Empaatiast

Pean ennast empaatiliseks inimeseks. Ütlen seda, andes endale täielikult aru, et absoluutselt viimane kui üks sotsiopaat ütleb seda enda kohta. Aga mul pole keeruline ennast mõelda teise inimese olukorda, isegi siis, kui ma ise pole seal kunagi olnud. Näiteks ma olen siin viimasel ajal mõelnud, et jube, kui palju mul postitusi on jälle kogunenud ja et mul on esmaspäeva lõunaks juba terve nädala postitused ajastatud, piltide, linkide ja muuga; ja et kas lugejatel juba ajudele ei käi, et ma jälle? Samas, see vist ei ole reeglina probleem, no kui uskuda lugemise statistikat ja neid kirjakesi, mis aegajalt mu postkasti potsatavad, kus hoopis vaikuse üle pahameelt väljendatakse. Ja ise ju ka tahan oma lemmikutelt saada päevas vähemalt 6 postitust. See on nagu mingi sõltuvus või narkots, et mida rohkem tuleb, seda rohkem tahaks saada. Ja võtangi ennast kokku, pühin tolmu klaviatuurilt ja annan tuld. Sest ma panen ennast lugeja kingadesse, kes vahelduseks perekoolile ja ERR uudistele tahab oma igapäevast “Vapra ja iluta” seebikat, kus draamad on kunstlikult tekitatud ja aastaid jõhverdatakse ühe ja sama teema kallal (kusjuures, ma adun, et see kõlab võltsilt tagasihoidlikult, stiilis “ma teen ennast maha, et te – armsad lugejad – saaksite mulle kõik kiita, kui ilus, tark ja osav ma olen”, sest tegelikult olen ma oma blogi üle mõõdukalt uhke. Nagu ma inimestele ikka ütlen, siis blogi on mu viies beebi, harju parem heaga ära, et ma temast iga päev räägin.).  

Vahel mulle tundub, et seda empaatiat ja mõistmist, kuidas teisel on raske, kasutatakse ära. Kasutavad ära ühed ja samad inimesed. Kellel on alati halb, sada häda ja põhjust, miks neil üks või teine asi tegemata jääb ja miks nad oma erilise halva õnne tõttu vajaksid eritingimusi ja lähenemist. Ja siis saab mu empaatia otsa. Sest mulle tundub, et seda kuritarvitatakse. 

Tellisime koostööpartnerilt teenust. Oleme seda varemgi tellinud ja saanud. Seekord tuli pakkumine veidi krõbedam, kui eelmistel kordadel. Küsisime, et ehk saaks ikka sama hinnaga, mis varem, ikkagi pikaajaline klient ja nii. Saime nädal aega hiljem vastuse, et inimene, kes sellega tegeleb on puhkusel, tuleb nädala pärast ja siis selgub, kas saavad meile hinna osas vastu tulla. Inimene tuli tagasi ja ma ootasin veel nädal, et ta jõuaks oma asjadega joonele, enne kui helistasin, et kuidas siis jääb sellega? Oi jah, tal pole aega olnud, aga et mida me tahame, hea küll, teeme siis nii. Aga ma ei tea millal ma jõuan. Okei, no otseselt meil ei põle sellega, ootame siis…

Ei! Oleks pidanud ütleme, et meil põleb! 

Möödus 2 nädalat ja ei kippu ega kõppu. Helistasin, et no ma saan aru, et ei põle, aga no selle väikse asja võiks nagu ära teha, me sisuliselt 2 kuud juba ootame. Oi, jah, mul kõik inimesed nii hõivatud ja ei tea millal. Okei, no aga siis teeme nii, et me leiame mõne teise, kes ehk leiab selle paar tundi aega, et tulla ja teha. Aa, no hea küll, teeme järgmise nädala alguses esmaspäeval või teisipäeval. 

Aimate juba, jah? Teisipäeval helistasin, et uurida, kas nad ikka tulevad, sest esmaspäeval keegi ei käinud. Telefonile ei vastatud. Kolmapäeval saadeti meil, et te olla helistanud, ma ei saanud vastu võtta, sest ma viibin haiglaravail. Õu. Mai. Gaad. Maivõi! Et tema saaks brigaadi peale saata reedel, kui me veel tahame. Ausalt, sel hetkel ma juba trotsi pärast ei tahtnud. 

Ei, ma saan aru. Et ongi suvi ja puhkuste aeg ja jutu järgi neil mingi suurem objekt ja ilmselt ka suurem sissetulek ning mina siin veel küsisin ju 30 eurot allahindlust. Me pole prioriteet. Lisaks ma isegi ei kahtle selles, et inimene võib viibida haiglaravil. Esiteks meil siin viirus möllab, teiseks ma olen juba aastaid vaadanud, et see inimene on ainult Kõigevägevama armust veel elavate kirjas, sest terve ta küll kusagilt otsast olla ei saa. 

Aga nagu, kaua võib? Muidugi võibki olla, et mingi halb õnn on inimest tabanud ja kuidas siis mina aru ei saa ja nii nõudlik veel julgen olla. Pole mus kübetki empaatiat! Ise veel nelja-lapse ema. Mis ema ma selline olen! Vaesed mu lapsed, peavad sellist taluma! On ju. 

Kõige halvem, et ma pärast tundsingi ennast mõnevõrra kehvasti, sest lõpuks me valisime ikkagi teise teenusepakkuja, kes tegi veelgi soodsamalt ja keda ei pidanud kaks kuud ootama. Empaatia ei tähenda ju seda, et peab lõputult laskma endale pähe astuda. 

Tööõnnetus

Ausalt, ma luban, ma ei hakka seksist jälle kirjutama. Päriselt ka räägin tööst ja õnnetusest. Pooleestlase ausõna! 

Niisiis, Kadunud Poeg läks tööle. Terve talv otsis tööd, saatis sadu, liialdamata, CV-sid ettevõtetele ja sai vastuseks, kui sai, et nad hetkel alaealisi ei palka. Sel sekundil, natuke liialdades, kui 18 täis kukkus, hakkas tööpakkumisi uksest ja aknast tulema. Ühtäkki oli ta nii tahetud tööline, et silme eest võttis kirjuks. Nii ta siis võttis esiteks ühe, aga paari nädala pärast juba teise, sest raha. 

Selles teises kohas juhtus tal aga paar nädalat pärast alustamist õnnetus. Kutsuti kiirabi järele ja kõik jutud. Poiss oli 3 nädalat haiguslehel. Nii, nüüd ma kirjutan seda, sest minu jaoks oli see kõik uus info ja ehk on abiks ka lugejaile. Tuleb välja, et kui sa oled tööõnnetuse tõttu haiguslehel, siis Haigekassa hüvitab sulle haiguseraha alates teisest haigusepäevast 100% ulatuses. Muidu on teised normid. Mis nüüd, seoses koroonaga on veidi muutunud, aga suures plaanis vist nii, et alates 6ndast päevas 70%. Ja tööandja siis hüvitab alates teisest päevast kuuendani mingi protsendi. Kui palju, see vist sõltub tööandjast. 

Minuni jõudis see info kõik nõnda, et kuna laps pole oma kontaktandmeid riigi portaalis ära muutnud, siis kogu ametlik info saadetakse mulle. Kahele erinevale meilile. No ja uudishimulik mina… piilus. 

Selgus, et Haigekassa ei taha hüvitada 100%, sest nende teada polnud tegu tööõnnetusega, vaid inimene oli lihtsalt haige. Kui see ei sobi, siis 30 päeva on aega vaiet esitada. 

Helistasin Haigekassasse ja uurisin, et mida hekki? Kiirabi tuli töökohta järele, kuidas pole tööõnnetus? Oi, aga kas tööandja raporti esitas? 

Tuleb välja, et ei esitanud. Sest Maxima. 

Helistasin lapsele, et kuule, äkki räägid tööandjaga? 

Rääkis. Tööandja lubas esitada rapordi ja selle peakontorisse saata, kust see siis nädala lõpuks Haigekassasse saadetakse (kui saadetakse). Miks polnud tööandja seda aruannet suutnud viimase kahe kuu jooksul veel edastada, seda me ei tea, võime oletada ainult.

Siis me helistasime koos poisiga Haigekassasse. Seal on nõnda, et sa saad üldinfot uurida või siis tuvastad end telefoni teel läbi smart-ID ja siis vist saad kohe infot, mis puutub konkreetselt sinu juhtumisse. Vist, sest kuigi me proovisime seda varianti mitu korda ja meile kinnitati, kui oluline meie kõne on ja et kohe meiega räägitakse ja salvestatakse kõik jutud, siis reaalsus oli see, et pärast kolme minutit kultuurielamusi, teatas neiu meile konkreetselt, et kõik liinid on hõivatud ja helistatagu teine kord tagasi. Lõpuks valisime siis selle üldinfo ja saime kohe jutule ning edasised juhtnöörid. Meile räägiti, et lisaks rapordi esitamisele, peab tööandja ka kirja saatma, et selline lugu juhtus isikuga Kadunud Poeg issanda aastal see ja teine, isikukoodiga ükskakskolm ja et paluks inimesele hüvitada haigusleht vastavas mahus. Ja siis kui need kirjad ja aruanded on kõik Haigekassasse jõudnud, siis juristid hakkavad kohvi jooma ja Delfi uudiseid lugema ning kunagi, paar aastat enne lapse pensionile minekut, kantakse ehk hea õnne korral ülejäänud summa tema arveldusarvele. Või noh, umbes midagi sellist.

Nüüd me ootame. Hinge kinni ei pea. Oleme juba arvestanud, et need on koolituskulud. Kui tulevikus veel inimesele euroalus töö juures jala peale kukutatakse, siis enne ei lase kiirabi kutsuda, kui tööandja on rapordid ja kirjad kõik fotodega Haigekassasse saatnud ja juristid on kohvipaksu pealt tuleviku ära ennustanud. 

“Voodis sinu mehega. Armukese märkmed”

“В постели с твоим мужем. Записки любовницы”

Nika Nabokova

Tõlkinud Urmas Alas

Toimetanud Inna Lusti

Kirjastus Pegasus, 2021

240 lk

Seda armukese teemat olen ma tegelikult mõelnud nüüd juba aasta umbes või nii. Ma kirjutasin tol korral isegi postituse, aga ma jätsin selle endale. Oma näo ja nimega seda lugu ma ei avalda. Vähemalt mitte veel niipea. Vihjeid olen niigi rohkem jaganud, kui see mulle kasulik oleks, nii et las ta jääb.

Aga jah, armukestest siis. Pidanud pole, sellest patust olen prii. Muu osas ma pigem vaikin.

Nii lihtne on oma meelepaha valada armukese peale. Mulle tundub, et see on lihtne. Ma ise, kui mu kallil kaasal oli armuke, olin ka natuke pahane. Pahane, sest kui ma selle neiuga rääkisin, siis ta hakkas mulle halama ja selgitama, kuidas teda on petetud ja ta ei teeks kunagi seda teisele naisele. Ja siis ikkagi tegi. Nahaalselt pealegi ja teatas veel enda õigustuseks, et kui meil mehega kõik korras oleks, siis tema ei saaks sinna vahele ronida. Ja seda ta siis mulle tõestaski, et meil mehega kõik halvasti oli, manipuleerides mu tollase abikaasaga, nii et mees mulle täiesti siiralt teatas, et ta ei saa oma pere juurde jääda, sest mina olen tugev naine ja saan niigi hakkama, aga armuke on õrn ja hellake, ning tal on meest rohkem vaja. Aga rohkem olin ma ikkagi mehe peale kuri. Armuke ei petnud mind, mees pettis. Kui mees oleks soovinud meie suhet jätkata, poleks armuke saanud teda ümber oma sõrme keerata. Nii et tegelikult ma peaks sellele tüdrukule hoopis tänu olema võlgu, et litsakast mehest lahti aitas saada.

Rääkida naiste solidaarsusest on mõttetu. Ma ise mõtlen, et kuna mind reedeti, siis ma ei soovi mingil juhul sama valu teisele naisele põhjustada. Suhtes olevaid mehi (loe: abielus; sest niisama koos elamine minu jaoks suhte alla ei kvalifitseeru, lööge või maha) mina taga ei aja. Noh, see on tegelikult vale. Ma ei aja ühtegi meest taga, olgu tema suhtestaatus milline tahes. Aga kui mees on hõivatud, siis minu jaoks on ta välistatud. Kuhugi kolmandaks minna tundub nii keeruline ja väsitav. Olla see, kes peab ootama ja igatsema. Südant valutama ja pabistama. Ma ei viitsi!

Samas… nagu ma olen rääkinud, siis tutvumisportaalides on iga kolmas “ma olen vist suhtes” mees. Elatakse naisega “eraldi tubades” nagu “õde ja vend”, “kohe” lahutatakse, kui koroona lõppeb ja saab kodust välja. Ja ma mõtlen, et aga kas naised peaks nii väga nüüd muretsema selle pärast, et nemad sinna “vahele” ei roniks või peresid ei “lõhuks”? Keegi ei roninud ju, vaba ja vallalist veeti või koguni trikitati sinna kolmandaks. Pere oli lõhutud ammu enne uue silmarõõmu pildile ilmumist. Mis põhjusel see lõhutud oli, see ei puutu ausalt öeldes enam kolmandatesse. Suhted lõppevad, inimesed lahutavad. Kui mees on kohtingute peal väljas, siis saadab ta sõnumi, et ta ei võta oma olemasolevat suhet enam tõsiselt. Jah, loomulikult võiks ta olla sellevõrra aus kõigi osapoolte vastu, et esiteks oma eelmisest naisest lahutada, välja kolida ja olla poissmees, aga paraku me ei ela ideaalsetes tingimustes.

Kui ma meenutan enda abielu lõppu, siis sellega oli nii: mees rikkus abielu juunis. Armukese juures elas ta paar päeva, kuni too ta välja viskas. Siis ta tuli lonta-lonta koju tagasi. Mina kolisin sel hetkel meie magamistoast laste juurde ja tema jäi siis sinna. Esialgu oli tal ilus jutt, et tahab andestust ja värki, käis nagu peksasaanud kutsa mu kannul. See läks tal ruttu üle. Viisime kenasti lahutusavalduse perbüroosse. Umbes kuus nädalat hiljem kolis ta välja. Avaldust teist korda allkirjastama me ei läinud. Mees ajas asju nii armukese kui minuga. Tuli vahepeal ka minu juurde tagasi, sest me arvasime, et äkki peaks ikkagi laste pärast proovima kooselu jätkata. See kestis paar päeva, kumbki ei suutnud enam. Liiga palju oli üksteisele sõnadega haiget tehtud. Mõni aeg hiljem viisime me uuesti avalduse perekonnaseisuametisse. Ka siis ei ilmunud me kuu aega hiljem kohale, et lõplikult oma otsust kinnitada. Mehel sai suhe armukesega läbi. Mina kohtusin Nipernaadiga ja hakkasin temaga semmima. Detsembris viisime kolmandat korda lahutusavalduse ametniku juurde. Veebruari esimestel päevadel käisime lõpuks avaldusele teist allkirja andmas ja siis jõustus ka meie lahutus. Mul oli kogu selle jandi pärast kohutavalt piinlik ja vabandasin veel ametniku ees, et me sellised otsustamatud oleme. Too rehmas käega ja ütles, et see on tavalisem kui me arvame, lahutus ongi keeruline, emotsionaalselt, ja isegi kui on kindlalt otsustatud, siis seda ikkagi reaalselt teha, on ometi jube raske.

Praegu on mul lihtne siin oksi laiutada ja nina püsti ajada, et mida te ootate ja kaua võib. Olen jõudnud unustada, et ise ka lahutasin ju 7 kuud. Ja meil polnud mingeid kamme varade jagamisega, kumbki ei olnud lahutuse vastu, mingit draamat polnud. Ja seda ma ütlen ka veel, et kui poleks olnud mul sel ajal suhet Nipernaadiga, siis pole üldse kindel kui kaua see saaga veelgi oleks kestnud. Mis siis, et me mehega kumbki oma tollase armukesega kokku ei jäänud, meil oli mõlemal seda kolmandat (ja neljandat) sinna keskele vaja, kes aitaks mõtted mujale viia ja tõstaks veidi enesekindlust. Plaastrid, inetu küll, aga nii kukkus välja.

Mida ma tahan öelda, armuke ei ole süüdi. Kui midagi, siis armuke on tihti hoopis ohver, kes kannatab sellest kõige rohkem. Kannatab rohkem valu, kannatab rohkem igatsust ja lõpuks võib sellest kõigest tühjade kätega minema kõndida, ainult murtud südamega.

Ja rääkida jutte, et abielus mees ei jäta armukese pärast kunagi oma peret/naist maha või et pettis sinuga, petab sind, noh, see on muidugi kena jutt ja tihti võib nii olla, aga sama tihti läheb ka hoopis teisiti. Jäetakse maha küll oma peresid ja naisi, koguni väärtuslikku kinnisvara ja majanduslikku heaolu, et olla naisega, kes mehe hinge helisema paneb. Ja paljud mehed, kuigi usun et naisedki, kes on kord lahutuse läbi teinud, võtavad järgmist suhet palju tõsisemalt ja pingutavad abielu säilitamise nimel rohkem, kuna ei soovi põhjustada ega ka tunda sama valu, mis kord juba on olnud.

Loomulikult ma ei soovi siin õigustada armukeseks olemist. See ongi moraalselt vale. Aga tasub meeles pidada ka seda, et enamasti ei hakka keegi nimelt, ettekavatsetult ja pahatahtlikult armukeseks. Ideaalses maailmas soovime me kõik kokku saada oma eluarmastusega ülikooli esimesel kursusel, teha koos karjääri, soetada kinnisvara, kasvatada lapsi, toetada üksteist nii heas kui halvas, koos vananeda ja lapselapsi hellitada. That’s the dream! Karm tõsiasi on see, et me ei tea kuidas meie elud kujunevad. Me võime teha tööd ja pingutada, aga sellest ei pruugi piisata, et elada oma unistuste elu.

Või oota, te kindlasti ootasite raamatu kohta mingit kokkuvõtet või arvamust? Noh, oli kah, võib lugeda. Puine oli kuidagi, aga ma tahaks seda hirmsasti tõlkija kaela määrida.

Ühe hea väljendi leidsin siiski raamatust. Seda saate nüüd blogist oksendamiseni lugeda – eluterve egoism. Palju õnne teile!

Aa, ja seda ka veel, et raamatukogus oli lõbus. Tagastasin “Seksi kummalise ajaloo” ja laenutasin armukese märkmed ning “Horisontaalse ajaloo. Mida kõike pole voodis tehtud”. Kartulikoore karva juustega raamatukogu neiu takseeris mind üle ümmarguste prilliraamide veidi kauem, kui viisakaks peetakse. “Ah, et sellised siis on need kergemeelsed naisolevused”; ütles see pilk. Muigama ajas, punastada ei taibanud.