“Vernon Subutex 3”

“Vernon Subutex. Dome 3”

Virginie Despentes

Tõlkinud Maria Esko

Toimetanud Leena Tomasberg

Kirjastus Varrak, 2021 

341 lk

“Täitsa pöörane, mis häma me endale ajame, kui ei taha tunnistada, et inimene, kes meile meeldib, on narts. Mõtleme valmis terve rea lollusi, millega ennast veenda, et lahendus on käes. See ei toimi mitte kunagi. Sitakeeraja on inimene, kes on juba korduvalt saanud võimalusi ennast parandada ja kellel pole mingit kavatsust seda teha.”

Mis siis triloogiast koorub? Peategelane, kelle ümber ja kaasabil kogu stsenaarium üles on ehitatud, on lihtsalt üks vend, kellele meeldib muusika. Ta ei loo muusikat, ta kuulab ja mängib seda plaadi pealt. Tema anne seisneb selles, et ta oskab plaate mängida moel, mis hüpnotiseerib kuulajaid ja viib nad transsi. See ongi kõik. Muud suurt elueesmärki see mees ei täida. Talle ei lähe korda raha, perekond, sõprussuhted, sotsiaalne staatus ega elukoht. Ta kulgeb ajas, hetkes, muusikapalas.

Raamatu tegelased elavad traditsioonilises mõttes ebanormaalset elu. Vähestel neist on töö, kohustused, elukoht ja kaaslane. Neil, kellel on, üks või mitu, on katkised sellest sõltumata. Ühiskonna normatiividest kinni hoidmine ei taga indiviidi õnne ega eneseteostuse võimalusi. Sa kulged, kinnitades endale, et su valitud tee viib su lõpuks lubatud rahuloluni. Ja kui seda ei juhtu, vaatamata ohvritele ja pingutustele, siis kibestud, solvud nagu laps, kes ei saanud kommipoes ihaldatud maiustust. 

“Igaüks reageeris omal moel. Vaistlikult. Intelligentsus tuleb kasuks, et tehtud otsuseid tagantjärele õigustada. Seda kasutades saab endale usutava loo kokku rääkida. Teha nägu, nagu pilt oleks selge, loogiline. Aga tõde on see, et inimene ei mõtle, kui ta tegutseb. Nii ongi.”

See raamat imes mu energiast tühjaks. Iga loetud reaga, iga peatükiga, suri minus midagi. Kui lohutu ja lootusetu on inimese eksistents. Me püüdleme millegi poole, millegi suurema kui meie, et meist jääks maha parem paik. Kas me teeme seda teadlikult või mitte, see sõltub ehk sellest, kui paljud meist sõltuvad. Aga mis siis, kui sa oled seespidiselt surnud, kui sa oled tuimaks tehtud kaasinimeste rumaluse, õeluse, julmuse, pinnapealsuse poolt, mille poole sa siis püüdled, mida siis endast maha jätad, kuidas leiad üles motivatsiooni hommikul silmad avada ja hingata? Mingi sisemine väärikus jääb, ka siis kui välist tõuget ei tule, kui meid ei erguta järeltulev põlv, sotsiaalsed normid, religioon, raha, meelelised naudingud. Vist jääb, selline tunne mulle jäi. Et mingid sisemised standardid jäävad. 

“Alkohol paneb kolmekümnendateni silma särama, edasi tuleb sujuv allakäik ja viimane sirge pärast viiekümnendat on kõige koledam. Kui saabus menopaus, oi jeerum, siis sai temast koletis. Pundunud, punetav nahk, peedist moondunud keha, debiilsuses hulpivad silmad. Et see surnuksjoomine nii kaua peab võtma. Minek on kindel, see on teada. Aga kole pikalt läheb, õudne. Tubakaga on vähemalt nii, et kui teade tuleb, saad jalaga persse ja korras, oledki surnud ja maha maetud. Alkoholiga mitte. Esimesest korrast, kui arst ütleb, et samas vaimus jätkates olete surnud, kuni minekupäevani võib sul jääda oma tubli kümme aastat. Ja mitte just kõige säravamat aastat.”

Ehk sain ma raamatust valesti aru, sõnum, mida saadeti läks minust mööda. Ma ei lugenud teiste arvustusi, ma lähtun oma emotsioonist. Ja see lõpp… mis asi see veel oli?

Esimese osa muljed siit ja teise emotsioonid sealt.

Hestia

Teate, täiesti vale on mul siin kirjutada midagi. Mingit postitust, ükskõik mis teemal. Minu elu, minu murede ja rõõmudega, on nii tühine kõige muu kõrval. Voodi pole piisavalt pehme, seinad kostavad läbi, õhtusöögiks ei pakutud mingit magustoitu. Ptüi! Mis asja sa siin jaurad? Häbi pole? 

Aga ehk on vaja. Eemaldada oma mõtted reaalsusest. Mitte külvata hirmu. 

Olgu kinnitatud, et mul on veidi imelik kirjutada seda postitust ja ilmselt on mul mõnda aega üldse postitusi imelik kirjutada. Pole välistatud, et need muutuvad harvemaks, arvestades, et mul siin kaks projekti käsil. 

Käisin hiljuti Haapsalus spas. Minu tavapärane aastalõpu Saaremaa reis jäi ära, sest ma olin sel hetkel veel üsna loppis ja masetsesin, polnud suuremat peotuju. Aga kuhugi ikkagi kippusin. Seega võtsin ette Hestia Spa Hotelli paketi. Kahele inimesele 99 eurot. Sisaldas majutust, spa ja jõusaali kasutust, õhtu- ja hommikusööki. Ma ei tea, kas see on palju või vähe. Minu jaoks oli norm hind ja nii see broneering tehtud sai.

Umbes kuu enne oma puhkust lugesin Merje blogist tema arvustust samale paketile ja ausalt öeldes võttis seest kõhedaks küll. Ma vihkan külma ja ebamugavust. Samas, ma ei soovinud oma reisi ära ka jätta ning vaikimisi on mu elumotoks kujunenud “kui on tore, siis on hästi, kui on nõme, siis on blogimaterjal”, seega kaotada polnud ju midagi. 

Enne kui ma kodu juurest minema sain, oli mu reis rikutud. Hakkasin just parklast välja sõitma, kui üks naaber koju tuli. Jäi mu ette seisma, viipab mulle, et ma tagurdaks, et tema saaks mu vabastatud parkimiskohale parkida. Ja sisemine solvunud Feminist ilmutas oma inetut pale. Asi polnud selles, et mul oleks olnud raske tagurdada paar meetrit ja inimesele koht loovutada. Asi oli selles, et kogu frustratsioon kõikide nende eelnevate olukordade tõttu oli saavutanud oma lae. Miks pean mina tagurdama, kui tema saaks tagurdada, mind välja lasta ja parkigu siis kuhu tahab? Ma vastan teile: sest tema on mees ja mina naine. Kui minu asemel oleks olnud mingi jõmm bemmis, siis poleks ta minuga sellist lolli võimumängu etendanud. Seltsimees Lendav Konn valgustas mind kunagi, kui mul oli sarnane seis spordiklubi parklas, et parklast lastakse välja enne ja siis sõidetakse sisse. Too mees nägi eemalt, et ma olen välja sõitmas, sellest hoolimata sõitis ta otse edasi ja jättis oma auto minu Volli ninast 20 sentimeetri kaugusele ning hakkas seletama. Ma ei seletanud midagi. Olingi loll eit, kes ei oska tagurdada. Suretasin mootori välja ja nii me sitsisime seal 15 minutit. 

Kui mul kopa lõpuks ette viskas, olin naine edasi ja helistasin korteriühistu esimehele, et kuule, meil on siin patiseis ja mul vaja linnast välja sõita. Ühistu esimees kappas kohe kohale hädasolevat neidist päästma. Astus venna juurde ja küsib, et mis toips. Mees midagi seletas, viipab minu suunas. Mina kehitan tuima näoga õlgu, et mina ei tea midagi, ma jälgin siin ainult liiklusseadust. Temal on kõrval vaba koht kuhu tagurdagu. Midagi ütles esimees talle veel, ei kuulnud mida, võimalik et ütles, et ah, mis sa mingi lolli eide pärast siin esined, las läheb ära, saame kõik koju. Igatahes, selle peale siis mees lõpuks tagurdas ja vabastas parklast väljapääsutee. Võite vabalt pead raputada, et issand, kui nõme käitumine, miks sa ei võinud lihtsalt targem olla ja järele anda, mida sa omaarust tõestasid? Jah, ega ma mingit saavutustunnet ega võidumaitset ei saanud sellest. Vaevalt, et see mees tulevikus sarnases olukorras teisiti käitub. Läks koju, kirus mind, võimalik, et ma pean nüüd oma autot mõnda aega üldse kusagil kaugemal parkima, et vältida “juhuslikke” kriimustusi sõidukil. Aga mul oli seda väikest võitu vaja. Mul on tõsiselt maksimaalselt okseaugni sellest, et mehed teevad, mis tahavad ja naised peavad pidevalt järele andma. Minu jaoks ei olnud jonnimise põhjus see konkreetne inimene või situatsioon, vaid kõik eelnevad sarnased olukorrad, kus mulle on keskmist sõrme näidatud, krutitud näpuga meelekohas, mind sõidurajalt välja pressitud, mulle signaali antud, kuigi ma ei rikkunud reegleid. Kertu kirjutas blogis väga õigesti, et suurema ja tugevama agressioon saab lõppeda alles siis, kui väiksem hirmu ei ilmuta. Jah, ta rääkis hoopis teisest asjast, aga minu jaoks tol hetkel oli küsimus justnimelt selles. Ma ei anna alla ja ei lömita su ees ainult sellepärast, et sa oled mees. Austus on asi, mis tuleb ära teenida. 

Aga noh, vastik oli mul ikkagi. 

Kui mul pärast auto maanteel ei võtnud püsikiirust hoida, siis lisandus järgmine mure. Mis siis nüüd mu armsal Vollil on? Sõnaga, kui ma lõpuks Haapsallu jõudsin, polnud mul just erilist lõõgastustuju. Registratuurist sain uksevõtme ja küsiti, et kas laud on broneeritud õhtusöögiks. Ei ole. Soovitas broneerida, kuna maja on täis ja ei pruugi olla kohti. Läksin kohe registratuurist restorani, et laud broneerida. Sealt öeldi, et kui on õhtusöök paketi sees, siis lauda ei broneerita vaid õhtusöök on buffee stiilis ja igaüks võtab ise. Milleks siis registratuurist selline soovitus? Sellest ei saanudki aru.

Tuba ise oli kena, puhas, viisakas. Aga kitsas. Minu jaoks oli veidi imelik ka, et kapp, kuhu riided panna oli voodi kõrval, mitte esikus, nagu tavaliselt on olnud. Sisuliselt ma pean saabaste ja jopega voodisse ronima, et riided kappi panna. Aga noh, pisiasi, suures plaanis. Külm mu tuba ei olnud, selles osas oli kõik hästi.

Üks asi, mis mind on viimasel ajal hakanud hotellitubades häirima, on televiisor. Kuna ma ise pole suur telerisõber, siis ei saa ma selle vajadusest üldse aru, aga olgu. Mind häirib nimelt see, et öösel on standby punane tuluke suunatud voodi poole ja ma ei saa ju magada, kui on igasugused valgused toas. Aga olgu, saan aru, et see on vist ainult minu isiklik kiiks ja kui nii hirmsasti häiris, oleks võinud ju juhtme seinast välja tõmmata. Tundub, et nii palju ei häirinud, aga vigiseda meeldib küll.

Spa osa oli väike ja rahvast täis. Ehk ta seetõttu tunduski väike, et nii palju inimesi oli, et istudagi polnud õieti kuhugi. Samas, mingi koha ikka leidis ja erinevaid saunu ning vannikesi oli piisavalt, et end hästi tunda. Usun, et kui rahvast oleks hõredamalt olnud, oleksin ma seda kogemust rohkem nautinud. Teisalt jälle, ehk just hea, et eesti siseturism õitseb ja inimesed oma raha kodumaal tuulutavad. 

Õhtust läksin sööma vara, põhimõtteliselt kohe, kui saal avati. Pilti toidust ei teinud, ei tekkinud sellist ahvatlust, et nii ilus ja vaja jagada. Toidu osas mul erilisi pretensioone pole, eriti meeldis, et köögiviljade ja värske salati valik oli lai ning värske. Natuke imelik oli, et kala polnud pakkumises, aga sea ja kanaliha olid hästi valmistatud. Kõige suurema pettumuse valmistas siiski olematu magustoit. Ehk jäi mul midagi kahe silma vahele ja ma ei märganud, aga oli puuviljasalat, mis koosnes melonist ja üksikutest mustikatest ning mingi kahtlast päritolu helebeež kreem, mis nägi välja nagu kohupiimakreem, aga maitses nagu…. löga. Vabandust, kui see oli koka mingi meistriteos ja päris maailmas hinnatud dessert, aga ma oleks ühe korraliku kohupiimakoogi üle õnnelikum olnud, kui selle misiganesjama. 

Öösel ma muidugi silmatäit ei maganud. Selles pole keegi teine süüdi, kui minu ärevus ja ülitundlikkus. Kuulsin, kuidas terve öö keegi akna all trampis, kuigi ilmselt lihtsalt kodanikud jalutasid koera või midagi, aga kuna tee oli jäine ja mina olin ärev, siis minu jaoks oleks nagu roomikutes kaitseväelaste paraadi ettevalmistused pool ööd akna all toimunud. Hommikul ärgates oli tuumabohmelli tunne, aga ilmselt kui ma oleks päriselt joonud, siis ma oleksin vähemalt maganud. Sellele tundele lisandusid uudised sõjast, mure armsa kaasblogija suhte tõttu, äng oma auto võimalike mootoririkete ja nendele kuluva papi pärast, igatsus oma laste järele. Ei olnud hea hommik. 

Aga hommikusöök oli unistus! Siis oli mul küll kahju, et ma telefoni söögisaali kaasa ei võtnud, sest oi mul oleks praegu pilte jagada. Munaomlett, selline, mida nad minu meelest ainult hotellides teha oskavad, praetud šampinjonid (!), croissandid, kohupiima kook, pannkoogid, saiakesed, sõõrikud – sõnaga kõik sellised asjad, millest ma eelmisel õhtul puudust tundsin. Kuna ma hommikuti ei söö, siis ei suutnud ma kõike seda kahjuks ka ära proovida ja ära nautida. Mekkisin veidi üht ja pisut teist, kõht sai kurguni täis, aga nii palju jäi veel maitsmata. Ehk kui ma järgmine kord satuks, siis ma loobuks vast õhtusöögist, aga hommikusöögile pühendaks kohe kaks tundi. 

Kokkuvõttes oli reis parem, kui ma lootsin ja ainus põhjus, miks ma seda ei suutnud täielikult nautida, olid mu enda deemonid, mis mu rõõmu kärpisid. Tagasiteel sõitis Volli nagu miška, ehk ta tahtsiski vaid pikemat sõitu saada, et mootor kenasti koostööd teeks. Lapsed olid endale Hessi tellinud ja magasid kolmeni, ei igatsenud keegi mu järele. 

Nüüd ma pean plaani Lõuna-Eestisse spaatama minna. Kui keegi teab soovitada ühele ärevale ja tundlikule tropile pehmet voodit ja magustoiduga hommikusööki, siis ma juba ette tänulik. 

Suhtlemisoskus

Vaatasin Netflixist sarja “Love is Blind” teise hooaja ära. Esimesest hooajast kirjutasin siin ja siin kirjutasin sellest, mis osalejaist paar aastat hiljem sai. Lühidalt siis seisneb idee selles, et emotsionaalne side on olulisem, kui füüsiline. Osalejad saavad suhelda inimestega, neid nägemata ja kui neil tekib tugev tõmme, siis tehakse abieluettepanek ja saatest lahkutakse kihlatud paarina. Esimesest vestlusest kihlumiseni kulub umbes nädal. Kui on kihlutud, siis saavad ka lõpuks üksteist näha. Koos veedetakse neli nädalat, mille lõpus toimub pulmapidu. Kas sellest emotsionaalsest sidemest, mis tekkis ilma partnerit nägemata, piisab ka päris elus suhte toimimiseks, sellele püütakse vastus leida. 

Esimene hooaeg mulle meeldis. Osalejad olid sümpaatsed ja nende keemia omavahel ka läbi teleriekraani tuntav. Teine hooaeg jättis mind külmaks. Kuna ma olen tuntud oma pinnapealsuse poolest, siis lihtsalt polnud attaktiivsed need osalejad ja nende saatused jätsid mu külmaks. 

Kirjutama ajendas aga nende omavaheline suhtlus. Just see suhtlus, mis toimus juba siis, kui nad koos olid. Lühidalt – inimesed ei oska suhelda. Osalejad on seal kolmekümneeluaasta ringis ja neil puudub oskus kuulata ning ennast täiskasvanulikult väljendada. Üks paar oli selline, kus mees oli suur eneseimetleja ja vajas partnerilt pidevat kinnitust, et ta on ilus ja tore ja naine on õnnelik, et temaga on. Naine aga sõimas ja alandas meest, naeruvääristas teda ja ütles pidevalt, et “ma teen ju ainult nalja”.  Mõlemad mürgised. Esiteks, miks sa vajad nii palju välist tunnustust? See on suht lapsik ja ebaseksikas. Muidugi pikas suhtes ikka vajame seda, et meid kiidetakse ja märgatakse, aga nagu, ära nori komplimente. Sa võid neid ju saada nii, aga on need siis midagi väärt? Ja teine, miks sa teed teise inimese üle nalja? See pole naljakas, see on õel ja madal. Tee enda üle nalja. Muidugi teine lunib su käest komplimente, kui sa teda pidevalt alandad ja jätad mulje, nagu teeksid talle teene temaga koos olles. 

Veel oli seal paar, kuna naine on ülemõtleja. Ta väänas kõiki sõnu, mida mees talle ütles. Ise saadab mehe peole, kuna tal on halb olla ja minna ei saa, aga kui mees läheb, siis küsib naine kodus, et kuidas sa võisid minna, kui sa nägid, et mul on halb. Või kui naine läks sõbrannadega nädalavahetuseks peole ja mees küsis, et kas nii hakkabki nüüd olema, siis naine luges sellest välja, et mees keelab tal üksi koos sõbrannadega väljas käia. Mees on väga mõistev, kannatlik, kuulab, väljendab ennast ja siis nad lepivad ära, kuni naine järgmine päev mingist teisest asjast vile üles võtab. Ausalt, selle mehe asemel oleks ma ammu juba saba teinud.

Selleni ma tahtsingi jõuda. Et ma astun kohe suhtest välja, kui mul on ebamugav. Liiga kiiresti. Kui ma saan väiksemagi vihje selle kohta, et ma pole mehe jaoks prioriteet, siis ma ei hakka ennast meelde tuletama, lunima tähelepanu, saatma kolme sõnumit järjest, sest “äkki ta esimest ei näinud”, või äkki ta telefoniga juhtus midagi või äkki… See ei tähenda, et ma alati ootan, et mees esimesena kontakti võtab, aga kui ma olen kaks korda esimesena vestlust alustanud, siis kolmandat korda seda ei juhtu. Veel on mul rumal komme mitte vastata, kui vestlus mind tüütab. Kui mees räägib ühte ja sama juttu või kui ta saadab mulle linke muusikapaladele. Täiesti ausalt, ma ei viitsi teiste playliste kuulata. Või noh, mitte võõraste omi. Mul on hea meel, et sa kuulad mussi, aga nagu, mis see mulle sinu kohta ütleb? Ainult seda, et sa oled kooner, kui ei raatsi Spotifyd tellida ja saadad mulle YouTube linke, mis võtavad julmalt palju akut ja mida ma ei saa telefonis teiste äppidega koos kasutada. Kui sa nii hirmsasti tahad mulle midagi saata, siis saada mingi loll nali, mille avamine ja vaatamine võtab paar sekundit. 

Nagu te õigesti järeldate, ma olen suht ennast täis ja nõme meestega. Minuga on raske suhelda, mind on keeruline armastada, sest ma teen ise kõik selleks. Ma usun seda, et inimest peab võtma sellisena nagu ta on, mitte üritama teda ümber muuta. Kui ma saan mehelt sõnumi, verbaalse või teistlaadi, et ta ei tea, kuidas minuga ümber käia, mis mulle meeldib või kuidas mu südant võita, siis ma ei viitsi teda õpetada ka. Või noh, ma võin mingeid teatud asju öelda. Umbes, et mulle meeldib, kui mind naisena koheldakse, mulle ust avatakse, mulle mantel selga aidatakse. Aga kui ma pean iga pisiasja üle rääkima, siis mu huvi kaob üsna kiiresti. Mul on juba neli last, keda ma olen viimased kakskümmend aastat õpetanud, kuidas naistega ümber käia, mul puudub huvi seda projekti veel järgmised 20 aastat arendada. Ma arvan, et ühesugused leiavad sarnaseid. Mõnele mehele tuleb loomulikumalt tähelepanu ilmutamine, teda ei pea õpetama. Samas on ka naisi, kelle jaoks sellised asjad pole olulised. Ei hakka selliste naiste käest ometi ju häid mehi üle kaaperdama. 

Veel on mul selline imeline omadus, et kui keegi hakkab mulle päriselt meeldima ja mul tekib oht oma süda anda, siis hakkan ma ise ülimalt suure agarusega seda suhet saboteerima. Ma teen kõik, mis on mu võimuses, et mees, kellesse ma armuma hakkan, mu juurest saba jalgevahel metsa poole kappaks. Ma näitan mehele kõik oma vead ja sita iseloomu lühifilmina kahekümneneljatunnise seansi jooksul.  Normaalsed mehed lähevad tavaliselt ise minema selle peale. Kangekaelsed jäävad, mis saadab mulle signaali, et neil on mingi tõsine hälve, mis sunnib mind neid hülgama ja blogis kirjutama halapostituse sellest, kuidas keegi mind ei armasta, kuidas kõik mehed on miniviineriga tropid ja sotsiopaadid. Et selline nunnu olen meessooga suheldes. 

Ma ka ei oska suhelda. Sellepärast ma seal saates teiste vigasid märkangi nii hästi. Nagu neil, nii on ka minul emotsionaalset pagasit nii palju kaasas, et ma e oska olla normaalne. Vallalisena oldud aastate jooksul olen ma arvanud, et põhjus on kord selles, et olen usklik ja minu valikud on piiratud. Siis arvasin, et mu sada last peletavad kõik minema. Loomulikult oli periood, kus ma arvasin, et ma olen liiga vana ja maha kantud. Veel kujutasin ma ette, et olen liiga paks, liiga vaene, liiga rikas, liiga isepäine, liiga tark, liiga loll, liiga nõmeda iseloomuga, liiga hea südamega. Kui põhjus oli kogu aeg selles, et ma ei oska suhelda nagu täiskasvanud inimene. Tea, kas nüüd, kus ma olen põhjuse tuvastanud on mul võimalik midagi selle heaks ära teha, et ma edaspidi ennast viisakalt üleval oskaks pidada või olen ma lost cause

Võtsin ette end teadlikult treenida. Teen teiste inimeste peal kuiva trenni. Kui keegi mind ärritab, siis ma jään. Ei lähe kohe tikke otsima ja silda põletama. Hingan sisse ja välja, analüüsin, et kas minu lahkumine on selle teise jaoks kaotus või võit, aga minu? Ja jään. Vahel olen isegi mänginud mõttega, et ma ütleks välja, et tead, see mis sa praegu ütlesid ei olnud eriti kena ja see tegi mulle haiget. Mõtteks on jäänud. Sest ma saan ju aru, et igast asjast pole mõtet tolmu üles keerutada ja et ma ise ütlen ka kogu aeg asju, mis pole kuigi kenad ja mis inimestele haiget teevad. See, kui keegi mulle seda nina alla hõõruks, ei muudaks mind paremaks inimeseks.