Saba jalge vahel

Ma tean, et täna on see päev. Mil ma peaks lõpuks end kokku võtma, maksma riigilõivu ja nimevahetusprotsessiga algust tegema. Ma olen sellest jauranud, ma ei tea kui pikalt. Et saage ometi aru, ma olen eesti plika. Kui inimesed saavad oma sugu valida, siis peaks nad ju ometi saama valida oma rahvust. Ja olgu nende geenidega kuidas on, hingelt olen ma ikkagi maarjamaalane. Jah, mul pole kodus väikest sini-must-valget ja ma ei käi laulupeol ega laula hümni, aga ikkagi olen. Vähemalt ise tunnen, et igatahes rohkem olen, kui need, kelle auto tagaklaasil on riigilipp ja teade, et maksud sõidavad. Minu maksud ei sõida. Nad isegi ei longi. Teavad oma kohta ja seal nad on.

Aga jah, et siis see nimi. Mis juttude järgi pidi algusest peale olema midagi muud. Ja on teisiti. Mingil põhjusel, mida keegi ei tea või mäletada ei taha. 

Nimesid olen ma vahetanud elus küll. Just eesnimesid. Kuni kooli minemiseni teadsin, et mu nimi on Kati ja/või Katja. Sõltus, kes kutsus. Vanaema Hiiumaal ütles paar korda ka Katarina, aga ma ei võtnud seda tõsiselt. Siis kui kool algas, sain teada, et ma olen tegelikult Jekaterina. Sellega ei harjunud kuidagi ära. Ikka olin Kati/Katja edasi. Kuni ma lugesin “Tuulest viidut” ja hakkasin oma nime kirjutama Katie. Hääldasin seda ikka Katiks, aga kirjapildis olin justkui Keiti. Seda ma kandsin kuni lahutuseni. 

Ja siis lõpuks oli aeg kasutada oma passinime – Jekaterina. Oi, kui palju ma selle pärast võitlusi pidasin. Ikka taheti seda lühendatud versiooni mulle peale suruda. Põhjendati nii ja naa. Aga ma ei tahtnud enam olla see, kes kandis tütarlapselikku versiooni minu nimest. Tundsin, et olen lõpuks suureks kasvanud ja “Jekaterina” vääriline.

Kuni mind hakkas häirima selle slaavimekk. Et ma olen siin, hingelt ja poolenisti ihult eestlane, lihtsalt nimi on selline, mida seostatakse vene kultuuriga, kuigi kui viitsida veidi guugeldada, siis võib igaüks leida, et nime algupära pole Venemaalt. Samas, mida siin ikka juuksekarva lõhki ajada. Oli selle algupäraga kuidas oli, tänane reaalsus on see, et Jekaterina on nö klassikaline vene naisenimi. Ja nii siis sündiski otsus, et läheks selle versiooni peale, mis vanemad kokku leppisid – Katarina. 

Aga kuigi ma olen naine ja emotsionaalne ning temperamentne, siis suuri otsuseid elus ei tee ma emotsiooni pealt. Uskuge seda või mitte. Mul ongi plussid ja miinused üles tähendatud. Mitte tingimata paberil, aga ma kaalun nii ühe kui teise otsuse tagajärge. Ja kui ma kahtlen, kasvõi kröömike, siis ma võtan rahulikult, ei torma. Ja sellepärast ei tormanud ma kohe ka oma nime ametlikult vahetama, kui mul see mõte sündis. Ma polnud sada protsenti kindel, et ma oma otsust ei kahetse. 

Sest, kui kõvale jätta see, et mind nime tõttu pidevalt slaavitariks peetakse, siis tegelikult mulle meeldib see pikk ja lohisev Katarina Je. Minu meelest see sobib mulle. Ma kannan selle välja. Mida iganes see tähendab. Katarina ilma Je-ta on ka kena, kahtlemata. Lihtsalt ma pole kindel, kas see on õige minu jaoks. Mida lähemale saabus kuupäev, mil olin lubanud oma nime vahetada, seda rohkem sai mulle selgeks, et ma ei teeks seda enda pärast, vaid teiste. Et teised, võõrad, need kelle arvamus mulle tegelikult korda ei lähe, ei eeldaks, et ma olen venelanna. Aa, mis mul neist? Kui tahavad arvata, arvaku pealegi. Ja kes ütleb, et see muutuks, kui nimi vahetuks? Nagu öeldud, siis näiteks tutvumisportaalis olen juba pikemat aega olnud Katarina, ja ikka küsitakse, et kas ma olen “päris eestlane”. 

“Rahvuslik kiiks. Sa oled see, mis on sinu nimi. Nimede vahetamine-tagasivahetamine ja üldse sinu isiksuslike omaduste tuletamine sellest, kuidas su nimi kõlab – see on eestlastel midagi rahvusliku spordi taolist.” 

– Andrei Hvostov “Sillamäe passioon”

Seega, praegu ma veel oma nime ei muuda. Ma ei ütle, et ma olen sellest ideest loobunud. Võibolla ma mingil hetkel olen valmis. Praegu jääb nii. Et ametlikult Jekaterina ja sotsiaalmeedias Katarina. 

4 kommentaari “Saba jalge vahel

  1. Mis sa sest nimest vahetad, ilus välismaa nimi. Mure on ainult selles, et sa ise arvad, et sa oled atraktiivsm, kui sul oleks nimi mis toetaks su rahvust. See on nii nagu hundikoerale oleks Bolonka nimeks pandud, aga eks see ainult segadust tekitab. 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s