Pea pulki täis

See ei ole sisukas postitus. See on loba. Aga nagu ma aru saan, siis see on ka OK vahel. 

Esiteks räägime vandaalidest. Tulin mina tööle ja keegi oli lammutanud. Onju. Lillepeenardes. Kiskunud lilli välja ja neid mööda parklat puistanud. Ja pudeleid. Ja pabereid. Ma võiks mõelda, et need kajaka kutsikad, kes pea laiali otsas siin edasi-tagasi jooksevad ja kriiskavad, aga ma millegipärast ei usu hästi. Mulle tundub, et need on mingid inimesed. Vandaalid. Sest meil on siin mitte väga kaugel üks pood ka, kust saab, noh, julgestust või nii. Ja ma mõtlen, et miks. Mis toimub selle inimese peas, kes kaost külvab? Kas tal on füüsiliselt halb, kui lilled kasvavad või? Või ta ei suuda oma prügi viia prügikasti, mida meil siin on omajagu, lukustamata ja puha. Ja see on üks asi, õnneks harva juhtub, paar-kolm korda aastas. Teine asi on see, et inimestel on komme oma konisid lillepeenrasse visata. Sama küsimus, et miks. Nagu, see tuhatoos on sealsamas, astu kolm sammu. No muidugi ma võtan isiklikult, sest mina pean tegelema sellega. Peenardega nimelt. Kevadel neid kaevama, rohima, lilled valima, istutama ja kastma. Ja mulle on isiklikult solvav, kui keegi põhimõtteliselt sülitab, eks ole, mu kätevaeva peale. Kuigi, mind häirivad ka need, kes oma konisid sõiduteele pilluvad, või taarat ja jätsipabereid tee äärde loobivad. See pole isiklikult minule suunatud tegevus, aga häirib ikka. Häirivad ka need, kes kirjutavad asju seintele. Või lükkavad prügikaste ümber, või lõhuvad ootepaviljone. Et nagu… aga miks? Mõnes olukorras ma saan isegi natuke aru, miks näiteks pabereid ja prügi tänavale visatakse. Sest pole prügikaste. Londonis näiteks ei olnud. Ja ka Tallinna Vanalinnas võib päris mitu munakivi varbaga ära kulutada, enne kui oma nätsu saab kuhugi poetada. Siis ma põhimõtteliselt saan aru, et kui sul pole taskuid või sa oled kannatamatu, siis teed seda. Aga näiteks sellest, et keegi viib oma vanad rehvid ja mööbli ja vaiba kuhugi metsa alla. Jah, ma mõistan, et prügimäele on võibolla natuke kallis. Aga nagu c’mon! Palju sul seda prügi ikka tekib? Korra aastas viid prügimäele, ütleme siis, kui saad Maksuametist tasuta raha kevadel. Ja kui siis sa raha ei saa, tähendab pole sa nii vaene, et ei saa prügimäele oma tavaari viia. Või? Igatahes, minu meelest on see mingi imelik käitumine. Sest ma tahaks, et igal pool oleks ilus ja hea. Ja ma tahan, et minust jääb järgmistele tulijatele ka ilus ja hea. Ma isegi hotellis natuke korrastan, et koristajal oleks ilus ja hea minu järgi koristada. Ma saan aru küll, et iga minusuguse napaka kohta on maailmas ka vandaal, kes otsib mida lõhkuda ja rikkuda, aga ma ei saa aru miks. 

Siis tahtsin veel nendest, kes on enda meelest kavalad. No meil on nii, et kui sa tahad meilt tuba üürida, siis on kolme kuu üüri ulatuses tagatis ja lisaks veel üür, on ju. Jah, ma saan aru, et sisuliselt nelja kuu üür tuleb ühekorraga välja käia, aga sa saad ju selle raha pärast tagasi. Ja saage meist ka aru, et meil on niigi madalad üürihinnad ja kui te tulete ja olete kaks kuud, värvite seinad punaseks ja lööte augud põrandasse, siis meie peame ju selle pärast ilusti korda tegema, kui teie käsi laiutate ja teatate, et no money, on ju. Ja no tavaliselt on nii, et kui sul pole 300 raha vaba pappi, siis äkki sa ei peaks äri ajama, noh, et tee kodus keldris esiteks ja kogu natuke, siis hakka tuba üürima või midagi. Sõnaga. Siis helistas mulle üks daam ja pakkus, et tema ei maksa tagatist, tema maksab hoopis kolme kuu üüri ette, sest muidu ta täna maksab ja järgmine kuu peab ju jälle maksma. Eem… oota, mis asja? Et sa tahad tuba üürida, aga nagu ilusate silmade eest või? Ja tema argument oli, et see on ju nagunii nii väike summa. Ma ei ole kindel, kuidas see matemaatika töötab täpselt, aga minu ajal õpetati nõnda, et kes kopikat ei korja, see rubla ei saa. Ma peaks järgmine kord Rimis proovima, et kui ma ainult väikse summa eest asju korvi panen, kas ma siis ei peagi maksma. Proua meelest oli ta meie suhtes väga vastutulelik. Sest ta vist arvab, et tema kohalolek iseenesest tõstab meie kinnisvara väärtust. Et meil muidu siin toad on kõik tühjad ja kõledad, aga tema tuleb ja puistab haldjatolmu ning kõik saabki ilusaks ja heaks? Aga selle peale sa ei tule, et meil on kulutused seoses sellega, et sa siin oled? Et kui sa täna maksad kolme kuu üüri ära ja siis kahe kuu pärast ei maksa enam kommunaalkulusid ja me peame hakkama uut rentniku otsima, siis see on meile nagu tasuta või?

Vaktsineerimisest pidin ka jutustama. Mäletate, mul siin pärast viimast läks näonahk käest ära, punn ajas punni taga ja apteegist laiutati käsi, et nemad ei saa mind aidata. Ja ega ma tol ajal päriselt kindel polnud ka, et millest. Aga nüüd vist võin julgemalt väita, et ikkagi vist see vaktsiin. Sain nimelt pühapäeval oma teise doosi ja kohe läks lappama. Muid nähte mul nagu polnudki. Jälle keelati mul trenni teha. Ma ei saa aru, mida need tohtrid näevad, et just see keeld neile seoses minuga esimesena ette tuleb? Osad vist saavad alko- ja saunakeelu, tahaks kohe neid inimesi näha ja endaga võrrelda. Aga see trennikeeld oli seekord vist täitsa omal kohal, sest kui ma järgmisel päeval end klubisse ajasin, siis energiat oli mul täpselt -30. Pidevalt virvendas silme ees, ei jõudnud kükke ega jõutõmmet õieti, ainult mingi 80 kiloga, nagu algaja, ausõna! Kerelihast ei hakanud ma treenimagi, nii halb oli olla. Ja järgmisel päeval lammutasin nagu Kiivikas, nii et jah. Minu vaktsiini kõrvalnähtude loetelu: 1) akne, 2) 1 päev vähe jõudu. Punkt. Väidetavalt oli süstikoht veidi roosam ka olnud, kui muu käsi, aga ma kahtlustan, et vaatlejal olid lihtsalt roosad prillid ees, ise ma ei näinud küll midagi. 

Siis ma nägin üks päev seda Malluka viimast vallutust Prismas ja jõllitasin teda nahaalselt. Või ma arvan, et see võis temale nii paista, sest ta vist tundis, et keegi ainiti passib ja põrnitses vastu. Sellega on selline naljakas lugu tegelikult, et Eesti on nimelt väike. Ma Malluka pärast ei vahtinud. Või kui siis üsna pisut. Nimelt oli mul vastupandamatu soov minna ja teda lohutada ja natuke kallistada, et ärgu väga põdegu, ka see läheb mööda. Aga päris võõras see mees mulle pole. Ennevanasti, siis kui ta veel oma tütre emaga koos elas, oli ta mu naaber. Või noh, paar maja eemal. Ja nad titekäruga ikka muudkui siiberdasid mu akna alt edasi-tagasi. Miks ma seda märkasin? Sest nad vahepeal seisid mu akna all ja ajasid juttu. Naabripoisiga. Sest Naabripoiss ja G. on bestikad. Ja see pole veel kõik. Mitte väga kauges minevikus nägin ma teda töö juures ka alatasa, sest ta töötas ühes firmas, kes üüris meilt garaaže. Põhimõtteliselt võib öelda, et me vanad sõbrad temaga, ainult, et tema ei tea minust mõhkugi. Aga mina tean kõike! (Insert here evil genius laugh.) Tean seda, millise autoga ta sõitis ja kui jämedad pöidlad tal on. Nii et jah, Malluka lahkuminekusoov ei tulnud päris tühja koha pealt. Ja ikkagi, mul on temast kahju. Sest ma arvan, et ta polnud päris sellist lintšimist välja teeninud. 

Selline oluline postitus sai seekord. Mis ma siis öelda tahan, et ärge vandaalitsege, sest Eesti on tilluke. Te olete kõik mõne blogija naabrid ja töökaaslased. 

Tosin küssi blogijale

Marju tegi vastavalt hapukurgi hooajale tänuväärse postituse ja kutsus teisigi üles ning mina haaran küll võimalusest kinni ja vastan küsimustele. 

1. Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige vanem? 

Hetkel on mul 12 mustandit, vanim 2019. 

2. WordPress või Blogspot ja miks?

Mul on mõlemad. Alustasin Blogspotiga, aga kuna ma ühel hetkel tundsin vajadust kontrollida seda, kes mida lugeda saab ja seda võimalust Blogspot ei paku, siis lõin WordPressi konto ka ja tõin kõik oma vanad postitused Bloggerist WordPressi. Praegu kirjutangi paraleelselt mõlemas keskkonnas. Ütleme nii, et Blogspotis olen ma palju viisakam, WordPressis siivutum. 

3. Kust sai alguse su kirjutamis-kirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

Kirg kirjutamise vastu sai alguse juba neljandas klassis, kui tollane emakeele õpetaja mu fantaasiat kiitis. Sellest ajast olen alati midagi kirjutanud. Mõelnud välja lugusid ja pidanud päevikut. Blogi hakkasin pidama pärast lahutust, sest tundsin, et mul on projekti vaja. Mäletan ka oma esimest blogipostitust. “Hiirtest ja inimestest“.

4. Kui paljusid blogisid jälgid ja kui tihti neid loed?

Ma jälgin umbes kahtkümmet blogi ja üldiselt libistan korra päevas pilgu üle. Vähemalt vaatan, et kas lemmikblogijad on midagi kirjutanud. Paar korda nädalas teen aga korraliku lugemise, kus loen kõik postitused läbi. 

5. Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Ma võin eksida, aga ma arvan, et kõige esimene võis olla Lilli Filtrita blogi. Kuna me Lilliga kunagi koos töötasime ja ta oma blogi reklaamis, siis lugesingi. Aga see ammendas end minu jaoks väga kiiresti. Tema alustas oma laste saamise/kasvatamise teekonda siis, kui mina olin juba ära unustanud, mis pidi need mähkmed pepu ümber kinni panna ja no ei olnud seda tunnet, et tahaks meelde tuletada. 

6. Kas sa oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud?

Jah, olen küll. Tilda blogi ja Üksinda iseendaga lugesin hinge kinnipidades läbi. Vahel olen saanud kirju ja kommentaare vanade postituste alla, kus lugejad ütlevad, et avastasid mu blogi ja lugesid selle otsast lõpuni läbi. Alles eelmisel nädalal avastasin, et keegi oli vist ühe päevaga mingi 500 postitust lugenud. Blogijana tunnistan, see on parim kompliment, mida anda saab. Sügav kummardus lugejaile!

7. Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Ei, mind ei häiri. Vahel ma ise tunnen, et ma avameelitsen liigselt ja mõtlen, et äkki ma peaks rohkem oma laste ja lähedaste peale mõtlema. Kardan ka seda, et kui ma peaksin ühel päeval tööd otsima hakkama, siis võibolla mu ülestunnistused saavad mulle saatuslikuks. Ma arvan, et see, mida öeldakse peaks olema olulisem, kui see, kes seda ütleb. Ka ebameeldiv inimene võib öelda midagi väga õiget ja samas tore inimene võib rääkida midagi väga valet. Aga oma näo ja nimega kirjutades ei eristata sageli mõtet inimesest. Mõeldaksegi, et kuidas see 4-lapse ema võib olla nii südametu. Või äh, ega see eit nagunii ei saa midagi sisepõlemismootorist aru. Samas, kui on libe sulg ja kirjutatakse ka elust-olust, siis vahel tahaks teada, et kas see pilt, mis ma oma peas olen autorist loonud, vastab ka reaalsusele. 

8. Kas blog või vlog?

Blog. Vlogid on nii veidrad minu meelest. 

9. Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?

Kuna ma ise olen skandaalidest puutumata jäänud, siis kõrvalt teiste ragistamist vaadata on päris naljakas. Kõiki ma ei jälgi ka, eriti neid populaarseid, siis vahel ei saa ma üldse aru, et milles kühvel seisab ja tuleb end kurssi viia, et kes kellele mingeid sõnumeid saatis või puljongikuubikute parast raksu pööras. Suures plaanis ütleks, et tundub selline paras liivakasti jagelemine. Ehk jääbki blogijaile mulje, et nemad on eksimatud ja kõikvõimsad, kukkumine troonilt võib valus olla, loogiline, et süüdlast otsitakse ja lohutust kerjatakse. Kuna ma blogisid siiski suures osas meelelahutuseks tarbin, siis draamad on toredad küll, eriti kui tead, et kui üle viskab, siis saab lihtsalt lehekülje kinni klõpsata ja selle asemel midagi asjalikku lugeda.

10. Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

Ei. Ma vahel, suurest igavusest eksin ära küll ja piilun, aga üsna kiiresti meenub, et miks ma selle blogi püsijälgija pole ja sinna ta jääb. Ja ma isiklikult ei saa hästi aru ka neist, kes jälgivad kedagi, kes neile üldse ei meeldi ja vihastavad siis iga kord surmani. No milleks? Eks mul on endalgi selliseid lugejaid sattunud, kes poolte mu postituste peale pead vangutavad. Miks nad siia siis ronivad, aru ma ei taipa? Ma olen juba 40-aastane, ma ei muutu teistsuguseks enam. Olengi veider. See kui normaalsed seda loevad ja imestavad, et küll on loll, ei muuda mind paremaks inimeseks, ausalt ka, ma luban teile.  

11. Kas blogid surevad välja?

Ei usu. Mulle tundub, et blogid muutuvad kvaliteetsemaks, sest neid, kes loevad on vähem ja nad on nõudlikumad. Et siis see on nagu nišši teema rohkem. Umbes nagu suured melomaanid, kes otsivad vinüülplaate, et eriliselt kvaliteetset kuulamiselamust kogeda. 

12. Miks kirjutad? Ja kas planeerid ette, mis päeval ja mis teemal jne?

Ma kirjutan mitmel põhjusel. Et aega surnuks lüüa, sest mul on väga tuim ja igav töö, kus on palju passimist. Blogimine aitab päevi õhtusse veeretada. Sellest ka see eripära, et ma puhkuse ajal või nädalavahetustel ei blogi. Lisaks muidugi see, et blogi on hea kroonika. Kuna ma olen jube eneseimetleja, siis aegajalt loen vanu postitusi ja vaimustun, kui vinge ma ikka olen. Kui poleks blogi, siis kuidas ma teaks? Ah? 

Jah, ma planeerin ette. Ma püüan igaks päevaks postituse kirjutada ja selle kell 8 hommikul avaldada. On olnud perioode, kus mul on kahe nädala postitused kõik ette kirjutatud ja ootavad oma aega. Kuidagi on kujunenud nii, et reedeti avaldan armuteemalisi postitusi. Kutsusin seda ise mingil ajal koguni romantika reedeks. Ja noh, üldiselt ma püüan esmaspäeva varahommikul seksist mitte kirjutada. 

Kiri minu nooremale minale

Sa olid noor ja said vanaks! Heh, võibolla ma kunagi 40ne aasta pärast kirjutan Sulle selle kirja. Aga täna, umbes 20 aastat hiljem pole veel seda juhtunud. Ja ma tean, et Sa ei usu. Sest oled veendunud, et pärast kolmekümnendat sünnipäeva on elu läbi. Pärast kolmekümmet hakkad Sa alles elama. Sinnani Sa ainult teeskled elamist.

Sa lõpetasid just gümnaasiumi ja viisid oma paberid sekretär-asjaajaja erialale. Hea valik. 20 aastat hiljem töötad Sa sellel erialale. Aga see on pikem jutt, kuidas täpselt Sa selleni jõuad. See kool jääb Sul pooleli. Ja Sa kahetsed seda.

Sa kahetsed üldse paljusid asju. Näiteks seda, et Sa oma päevikud ära põletad. Praegu on vist juba hilja hoiatada, sest see tegu on juba tehtud. Sellest, et kahetsused on tulutud, saad Sa kunagi aru. Ja kahetsed ikka sama agaralt edasi. Ehk selles 2061. aasta kirjas oled õppinud mitte.

Võiks Sulle soovitada üht ja teist, et kahetsusi kahandada, aga Sa ei kuula mind nagunii. Sa oled alati isepäine olnud. Kahjuks mitte piisavalt, aga see läheb üle. Tuleb päev, mil Su eneseteadvus on kooskõlas Su saavutuste ja võimetega. See on s*taks hea tunne!

Proovi unistada julgemalt. Tean, et Sa kaotad võime unistada ja fantaseerida mõneks aastaks, sest Su ellu tuleb orkaan. Täpsemalt 4 tükki. Küll näed. Võta nad vastu, rõõmusta nende pärast, ole uhke nende üle. Hiljem annavad nad Sulle palju põhjusi olla uhked, aga Sa võiksid alustada juba varem, siis see tunne ei ähvarda lõhestada Su südant.

Su elus toimub pöördeid, mida ettegi ei kujuta. Ma ei hakka Sind šokeerima, lihtsalt tea ja ole valmis. Püüa tunda elust rõõmu. Õpi nautima väikeseid kordaminekuid. Sa oled endaga väga karm, pole vaja.

Kui Sul tekib võimalus, siis tee rohkem sporti. Õieti, ära oota võimalust, loo see! Ühel päeval on sport väga suur osa Su elust. Suur rõõmuallikas.

Õpi. Arenda ennast. Kuigi Sul põhikoolis ei läinud hästi ja gümnaasiumis olid omad väljakutsed, siis tegelikult oled Sa võimekas. Sul pole aimugi kui võimekas. Aga Sa saad aimu. Sest Sa lähed õppima ja lõpetad kiituskirjaga. See ei tundu praegu suur asi, aga natuke on. Sa saad aru, lihtsalt ära jäta haridusteed pooleli.

Sa tunned tihti üksindust ja tühjust. See kurvastab Sind ja see ei lähe päriselt kunagi üle. Kõige suuremat üksindust ja tühjust tunned Sa siis, kui Su ümber on väga palju inimesi ja näiliselt liigud eesmärgikindlalt edu poole. Ma ei oska Sulle praegu selgitada, millest see tunne tuleb ja lubada, et saad sellest lahti, aga see saab osaks Sinust ja ei hirmuta Sind nii nagu täna.

Hoia inimesi. See peaks Sulle lihtne olema, Sa meeldid inimestele. Tean, tean, Sa ei usu seda, aga nii on. Sa pead ise ainult naaatukene initsiatiivi ilmutama. Ära muutu mugavaks, ole lahke kõikide vastu.

Armastusest tahad Sa ka kindlasti kuulda. Sellega on nii, et kuigi Sa seda hirmsasti ihaldad ja soovid, siis õnne Sul selles pole. Ja mitte valede valikute või mingi needuse tõttu, vaid Sul on armastusest vale arusaam. Armastus pole midagi, mida Sa koged või saad, see on miski, mida ise pead tundma ja kinkima. Ühel päeval muutub see klišeeks, aga esiteks peaksid Sa õppima armastama iseennast. Ühel päeval tulevad Su ellu inimesed, kes Sind selles osas aitavad. Seni püüa enda vastu vähem karm olla. 

Ja üks asi veel! Tee rohkem pilte ja lase endast teha. 

Sinu vanem, aga mitte oluliselt targem, parim sõber.