Meestest ja koogitükkidest

Ma ilmselt ei peaks sellest kirjutama. Tegelikult. Sellest pole võimalik kirjutada nii, et mina sellest loost õilsa kangelannana väljuks. Samas, kas see on alati eesmärk? Olla tubli ja korralik, viisakas ning poliitiliselt korrektne? Kui kõik inimesed nii mõtleks, et pole vaja lombis muda üles keerutada, siis kus me omadega oleks, ah? Keskajas?

Ma püüan hästi delikaatselt. Noh, nii et keegi ei tunneks end rünnatuna. Ja ma palun lugejaid seda asja ka mitte ülemäära tõsiselt võtta. Ma niisama lasen siin auru välja. Tegemist pole antropoloogiliste ega sotsioloogiliste uuringute tõestatud faktidega, vaid ühe veidi pettunud naisterahva sisemise monoloogiga, mille kohta ma usun, võib ka teistel meelt lahutada.

Olles täiesti teadlik, et mehed ei saa sinna midagi parata. See koogitükk anti neile vilastumisehetkel kaasa ja nad teevad oma parima, et sellega hakkama saada. Nad pole saanud kaasa rääkida selle suuruses, kujus, maitses ega tahkuses. On mis on. Ja siinse kirjatüki autor mõistab seda asjaolu igati. Eesmärk pole kedagi koogitüki tõttu halvustada, absoluutselt mitte. Ja ma annan ka aru, et mõni eriti kuri ning õrna hingega pagar võib (ehk koguni õigustatult) eeldada või süüdistada autorit liiga suurtes taldrikutes ja karvases ning tillukeses kahvlis. See on okei, ma olen selle ära teeninud.

Ja ikkagi, ma kirjutan.

Niisiis, mida ma olen täheldanud seoses meeste ja nende koogitükkidega. Et mida tagasihoidlikum see on, seda rohkem kiputakse seda ülistama. Väidetakse, et ega siis suurus loe, vaid kui magus see on ja kuivõrd see kõhtu täidab. No teate, mis ma selle peale kostan? Ma ütleks nii, et Julma taevas nägi, et te ei saa selle väiksegagi hakkama, sellepärast ta teile suuremat ei usaldanudki.

Ehk on siinkohal oluline ära märkida ka see, et milline see liiga väike koogitükk siis on. Vastavalt üldisele arvamusele, mitte minu isikliku eelistuse järgi, peetakse liiga väikseks kuni 12 sentimeetrist koogikest, keskmiseks kuni 17 cm ja sealt edasi juba suureks. Ja valdav enamus naisi eelistabki just seda keskmist. Aga alati on õnneks erandeid. Ja seda arvesse võttes, ilmselt on ka erandeid nende meeste hulgas, kes omavad väikest koogitükki. Et nad tõepoolest oskavad sellega imesid teha.

Ma ütleks, et asi pole isegi niivõrd koogitüki suuruses, kui selles, kui palju omanik oma koogitükist ja selle imevõimetest pajatab. Üldiselt kehtib siin reegel, et kui sa juba sõidad Porschega, siis sul pole vaja liikluses tõmmelda ja oma riistaga eputada. Aga kui sa pead leppima poolpehkinud sidruniga… noh, muidugi on sul vaja tõestada, et auto ei sõida, vaid juht. Ja me saame ju aru, neiud, tegelikult saame. Sest see ongi kõik, mis tal on. Kogu rõõm. See ükskord Tallinn-Tartu maanteel teist mööda kimada, auto kanni all vilisemas. Las talle jääb siis see õnn, on ju. Aga see ei tähenda, et me peaks nüüd tema juttu uskuma, et sidrunikook on parim kook maailmas.

Sellega seoses tasuks ettevaatlik olla ka meeste suhtes, kes väidavad, et nad põhimõtteliselt suhet ei taha. Rõhutan uuesti, et erandeid on, aga mulle hakkab aina enam tunduma, et see mõte ei tule meestel endal, vaid nad lihtsalt ei suudagi ühtegi naist piisavalt kaua enda küljes hoida, et see sooviks nendega suhet. Mees võib väita küll, et ta on hull kiskja ja talle meeldibki igal nädalal uut emahirve jahtida, aga loomult on inimene laisk. Milleks tõmmelda, kui kodus juba saab kõike? Muidugi, vahel on mõnus kui veri peas, õieti selles teises kohas, veidi vemmeldab, kuid suur osa mehi saab selle hasardi flirdist kätte. Milleks riskida sellega, et potentsiaalne saak on sängis igav või, jumal hoidku selle eest, hakkab veel tema koogitüki suuruse ja kuju üle nalja heitma? Seega, need mehed, kes raiuvad, et nemad ise ei taha, on lihtsalt liiga tihti pikalt saadetud. Ja miks nii? Julgen pakkuda: väike, mage ja vettinud koogitükk. Nii need mehed võimlevadki, et vähemalt mõnigi daam enda poole smuugeldada, sest kui naine on juba seal ja talle see koogitükk serveeritakse, siis enamik naisi on nii toredateks ja ennastohverdavateks kasvatatud, et nad puhtalt viisakusest võtavad paar ampsu sellest tükist, lootes et see neid iiveldama ei aja. Järgmisel päeval leiab naine mõne semiusutava ettekäände, miks noormeest uuesti mitte näha ja nii see vaene mees, olles pidevalt mahajäetu, otsustab, et talle polegi seda suhet vaja, sest kooki saab niigi jagada ja et tema on muidugi ülikõva elumees, kelle järele kõik naised jalad rakku jooksevad. Reaalsus on see, et naised jooksevad nende eest, mitte nende poole. #iamnotwrong

Naistel on sageli väga madal enesehinnang, et unustatakse fakt – mehed jagavad kooki, kellega saavad, naised kellega tahavad. Kuna mehed teavad, et naised endast halval arvamusel on, ühiskond teeb kõik selleks, et me iga pekivoldi ja kortsu pärast ennast süüdi ning halvasti tunneks, siis nad kasutavad seda enda kasuks ära. Kinnitavad naistele, et keegi teine neid nagunii ei tahaks ja et mees saaks tegelikult kelle iganes kätte, lihtsalt ta ohverdas ennast ja tal hakkas naisest kahju. Ja kahjuks see tihti ka töötab. Sest see vajutab meie salajastele hirmudele, et kui me pole tublid ja viisakad, siis keegi ei tahagi meid, sest naine pole ju ilma meheta midagi väärt. Aga kui püüda sellest üle olla ja analüüsida, et kui see mees on oma sõnade järgi nii mehine mees, siis miks ta ikka veel üksi on ja nö “heategevusega” tegeleb? Kui tal nii suur süda on, mingu supikööki appi või annetagu Lastehaiglale. Kuidas see, et ta erinevaid naisi suksutab, maailma paremaks muudab? Ah?

Rohkem ma meestest ja nende tükkidest, mis ei pruugi olla suurem, kui liidetavate summa, ei kirjuta. Üht ma ütlen. Iga naine on ära teeninud, et ta talle pakutavast koogitükist isu täis saab. Ja kui mõni leiabki, et kook pole see, mida ta tahab, vaid isutab hoopis pudingu või sefiiri järgi, siis andku minna. Mehed aga võiksid lõpetada luiskamise. Esiteks endale ja kena oleks, kui ka kõigile teistele.

“Minu Narva”

“Minu Narva. Kahe maailma vahel”

Katri Raik

Toimetaja Kaja Sepp

Kirjastus Petrone Print, 2013

254 lk + pildialbum

***

“Kõlab ju kummaliselt, aga Narva sattusin ma seetõttu, et mul tekkis esimesel külaskäigul nii palju küsimusi. Ma tahtsin selgust. Ja Tartu oli tegelikult nii valmis, Narva oli Eestisse alles kohale jõudmas. Narva oli ja on proovikivi. Ja et olla aus: tookord sõitsin ma ära ka iseenda eest. Hiljem sain aru – nii nagu me kõik kord aru saame -, et enda eest ära sõita ei saa.”

***

Üks eesti tüdruk kolib ise, vabatahtlikult Tartust Narva. Ta ei põgene mineviku pattude eest ja teda ei saadetud sinna asüüli. No kes kolib Narva? Siis kui kõik teised, kes vähegi saavad, sealt hoopis põgenevad? Ja olgu, et see suur õnnetus juhtus, noor inimene, naiivne ja kogenematu, saab suureks, tuleb mõistus pähe ja parandab oma vea. Aga ei, miski ei aita, justkui äratehtud…

***

“Eestis elavad venelased ei ole ühte moodi. Kunagi jõudsime ühes arutelus järeldusele, et Tallinnas elavad Euroopa venelased, mujal Eestis Eesti venelased ja Narvas Venemaa venelased. Oma osa mängib siin piiri lähedus, kasin suhtlemine eestlaste ja Euroopaga, vähene keeleoskus ja meedia.”

***

Mis mulle kiiresti kohutavalt sümpaatsena mõjus, oli see, et autor ei kirjutanud “meie ja nemad”, vaid “meie”, “meil siin Narvas on nii”, “meie inimesed tunnevad nii”, “meie oleme mures selle asja pärast”. Lugejana on tunda, et autor pole kõrvalseisja ja vaatleja, vaid Narva ongi tema kodu, tema südamelinn. Ta laseb end kohalikest trendidest kaasa tõmmata ja kohaneb kenasti. 

***

“Tõsi, oma Narvat tohime kiruda ja kahtluse alla panna ainult meie ise. Oma linna patritism kasvab iga Narvas elatud aastaga: lõpuks ei taha me ju keegi nõmedas kohas elada ning siis tulebki omandada kergelt võitlev kaitsepositsioon.”

***

Meeldis, kuidas autor kirjutab igapäeva tegemistest, kitsaskohtadest, kedagi süüdistamata ja näpuga näitamata. Korraks saab ta kurjaks küll, kui jutt läheb lastele ja noortele, kes väga varajases eas juba pättideks kipuvad minema ja põhjus selles, et lapsed kasvavad tihti omapäi, sest pered on katkised ja kvaliteetset meelelahutust ning ajaveetmist saab oma lastele lubada vaid rikkam keskklass. Aga isegi siis on tal häid, taskukohaseid lahendusi pakkuda, oleks ainult keegi, kes temaga koos initsiatiivi haaraks ja ära teeks. Aga see tuim suhtumine, et näeme küll, et pahasti ja tore, et on ideid, aga las keegi teine teeb, seda on kahjuks slaavlaste hulgas väga palju. Seda näen ma ise ka töö juures oma kahe vene juurtega kolleegiga suheldes. Aegajalt ma ka ärritun, sest nende jutust jääb mulje, et nad eeldavad, et kõik on neile võlgu. Riik peaks neid igati toetama ja üldse peaksid nad käima töö juures niisama ilusad olemas. (Naljakas seda kirjutada, sest meil kontoris olen selle ülesande sujuvalt endale võtnud, muidugi ärritab see teisi…). Aga lugusid sellest, kuidas tööd tehakse täpselt siis, kui ülemus kõrval seisab, muul ajal saadavad kliendid kaebusi, et teie töötajad istuvad siin, teevad suitsu ja vaatavad YouTube videoid, või siis küsimusi stiilis “aga mida riik on sinu heaks teinud, et sa tahad ausalt makse maksta?” esineb liiga tihti. Töökultuur on täiesti teine, kui eestlaste kollektiivis. Ja sinna polegi midagi parata. Lihtsalt leppida erinevustega. 

***

“Narva asjades on eesti inimesetele teatav nõukastolgia – väljend tuleb muidugi sõnadest nõukogude ja nostalgia – ja see ei tarvitse olla üldse halvas võtmes. Vene filmid, kommid ja lõpuks viin, mis Narva kaudu Eestisse jõuab, tuletavad meelde vanu aegu. Vanad ajad aga on alati armsad.”

***

Soe, tore, positiivne raamat. Puhas nauding lugeda. Täpselt õige minu ja Narva suhe. Polnud liiga pedagoogiline, vaid mõnusalt oma. Kirjutada võiks veel palju, sest nii meeldivat lugemiselamust pole ammu saanud. Aga ei taha ära spoilerdada.

Narvas olen ma paar korda ise ka käinud, turistina. Läksingi nimelt Narva, mitte ei sõitnud sealt lihtsalt korraks läbi. Ja tõesti, nii nagu autorgi kirjutab, siis Narva on riik riigis. Kui me esimest korda seal aastal 2017 poistega käisime, siis said mu lapsed absoluutse kultuurišoki. Mitte üheski poes ega kohvikus ei saanud nad eesti keelega hakkama. Õieti, neil ei tulnud pähegi eesti keeles suud avada. Tuletasin neile meelde, et vanaisa ju õpetas – sdrastvuite ja spasiba. Muu ongi ülehinnatud. Aga teenindajad olid meil armsad, poiste poole pöördusid katkises inglise keeles. No ikka väga uhke tunne, nagu oleks välismaal käinud, on ju. 

Raamat jõudis minuni seekord vahetuskaubana Viljandist. Saatsin Petrone sinna ja vastu sain Raigi. Ja ma ütlen, et mina olin see, kes sellest vahetusest võitis, kindla peale. Ning mitte ainult sellepärast, et Viljandi sõber mulle koos raamatuga šokolaadi ka kingituseks saatis. Aga väga armas temast ikkagi. 

Pingerida

Üks õhtu oli mul ühe oma jalutuskäigukaaslasega väga põnev vestlus. Võimalik, et see on ainult mulle uudis ja te kõik teadsite seda niigi, aga ma ikkagi jagan. Arutasime oma eelmisi suhteid (loe: kandsin oma Naabripoisi saaga talle ette) ja juba poole loo pealt tema noogutab ja ütleb, et kõik on tegelikult elementaarne, neiu Watson, lihtsalt sina ei näe fakte.

Et siis, meestel on edetabel. Naistest, kes neile meeldivad. Esimesel kohal on mehe unistuste naine. See, kes on kõige ihaldusväärsem ja enamasti ka kõige kättesaamatum. Põhimõtteliselt näeb see välja nii: näljane mees läheb pärast pikka ja väsitavat tööpäeva Selverisse ja jääb vorstileti ette väljapanekut imetlema. Loomulikult on tema esmane eelistus fileesink. Aga kuna ta teab ka, et palgapäevani on veel aega ja raha peaks ka vorstikõrvaseks jaguma, siis valib ta endale midagi taskukohasemat. Näiteks suitsuvorsti. Vahel tal veab, tema lemmiksink on soodushinnaga! Loomulikult haarab ta selle järele ja paneb ummisjalu kassade poole leekima. Aga kassad on ju reeturlikud. Viimasel hetkel võib selguda, et saalis oli vale hind ja tal tuleb kas maksta rohkem, kui ta tahaks või siis lonkides tagasi pöörduda ja ikkagi mõni taskukohasem alternatiiv soetada. (Ma tean küll, et enamasti on reegel, et hind, mis on saalis, trumpab hinna kassas, aga proovige seda üks kord mõnes Maximas tõestada ja teil läheb eluks ajaks üle soov oma õigust taga ajada. Lisaks, antud näite puhul teeskelme korraks, et mul on õigus, eks?) Nii need mehed jooksevadki mitme vorsti vahel. Kõht on neil nagunii alatasa tühi ja kui parimat kraami lubada ei saa, siis võetakse midagi hamba alla ikka.

Vahel võib mehel olla pikki perioode, kus ta peab leppima vorstilaadse tootega, aga see ei tähenda, et ta on loobunud unistusest isu täis süüa seda kõige paremat singikest. Kui mehel on vaba voli haarata selle kõige isuäratavama järgi, siis vaevalt ta 25%lise lihasisaldusega leivapealset valib. Niisiis, meestel on vorsti edetabel: fileesink, maasuitsusink, sinkvorst, salaami, suitsuvorst, keeduvorst, maksavorst. Ja meie naised oleme need vorstid. See, et me ühe mehe arvates oleme maksavorst, ei tähenda, et me teise meelest ei võiks olla veidi kõrgema kategooria lihatoode. Ja loomulikult muutub meie väärtus ka vastavalt sellele, millistes tingimustes meid hoitakse. Me kõik läheme suhtesse fileesingina, aga millena me sealt väljume on juba hoopis teise postituse teema…

Niisiis, kui te olete end leidnud suhtes, mis polegi nagu üks õige suhe, vaid külm-kuum, kokku-lahku suhtlus, siis see tähendab, et teie kallim ajab taga naist, kes on tema jaoks ihaldusväärsem kui teie. Kui see ihaldusväärne liiga kaugele pageb, siis ilmubki teie kavaler roos hambus ukse taha ja hakkab teil taas pead segi ajama. Kui te sellest mängust tüdinete ja panete ta valiku ette, et kas ta rahuneb maha või jääb teist ilma, ning ta valib selle teise variandi, siis seetõttu, et ilmselt on tal teiesuguseid maiuspalu poeletil veelgi ja teist ilma jäämine pole tema jaoks kuigi suur kaotus. No ja siis, et ta peab Maks ja Mooritsa asemel edaspidi hoopis Nõo sardelli ostma?

Siinjuures on oluline see, et mees ei tee seda tavaliselt selleks, et teile meelega haiget teha. Tal ei tule pähegi, et tema selline käitumine võiks teid kuidagi riivata. Vorstid ju külmletis ei solvu, kui neid ei võeta. On täiesti reaalne, et kui te talle oma tunnetest räägite, siis ta ehmub ära, kuna ta pole üldse kaalunudki võimalust, et te seda mängu hinge võtate. Ta pole südames õel ega pahatahtlik. Ta on lihtsalt näljane mees.

Õnneks pole kõik täiesti lootusetu. Paljud mehed saavad aru, et kui nad ei taha terve elu üksi olla, siis ei saa nad sellist pingerida endale lubada. Neil ei pruugi rida tekkidagi, sest kogu nende aur läheb sellele, et vähemalt see salaamigi poest kätte saada ja ära süüa, enne kui keegi teine selle tema eest ära napsab. Ja kui ta selle vorstijupi kätte saab, siis on ta elu lõpuni õnnelik ning rõõmus. Osad rahunevad vanuse lisandudes maha. No kaua sa ikka ilastad selle kõige-kõige parema järele, mõni kodusem maitse võib isegi armsam olla, kui see ülehinnatud gurmee. Ning mehed, kes ka saavad endale lubada kõige kallimat kraami, pöörduvad ka aegajalt tagasi mõne noorpõlve mälestuse poole, sest see meenutab neile noorust ja lihtsamaid aegu.

Kui ma seda juttu kuulsin, siis esimese hooga tundus see eriliselt vastik. Et siis naised on nagu vorstid letis ja mehed mökitavad, ilanire suunurgas, leti ees ja vaatavad rahakoti järgi, et kas saavad kvaliteetset sinki osta või peavad keeduvorstiga leppima. Et ma ei tea, vali nagu üks ära ja jää talle truuks, mis sa pendeldad mitme lati vahel. Samas… mul on nüüd endal ka rida tekkinud. Mitte teadlikult. See on juhtunud nõnda, et mul pole praegu ühegi mehe vastu suuremat huvi. Põhimõtteliselt on mul mehed kahes kuhjas – need, kes mind häirivad ja need, kes ei häiri. Ja siis nende osas, kes ei häiri ongi tekkinud mingi pingerida. Noh, et kui mul tuleb kolmelt tüübilt korraga sõnum, siis ma vastan ikkagi mõnele kiiremini kui teisele ja kolmandal lasen üldse kaks päeva sõnumeid saata, enne kui “ok” vastan. Ega mul polegi muud enda kaitseks öelda, kui ma loodan, et nemad ka mind väga tõsiselt ei võta.

Ma ei tea kuidas teile, aga minu jaoks said tänu sellele sisevaatele meeste hingeellu asjad kuidagi selgemaks ja loogilisemaks. Oleks seda varem teadnud, oleks end ehk üsna paljust südamevalust säästnud. Samas, ilmselt oleks niimõnedki hingest tulevad blogipostitused sündimata jäänud, seega, ehk oligi hea, et nii läks.