Viha

Esmasündinul oli arstlik komisjon, sest kohustus. Sõjaväe. Täitsime koos tervise deklaratsiooni. Allergiad, luumurrud, lühinägelikkus. Ja siis psüühika ja närvisüsteem. Seal küsimus, et kas on vihahood. Võta nüüd kinni. Hood vist pole. Vahel ikka vihastub. Me ikka tükk aega vaatasime seda välja seal nõutult. Et mida teha. Tulid meelde mingid nüansid sügavast lapsepõlvest, kus viha oli rohkem. Hooti lausa. Isegi sai käidud saviteraapias. Aga nagu… ma ei tea.

Poiss tundis, et tahaks nagu kirja panna selle. Mina arvasin, et pole vaja. Hästi elutarga ja paljulugenud inimesena teatasin, et viha on täiesti normaalne emotsioon ja kuna ma pole veel iial näinud, et ta seda viha talitseda ei suudaks, siis ma ei kirjutaks midagi. Pole ju nii, et läheb inimestele kätega kallale, süütab autosid või viskab telliskive akendesse, kuna ei tule toime sisemise frustratsiooniga.

Ma ise lausa imestasin enda üle, et ma nii tarka juttu suutsin ajada. “Viha on normaalne emotsioon ja on normaalne seda väljendada.” Pfff, kust see tarkus veel tuli? Ise tunnen alati jõhkrat süümekat, kui vihastan. Eriti hull, kui ma seda veel väljendada jõuan. Miks ma enda puhul ei aktsepteeri normaalseid emotsioone? On see seotud sellega, et ma olen naine? Et naisel pole kohane ärrituda ja vihastuda?

Noh, ma siin nüüd kasutan seda slaavitari-kaarti ja ütlen, et meie venelased, võime. Häält tõsta, nõusid lõhkuda. Meil on see eesõigus veres voolamas.

Nõusid pole ma ammu lõhkunud. No aastaid kindlasti. Viimane kord vist oli nii, et vihastusin kuhja pesemata nõude peale, kuigi ilmselt vihastusin millegi muu peale, aga sai see kuhi siis. Lõin rusikatega mitu korda vastu nõusid, nii et veri väljas. Mis loomulikult lahendas ka pesemist vajavate nõude probleemi nii 50% ulatuses. Aga jah, ma pakun et see võis olla mingi 5-6 aastat tagasi. Häält tõstan ma muidugi sagedamini. No äkki korra-paar kuus. Tavaliselt langeb see eelmenstruatsiooni ajale.

Ärritun muidugi tihedamini. Liikluses, kui mingid kriminaalid mu kruuse pätsavad, kui lapsed pole oma kohustusi täitnud, kui ma endale pettumust valmistan. Enamasti siis ma häält ei tõsta. Tunnen vaid, et pulss tõuseb ja kulm läheb kortsu. Vahel vehin tummalt kätega, nagu itaallane. Kõige rohkem valan ma oma pahameelt blogisse. Ja arvestades minu isikliku trolli reageeringust, siis olen ma üks hullemat sorti fuuria. Kontrollimatud vihahood. Tõenäoliselt tingitud ülejoomisest ja vähesest seksuaalsest rahuldatusest.

Aga jah, endaga on veel vaja tegeleda, õnneks olen ma vähemalt oma lapsi kasvatades mõistlik. Nad on mul muidugi “õigest” soost ka, kus viha ilmutamine on normaalne, seda ei seostata rahvuse või labiilse närvikavaga. Ütleks koguni, et viha ja pahameele väljendamine on julgustatud, noh et pole suss või nii, vaid mees, testosterooniga ja puha.

Kasslase otsingul

Väga inetu minust, ma tean. Jagada teise inimese biot siin nõnda ja kommida. Saan raudselt mingi kohtukeisi kraesse. Aga nagu, ma ei saanud jagamata jätta, sest selliseid pärleid tihti ei leia.

Indrek siis, neljakümneviiene ja otsib 22-aastast! Muig. Nätuke hullem, et talle ei kõlba ei ühe ega teistsugused turukud, aga näe, kasslased lähevad peale. Kurrnjäu! Arumisaa, mida sa siin tolkned, mine mõnele koduloomade fesarilehele, kus kasslasi on igas vanuses ja välimuses, seltsimees Rähn.

Mis on ka meestel alates 45ndast eluaastast valdav, mitte ainult see, et düsgraafia näib olevat norm, siis kompenseerivad nad kõik puudujäägid rohkete tujukujude kasutamisega. Sageli teadmata, mida pooled neist tähendavad. Aa, ja seda lubatud vestlust alustavad nad ta tavaliselt sellega, et saadavad mõne 💐🌹🌺🌻🌼🌷🥀🌸 või kõik nendest. Sest ma täiega ju heldin, et mingi vend pingutas ja kinkis mulle lille. 😂🤣😃😄😅😆😎😋

Okei, okei, mida ma siin ikka puhisen, ise oma suure koleda väljaveninud kõhuga, on ju. 😉

Piinlik keha

Kunagi ma lugesin ühe oma endise kolleegi blogi. Reklaamis end nii, et tema räägib asjadest nii nagu need on, filtrita, ilustamata. Paar lugu olidki sellised reaalsemad, siis aga kui teda hakati kinni maksma, muutus ikka selliseks pehmeks ja poliitiliselt korrektseks. Kahju. Nii need kompleksid inimestes tekivad.

Üks meesterahvas, isa, parameedik, rääkis, kuidas tal on imelik olla, kui laste sünnipäeval hakkab kari naisi omavahel “sõjaarme” võrdlema. Noh, et kes ei saa enam aevastada, ilma et natuke pissi püksi tuleks, kus huvitavates kohtades nendel karvad kasvavad jne. Minu meelest oli hoopis selle mehe jutt imelik. Isana, meditsiinitöötajana. Naised peavadki nendest asjadest omavahel rääkima. Üksteist harima. Jagama infot, sest kuidas muidu me teaks? Ma võin mürki võtta, et iga lugeja on vähemalt korra elus tundud, et tal on mingi piinlik mure, mida ta ei julge jagada, sest arvab, et ta on esimene inimene inimajaloos, kes sellist asja kogeb. Ja tundnud kergendust, saades teada, et pole.

Aga kui kõigil oleks kogu aeg piinlik ja keegi ei jagaks oma veidrusi, siis kui palju ebakindlust see inimestes külvaks? Minu meelest on nii vinge, et viimastel aastatel on paljud noored naised näidanud oma tõelist palet. Meikimata nahka, aknet, tselluliiti, arme jne. Sest see lohutab. Et ma pole ainuke imelik.

Näiteks rääkisid mu vanemad mulle, et kui ma olin vastsündinud beebi, siis ei maganud ma üldse, olin kohutavalt rahutu titt. Röökisin ööd ja päevad. Lisaks oli selline lugu, et kui mind masseeriti rinnapiimaga, siis tulid mul naha seest välja teravad nõelamoodi asjandused. Mis need täpselt olid ja miks neid pole hiljem olnud, ei tea ma siiani. Olen oma lapsed ka igaks juhuks tissipiimaga üle käinud, aga neil pole sellist nalja olnud. Magasid nad ka nagu miškad.

Rinnapiimast rääkides. Minu jaoks oli ühtviisi kohutav ja hüsteeriliselt naljakas see, et seksi ajal hakkas rindadest piima voolama. Mul oli seda piima nagunii nii palju, et alates esiklapse sünnist, kuni Kärbse võõrutamiseni magasin piimavannides. Pikki jalutuskäike ei saanud ka ette võtta, sest kuigi ma kasutasin padjakesi, mis piima püüdsid*, siis nendest ei pruukinud piisata. Eriti halb oli siis, kui beebinuttu kuulda oli, siis hakkas kohe voolama. Kusjuures, vahet polnud kelle beebi nuttis, minul vallandus kohe Niagara kosk. Kodus oli mul üldse saunalina rinnahoidjasse topitud, sest võimatu oli seda juga taltsutada. Ja no tõesti, seda kõike oleks võinud enne teada. Mulle väideti hoopis, et kuna mul suured rinnad, siis need on vanade naiste jutu järgi “liharinnad” ja ainult väikesed rinnad suudavad piima toota. No ei tea, kas see oli mingi A-korviga tädide õelus, või olen mina erand, aga mina küll olen kraanikausi kohal seisnud ja lasknud piima välja voolata, sest seda lihtsalt ei mahtunud enam kuhugi. Muide, piimapaisu vastu aitab hästi ka sooja duši all seismine.

Lekkimisest olen ma blogis kirjutanud vist varem ka. Sealt alt otsast siis. Aastaid oli see nii hull, et ma ei saanud Jim Carry nimegi lugeda, ilma, et oleks pidanud püksikuid vahetama. No ja proovi nii trenni teha. Joosta. Hüpata. Kõige halvem oli CrossFit. Teed seal kõike kaasa ja siis lihtsalt keeldud hüppenööriga hüppamast. Ei hakka ju kõigile seletama, et tead, ma ei saa. Ükskõik kui tühjaks ma oma põie olen väänanud, ikka on seal mingid tilgad, mis hüpates maanduvad. Ja ei pruugi maanduda pükstesse vaid igale poole mujale. Mul on keeruline meenutada kõiki neid kordi, kus ma olen õudusega piilunud, et ega matt märjaks jäänud, salaja oma jalgevahet katsunud, et kas see on nüüd lihtsalt loomulik higi või see teine asi. See on jube, jube, sõnulseletamatult õudne! Ja siis loed ning kuuled tarkpäid, kes seletavad, et tee Kegeli harjutusi. Nagu, kui ma neid ei teeks, siis ma peaks üldse täiskasvanu mähkmetega ringi käima. Kui mõni naine julgebki tunnistada ja jagada oma tilgalugusid, tunnen kirjeldamatut kergendust. Muidugi on piinlik. Rõvedalt piinlik. Aga kui ma tean, et ma pole üksi, siis see pakub lohutust. Sest me kipume unustama, et oleme pooleteise sentimeetri diameetriga avausest reka välja pressinud. Mehed minestavad, kui nad neerukive väljutavad. On ju. Fakt. Meil on vähemalt hea põhjendus, miks me natuke tilgume.

Minu puhul on see asi nii hull, et tunnen end lausa olümpiavõitjana end iga kord, kui tulen oma jooksuringilt tagasi ja ma polegi iseenda uriinist läbiimbunud. Viimasel ajal on see parem ka. Sest kui oled üldiselt paremas vormis, siis on ka need konkreetsed lihased. Lisaks on minust saanud Ulaka Kaunitari püsikunde ja neil on müügil toredad kuulikesed, millega saab samuti oma lihaseid treenida. Aga ikkagi lähen ma trenni Tena Lady sidemega. Sest turvatunne.

Lisaks on naistel veel igasuguseid huvitavaid nähtusi. Mõnel hakkavad nibude ümber karvad kasvama. Osadel on häbemekingul akne. Hallid karvad kulmudes ja muhvis. Pärmseen on samuti üks “tore” kaaslane, mis käib suguelu elamisega kaasas. Raseduse ajal, siis kui hormoonid löövad igasugused loomuliku tasakaalu upakile, pidin ma lolliks minema, kuidas see sügeles. Jätsin menüüst välja suhkru ja pärmtooted, aga kuigi see pisut aitas, siis lõpuks olin ma ikkagi kuude kaupa antibiootikumi kuuril. Sest teate, kuigi naised kannatavad selle käes, siis meest peab ka ravima. Aga no püüdke mõnele mehele tabletti anda, kui tema enda meelest on kõik vinks-vonks ja miski ei kihele. Mina käin samal ajal lihakirve otsas ennast kratsimas.

Viimastel aastatel on mu keha mind alt vedanud. Kogu elu pole ma mõistnud naisi, kes kuupuhastuse ajal ei suuda oma tilkasid taltsutada. Mis mõttes sa ei tea millal sul päevad algavad või kui palju sa pead sidemeid/tampoone vahetama. Kuni ma ise seisin selle probleemiga silmitsi. Lihtsalt ei mõista enam, kui palju seda verd mu seest tulla saab. Saaks veel aru, et noor tütarlaps, kes alles tsükliga kohaneb, aga nii, vanas eas, no ülemõistuse! Ja siis ma sain teada. Kui käisin naistearsti juures enne oma oppi, siis selgus, et mul on emakasein paksenenud. Ja sellest ka vererohked päevad. Midagi teha ei anna. See pidi olema paratamatus. Põhjused erinevad – mitmiksünnitused, suured sünnikaalud, vanus… Ja mul on need kõik. Kuni menopausini tuleb siis tabletti võtta, mis peaks seda ohjeldama. Ja mina arvasin ei tea mida.

Kõik need asjad on täiesti normaalsed. Suurem osa naisi kogeb mõnda neist või kõiki mingil hetkel oma täiskasvanueast. Miks siis sellest ei võiks rääkida?

Ja nüüd jõuan ma punkti, mida arvasin, et ma kunagi ei tee. Ma avaldan pildid enda kehast, sellisena nagu see on. Olen sageli kirjutanud sellest, et mul on 60-aastase naise keha, täis arme, üleliigset nahka, tselluliiti, veenilaiendeid ja pekki. Aga ma pole näinud põhjust seda kunagi demonstreerida. Nüüd juhtus nii, et üks noormees, kellega asi jõudis sinnamaale, et ta libistas kirehoos oma käe mu särgi alla, sai minu kehast trauma. Liialdamata. Ja mina sain omakorda tema traumast trauma. Sest ta äratas minus vana hirmu, et mu keha on nii rõve, et seda pole võimalik armastada ja ihaldusväärseks pidada. Varem olen kirjutanud, et ükski mees pole mind paljalt nähes veel öökima hakanud, nüüd siis või öelda, et üks on. Mis loomulikult vallandas veel teised allasurutud mõtted – et äkki kõik teised tundsid sama, aga olid lihtsalt viisakad ja et tegelikult pole ükski mulle meeldiv noormees minuga, sest mul on nii groteskne kõht. Ma pidin end tagasi hoidma, et mitte kõigile neile meestele helistada ja järele uurida. Siiani on alati olnud nii, et ma olen ise oma ebatäiust rohkem põdenud, kui mehed kellega olen olnud. On öeldud, et jah, pole just ilus, aga midagi nii hullu ka pole; ära põe; sa oled ilus. Kas nad kõik tegelikult valetasid mulle?

Terve päeva veetsin ma peegli ees oma kõhtu vaadates. Öösel ei saanud hästi magada. Hommikul ärgates uurisin teda uuesti iga külje pealt. Jah, on kole. Aga ma armastan teda ikkagi. Oma keha siis. Sest ta on mind hästi teeninud. Ta on mulle kinkinud ilusad terved lapsed, ta on mulle pakkunud palju naudinguid, ta on trennides nii tubli. Ja ta on minu oma. Iga armi sellest olen ma ära teeninud, iga pekivolt kuulub mulle, iga veenilaiend on märk sellest, et ma olen elanud. Jah, ma vaatan hoolikalt, kuidas ma oma keha demonstreerin. Ma ei roni hea meelega bikiinides päevitama. Ma varjan seda, mida varjata saab. Ma tean, et olen teinud kõik endast sõltuva, et ta oleks ilusam. Ja pidanud leppima, et minu võimetel on piir. Kui mul tekib rahaline võimalus, siis ma loomulikult teen selle asja korda. Aga isegi nii, ilma filtriteta, on ta mulle kallis.

Ja mind lohutavad need kaadrid, mida aegajalt naised sotsiaalmeedias jagavad, oma kehast, peale sünnitusi. Et ma pole ainuke kole. Et see ongi normaalne, et kõigi naiste kehad ei taastu 100% pärast sünnitust, vaid mõnele jäävadki sõjaarmid.

Üks asi veel, see pole nüüd see koht, kus ma ootan lugejatelt ilusaid komplimente stiilis: “mees on tropp, sa oled jummalast ilus!”. Osa minust on veendunud, et karma sai mu lõpuks kätte. Kui palju olen ma ise suhteid lõpetanud, sest mehel polnud piisavalt suur varustus, oli ülekaalus või tätoveeritud. Ma olin selle asja ära teeninud.

*Need on sisuliselt nagu hügieenisidemed, aga asetatakse rinnahoidja sisse ja on ka kujult pisut teised.