Latt lati vastu

Lippasin eile õhtul kiirelt Rimist läbi. Külmkapp oli kodus tühjavõitu ja näljased kaarna pojad tiirutasid juba hommikust alates mu kohal. Olin parasjagu jõudnud köögiviljaosakonda, kui minu ette ilmus ei kusagilt üks ümmarguse näoga, punetava ninaga ja võidunud suusamütsiga mees ja teretas mind rõõmsalt, justkui oleksime vanad tuttavad. “Täitsa lolliks läinud” mõtlesin. “Arvab päriselt, et tal on minuga šanssu või?” Unustades täielikult, et ma ise olin just kaks tundi poissi kolida aidanud ja polnud ma ka just kõige esinduslikuma välimusega. Okei, minu nägu ei paistetanud alkoholi ületarvitamisest, aga kes sinna maski taha ikka näeb, eks ole. 

Edasi, lihaleti poole suundudes, hakkasin mõtlema, et aga miks ma arvan, et ma olen parem, kui see mees? Mille alusel? Noh, nägi veidi rääbakas välja ja ilmselgelt on ta parim sõber Saku Tume, aga hing võib tal ju ilus olla. Äkki ongi kuldsete käte ja õrna hingega mees, kes ei saa selle karmi maailmaga muidu hakkama, kui peab pudelist lohutust otsima. Öeldakse ju, et mees joob, kui tema elus pole armastust. Ehk kõik mida ta vajab, et reele saada, on üks suure südamega naine? Ma ju ei tea. Vabalt võib olla. Aga mina olen inimese juba hukka mõistnud.

Kui ma omadega kassade juurde jõudsin, siis meenus mulle, et sõbrannagi oli hiljuti kommenteerinud, et ma olen liiga pirtsakas. Väitsin vastu, et pole ju, ma ootan mehelt ainult seda, mida ma isegi pakun, võrdset, noh. 

Aga see pole ju tõsi. Just pool tundi enne poodi jõudmist rääkisime pojaga sellest, et tal on üks töökaaslane, kes võiks mulle meeldida. “Mille alusel sa eeldad, et ta mulle meeldiks?” Poiss näitas pilti ja ütles, et mees teeb trenni. No jah, mu lapsed tunnevad mind hästi. Samas, ma nagunii leian mingi vea, mis mind häirib. Raudselt susistab s-i, norskab ja jätab tühikuid koma ette. 

Oma latist ma kõigest hoolimata loobuda ei suvatse. Esiteks sellepärast, et latt on väga kasulik aksessuaar. Sellega saab südamevalu eemal hoida. Kui minevik on indikaatoriks, siis varem või hiljem mu süda murdub. Olgu siis vähemalt inimese pärast, kes oli neid kannatusi väärt. Palju hullem oleks ju pisaraid veiniklaasi soristada ja mõelda, et ma ju algusest peale teadsin, et tropp. Teiseks, mehi kes hõlpsa vaevaga üle mu lati põrkavad, on elus olnud küll. Tõsi, mitte palju, aga on. Ja ei kahetse ma neist ühtegi. Muidugi oli lahkuminek valus, aga kui see valu on üle läinud, siis on koos oldud ajast pigem meeldiv mälestus. 

Tõsi, latt mind kaissu ei võta, ei too mulle lilli ja ei vii randa jalutama. Samas, kui ma meenutan oma abielu, siis ei teinud seda kõike ka mu mees. 

Nii et latt jääb. Kuigi ma korraks küll mõtlesin, et kaotasin ta Sõpaka Rimisse kurkide ja sellerite vahele. 

6 kommentaari “Latt lati vastu

  1. Ma hakkan alati mõttelist auru välja laskma ja hääletult sisisema, kui räägitakse liiga kõrgest latist. Inimese latt ei saa olla liiga kõrge ega ka liiga madal – see latt lihtsalt on igal inimesel just seal, kus on 🙂

    Liked by 2 people

  2. Sellised korduvad mõttemustrid, sa tegeled olla tahtmisega, keeruliselt öeldes sul on väärtuste kompleks.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s