“Vaikivad lapsed”

“The Silent Ones”

K. L. Slater

Tõlkinud Raili Puskar

Toimetanud Helen Roots

Kirjastus Pegasus, 2021 

302lk

Kaks kümne aastast tüdrukut lähevad vanemate teadmata võõra vana naise majja. Sealt väljudes pole miski enam sama. Mis seal täpselt juhtus, mis viis selleni, et naine viga sai ja suri, seda keegi ei tea, sest tüdrukud keelduvad rääkimast. Algab närvekõditav ülekuulamine, mis muutub aina pinevamaks, mida kauem tüdrukud vaikivad. Samal ajal räägivad aga kõik teised valjuhäälselt ja asjadest, millest on vaikitud aastakümneid. Tulevad välja perekonna saladused, mida on võõraste, aga ka üksteise eest varjatud. Saladused, mis ei seo, vaid lõhuvad pere harmooniat. 

Üle pika aja oli isu midagi kerget ja pinnapealset lugeda. Ja seda ma sain. Hästi kirjutatud, enamasti ka täitsa põnev. Aga lõpus läks ikka lappama. Ei olnud minu jaoks usutav ja loogiline see lõpplahendus, liiga otsitud ja punnitatud. Aga noh, vahelduse mõttes oli täitsa okei.

Jõusaali kasutusjuhend

Selline näeb välja koostööpostitus. Mille eest ma saan tulevikus kuulsust ja igavest au.

Kunagi ma pööritasin silmi selle peale, et blogijad oma postitusi alustasid lausega: “Minult on sageli küsitud *täida lüngad*…” ja siis edasi jaurasid mõnest juuksehooldusvahendist või madratsist või hambapastast, mida x-firma neile just “juhuslikult” proovimiseks saatnud oli ja milleta nad oma ilurituaale enam ette ei kujuta (sisesta siia silmadepööritus emotikon). Nüüd olen ma jõudnud sinna, kus ma pean ise alustama postitust sõnadega: “Minu käest on mitmed blogilugejad küsinud, kas ma võiksin teha jõusaalis olevate masinate kasutusjuhendi.” Ja ausalt, ma vannun oma esmasündinu nimel, et on küsitud. Mis on natuke naljakas, sest ma ei pea end mingiks eksperdiks ja leian end ka rohkem, kui mulle tunnistada meeldiks, ühe või teise trenažööri kõrval kukalt kratsimas. Aga kuna on küsitud ja minul pole kombeks oma teadmisi pantvangis pidama, siis otsustasin, et seda, mida ma tean, seda ma hea meelega teiega jagan.

Kuna masinaid on jõusaalis mitmeid ja need treenivad erinevaid lihasgruppe, siis jaotan ma selle postituse osadeks: rindkere, selg, alakeha. Kindlasti on siin tähtis ka see nüanss, et kuigi mina käin MyFitnessis ja enamasti on neil kõigis klubides samad trenažöörid, siis need võivad erineda neist, millised treeningvahendid on teie koduklubis. Aga proovime, hakkame pihta ja vaatame, kuhu me jõuame ning kõik kommentaarid ja soovitused on alati oodatud, sest õppida on mul endal väga palju.

Ma ise soovitaks tegelikult kõigil trennihuvilistel leida treener, kes teile ette näitab ja küsimustele vastata oskab.# Kunagi oli MyFitnessi nädalakavas “Jõusaali ABC” mille käigus personaaltreener väikse grupiga käis ühe masina juurest teise juurde ja ette näitas kuidas neid kasutada. Kahjuks seda võimalust enam pole ja personaaltreeneri palkamine käib paljudele üle jõu. Isiklikult minu jaoks on trenni juures kõige olulisem see, et ma endale kogemata viga ei teeks. Liiga suurte raskustega, vale tehnikaga või liigse koormusega. Seetõttu ma soovitan kõigil algajatel alustada väikeste raskustega ja saada oma tehnika paika. Kui see on korras, siis kõik muu tuleb kergelt ja iseenesest. Oluline on siin ka mäletada seda, et iga keha on erinev. Seetõttu ongi masinatega alustamine kõige turvalisem, sest neil ei saa endale väga viga teha. Liikumine on seal fikseeritud ja kui see saab trenni käigus sujuvaks, siis ma soovitan alati edasi liikuda vabade raskuste alale.

Kui te olete edasi liikunud, siis unustage ära need raskused, millega te trenažööril treenite. Jalapressil on minu soojendusraskus viimased kuud olnud 80 kilo. Kaheksakümne kilost kangi ma oma turjale küki tegemiseks selles elus upitada ei kavatse. 65 on vist maksimaalne olnud ja selle numbri juures olen endaga täitsa rahul. Jalapressi maks raskus on olnud ligemale 200. Nagu ma ütlesin, unustage need numbrid ära. Miks samad raskused ei kehti vabade raskuste alal? Sest kui te teete trenažööriga, siis te liikumine on väike ja rõhk läheb peaasjalikult ühele-kahele lihasgrupile. Kangi või hantlitega harjutusi tehes on enamasti töös kogu keha. Ja see väsitab rohkem, sest pingutus on suurem. Plussiks on see, et ühe harjutusega on koormus kehale suurem, mis tähendab, et trennile kulub kokkuvõttes vähem aega.

Aga ma juba ruttan ette.

Alustame rindkerest. Esmaspäeval alustame.

*See postitus sündis koostöös blogilugejatega, kes mult sellesisulist postitust palusid. Kontole paluks au ja igavene kuulsus üle kanda jooksva kuu kümnendaks kuupäevaks.

#Mind võib ka endaga trenni kaasa kutsuda, üldse pole kade, hea meelega vaatan tehnika üle ja proovin koos teiega lahendada trikiga trenažööride pusle. Mulle võib kirjutada otse või ümber nurga.

“Minu Tokyo”

“Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga”

Maarja Yano

Toimetanud Anu Merila

Kirjastus Petrone Print, 2013

292lk

“Võõras kultuuris elades võib tekkida vastupandamatu soov kohalikku asjadekorraldust imelikuks või ebaloogiliseks pidada, aga igasugune lahmiv kriitika võib kaarega häbina tagasi tulla. -. Samuti on oht hakata üldistama ja nõudma vastuseid küsimustele, miks jaapanlased asju nii või teisiti teevad, seejuures unustades, et eestlased teevad neid asju ka küllaltki veidralt ja raske oleks anda ühest põhjendust, miks meil neid asju just nii tehakse. Vahel hakkab häirima mingi kohalik käitumisviis või suhtlusmuster ja oma nõrgematel hetkedel kipun kiruma: “Ah, need jaapanlased…,” aga kui siis järele mõelda, võin üllatuda, avastades, et eestlased käituvad tegelikult täpselt samuti. Ainus, mis on erinev, on ehk minu positsioon selles ühiskonnas.”

***

Nagu lubasin, siis Maarja raamatu järgmiseks ette võtsin. Arvasin, et see on raamat Jaapanist ja jaapanlastest. Ja mõnes mõttes oligi. Autor kirjutas palju kohalike kommetest, keelenüanssidest, traditsioonidest, uskumustest, linnapildist, liikluskultuurist. Huvitaval moel mõjus Maarja lugu ka teraapiliselt. Polnud lihtsalt ühe noore tudengineiu seiklused teisel pool maakera, vaid oli palju enda sisse vaatamist, mis ergutas mindki raamat mitmel korral pooleli jätma ja ennast analüüsima. Ühest sellisest analüüsist kirjutasin eile, hirmu analüüsist. 

***

“Mul oli justkui halb eelaimus, hirm tuleviku ees. Olen muutunud araks. Seni olen ajanud oma masenduse kodumaal olemise süüks ja oodanud roosamanna-elu, mis mul Jaapanisse naastes ees seisab. Nüüd tahan oma masendust hoopis kõigest väest projitseerida Tokyo linnale. Aga ehk on asi hoopis minus endas? Ehk olen ma võimetu nägema idülli või õudust või mida iganes ma parasjagu arvan, et igatsen. Ühel õhtul enne magamajäämist isegi nutan natuke suurest ehmatusest, mis selle avastusega kaasneb. Et masendus, mis arvasin olevat sõltuv välistest tingimustest, on hoopis sügaval minu enda sees.”

***

Maarja alustab lugu sellest, kuidas ta täiesti juhuslikult saab jaapani keele testis kõrge tulemuse, “täiesti kogemata, ausõna,” kinnitab ta, mille peale ta kogemata teeb taotluse asuda Jaapanisse vahetusõpilaseks. Mitte aastaks, sest aasta on pikk, vaid pooleks. Aga kui ta juba oma elu on saatuse ja universumi kõrgemate vägede kätte usaldanud, siis avastab ta, et aasta polegi nii pikk aeg, raha tuleb ka kusagilt, kui suur häda käes ning isegi armastuse võib leida, kui seda kõige vähem otsida ja oodata. 

Ma jumaldan neid minu-sarja raamatuid, kus autor on tagasihoidlik, alandlik, uudishimulik ja avatud meelega. Kus ei kritiseerita kohalikke inimesi, olusid, traditsioone, kultuuri, toitu ega muud lihtsalt seetõttu, et see on võõras, arusaamatu ja teistsugune. Väga sümpaatselt kirjutatud. Ja Maarjast endast jäi ka kõige selle sees väga hea ja armas mulje. Ta ei püüagi end kuidagi targa või tähtsana kuvada, vaid tagasihoidlikult ja ausalt kirjutab sellest, kuidas ta teadmatusest ühe või teise kohaliku kombe vastu eksis. 

***

“Muidugi on Jaapani kultuuris ja ühiskonnas palju võõrast ja teistsugust ning on palju asju, millele on keeruline lihtsal seletust leida. Esmapilgul üksteist välistavad nähtused võivad siin olla kõrvuti. Aga ei tohiks unustada, et asi ei pruugi olla selles, et Jaapan on suutnud võimatu võimalikuks teha, vadi vahel on probleem hoopis vaataja pilgus, mis neid nähtusi põhjendamatult üksteist välistavaks peab. Mõnel asjal tulebki keeruline olla. Niisamuti kui mõni teine asi on lihtsamgi veel, kui paistab. Las lihtsad asjad olla lihtsad ja keerulised keerulised. Igatahes ei tasu vastuseid kergekäeliselt loopida, sest need kipuvad olema valed – küsimused kipuvad jällegi õiged olema.”

***

Ma tunnistan, et ma vist ei ole kuigi objektiivne. Maarja on mu sõbranna ja ma olen temast vaimustuses ning natuke tema peale kade. Tema oskuse üle nii ilusti, õrnalt ja väärikalt kirjutada. Kirjutada ka siis positiivselt ja kaunilt, kui ta enda emotsioonid üle pea lainetena kokku löövad. Olen seda vist varemgi blogis maininud, et Idamaad ja Aasia on mind külmaks jätnud. Väga pole süvenenud nende kultuuri ega pärimustesse, natuke pelgan seda. Liiga erinev, liiga kauge, liiga võõras. Minust oleks “Minu Tokyo” täiesti lugemata jäänud, kui selle oleks kirjutanud keegi teine, kui Maarja. Aga jumal tänatud, et kirjutas. Sest nagu juba ka mainitud sai, siis see raamat andis mulle palju rohkem kui vaid mõned lisateadmised jaapanlastest ja nende kommetest. 

See on üks põhjus, miks ma loen. Praegu rohkem kui kunagi varem. Nii satub mulle kätte raamatuid, mis muidu ei satuks. Ja lugedes töötab mõte teisiti kui telerit vaadates. Lugedes läheb sõnum minu seest läbi. Midagi endast minu sisse maha jättes, mingeid nurke lihvides, mingeid alustalasid riivates ja kõigutades.