Minu Viljandi

Tegin selle tripi nüüd ära. Reede hommikul pakkisin oma kaks asja kokku ja panin Viljandi poole ajama. Kahe tunniga jõudsin kohale.

Kui mõni linn mind oodanud pole, siis Viljandi oli päris kindlasti see linn. Tallinnas oli meil päike ja meri, eks ole. Kuni Paideni sõitsin päikseprillidega. Aga vaevalt sisenesid Volli esirattad üle Viljandi linna piiri, hakkas taevast mingit soga tulema. Või noh, lund. On ju.

Ööbimiskohta ma ka kohe sisse ei saanud, sest pandeemia. Parkisin siis oma tubli ratsu ära ja läksin linna peale hulkuma. Kaardita, giidita. Vaatasin eemalt, et mingi valge kiriku torn paistab, loogika ütleb, et seal võib elu olla, või vähemalt midagi vaadata. 

Oli. Seal olid vanad varemed, rippsild, järv, turistid. 

Edasi läks juba natuke lõbusamalt, sest mu kohalik giid otsustas ühineda ja igale lobudikule mõne loo juurde keevitada. 

Nägime ka Justini raamatutest tuttavat “Rohelist Maja”. Selle ees seisid toredad kodanikud, ootamas oma kohvi, ehk. Palusin neil lahkesti eemale astuda, sest mul on vaja blogi jaoks pilti. Giid arvas, et päris äge, et nad nii varmalt kohe nõustusid. Noh, ilmselgelt. Ma olen ju väike ja armas, ma võin inimestelt igasuguseid asju pärida. Stick with me and I will show you how it’s done! 

Siis oli kell juba sealmaal, et sain ka hotelli, Peetrimõisa Villa ja Spa – ärge laske peenel nimel end eksitada, polnud tegemist ei villa ega spaaga, sisse registreerida. Siiski, kõik, mis villast ja spaast puudu jäi, suutis perenaine oma muheda olekuga kompenseerida. Klienditeeninduse meistriklass. 

Ja ongi kõik. Laupäeva hommikul näidati mulle veel Ugalat ja Paala järve ja lubati, et suvel kõik ilusam. 

On an unrelated note: minu tagasihoidlik panus blogimaastikul pole tingitud südamehäiretest, mul lihtsalt õnnestus paar nädalat tagasi kohvi klaviatuurile valada ja uus klaviatuur sai praak, sellel nimelt tühikuklahv vajab eriliselt jõulist lähenemist. Mis tähendab, et kui ma pikka teksti kirjutan, siis kõrvalolijaile jääb mulje, nagu ma üritaks arvutiga käsikähmlusvõistlust kinni panna. Ja ega mul ausalt öeldes hetkel miskit olulist ja tarka edastada pole ka. Tervis ok. Lapsed kasvavad. Tööd on. Paksuks olen läinud. Kaks kilo lihtsalt hüppas ei kusagilt mu kõhu peale neljakümnendal aastapäeval ja maha ei lähe, tee mis tahad. Ja tahate nalja teada? Minu meelest ta sobib sinna. Kõht on selline armsalt ümar ja naiselik, rasedusarmid ja veninud nahk ei näe nii rõlged välja. Ainult, et teksad ei mahu hästi jalga, muidu ma jätaks ta sinna rahule. 

2 kommentaari “Minu Viljandi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s