpüks. Aga kõigest täpsemalt.

Sõitsin mina suures rahus ühel tavalisel neljapäeval mööda Pärnu maanteed Kesklinna poole. Kino Kosmose juures tahtsin vasakule keerata Tõnismäe poole. Minu ees sõitis üks punane Nissan, kes hakkas samuti vasakpööret sooritama, aga ehmatas ära, kuna vastassuunast tuli tramm ja talle tundus, et ta ei jõua oma manöövrit sooritada ning otsustas tagurdada. Jah, loomulikult ma nägin, et ta lükkas tagurdustule sisse, aga kuni ma vaatasin, et kas mul on ruumi tagurdada, sest minu taga seisis veel kaks sõidukit, tagurdas daam mulle juba otsa. 

Teate kuidas sellega on, tagumine sõiduk jääb alati süüdi. Mida sa ronid sinna, onju. Proua tuli autost välja ja teatas, et ta üldse ei näinud, et ma tema taga olin. No jah, arvestades kui kiiresti ta tagurdas, siis mulle jäi pigem mulje, et ega ta väga hoolikalt neid peegleid ei uurinud ka. Küsis, et kas ma ei näinud, et ta tagurdab. No nägin, aga sa ei andnud ju mulle võimalust reageerida. Ja tegelikult sul polnud mingit põhjust ka tagurdada, sest tramm peatus, mitte ei liikunud edasi. Ma saan aru küll, et liiklus on väga hirmus, eriti kui seal on lisaks endale veel teisi sõidukeid ka, aga nagu tegelikult? Kes tuleb selle peale, et lihtsalt lambist keset liiklust tagurdada? Isegi kui tal oleks olnud põhjust. Kui sa lähened ristmikule ja pead ületama trammiteed, siis võiks ju enne riske hinnata, ega sa trammile ette ei jää. Ja ta ei jäänud. Mitte mingit reaalset põhjust polnud tagurdada.

Õnneks tunnistas ta ise ka, et tema süü. Akti me kohapeal ei koostanud, vahetasime kontakte ja tegime pildid. Väga rumal. Ma tegelikult ei soovita. Jäin lootma inimese aususele. 

Võtsin ühendust ka oma kindlustuspakkujaga, et selline asi juhtus ja esitasin kahjuavalduse. Käisin ka töökojas, et nad teeksid kindlustusele hinnapakkumise kahjude taastamiseks. 

Puänt on ka loos. Umbes aasta tagasi kirjutasin ma sellest, kuidas mul üks esituli hakkas niiskust sisse võtma. Püüdsin seda taastada, aga lõpuks tuli see ikkagi välja vahetada. Pakuti originaal varuosa ja B varuosa. Ma otsustasin võtta B, sest ma olen vaene üksikema ja too oli 70% soodsam. Tehti ära, aga ei vedanud mul sellega. Tegemist oli vist mingi praagiga, igatahes hakkas see niiskust sisse võtma ja pidevalt oli esituli udune. Mõtlesin, et peaks ikkagi selle investeeringu ära tegema ja originaali tellima. No ja nüüd läheb vist nii, et ma ei peagi seda väljaminekut tegema. 

Eks ma hoian teid kursis.