Lugu sellest, kuidas ma endale needuse peale panin

Kõik sai alguse sellest, et ma sündisin. Sealt edasi hakkas üks neetud needus teist taga ajama… Või nii võiks alustada. See konkreetne lugu algas sellega, et mul on üks sõbranna. Me oleme aastast 2015 sõbrannad. Temal on ideed ja minul pole piisavalt palju fantaasiat, et tema ideedest välja nihverdada. 

Nii on juhtunud, et ma olen ennast septembri lõpus nelja kraadises “soojas” leidnud paljajalu ja poolpaljana rabas libedate radade peal keksimas.

Mõnes teises hetkes ülevõlli glamuuritarina diivanil aelemas.

Ja siis jälle modellina tooteid demonstreerimas.

Või siis sootuks lõuendina meigikunstniku meelevallas. 

Selle asja nimi on usaldus. 

Ma ei kujuta hästi ette, et ma võõraga julgeks end vabaks lasta. Aga temaga pole vist ühtegi korda olnud, kus ma oleksin tõrkunud. Vähemalt ei meenu. 

Need kogemused on mulle suurt rõõmu toonud. Sel hetkel, kui need juhtusid, aga ka hiljem. 

Fotodel on võlujõud. Nad viivad meid tagasi hetke, mil need tehti. Meenuvad helid, hääled, lõhnad ja tunded. Võõras võib vaadata mõnd pilt ja mõelda, et aga miks see sulle nii väga meeldib. Sina aga mäletad seda tunnet, mis oli. Näiteks on mul juba aastaid telefonis taustapilt ühest suvalisest päikese loojangust Haapsalus. Miks? Tegemist pole nii ilusa pildiga nüüd. Aga mulle meenub iga kord see mõõtmatu õnn, mis mu sees oli pildistamise hetkel. Ja kuigi aeg on möödunud ja seda inimest, kes tookord mu õnne eest vastutav oli, enam pole mu elus, siis mul on see foto ja selle vaatamine on justkui portaal sellesse hetkesse, kui kõik oli imeliselt suurepärane.

Teine foto, mis mulle samuti seostub ebamaise rõõmuga on tehtud just sellel eelpool mainitud rabaretkel. 

Nii siis, mu armas sõbranna on mulle kinkinud mitte ainult vingeid kogemusi, vaid kõik need kenasti mulle ka pildile püüdnud.

Aga nüüd kujutage ette minu rõõmu, kui ta mulle teatas, et üks mu blogi lugeja käis tema juures meigikoolis modelliks. Ma tundsin end Eesti kõige olulisema influentserina! 

Igatahes, selles suures rõõmutuhinas ma nüüd kirjutangi veel kord Tatjana Siipanist. 

Aga needusest pidin kirjutama. Just! Tähendab, reedel siis, kirjutas Tatjana mulle, et tal on hädasti laupäeva hommikuks modelli vaja meigikoolis. Jama selles, et meigi teema on, noh, kahtlane. No üllatage mind, eks ole! Pruudimeik. 

Mis siin ikka, saan aru küll, et see nüüd tähendab, et ma vähemalt 7 aastat mehele ei saa, aga arvestades kuidas ma ise suudan kõik vähegi normaalsed suhted saboteerida, siis sama hästi võib see needus ka 70 aastat kesta. Aga nii on mul vähemalt ilusad pildid sellest ühest korrast, kus ma oleks võinud pruut olla. 

Minu enda tagasihoidliku arvamuse järgi täiesti kenake. Aga noh, ma olengi endast üleliia heal arvamusel. Nii heal, et ma teen nüüd taaskord ajalugu ja näitan teile pilti, mis sai tehtud vahetult enne meikimist, ehk siis esmakordselt ajaloos näitan teile pilti, millel olen meigivaba. See on siis potentsiaalsetele peigmehe kandidaatidele, kes vaatasid, et täitsa kena pruut, all on hall argipäev, mis teid pärast pulmaööd ootamas oleks. Mõelge nüüd hoolega järele!

13 kommentaari “Lugu sellest, kuidas ma endale needuse peale panin

  1. Ma olen vist küll nii panetunud juba, et üldse ei kahtleks, kui keegi pakuks pruudimeiki teha. Phäh, isegi kleidis võiks poseerida 🙂
    Aga see enne-ja-pärast, ausalt, ei ole erilist vahet. Mitte ses mõttes siis, et “siin ei päästa ju meik ka!” 😛 Ilma meigita pildil pole eriti juukseid näha, see teeb näo valgemaks lihtsalt. Mu meelest suur kontrast ongi just heledanahksetel blondidel, kel kulme ja ripsmeid üldse näha pole.
    P.S. See on tegelikult suur vedamine kui on oma isiklik ihufotograaf, mul pole endast peaaegu üldse normaalseid pilte, ainult mingid mobla käkid.

    Liked by 2 people

    1. Jah, mul oli ka täiesti suva, kui Tatjana küsis, kas ma tuleks. Nagu näha, siis mingit ukse taga kraapimist nagunii pole, vähemalt saan natuke ennast ilusana tunda. Ta veel küsis ka, et noh, milline kleit siis sul tuleks. Pükskostüüm! 😂
      Minu meelest on see ka suur asi, kui on hea fotograaf. Minu jaoks on Tatjanaga kohtumine absoluutselt muutnud seda, kuidas ma end kaamera ees tunnen. Kuigi mu isa tegi palju pilte ja ka poiste isale meeldis pildistada, siis nendega ei olnud mul sellist vabadust kaamera ees, nagu nüüd Tatjanaga. 😊

      Meeldib

  2. Mina olen pettunud, arvasin, et see “kahtlane meigi teema” on kehamaalingud vms 🙂
    P.S Vaatan seda Sinu meigivaba pilti ja… ma ei saa üldse aru, miks aega, vaeva ja veidi ka ilmselt raha mukkimisele kulutada 🙂

    Meeldib

    1. See oleks muidugi eriti hea, kui ma nüüd otsustaks, et ma lasen ennast ära ka tätoveerida. Siis vist võib tõesti juba valges kitlis komando mulle järele kutsuda. 😂
      No mul pole ju kulme ega ripsmeid, punast põskedel rääkimata… 🤨

      Meeldib

    2. Meigiga ja meigita ON teatud vahe. Isegi ilusatel inimestel nagu blogipidaja.
      (Vahemärkus: ma peaks suutma kirjutada Katariina, see on ilus nimi ja sobib ka jne. Aga esimese ülikooli ajal tundsin üht Jekaterinat, ka jumalast eestlane, ja me hüüdsime teda Jekaks. Ja nüüd mul tuleb esimese hooga tahtmine trükkida “Jeka”, siis saan aru, et see pole kohane, ja jääb mingi ebamäärane “blogipidaja”.)
      Ja vähemalt mulle on see enesekindluse küsimus ja teema. Et meigiga olen ma iga nurga alt enam-vähem ja kuigi ka nii saab sittasid pilte, mul ei ole vajadust eraldi poseerida. (Jah , ka eraelus, nii et keegi pilti ei tee, on võimalik nt külalise poole pöörata oma parim nurk alailma nt.) Ega ma ei tee nii (enam ammu), sest kui ma juba olen enne inimestega kohtumist otsustanud, et läheb meigita versioon, läheb üleni, poile probleemi. Aga meik on siuke kindla peale minek, ma ei pea selleks inimesi usaldama, et nende seltskonnas vabalt olla, meigiga ma võib olla ükskõik kellega, 300 võõrast inimest saalis ja mind ei kõiguta.
      Meigita sama olukord = mis mu häda oli, et ma meiki ei saanud teha?! Mismõttes ma siin sedasi olen?!
      Phmt see ongi nagu alastiolek. Et teatud inimestega teatud olukorras on ok. Aga rahva ette niimoodi ronimiseks peaks eripõhjus olema.

      Liked by 1 person

      1. Mind on ka Jekaks kutsutud ja mulle väga meeldis, seega võib vabalt. Eriti kui sul seostuvad selle nimega head emotsioonid. 😊
        Minul on ka enesekindluse teema. See on mingi mask, mille ma peale endale panen, et mitte olla “alasti”. Ja meigiga ma pigem rõhutangi oma ilusaid nurki, minu jaoks ei olegi mõte selles, et ma nüüd täiesti teine inimene tahaks olla, ikka ise, aga ilusam, klaarim, ühtlasem. Ja näiteks spas või ujulas käies on mul kohutavalt ebamugav, sest seal mul ju meiki pole. Samahästi võiks seal vist juba ka trikoota olla. 😏

        Liked by 1 person

  3. Tegelikult võiks siin sõna võtta mõni meesterahvas, kuidas nemad meiki suhtuvad ja mismoodi hommikul meikimata naise kõrval ärkavad. 🙂

    Siin kommentaarides on põnevaid mõttekäike. Et kodust välja minnes peab mõni meigikriips peal olema, sest muidu on alasti tunne. Mul on jällegi vastupidi – meigituna on väga imelik ja võõras olla, justkui oleksin näitelaval ja mängiksin kedagi teist. Seetõttu kasutan kosmeetikat äärmiselt minimaalselt, ainult väga pidulikel puhkudel, mida on ehk võibolla kord aastas. Loomupäraselt jumekam nahk ja tumedad kulmud muidugi aitavad kaasa, et nägu ka “alasti” liiga plass ei tundu. Kulme siiski kitkun aeg-ajalt, kui meelde tuleb.

    Liked by 2 people

    1. Eks see on harjumuse, koduse tausta, endassesuhtumise jne keeruline kokteil, mis määrab. Mina nt kolmekümnendate keskele üritasingi kogu aeg olla keegi teine, keegi ilusam, virgem, vapram, lahkem, taiplikum, parema mäluga, parem ema, parem inimene.
      Mõte “olen, nagu olen, kui ei taha, minge ära” on uus, viimase seitsme aasta teema, Ühtlasi avastus, et ma olen niigi krdi hea, MIDA?!
      Aga samas meiki suhtun isegi soojemalt kui varem – tõsi, see on ilmselt teema “mul on rohkem raha”. Ma saan endale lubada siukseid asju nagu silmameigi aluskreem või silmaaluste peitekreem =P

      Liked by 1 person

      1. (eelmine sama sisuga kommentaar haihtus kosmosesse, aga õnnestus kopeerida, proovin uuesti, kustuta üks ära, kui topelt saab.)

        Lendav kirjeldab ka minu meikimistundeid. Iga kord, kui olen mõelnud, et teeks n.ö eraelus meigi, siis käib protsess nii: teen suure hoole ja vaevaga midagi; vaatan peeglisse “appi, võõras nägu”; kaabin suurema osa maha, kuni pole enam nähagi, et ma olen midagi teinud. No ja selline tulemus tähendab siis lihtsalt, et ma olen asja eest, teist taga endale midagi peale määrinud, millega ei ole nahal üldse nii hea hingata kui niisama.

        Lavameik on iseasi, siis ma lähen rolli, siis võibki võõra inimese nägu peas olla.

        Aga mis “enne” ja “pärast” piltidesse puutub, siis mulle torkas järjekordselt silma, et ilma meigita pilt on ka selgelt teistsuguse valgusega (alt üles valgus jätab võõra mulje, see on klassikaline filmitehnika, kuidas vaatajat pinevikes ja kõhevikes valgusega ärevile ajada, ilma et midagi pingelist ekraanil juhtumagi peaks). Ja ühtlasi on see alt üles valgus rohkem pärivalgus kui neil sätitud piltidel. Pärivalgus tõmbab kujutatava lamedaks, see kehtib isegi maastike pildistamisel, nägudest rääkimata.

        Meeldib

    2. Lendav kirjeldab ka minu meikimistundeid. Iga kord, kui olen mõelnud, et teeks n.ö eraelus meigi, siis käib protsess nii: teen suure hoole ja vaevaga midagi; vaatan peeglisse “appi, võõras nägu”; kaabin suurema osa maha, kuni pole enam nähagi, et ma olen midagi teinud. No ja selline tulemus tähendab siis lihtsalt, et ma olen asja eest, teist taga endale midagi peale määrinud, millega ei ole nahal üldse nii hea hingata kui niisama.

      Lavameik on iseasi, siis ma lähen rolli, siis võibki võõra inimese nägu peas olla.

      Aga mis “enne” ja “pärast” piltidesse puutub, siis mulle torkas järjekordselt silma, et ilma meigita pilt on ka selgelt teistsuguse valgusega (alt üles valgus jätab võõra mulje, see on klassikaline filmitehnika, kuidas vaatajat pinevikes ja kõhevikes valgusega ärevile ajada, ilma et midagi pingelist ekraanil juhtumagi peaks). Ja ühtlasi on see alt üles valgus rohkem pärivalgus kui neil sätitud piltidel. Pärivalgus tõmbab kujutatava lamedaks, see kehtib isegi maastike pildistamisel, nägudest rääkimata.

      Meeldib

  4. No kui just soovite – mõne inimese karisma on ka ilma meigita talle nii näkku kui kehahoidu kirjutatud:) Teine ei saaks ilma ülejoonistamiseta vetsugi minna, peegel ehmatab!
    Tean mitut naist, kel meikimine loomulikule ilule suurt midagi ei lisa (nt. minu abikaasa ja mõned siinkirjutajad), aga ei tea kedagi, keda näomaaling oluliselt kenamaks teeks.
    Sinise tagiga Jeka pilt on parim!:)

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s