Tervitusi teisest ilmast!

Appi, ma arvan, et mul pole nii pikka blogipausi vist olnudki sellest ajast, kui Plaan B ilmavalgust nägi! Tavaliselt on ikka nii, et iga kord kui ma pidulikult luban, et ma nüüd elan “päris” elu ja jätan teid rahule, siis tuleb postitusi nagu Vändrast neidsamuseid.

No loomulikult olen ma teid taga igatsenud! Teinud agarasti pilte ja mõelnud, et kui ma lõpuks kontorisse tagasi pääsen, küll ma siis teile kirjutan, eks ole. Aga näete, kirjutan nüüd, sest kardetavasti tuleb mul kontorisse naastes vahepeal koguni tööd teha ja selle mu mäluga on ka nii nagu on. 

Nii, alustame siis algusest. 

Töö. Ma võtsin lisatööd endale. Sest raha. Igatahes, ma käin nüüd aegajalt ühes suures Majas, kus müüakse Kaupa ja komplekteerin seal veebitellimusi ning pakendan neid. Ütleme nii, et kogemus. Esiteks on see, et ma pole sada aastat füüsilist tööd teinud. See, et ma oma kodus natuke lammutan, ei loe, see on endale. Teiseks, ma pole sada aastat naiskollektiivis töötanud ja noh, kogu austuse juures, naised on bitchid. Kolmandaks, mul on täiesti uuel tasemel respekt lihttöö tegijate vastu. Jah, olen teinud, aga seesamune mälu, unustan ju ära, kui raske ja kui naeruväärselt vähe selle eest makstakse. Ma püüan sellele eriliselt mitte keskenduda, sest muidu mul kaob kogu motivatsioon oma vabast ajast end kuhugi kaevikusse tööle utsitada. Igatahes, ma ütlen selle kohta Kogemus. Ja Alandlikkuse Õppetund. Aga tore on ikkagi. Vahelduse mõttes väga fun. Vaatan, ehk ma kunagi kirjutan sellest pikemalt ka, aga praegu on nõnda.

Vaktsiin. Murdusin ja käisin süstil. Terviseametilt tuli kiri, et kui ma soovin, siis võin. Noh, mul siiani sügavalt savi sellest, aga eeldades, et maailm on muutunud, tundus mõistlik ära teha, sest äkki nad ei luba mind muidu reisile. Kõik oli väga kerge ja lihtne. Regasin ennast ära, tulin õigel ajal kohale, sain käpa peale templi ja kardina taga üks ääretult sõbralik daam kiitis, et mul nii heas vormis käsivars. Ma tagasihoidlikult vastasin, et kirjas ju paluti, et käsivars oleks kergesti ligipääsetav. Tema pilgust sain aru, et ta ei kiitnud mitte mu trenditeadlikust vaid hoopis mu kauneid lihaseid. Nagu, ma mitu päeva olin veel rõõmus ja roosa selle peale. Süstikoht hakkas valutama alles mitu tundi hiljem. Selline lihasvalu oli. See valu püsis paar päeva. Muid sümptomeid mul polnud. Või nii ma arvasin…

Lõpetamised. Sel aastal pidi põhikooli lõpetama Krahv von Kolmas ja Esmasündinu Polütehnikumi. Kaks päeva enne puhkuse algust sain mina aga äreva telefonikõne Krahvi klassijuhatajalt, kes rääkis mulle hästi kiiresti ja nõudlikult, et nüüd on nii, et ma pean kohe-kohe, tunni aja jooksul, saatma avalduse kooli direktorile, et ma olen nõus sellega, et mu laps lõpetab põhikooli kahe mitterahuldava hindega tunnistusel. Ja et kui ma seda teen, siis on mu lapsel võimalus vähemalt Kopli Ametikooli saada, sest muidu on ta elu rikutud. Eem… Nüüd, see on see koht, kus minu emainstinktid välja löövad. Kui keegi hakkab mu lapsi ähvardama ja paneb mind sundseisu, kus ma pean oma käega kirjutama alla avaldusele, et nüüd saab minu pojast Maxima kärulükkaja, siis andke andeks, aga not in this lifetime! Küsisin õpetajalt, et mis on alternatiivid? Mulle kinnitati korduvalt, et alternatiive pole. Kirjutagu kähku avaldus, sest muidu on kõik läbi. Aga nii on vähemalt Kopli Ametikool… seda Kopli kooli reklaamiti ikka mitu korda. Ütles seda toonil, nagu oleks too kool spetsialiseerunud tulevaste roolijoodikute, elatisrahast eemalehoidjate ja naisepeksjate väljaõppele. Enivei. Lubasin õpetajale, et saadan avalduse, sest noh, mulle ju väideti, et muud varianti pole. Kursust kordama teda ei jäeta ja kõik. 

Lõpetasin kõne ja valisin Haridusministeeriumi infonumbri. Üks kena daam vastas mulle ja selgitasin talle situatsiooni. Tema ütles, et ma olen sel päeval juba mitmes inimene, kes sarnase murega ministeeriumi poole pöördub! Et lapsevanematele teatatakse lõpetamise päeval, et ei saagi lõpetada ja muudkui kirjutagu oma lapse tuleviku väljavaadetele surmaotsus välja. Suunas mind üldharidusosakonna asejuhataja jutule. Selgus, et pole see ainuke võimalus. Nimelt on meie kena riigi haridussüsteem nõnda üles ehitatud, et kui juhtub ülaltoodud situatsioon, kus laps peaks lõpetama puudulike hinnetega, siis peab kool pakkuma täiendava õppetöö võimaluse, et kodanikul oleks  võimalik oma hindeid parandada. Ja alles siis, kui kodanik pole oma tulemusi suutnud parandada, võin ma, aga ei pea, kirjutada vastava avalduse, et ok, andke see tunnistus ja istutada oma põnni Kopli trammile. 

Saatsin kirja kooli direktorile, klassijuhatajale ja õppealajuhatajale. Kirjutasin, et sain sellise kõne, kus mind survestati ja selle peale võtsin ühendust ministeeriumiga ja nimetasin ka ameti ning nimeliselt selle proua ära, kellega mul kena vestlus oli. Umbes 6 minutit hiljem helistas mulle õppealajuhataja ja hakkas asja siluma. Oi, et te saite raudselt klassijuhataja jutust valesti aru ja kõne all olev avaldus on siiski eelkõige minu poisi huvides, et tal oleks võimalik kuhugi oma dokumendid sisse viia, sest kui ta teeb seda alles augustis, siis on võimalused piiratud. Noh, me võtame selle riski. Teades oma last, et pole tegelikult tegemist õppevõimetu indiviidiga, vaid lihtsalt laisaga, kes on nüüd seoses koroonaajastuga veel oma laiskuses uuele tasemele jõudnud, pole mul erilisi kõhklusi, et ta need kaks õnnetud aastahinnet augustiks positiivseks suudab mudida. 

Tegelikult ma pean ütlema, et ilmselt kogu see kool vihkab mind juba südamest. Pole see esimene kord, kui ma vastu hakkan. Kärbsega on neid lahinguid olnud rohkem, aga pole ka teised lapsed mängeldes läbi põhikooli liuelnud. Ja ma usun, et see kiire reageerimine kooli poolt minu kirjale oli ka rohkem tingitud sellest, et ma Ministeeriumisse helistasin. Ilmselt arvasid, et kes seda hullu teab, pärast võtab veel mõne ajakirjanikuga ühendust ja on seda jama vaja. Konkreetse kooli maine on niigi viimase 20 aasta jooksul halastamatult lõunakursil. 

Ma ei kirjuta seda lugu siin üldse kerge südamega, sest kellele ikka meeldib tunnistada, et tal on kodus üks meeter üheksakümnene ohmoon, kes ei suuda isegi põhikooli lõpetada. Kirjutan sellepärast, et ehk on lugejate hulgas lapsevanemaid, kellele sellest infost kasu on. Sest kui ma helistasin Teadusministeeriumisse, öeldi mulle, et ma olin tol päeval mitmes helistaja sama murega. Aga kui paljud ei helistanud? Kui paljud lasid end mõjutada õpetajate tungivatest pealekäimistest ja väidetest, et alternatiive pole ja see on ainus võimalus? Kas Kopli Ametikoolis on minu pojale üldse enam ruumi või peab järgmist hooaega ootama?

Ja aktusel käisime ka. No ei saanud tunnistust, küll saab. Aga klassikaaslaste ja õpetajatega võiks ju hüvasti ikkagi pidulikult jätta. Aktus on väga hästi organiseeritud. Kuigi 9ndaid oli kokku 3, siis oli kõigil eraldi aktused. Seega poole tunniga oli ametlik osa purgis. Paar tähelepanekut. Esiteks – mis värk nende pükskostüümidega on? Neil pooltel tüdrukutel olid pastelsed laiad püksid ja pintsakud üll. Ja need, kellel olid kleidid, kandsid tenniseid. Poisid olid enamasti kõik viksid ja viisakad. Üks naljatilk oli seal ka muidugi, kes tuli platvorm tossudes ja maskiga. Aga jah, ma vist vanaks jäänud või midagi, aga kuidagi vähe oli seda pidulikkust. Need paar tütarlast, kes olid endaga vaeva näinud, tundusid kogu selle seltskonna taustal kohatud. Kurb. Teiseks – alati on sellistel üritustel see üks tüüp, kes tuleb kohale, jääb hiljaks, kelle telefon ei ole hääletule režiimile seadistatud ja kes direktori kõne ajal hakkab oma lilleümbrispaberit voltima ja sirgeks siluma. Tõesõna, ma oleks talle tahtnud signaali anda. Kolmandaks – me peame rääkima lilledest. Lilled on kallid. Ma tean. Supermarketist saab 5 euro eest 7st roosist koosneva buketi. Ma saan aru, sa tahtsid ilmtingimata lilli kinkida, mitte – ütleme – šokolaadi või midagi muud nunnut. See on okei. Mis ei ole okei, on see, et sa ei suuda seda paganama kile ümbert ära võtta ja teeselda, et sa oled selle viha lillepost saanud. Eks. 

See paganama kuumus. Ma tean, ma tean, ei tohi vinguda. Niigi vähe meil ilusaid suvesid, võtkem vastu ja nautigem, raisk! Ja ma tahaks, ma päriselt ka täiega tahaks. Aga mul on selles kuumas selline tunne, nagu ma oleks purjus. Ja ma pole tegelikult juba mitu nädalat tilkagi joonud, sest solidaarsus, esiteks (tervitades Maed!), teiseks, ma ei taha lihtsalt praegu. Ja siis läks mul nahk täiesti käest ära. Ilmselt mõtlete nüüd, et ma olen igasuguse piinlikustunde minetanud ja muudkui postitan endast pilte, kus mul kõht ripub põlvini ja kirjeldan kuidas ma lekin igast avausest jne. Aga no see on ebareaalne mis toimub! Mul pole tiinekana ka nii palju punne olnud. Nutma ajab lausa! Proovisin heaga, proovisin halvaga, midagi ei muutunud. Viimases hädas läksin apteeki. Kiskusin oma rinna paljaks, lükkasin letti ja anusin, et andke mulle miskit, mis mind uuesti 40-aastaseks täiskasvanud naiseks muudaks. Muidugi tahaks ma noorema välja näha, aga mitte nii noor! Apteeker vaatas, kutsus veel ühe kaema ja nii ma seal olin, kogu oma inetuses nende ees valla. Hakkasid filosofeerima, noh, et äkki mul päikse allergia. No eip, sest ma selle hullu kuumaga istun kardinate taga, imen kõrrest jääkuubikuid ja ei näita ennast päikesele. Käisin ise variandi, et ma nüüd alkost teen pausi, äkki see? Jaa, see võib olla. Ja vaktsiinist võib olla. Ja äkki mul kreemid vanad ja baktereid täis. Ja äkki mul menopaus. Ja äkki see kuum ilm ei istu. Või maasikad. Ühesõnaga, midagi nad mulle ei müünud. Ütlesid, et mine koju ja kui paremaks ei lähe, siis tule nädala pärast tagasi. 

Okei, ühel päeval käisin siiski oma kõhuga naabreid hirmutamas. Ja kui ma juba neid hirmutasin, siis peate teie ka saama.

Siis läks mul veel nõudepesumasin katki. Või nii ma arvasin. Helistasin parandajale. Tuli kohale ja selgus, et hoopis voolu pole pistikupesas. Helistasin elektrikule, see kes mul möödunud aastal freesis, kaabeldas ja ühendas ning lõpuks mu välja kutsus ja ma talle viisakalt korvi andsin. Kutt vastas ja kui olin end tutvustanud, teatas, et ta teab küll, kes ma olen, tal mu number telefoni salvestatud…. Oookeeeiii. No tule tee oma käkk korda paluks, meil siin eelmine sajand, kõik peavad käsitsi nõusid pesema, ennekuulmatu! Tuli, tegi korda, ära minnes veel muuseas mainis, et tal on jätkuvalt ainult üks taldrik ja kahvel pesta. No tegelt!

Nii, mis veel? No raamatukogust ma käristasin küll portsu raamatuid koju, aga nagu öeldud, siis selle leitsakuga ei suuda ma muud teha, kui Netflixist “Sõpru” vaadata. Isegi trenni ei jõua teha, kuigi võiks, spordiklubis on vähemalt jahe. 

Nii, nädal aega on mul veel puhkust, ei luba, et ma vahepeal jaksan arvutit käivitada. Loodan, et sellest mammutpostitusest jagub nüüd mõneks ajaks. Musi ja kalli kõigile fännidele ja trollidele! Muah! 😘

Mida otsid, seda leiad

Liiga palju olen kirjutanud sellest, kuidas ma otsin ja ei leia. Või kui leian, siis pole ikka rahul. Ja eks küsitud on ka, et keda otsid, keda loodad leida. Ja ma vist polegi päriselt üldse süvenenud, et mida ja keda või üldse milleks. 

Millest ma aru olen saanud, siis meest mul vaja pole. Mul pole vaja, et keegi mu tuuleklaasivedelikku täidaks, rehvirõhku kontrolliks, liiste paigaldaks, seina värviks, auke puuriks (pun intended). Ma olen nii kaua olnud üksi, et misiganes vajadusi mees majas peaks täitma on leidnud loomingulise lahenduse. Ikka leidub mõni lahke meesinimene, kes teeb mida vaja, kui ütleme keset ööd torud lahti tulevad ja neid on vaja ühendada

Tuge. See vist on peamine põhjus, miks kaaslast otsitakse. Et saaks oma koormat jagada. Minu elu on kujunenud nõnda, et sellist tuge ma olen pidanud ise endale pakkuma. Pole keegi mu kätt hoidnud ja pead silitanud. Või noh, kui keegi, siis õde. Ja sellist tuge oli mul rohkem vaja pärast lahutust kui lapsed väiksed olid. Oli raske, hambad ristis pidin hakkama saama. Ja sain. Nii raske, kui tol ajal oli, pole juba ammu olnud. Eks vahel on ikka selliseid päevi, kus tunnen, et tahaks ennast tühjaks rääkida ja kuulda, et ma olen ilgelt tubli ja küll kõik laheneb. Aga ma kinnitan seda endale. Äärmisel juhul jagan oma muret lastega. Puhkudeks, kus on olnud vaja töömeest või nõuandjat, olen õppinud osavalt googeldama.

Raha. Ma arvan, et paljud suhted püsivad just tänu sellele. Et ollakse üksteisest materiaalselt sõltuv. Ma ei kritiseeri kuidagi seda otsust. Olen ise ka olnud sellises suhtes ja see polnud üldse halb. Ma isegi ütleks, et mida kitsamalt mammonat oli, seda tugevam suhe. Aga nüüd… nüüd olen ma ise harjunud majandama. Ja minus tekib väike paanika atakk, kui ma kohtun mehega, kes on, noh, kooner. Kes veeretab veeringuid peos ja arvestab valjuhäälselt, et “okei, ma võin sulle lõuna välja teha, sest sa oled mind autoga terve nädal edasi-tagasi sõidutanud.” Tead, sõbrake, pole vaja, ma saan oma lõuna endale ise välja teha ja sinu oma ka. Aga kui sa pead kusagil kuklas excel tabelit, et kui palju keegi kusagil kulutanud on ja kas ikka 50/50 siis sorry, aga sellist elu ma ei soovi. Mida ma siis soovin? Päris siiralt, ma soovin, et mees oleks rahaliselt kindlustatud ja ma ei peaks teda ülal pidama. Samuti ei soovi ma olla ülalpeetav. Ja kui me oleme koos siis on minu meelest normaalne see, et kes kutsus, see maksab. Vaikimisi. Loomulikult võtan ma selle rahakoti välja ja olen valmis ise tasuma, aga kui ma tunnen, et seda ära kasutatakse ja mul tekib tunne, et olen lapsega väljas, siis pikalt see suhe ei kesta. 

Seltsi. Jah, seltsi ma tahaks küll suhtest saada. Aga mõõdukalt. Mitte sellist, et mu kukil elatakse, et ma pean igast oma käigust ja ampsust aru andma. “Mis sa teed?” 5 minutit hiljem: “A mis sa nüüd teed?” 2 minutit hiljem: “On sul ikka kõik hästi? Sa oled täna kuidagi nii vaikne…” Hissand! Mida ma ikka teen, kohvi joon ja perekooli loen ning sinust kirjutan blogis, kuidas sa mulle ajudele käid. Päris siiralt, nii hirmus kui see ka ei kõla, ma olen mõelnud, et ma vist sobiks mõne mehe armukeseks. Tuleb, on pestud ja toidetud, tuleb kudrutab natuke, pakub seltsi, imetleb mind ja läheb koju ära. Ainult et mul tekib moraalne dilemma. Kunagi sai lubatud, et peresid mina ei lõhu. Ja noh, mis see armuke ikka teeb, kui lõhub peret ja olenemata sellest, et mees ise tuli ja mina kedagi taga ei aja, siis ikkagi ju röövin ma mõnelt teiselt naiselt midagi, mis õigusega kuulub talle. Just seda aega, imetlust, tähelepanu. Nii et jah, ei saa seda mida tahan. Olla mõne vallalise mehe “sõbranna”, seda võiks, aga pole vist leidnud sellist, kellega nõnda klapiks. Meestele ei meeldi jagada… 

No oli mul siin selline juhtum, et kaks meest. Ühega oli tore jalutada ja jutustada, aga osutus linade vahel väga igavaks tegelaseks. Kui ma teda üritasin õrnalt suunata, et tead, peale misjonäri on veel ka teisi asendeid ja khm, võimalusi, siis vaatas ta mind pilguga, nagu oleks teda just kolmapäevaõhtusele swingerite peole, reedeöisele orgiale ja laupäevahommikusele platsenta brunchile kutsunud. Ja siis teisest küljest oli mees, kes oli magamistoas fenomenaalne, aga inimeste sekka teda ei kannatanud viia. Mats, mis mats. Jõi piima otse pakist, lasi kõhutuult ja kutsus mind aadlipreiliks, sest ma sellise käitumise peale nina kirtsutasin. Aa, ja suitsetas. No minule oleks sobinud see, et ühega pean oma vestlusi ja teise juurde lähen kaissu, aga millegipärast neile ei sobinud selline asjade korraldus. Mehed! 

Elukaaslast. Riskides ennast korrata. Ma ei kujuta ette kuidas see hakkaks välja nägema. Kuhu ta mahub? Nii füüsiliselt kui ajaliselt. Natuke võiks, nii paar korda nädalas maks. Aga iga päev? Millal ma siis leian aega, et raamatuid lugeda? Oma lastega koos olla? Trenni teha? Oma mõtteid mõelda? Muidugi kõike seda saab ka mehe olemasolul teha, aga tundub natuke ebaõiglane tema vastu. Noh, et ta ootab, et me veedame aega koos, aga mulle on kõik muud asjad olulisemad, kui mehega ajaveetmine. Pole ju siis mõtet ju meest koju võtta, kui mul tema jaoks aega ega ruumi pole ei kapis ega südames. 

Sõprust. Vot seda tahan. Kedagi, kellega on lihtsalt mõnus koos olla. Kasvõi vaikides. Kasvõi nii, et üks vaatab oma igavat jalgpalli ja mina samal ajal pikutan diivanil, pea tema süles ja loeks oma igavat raamatut. Inimest, kellele ei pea selgitama, miks mind häirivad veepritsmed vannitoa peeglil. Meest, kes teab, et ma hommikuti enne kümmet pole kontaktivõimeline. Kes ei pöörita silmi kui ma korra nädalas soovin aknaid pesta või kord päevas tolmu imeda. Kes teeb minu heaks väikeseid asju, ma ei tea, ostab mulle mu lemmik veini või viib omal initsiatiivil prügi välja. Kes oleks puhas ja tubakavaba. Kes hooliks oma tervisest ja välimusest. See on minu jaoks kuvand ideaalsest suhtest. Et kaaslane on, kes ei taha mind muuta, ei naeruväärista mulle olulisi asju. Ja kõige selle juures peaksid olema ka liblikad ning hea klapp sängis. 

Ja võibolla on seda liiga palju palutud. Ehk. Aga ma ei näe mitte ühtegi põhjust, et ma peaks seda latti alla laskma. Sest nagu öeldud, ma ei vaja meest. Ma saan ilma suurepäraselt hakkama. Aga ma tahan meest. Just sellist eelkirjeldatud. Ja kui sellist ei saa, siis polegi vaja. Üldse. Ja põhjus miks ma otsin, mis on iseenesest kuidagi vale sõna, aga las ta olla, on see, et ma usun, et selline eksemplar on kusagil olemas. 

Ma olen seda võrdlust korra varem ka kasutanud ja kuigi see ehk tundub nõme, siis ma kasutan siiski. Minu jaoks oli autoost täpselt samasugune asi. Et mul polnud tegelikult autot vaja. Ma sain hakkama. Kasutasin ühistransporti ja vajadusel rentisin. Sest ma arvasin alati, et seda oma ihaldusväärset Volvot ma endale lubada ei saa. Kuni ühel hetkel, ma ei tea, oli tähtede seis soodne ja ma sain. Ja ma olen kohutavalt õnnelik oma auto üle, ei kujuta oma elu temata ette. Sest ma sain just selle, mida ma tahtsin. No vot, ja mehega on sama lugu. Ma ootan seda õiget, keda ma tahan ja ma olen valmis nii kaua kasutama rendimeest ja ühistransporti. Ha-ha, no saate aru küll. 

Mis sul viga on?

Naudin suve. Päikest ja soojust. Raamatuid olen lugenud. Rühmatrennides käinud. Natuke ka vastassooga suhelnud, aga ma tunnen, et ma olen nii pettunud selles ürituses, et ma ise norin tüli ja midagi head sealt tulla ei saagi. Mulle tegelikult ei sobi see netis tutvumine. Kuigi, kellele üldse sobib? Aga noh, mul on ju see iseäralik kiiks, et ma armun ainult neisse, keda ma juba tunnen. Kes tahab hullult analüüsida ja diip olla, siis jah, olen haiget saanud ja mul on usaldamisega raskusi. Nii et ma ei tea, mida ma seal Tinderis üldse teen. Meelt lahutan. Inspiratsiooni otsin. 

Üks mees ütles mulle hiljuti, et mul on midagi viga. Nii ütleski, et “järelikult on sul midagi viga”, sest ma olen aasta jooksul käinud umbes kolmekümne mehega circa viiekümnel kohtingul ja olen ikka veel üksi. Ainult, et ta ei tahtnud mulle öelda, mis mul viga on. Viskas toru hargile ja kõik. Keegi ei taha. Viisakad vist. See, et mul midagi viga on, see pole mulle mingi uudis. Ma olen sellest siin blogis korduvalt kirjutanud. 

Korraks peatun veel sellel, et ma olen nii paljudega väljas käinud. Tõele au andes, oli viga nii paljudega välja minna ja oma aega raisata, sest ma teadsin juba enne kohtumist, et need mehed mulle pinget ei paku ja läksin viisakusest, sest nad käisid peale ja mingi osa minust mõtles, et “aga äkki ta on päris elus normaalne”. No viga ilmselt minus, aga ei, kordagi pole olnud seda, et muidu on mõttetu mees, aga kokku saades on prints valges sedaanis. Kohtudes on kõik mehed olnud veel hullemad, kui ma olen endale ette kujutanud. Aga viga on minus. Ilmselt nad minu juuresolekul muutuvad sellisteks, on ju. Kõikidest nendest kohtingutest on mulle päriselt-päriselt meeldinud 2 meest. Ja nemad ei tahtnud mind. Ühele ei sobinud see, et ma olin usklik ja teise puhul ma ei saanudki aru, milles kühvel seisnes. Justkui oli huvitatud, aga mitte piisavalt. Ja need teised 28 ei pakkunud mulle lihtsalt piisavalt pinget, et ma oleks soovinud seda asja jätkata. 

Mõned korrad püüdsin küll. Hambad ristis. Mõtlesin, et äkki ma aja jooksul lepin nende kiiksudega, ehk nad lõpuks muutuvad mulle armsaks. Aga ma ei suutnud. Vastumeelsus kasvas aina suuremaks ja lõpuks ma ikkagi katkestasin selle. Nimekiri asjadest, mis mind meeste juures häirivad: pikkus alla 180cm, ülekaal, higistamine, ebameeldiv lõhn, juhilubade ja/või sõiduki mitte omamine, üürikorteris/ema/”eks” naise juures elamine, düsgraafia, klammerdumine ja ninnu-nännutamine, matslikkus, koonerdamine, õelus ja loomulikult ebarahuldav seks. 

Muidugi on olnud ka neid mehi, kes ise mu vastu piisavalt huvi ei ilmutanud. Ma ei väidagi, et 100% on olnud vastumeelsus minu poolt. Kui siin suur lockdown oli ja muud kohtumise võimalust, kui väljas jalutada polnud, siis käisin ma suhteliselt igal õhtul uue mehega jalutamas. Pooled neist kadusid lihtsalt ära. Küsisid mu numbrit ja oligi kõik. Noh, mis siin ikka väga analüüsida, ju ma siis ei meeldinud neile piisavalt. 

Umbes kolmel korral on juhtunud ka nõnda, et on tekkinud väga tore klapp ja jutt on sujunud, mehed on olnud huvitatud juba on ka kokku lepitud kohtumine ja siis nad ühtäkki, selgest taevast, saadavad sõnumi, et tead, ma arvan, et sa väärid paremat ja mina pole sulle õige. No pole ma ka neid veenma hakanud, et nad eksivad. Kuigi vastupidist on küll olnud. Kui ma ise olen mõnele kutile öelnud, et tead, sa väärid paremat. Viimane kui üks neist on hakanud selgitama, et ei vääri nad midagi ja mina käin neile küll, sellise tulehargina nagu ma olen. Mis ainult kinnistab minu teooriat, et mehed vajavad suhteid rohkem kui naised ja on valmis suhtes olemise nimel vabatahtlikult kannatama, peaasi et nad üksi ei peaks olema. Sest, kui sa oled üksi, siis järelikult on sul midagi viga… Ilmselgelt.

Igatahes, ma olen natuke hõre seest praegu. Üsna natuke. Võibolla oleks hõredam, kui poleks seda üht silmarõõmu, kes mu näole siiski igal hommikul suudab naeratuse võluda. Puhtalt platooniline, mõistagi, ja loomulikult kättesaamatu. Aga tuttav. Keegi, keda ma usaldan. Ja kes pakub piisavalt närvikõdi, et ma julgen mõelda, et ehk vaatamata oma vigadele, pole ma päriselt vigane, mõistad? 

Ma kahtlustan, et minu peamine viga on ilmselt see, et ma olen kõigest hoolimata endast natuke liiga heal arvamusel ja ei taha teha kompromisse. Alandlikkusest jääb puudu. Nagu ikka.

Aga jah, et mitte teha täiesti uut postitust, sest ma kardan, et mul pole väga palju sisu sinna juurde toota, siis vahetan teemat ja lühidalt mainin ka kaht raamatut, mis mul on õnnestunud läbi lugeda.

“Suhteliselt kehvad lood”

Kristi Rebane

Toimetanud Hanna Veskioja

Kirjastus Tänapäev, 2020 

174 lk

Kalambuurid mulle meeldivad. Sõnamängud on nii vinged. Antud teos keskendub suhetele ja toob mänguliselt välja, mis on teatud ametiesindajate head ja vead. Natuke painavaks muutus, lühidusele vaatamata, tekkis kuidagi selline tunne, et no polegi kedagi võtta, kõigil mingid vead… või oota, sellest ma ju juba pikalt laialt kirjutasin postituse.

“Sosinamees” originaalis “The Wisper Man

Alex North

Tõlkinud Marge Paal

Toimetanud Ivi Vinkler

Kirjastus Pegasus, 2020

394 lk

Selliseid psühholoogilisi trillereid on just suvel mõnus lugeda. Võtad hommikul ette ja õhtuks on loetud. Muidu hoiab öösel üleval ja seda me ju ei taha, ega. 

Minu meelest väga tore lugu. Ühtlane ja siduv. Keegi mainis, et liiga palju liine ja tegelasi, aga minu meelest just parajalt ja kõik need tegelased toetasid üksteist nii, et kokku moodustus mõnus tervik. Lõpp oli ka hea, lihtne ja loogiline. Minult sai maksimum punktid. Ilmselt selline raamat, mille sisu paari kuu pärast enam ei mäleta, aga kõhedikud ongi ju selle eesmärgiga kirjutatud, vähesed neist on sellised, mis jäävad sinuga kaasa aastateks. 

Hetkel on mul pooleli “Portnoi tõbi” ja “Ja tee lõpus on ookean”. Esimene on hüsteeriliselt naljakas, aga üsna ropp, seega ma ei tea, kas ma sellest siin blogis mingeid remarke jätma hakkan. Teine on selline, kummaline. Pole tast sotti veel saanud, et mis asi ta on, väga teistmoodi raamat, kui ma harjunud olen. 

Selline postitus see kord. Järgmisest nädalast on mul puhkus, siis ma tõenäoliselt satun veelgi vähem kirjutama.