Halvad ideed

Kahtlemata te teate, et ma olen meister imeliste ideede genereerimisele. Need on seda suurepärasemad, et ma neid tavaliselt teostada ei suuda ja need jäävad ripakile. Nagu näiteks see kampaania, mida ma siin hoolega eelmisel aastal läbi viisin – “Mees jõuluks majja!” oli küll mehi majas, aga noh, tegelikult ikkagi luhta läinud üritus. Või siis see, et tahtsin 110 kilo jõutõmmata. Või 100 raamatut aastas läbi lugeda. Kõik head ideed ja sellepärast ma neid ei puutugi. 

Siis on mul vahel mingid teised ideed ka, mis on algusest peale halvad ja mida mul on tingimata vaja ära teha. Sest ma mõtlen, et eh, no kui halvad need ikka olla saavad!?!

Hiljuti nägin Instagramis kellegi raamaturiiulit, mis oli sorteeritud värvide järgi. No jube ilus, silm puhkas. Mõtlesin, et mul on ka kodus kolm raamatut ja sein, kus saaks põhimõtteliselt sama teostada. Ja hakkasin kohe teostama, sest ma olin parasjagu Covidiga koduarestis ja midagi tarka ka teha polnud. Esiteks ei jäänud see minu meelest üldse nii seksikas, nagu see mu peas oli ja teiseks, mis on palju-palju hullem tulemus – ma ei leia enam oma raamatuid üles. Tean peast, kus need mul enne olid, sest varem olid raamatud mul autori ja žanri järgi. Teadsin kus elulood on, kus lastekirjandus, kus populaarteadus, psühholoogia, reisikirjad, armastusromaanid ja põnevikud. Nüüd… nüüd ma peksan ennast iga kord, kui mul on vaja raamatut leida. Loll, väga loll idee! 

Mul on juba tükk aega peas mõte, et ma tahaks sellist pilti lasta sõbrannal teha, kus ma istun ja kirjutan, juuksed peapeal lohakas krunnis, klaviatuuri kõrval tuhatoos konide ja suitseva sigaretiga, mustad kohvikruusid ja veinipokaalid. Mulle tundub, et jube hea pildi saaks. Pealkirjaga “Kirjanik töös” või “Loomingu keskel” või noh, midagi muud sellist diipi ja filosoofilist. Miks peavad sigaretid seal olema, seda teab ainult jumal üksi. Nagu tõsiselt võetava kirjanduse juurde peab ilmtingimata nikotiinisõltuvus kuuluma. Aga pilti me veel teinud pole. Kuigi idee on fotograafile edastatud. 

Paki sigarette ostsin ma ometi. Mitte ainult selle foto jaoks, vaid ühe teise. Istusin laupäeva hommikul kohvilauas koos lastega ja teatan mõtlikult, et mul oleks vaja suitsu ja kondoome osta. “Pildi jaoks, jah?” reageeris Esmasündinu tuimalt mälumiste vahel. Vaadake, ma olen osanud elu elada nõnda, et ma pole veel kunagi kellelegi suitse ostnud. On küsitud, et nagunii lähed poodi, võta mulle üks pakk. Olen pikalt saatnud. Aga nüüd oli vaja. Ja ma ju ei tea isegi seda, palju need suitsud maksavad. Uurisin siis maad. Kallid. Hirmus! Siis panin maha sõjaplaani, et kuhu neid ostma minna. Ma ei saa ju lihtsalt lambist oma kodupoodi minna. Mida nad minust küll arvavad? Sõitsin kaugemasse Maximasse. Kliendikaarti ka ei kasutanud, et jumala eest jälge maha ei jääks. Peopesad higised, seisin järjekorras. Minu ees seisid kolm varateismelist, kes kuuldes, et ma suitse ostan, mõistsid mind põlglikult hukka: “Fui, suitsud on RÕVEDAD!” No jah, ma tean

Edasi hakkas kodus tossutamine. Nii palju ma olin kursis, et kui suitsu ei imeta, siis see ei põle vaid kustub ära. Aga no, ma võin kunsti nimel igasuguseid hulluseid teha, aga isegi mul jookseb kusagilt piir. Ja mina ei taha suitsu sisse hingata. Selgus, et kui piisavalt tuuletõmmet tekitada, siis ma ei peagi, tuul hingab. Terve neetud korter haises pärast! Poisid vingusid nii et vähe polnud. Nüüd mul on sisuliselt terve pakk Marlboro sigarette kraanikausi all kapis. Ilmselt mitte kõige mõistlikum koht nende hoiustamiseks… 

Siis ma liitusin mingi väljakutsega, mille kohaselt ma peaks aprilli kuus suutma 100 kilomeetrit joosta. Milleks mul seda vaja oli? Mitte et see mingi eriline väljakutse oleks. Kümnel päeval jooksen oma tavapärase ringi ära, kui hull see ikka on? Aga ma ju tunnen ennast. Mul on vaja teiste osalejatega võistlema hakata ja esinema. Mis tähendab, et ma võin seal vabalt ka 200 km ära joosta. Sest peaasi, et ma kõige suurem luuser poleks, eks. Loll, loll!

Ühel õhtul sängis lebades, tuli mul omaarust veel üks selline potentsiaalselt idiootne mõte. Kirjutada postitus sõnadest, mida inimesed pidevalt valesti kasutavad. Nagu näiteks sõna “ennem” või “õieti”. Aga ma vist sain seekord õigel ajal jaole, sest nagu, tere-tere, mina olen muidugist see kõikse õigem õpetaja siin valmis. 

Õnneks, mis mind tugevasti lohutab, on see, et ma pole üldse ainuke oma ideedega. Näiteks ühel hommikul avastasin, et üks verinoor tütarlaps oli mulle öösel saatnud sõnumi: “Sa oled päris pandav 😉😘😘😫😈”. Nii et jah, juhtub ka parimates peredes. 

Eksklusiivsusest ja lojaalsusest

Pärast oma hiljutist blogipostitust, sain ma solvunud sõnumi ühelt loo kangelaselt. Kirjutas mulle, et ma olen tema usaldust kuritarvitanud, kirjutades temast postituses ja palus tungivalt see lõik maha võtta, kuna talle üldse ei istu kuidas ma temast kirjutan ja talle ei sobi, et temast kirjutan. Ta võiks mulle seletada, kuidas ma eksinud olin, aga kuna ta arvab, et satub seda tehes veel sügavamale laulu sisse, siis ei hakka.

Ma saan aru, mis seal toimus. Mees luges õhinaga pool postitust läbi ja irvitas teiste meeste üle, et küll on alles tropid. Jõudis siis osani, kus temast juttu ja sai aru, et tema on üks neist, kelle üle irvitab ning naerutuju läks üle. Sest mingit muud põhjust tal solvuda polnud. Ma ei laimanud teda kuidagi. Ma ei kirjeldanud teda ka teistele äratuntaval moel. Pole nii, et nüüd naabrid vaatavad viltu või tulevane tööandja muigab irooniliselt, et eh-ee, sina oledki see Veiko Kure tänavalt korterist 89.

Eriliselt pöördesse läksin ma sellest, et ma tema usaldust kuritarvitasin. Kuidas, millega? Meil polnud kokkulepet, et ma temast kirjutada ei tohi. Ta teadis, et ma pean blogi, oli sellega ise tutvunud, ilma minu nõusolekuta, väärib siinkohal mainimist. Ei palunud ta kordagi, et ma temast ei kirjutaks. Kui siin keegi usaldust reetis, siis tema, sest tema lubas mulle selgesõnaliselt, et ta ei käi blogis mu järel luuramas. Jah, tänan küsimast, on kuvatõmmised. Ja no tõesti, ülbuse tipp on öelda mulle, et ma tema pärast oma postitust muudaks. Kuidas sa tuled selle peale, et teiselt seda üldse paluda? Kes sa oled mulle? Ja tänan väga, mulle tõesti pole vaja infot selle kohta, kuidas ma sinu meelest eksisin kirjeldades oma taju sinuga interaktsiooni järel.

Loomulikult on inimesi, kelle privaatsusega ma arvestan. On sõbrannad ja pereliikmed, kes ei pea isegi küsima, et ära kirjuta. Kui mõne vestluse käigus tekibki moment, et ma tahan sellest blogida, siis ma küsin üle, et tead, mul on üks mõte, kas ma võin meie vestlusest katkeid kasutada ja kui mu sõber ütleb, et ei, siis ma arvestan sellega. Olen ka postitusi muutnud ja ümber kirjutanud, kuna lähedane on leidnud, et see info, mida ma jagan, rikub tema privaatsust. Aga, see on privileeg, et sinna tasemele jõuda, selleks on vaja enda poolt ka midagi teha. See pole automaatne.

Ausalt öeldes oli see minu jaoks esimene kord kuulda ühelt sisuliselt võõralt inimeselt, et kuule, muuda oma postitus ära. Enamik mehi, kellega olen pikemalt suhelnud, on teadnud et mul on blogi ja seda aegajalt ka sirvimas käinud. On neid, kes ütlevad, et teatud hirm on küll selle ees, et kuidas ma neid siin portreteerin. On öeldud ka, et neile väga ei meeldi. Aga sellise nahaalsusega, et ma pean nende pärast teksti muutma, sest nemad solvusid, puutusin ma küll esmakordselt kokku.

Eks osa minust mõtleb ka varjuküljele. Sellele, et mis siis, kui ma lõpuks kohtangi seda õiget ja ta loeb siit, kui halastamatult ma olen mehi lahanud ja mõtleb, et ei, tema küll ei taha järgmine ohver olla kirjaniku loomingu altaril.

Aga siis ma mõtlen, et blogi on osa minust. Parem on, kui mu tulevane potentsiaalne kohe teab, millesse end mässib. Kui see talle ei sobi, siis nii on. Teine asi on see, et see tase, mis portaalides valitseb, on õõvastav. Ütleme, et kui ma kirjutan üles eriti räiged lood ja vallalised mehed juhtuvad seda lugema, siis on neil ju suurepärane juhend, kuidas vältida oma sookaaslaste vigu ja portaalis oma profiiliga teistele silmad ette teha, seeläbi tõstes portaalide keskmist taset. Kas see poleks siis kõigile osapooltele kasuks? Ehk on siin lugejate hulgas ka naisi, kes on pikalt suhtes olnud ja mõtlevad, et oi, oma mees on laisk ja lohakas ja mina pean üksipäini rabama, jätaks õige maha, leiaks uue, ja lugedes siis siit seda, mis reaalselt toimub vallaliste maailmas, hakkavad oma vanameest hoopis rohkem hindama ja armastama, sest vähemalt ta pole selline tolgus nagu need teised mehed. Jälle ju kasulik!

Ja muide, ma hea meelega loeks ka meeste kogemusi. Olen neid vahetult meeste käest kuulnud ja saan aru, et ega neil ka kerge ole. Naised on samuti labased, inetult käituvad, vulgaarsed, hoolimatud, ülbed ja valelikud. Valetatakse oma vanuse ja kehakaalu kohta. Mõned kasutavad sõbrannast pilte või endast 20 aastat tagasi. Vestlusi ei viitsita pidada, vastatakse 1-2 sõnaga. Kohtumistele tullakse purjus peaga, koos sõbranna või lapsega. Kui mõni mees, julgem selline, võtaks kätte ja kirjutaks oma kogemustest ja tähelepanekutest, siis see oleks mulle, kui otsijale, ju suurepärane juhend, kuidas olla ja mida vältida, et ihaldusväärne mees ära võrgutada võluda. Eriti äge oleks lugeda mõne mehe nägemust minuga suhtlemise või kohtamise kohta. Just sellist vürtsikamat, kus ma eriliselt halvasti käitusin. Palun, keegi, mees, kirjuta!

“Siga pikuti pooleks”

“Siga pikuti pooleks”

V. L. Konn

Toimetaja S. M. Rattiste

Kirjastus Hea Tegu, 2022

115lk

See on üks lugu kolmest Emmist. Nii otse kui ülekantud tähenduses. Kolme M-tähega mehe (Mart, Marko ja Mairold) seiklused, mis algavad seitsmekümnendatel ja muudkui kulgevad edasi. Õrnahingelistele romantikutele see raamat ilmselt ei sobi. Romantikaga on siin üldse kehvasti. Kõvasti panemist, trukkimist, põrutamist, nõhkimist, hõõrumist, k*ppimist, n*kkumist, nahistamist, erisuguste sekspooside kirjeldusi ja tehnilisi detaile on see eest aga rohkem kui kopika eest. Samas… mina vana nümfomaniakk, lugesin seda kõike suurima heameelega. 

Ma ei tea, kas see on aus võrdlus, aga paratamatult jooksis mul lugemise ajal taustal ka Isand Konna eelmine… ee… seiklusjutt, ja kui ma nüüd võrdlen neid kahte, siis “Siga… ” sümpatiseeris mulle rohkem. Kui ma “Esimesed sada” juures vist isegi Goodreadsi märkisin, et naisi kirjeldati seal peaasjalikult kehakaalu järgi, et kas oli sale, sihvakas, peenike, lahja, tüse, tünder, lopsakas jne, aga muu jäi kesiseks, siis uues romaanis on seda kaebust kuulda võetud ja lugejale kirjeldatakse naisi tunduvalt detailsemalt. Kui nüüd kolmandas raamatus saaks veel hinged ja südamed ka sinna juuste ja tisside vahele, siis oleks juba täiesti superluks. 😀 Kuigi, ei, ma muidugi utreerin. Ikka oli iseloomu ja haridust ning hingegi. Mina, lootusetu romantik, nagu ma olen, ehk tahaks näha ka õrnust ja heldimust. Võib-olla oligi seda, aga jäi mulle kogu selle eelmainitud trukkimise kõrval kahe silma vahele.

Hiljuti pöörasid sõbrannad mu tähelepanu sellele, et mul on ebameeldiv harjumus komplimendid solvanguga garneerida. Endale jääb loetust pigem positiivne mulje, aga kui arvustust aasta hiljem üle lugeda, siis selgub, et vaatamata heale arvamusele, on arvustus brutaalne. Hakkasin mõtlema, et kas mu teised postitused on samasugused? Et ma enda meelest olen humoorikas ja hellake, aga tegelikult käib julm rappimine? Igatahes, mida ma kinnitada soovin, on see, et mulle jättis hea tunde. Ma võiks siin vastu vaielda ja kahtlusi kergitada, et kas tõesti oli elu 90ndatel nii labane ja naised nii odavad, aga mida ma õppinud olen, on see, et tegelikult ma elust eriti midagi ei tea. Ma vaatan oma mätta otsast ja mulle tundub miski nii, aga pool meetrit eemal on üks teine mätas ja pilt mis sellelt avaneb ei pruugi minu omaga kattuda. Seks on üldse selline põnev teema, et igaüks meist võiks oma kogemuste kohta romaani kirjutada ja teised vangutaks pead, et no pole võimalik, aga on. Ja lisaks seksikirjeldustele meeldis mulle ka see, et autor oskab elavalt kirjeldada elu pärast NLiidu lagunemist ja enne Eliiduga ühinemist. See osa meeldis mulle ka tema eelmises romaanis kõige rohkem. Aeg, millest jutt on osaliselt minu mälestustega kattuv, aga tunduvalt mahlakamalt esitatud. Lisaboonus ka see, et Isand Konn ei haletse või nostalgitse kurvameelselt, nagu paljud teised, kes seda perioodi oma lugudes kirjeldanud on, vaid suhtub asjadesse eluterve huumori ning optimismiga. 

Raamatul on ka hoiatus, et alla kolmekümne aastastele võib raamatu sisu vajada vanemlikku selgitust. Veel paremini vist hoiatada ei saakski. Ma arvan, et ma laenan seda ja lisan oma blogi päitsesse. 

Aitäh Isand Konnale personaalse pühenduse ja raamatu kättetoimetamise eest! Muide, räägi mis su saladus on, kuidas sa iga aastaga aina noorem välja näed?