Meele lahutaja

Mulle meeldib jälgida seda, kuidas ühele sündmusele järgneb teine. Üks mõte sünnitab järgmise. Mingid naljakad kokkulangemised, mida ei märkaks, aga kuna eelnevalt on aju sellele konkreetsele stiimulile avatud, siis on järgnev nüanss tuttav ning selle tuttavlikkuse aju registreerib ja kolmas intsident on juba ohoo-elamus.

Minul algas see kõik ühest arvustusest. Ma korra isegi möödaminnes mainisin seda blogis. Arvustus võttis halastamatult ette ühe raamatu, mis mulle väga meeldis. Rappis selle algosadeks, näris läbi ja sülitas välja. Mitmed asjad, mis ta välja tõi, olid iseenesest õiged, aga see toon, kuidas info edastati, jättis solvunud jonnipunni maitse suhu. Muud ma arvustusest praegu enam ei mäleta, kui seda, et arvustajale ei mahtunud pähe, miks seda, tema hinnangu järgi, ebakirjandust massiliselt osteti, kui väärtkirjandus raamatulettidel tolmu kogub. Umbes, et kui see saast oleks seal nukralt koos muu kirjandusega õnnetult kopitanud, siis oleks kõik ok, aga nii… no ei! Igatahes, tookord jäin mõtlema, et kuigi argumendid, mis arvustaja tõi olid õiged, siis ma ei näe probleemi selles, et väärtkirjanduse kõrval ka seda kergemat ilmub, sest suures plaanis on ju tegemist meelelahutusega ja kui see lahutab meelt, siis on kõik ju hästi.

Pärast seda juhtusin lugema ühe kirjaniku raamatut, millele on antud kõrged punktid, aga mis mulle kohe üldse ei istunud. Lugesin seda, hambaid kiristades. Sõnadest saan aru, lausetest ka, aga mõte ei jõua mulle ikka kohale. Lugedes selline tunne, et autor irvitab minu üle. Ha-ha, näed, ikkagi oled loll, väärtkirjanudust lugeda ei oska, ainult mingit soppa kugistad ja kujutad endale ette, et oled jube nutikas ja erudeeritud. 

Siis kirjutas Epp sellest, et tema ei näe mõtet sellel, et raamatuid järjest suurel hulgal lugeda, kuna ta otsib raamatust emotsiooni ja kui neid kiiresti ja palju lugeda, siis seda emotsiooni justkui ei saa tekkida või vähemalt jääb see emotsioon poolikuks ja lõpuni tajumata. Ma saan mõttekäigust aru, aga ma näen seda asja natuke teisiti. Ma ju ikkagi loen raamatuid elamuse pärast. Aga lugeda järjest raamatuid, mis jätavad sisse väga tugeva emotsiooni, ma ei taha, ma ei suuda seda taluda. Sügisel, kui ma ise väga lõhki olin ja kõik mu närvilõpmed olid nahapeal avali nagu pääsupojakeste nokad ussikeste ootuses, sattusin lugema järjest mitut raamatut, mis mu niigi hellad haavad liivapaberiga üle tõmbasid. Ei olnud mõnus tunne. Jah, muidugi on alati kuidagi parem tunne, kui raamat, mida loed on sügav ja sünnitab emotsioone, mis laiutavad oma tundlad mööda su keha, põimides ennast su soonte ja kõõluste vahele ning teatab, et: “Tere! Mina elan nüüd siin, see on minu uus kodu! Nurgas tuksub vanaema samovar ja selle kõrval nurrub kollane kass.” Aga mina ei jaksa alati neid raskeid emotsioone korraga enda sisse ära mahutada. See on minu jaoks nagu jõutrenn. Ma lammutan suurte raskustega, pingutan nii, et veri väljas, tunnen kuidas jõud mu sees kasvab. Kuid pärast sellist suure koormuse ja intensiivsusega trenni vajab mu keha puhkust. Või kui mitte puhkust, siis mingit teist trenni, mis laseb lihastel taastuda ja kosuda. Kui ma teeks ainult rasket trenni iga päev, siis mu keha ei areneks, siis ma lõhuks seda. Sama on minu ajuga ja emotsioonidega. Pärast sellise raamatu lugemist, mis on mu maailma raputanud ja mind emotsionaalselt läbi tõmmanud, on mul vaja midagi kergemat. See ei tähenda, et emotsioon eelmisest raamatust kohe kuhugi kaob, ta elab ikka seal edasi oma kassi ja samovariga, lihtsalt mul oli vaja oma meelt lahutada. Ja lugemine on ju ka meelelahutus. Ma võtan oma meele, mis on täis raskeid, valusaid, koormavaid tundeid ja mõtteid, ja lahutan sellest ära mõned tunded ja mõtted, et mu meel saaks helgem, kergem ja puhtam. Jah, ma ehk ei mäleta raamatu sisu ja millest jutt, kuid mu meel sai lahutatud ja ma olen teinud enda sisse ruumi uutele, suurtele ja võimsatele emotsioonidele. 

Seejärel lugesin ma raamatut ja juba poole peal sain aru, et see on raamat, mida peaks mitu korda lugema. Ta on kohe esimesel korral hea, aga selles on nüansse, mis avalduvad alles teise või kolmanda lugemise järel. Ma pole siiani suutnud selle raamatu kohta arvustust kirjutada, sest ma tunnen seda tehes, et oleksin teeskleja, kes teeb vaid head nägu, et sai pihta, aga tegelikult ei saanud ma midagi. 

Siis juhtus, et ma sattusin taaskord lugema arvustust selle ühe luulekogu kohta, mis mulle hirmsasti meeldis. Negatiivselt arvustust. Lugesin, noogutasin kaasa, jah, olen nõus arvustajaga. Piinlik hakkas enda pärast, et mulle selline jamps südamesse puges ja ma nagu idioot seda lugedes pisaraid valasin. Midagi pole teha, ikkagi olen harimata mats, kui minu jaoks selline väärkirjandus hinge poeb. 

Õnnetul kombel sattus mulle lugemiseks taas raamat, mis on mitmekihiline ja mille kohta ma ainult teesklen, et sellest aru saan. See toidab minu alaväärsuskompleksi ikka mõnuga. Ma ei hakka üldse muud valetama – ma saan heal juhul vaid kolmandikust aru. Aga see kolmandik, mis mulle kohale jõuab, on suurepärane. Tohutu aukartus inimeste ees, kes lugedes kõigest aru saavad, ammugi siis inimeste vastu, kes midagi sellist kirja on pannud. 

Aga tulen korraks veel tagasi selle õnnetu luulekogu juurde, mis minu hinges nii palju pahandust on külvanud. Viimase arvustaja argument selle kohta, miks see teos ei vääri eksisteerimast, oli see, et “aga mis sul meelde jäi?”. Tõsi, tunnistan, ühtegi lauset mul meeles pole. Ühegi luuletuse mõte ei meenu. Aga, mul on meeles emotsioon. Ma mäletan seda, kuidas ma istusin oma voodis teki all ja nutsin. Lugesin tol korral mõnda rida kolm, kümme korda ja see lõikas iga kord. Need read tõukasid mind tundma emotsioone, neid endast vabaks laskma. Okei, ütleme et suures plaanis on siin tegu väikse sammuga inimkonnale ja suure sammuga ühele konkreetsele inimesele, aga on see siis halb? 

Olen märganud, et inimeste lemmikfilmid on sageli mingid täiesti suvalised, B kategooria, tundmatute näitlejatega vändatud jamad, mitte kinoklassikud ja kultusfilmid. Jah, kriitikud hindavad, seletavad ära, miks mõni film peab kuuluma filmiklassikasse ja mida see on andnud popkultuurile juurde ja kuidas mõjutanud ajalugu ja inimelusid, aga need on harva kellegi lemmikud. Miks? Sest need ei puuduta isiklikult. Mõjutavad, sa võid neist mõelda veel päevi ja aastaidki hiljem, aga need ei kosuta su hinge. Need ei lahuta su meelt. Liidavad. Panevad juurde. Aga vahel on vaja lahutada ka, muidu ei mahu ju hinge ära. 

8 kommentaari “Meele lahutaja

  1. Olen sel samal teemal (ja just sama raamatuga seoses) pead vaevanud. Raamatut ma tegelikult lugenud pole, aga olen antud autorit instagrammis juba suht pikalt jälginud ja tal on mõned read (või lausa luuletused), mis on mind väga kõnetanud ja mida ikka ja jälle uuesti loen, kui tuju ja tunne vastav. Raamatut ma ei jõudnudki osta, sest sattusin sellest vestlema ühe kordades kirjandusteadlikuma sõbraga, kes ka ise luuleraamatuid avaldanud. Ja alles siis jõudis mulle kohale, et kõik ei näegi seda autorit nii nagu mina. Jah, ka mind ei kõneta kõik tema read, võibolla u üks kümnest, mis ta postitas, aga arvastades mahtu oli see ikkagi palju ja ka mina olin mitmeid ridu lugedes nutnud…
    Aga pärast sõbraga vestlemist avastasin, et mul oli häbi… et no kuidas ma nüüd siis sellist asja loen/naudin. Kusjuures sõber ise ei teinud seda raamatut otseselt maha, lihtsalt valgustas mind selle osas, mida “tähtsates” kirjandusringkondades sellest arvatakse. Ja sellest mulle piisas… endiselt on natuke häbi ja ei oska sellega midagi peale hakata. Ja autori IG lehele postitatut vaatan ka nüüd üllatuslikult hoopis teise pilguga. Nii veider, kuidas teiste inimeste arvamused meid (mind) mõjutavad, see mõte häirib mind kõige enam…

    Meeldib

  2. Mul oli ka varem piinlik, et mu raamaturiiul näeb välja nagu oleks mul hädavaevalt algharidus, aga ammu enam mitte … ma tahan lugeda seda, mis mu meelt lahutab ja need on enamasti lood, peamiselt krimilood. Netflixist vaatan suuemalt jaolt krimisarju ja kiristan hambaid, kui uusi ei ole. Jah, ok, vahetevahel viskan pilgu mõnesse tõsisemasse raamatusse ka, aga harva. Näiteks siis, kui midagi teada tahan. Aga mida arvavad “kõrgemad kirjandus- ja kunstiringkonnad” – ei küündi ma sinna oma kõrgele humanitaarharidusele vaatamata ja nii see on. Lihtrahvas tahab tsirkust ja leiba, minu tsirkus ja leib on krimilood :-). Kirjastustele, kellega koostööd teen, korrutann ka alati “krimi, krimi, krimi”, andke mulle krimi, muud ma ei viitsi teha.

    Liked by 3 people

  3. Mul ei ole ei “lihtsa” ega “väärtkirjanduse” osas seisukohta. S.t. tõesti ei ole, üldse ei ole, mõlemas on minu arust talumatut pahna ja pärle. Ma üldse keeldun kirjandust žanritesse jagamast.
    Aga ma ei anna andeks, kui kirjanik mu intelligentsi solvab. Kui ma loen ja olen: “KULE, see ei käi nii, proovitud, kogetud, EI KÄI!!!”
    Või kui see, mis minu arust on õige ja see, mis minu arust vale, tal ei toimi. Fowles’i “Maag” nt on üks siuke teos, kus ma tahaksin tegelasi lihtsalt kuivalt ÄRA TAPPA, sest nad arvavad koos autoriga, et on okei teisi elama õpetada. Kusjuures läbi valu, teema teistele valu ja õpetame neid elama ja see on HEA ASI, see, keda õpetatakse, kah mõistab lõpuks ja happy end???
    Jälkus.
    Tavaliselt see lihtna kirjandus nii jälgiks ei lähe. Seal toimuvad asjad, mida ma ei usu ja jätan raamatu pooleli, aga mitte asjad, mille juures ma olen: “KUIDAS nii mõelda saab ja ise veel arvata, et see on okei?!?!?!”

    Liked by 2 people

    1. Ehk: lihtne, meele lahutamiseks mõeldud kirjandus ei lahuta mu meelt, kui ma näen, et vale.
      Aga samas lihtne, meele lahutamiseks mõeldud kirjandus võib ka mu pähe aastateks ja aastakümneteks elama jääda, sest seal puudutati midagi tõelist. “Nad tapsid Caesari” (Nero Wolfe’iga krimka) ja “´Paddington 16.50” Aghata Christielt on raudselt mind väga mõjutanud raamatud.
      Ja siis on mingid piiripealsed, vahepealsed. Nt “Ma vallutan lossi”. See meeldis mulle hirmsasti ja siis sain mitmelt poolt tagasisidet, kuidas labane armastuslugu, mingi väärtkirjandus see küll pole, aga ei üritagi olla, olgu …. ja ma olen: “Mäh? Aaa, jaa, see armastuslugu oli seal ka, kuigi see mulle korda ei läinud. Aga kas sa RAAMATUT lugesid? Detaile, inimpsüühet, maailmakirjeldust ja -tunnetust nägid???”

      Liked by 2 people

  4. no ma ei ole ausaltöeldes isegi mitte oma isa raamatuid lugenud, va muinasjutt ja luule ja elulooraamatud, tal muidu päris häid arvustusi aga kindlasti ei lähe massidele. artikleid vahel loen ja vahel mitte.
    aga luulest… mulle meeldivad sellised imelikud ja pisut läilad, Ilmi Kolla näiteks meeldis, peakski üle 20a uuesti lugema, või noor Doris Kareva, eks ta meeldib praegu ka aga ta noorpõlve luule meenutab pisut Ilmi Kollat.
    Aga Lauri Räpp ei meeldi… kuidagi suvaline. Selline, millist isegi oskan luuletada.
    Krimkad pole mulle, samas loen vahel reisikirju, vahel punast sarja, vahel filosoofiat, vahel eneseabi, suvalist ilukirjandust, naistekaid jne jne.
    Praegu oleks õnnelik aja ja süvenemisvõime üle, mis üleüldse lugeda laseks. Mu meelest iga inimese oma asi, mida loeb… aga mulle ei meeldi kunagi kiidetud raamatud. Potterit lugesin ka ikka aastaid hiljem, mind häirib mass… st kui kõik kiidavad, siis ma kardan. Tihtipeale on ootused üles köetud ja siis mulle ei meeldi. Või mulle mõjub hoopis teine asi, teised nüansid… ei näe üldse kriitikutega samast vaatenurgast.
    Aga ükskord jõuab aega… mil ma jõuan taas lugema

    Meeldib

    1. Mul on samuti eelarvamus kiidetud raamatute osas, võimalusel väldin. Ja Potter on mul ka lugemata, mõtlengi siin, et ehk on aeg see needus murda. 😄

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s