Millal algab suhe?

Ma arvan, et pärast ligi kümmet aastat agressiivset blogimist, olen ma lõpuks leidnud oma blogi teema. Olen siin kirjutanud raamatuarvustusi, sest minu meelest on need jube olulised ja näinud, et ainult mina arvan nii. Kirjutanud juhendeid trenni tegemiseks, sest minult on lausa küsitud vastavaid suuniseid ja ma oma lõppmatus naiivsuses kujutasin ette, et tegelikult kedagi võiks see asi huvitada, ainult selleks et näha, kui vähe see tegelikult inimesi huvitab. Truud lugejad muidugi loevad ustavalt kõike, aga kõige rohkem kõnetab lugejaid ikkagi see, kui ma arutlen meeste ja naiste omavahelisi suhteid. 

Inimesed pakuvad mullegi huvi. See on üks põhjus, miks ma ikka ja jälle end Tinderis leian. Seal on lihtsalt palju inimesi ja osadega võib tekkida ka päris põnevaid vestlusi. Mina siis vestlen, analüüsin ja kajastan neid. Lisaks olen ma nüüd avastanud ka TikToki ja sealne algoritm pakub mulle suhtecoachide, igaveste vallaliste, kosjamooride ja teiste sarnaste huvidega inimeste lugusid. Osad nendest lugudest on äravahetamiseni sarnased minu omadega ja samas on seal ka väga palju uut, millele ma ise pole oma antropoloogilistes uurimustöödes veel jõudnud. Samas, mulle näib, et eesti keeles pole kuigi palju selliseid nõuandeid ja tagasisidet ning see ehk ongi põhjus, miks minu selleteemalised postitused kõige rohkem klikke ja tagasisidet saavad. Seega, ma nüüd edaspidi püüan rohkem neil teemadel kirjutada. Mainin siin igaks juhuks kohe ära, et palju infot olen ma ise teistest allikatest saanud ja tegemist pole minu originaalmõtetega. Kui võimalik, siis ma püüan ka allikale viidata, aga ilmselt see alati ei õnnestu. 

Aga alustame siis selles, et millal üldse saab kahe inimese vahelist suhtlust suhtena defineerida. Seda küsimust on viimaste nädalate jooksul minult lausa mitu inimest küsinud, seega tundub, et teema vajab pisut lahkamist. Kunagi ammu-ammu, minu kõige esimeses blogis ma kirjutasin sellest ka, et kuna inimesed tahavad oma vabadust hoida ja end mitte kellegagi siduda, siis sõna “suhe” on justkui muutunud ropuks sõnaks, mida viisakas seltskonnas pole ilus mainida. Mis on viinud selleni, et inimesed eeldavad ja eeldavad sageli valesti.

Näiteks olen ma aru saanud ja erinevatest allikatest kuulnud/lugenud, et naiste jaoks algab suhe sellest, kui on mindud voodisse. Meeste jaoks see nii kindlalt defineeritud pole. Nad võivad mitu kuud naist magatada ja ikkagi end vabaks pidada. Seega võibki väga hõlpsalt tekkida situatsioon, kus naine arvab, et suhe algas kolmandal mail aastal 2019 ja mees jällegi on veendunud, et suhe algas hoopis viieteistkümnendal augustil 2020. Püüdke siis ühiseid tähtpäevi selle järgi pidada, eks ole. 

Kui me korraks jätame intiimsed ja romantilised nüansid valemist välja, siis millal me peame kedagi oma sõbraks? Kas me samuti eeldame vahel, et kui ma olen oma südant puistanud ja teine on minuga sama avameelne olnud, siis me oleme sõbrad? Ilmselt on ka neid, kes nii arutlevad. Isiklikult mina vajan verbaalset kinnitust. Suusõnalist kokkulepet. Vahet pole kummalt poolt see tuleb. Kui üks pooltest ütleb, et: “sa oled mu sõber” ja teine sellele vastu ei vaidle ja omalt poolt kinnitab, et temagi nii arvab, siis ongi tegemist sõprusega. Kui seda pole, siis nii kaua on need inimesed tuttavad. Argumenteerida, et aga me oleme nii pikalt üksteist tundnud ja nii palju koos läbi elanud, järelikult me oleme sõbrad, pole seda vaja tingimata defineerida, pole minu meelest korrektne. Ma tean paljusid inimesi aastaid, aastakümneid. Olen nendega igasugu seiklusi ette võtnud, südant puistanud ja pisaraid valanud, aga see ei tähenda minu jaoks automaatselt, et ta on mu sõber. Mis on vahel ka palju segadust ning ebameeldivusi põhjustanud, sest teine osapool on siiski eeldanud, et oleme sõbrad. 

Niisiis, mina ütlen, et suhe algab siis, kui nii on osapooled kokku leppinud. On räägitud sellest, et nüüd me oleme suhtes. Nii kaua, kui seda pole selgelt välja öeldud ja mõlemad üheselt kinnitanud, seni on tegemist tutvusega. 

Selle definitsiooni järgi on minul 41 aasta jooksul olnud 1 suhe. Jah, on olnud suhtlemist, on olnud ühiseid reise, on olnud koos veedetud öid, on olnud tema hambahari ja vahetuspesu minu pool, aga need ei olnud suhted. Need olid suhtlemised ja tutvused. Neil oli potentsiaali suhteks areneda, aga need ei jõudnud selleni, et olla päriselt suhe. 

Ehk see kõlab kuidagi liialt rangena või must-valgena, aga olen leidnud, et selline suhtumine on aidanud mul kõvasti südamevalu ära hoida. Adudes, kui erinevalt inimesed enda jaoks suhte algust sõnastavad ja teades ka seda, kuidas ma ise käitun, kui olen kohtunud meeldiva inimesega, siis see, kui keegi näiliselt käitub minuga, nagu me oleks suhtes, räägib sellest, et ta on oma kohtinguportaali sulgenud, kuna ta on sealt leidnud selle, keda otsis, kes veedab minuga aega ja kinnitab mulle, et ma olen imeline ja suurepärane, ei ole minu jaoks suhtes olemise tõestus. Alles siis, kui on öeldud, et ma olen sinuga eksklusiivses suhtes, kedagi teist ei ole ja pole ka huvi, ja kui mina tunnen samamoodi, siis oleme suhtes. Minu tunded, lootused või eeldused ei määra seda, kas ma olen suhtes. Kui ma leian, et ma vajan kinnitust mehelt, et teada kuivõrd ma investeerin sellesse inimesse oma aega ja energiat, siis ma tõstatan ise selle teema. Küsingi, et kas me nüüd oleme suhtes. Kui ma ei saa üheselt mõistetavat vastust, kui hakatakse keerutama ja pööratakse küsimus minu vastu, umbes et “miks sul on vaja seda defineerida?”, “mis sa ise arvad?”, “kas sa pead küsima?”, siis see on minu jaoks negatiivne vastus. Sest kui mees on kindel, et ta tahab olla minuga suhtes, siis ta väljendab seda. Kui ta mängib minuga äraarvamismängu, siis ta tahab, et mina eeldaks, et me oleme suhtes, kuna sellega kaasnevad minu poolt eksklusiivsuse pakkumine ja teatud tüdruksõbra boonused, mida suvaline tuttav ei ole välja teeninud, aga ise pole see mees valmis samaks vastutuseks ja investeeringuks. 

Loomulikult ei tähenda see, kui mees ütleb, et ta on minuga suhtes, seda, et ta ei jätka vallalise elustiili viljelemist, aga sel juhul on minul õigustatud alus teda sellise hooletuse eest vastutusele võtta. Kuni me pole suhtes, siis võib ta teha mida tahab, kellega tahab ja minul on voli kas sellega leppida või loobuda suhtlusest. 

Nooremana poleks ma ise kunagi küsinud mehelt, kas me oleme suhtes. Oleksin kartnud seda, et selline küsimus hirmutab mehe minema. Oleksin arutlenud, et minule ta meeldib, mulle tundub, et mina talle ka ja eks aja jooksul kõik loksub paika. Mitte et see nii ei võiks juhtuda, on juhtunud, usun, et paljudel lugejatelgi on. Aga täna ma enam ei karda. Ma ei mängi mänge. Ma tean, mida ma tahan ja ma julgen seda küsida. Kui ma küsin ja mulle vastatakse “ei”, siis see on ju hea, nii ei raiska ma oma aega sellele, et panustada suhtesse, mis kunagi suhteks ei arene. Ärge nüüd arvake seda, et ma käin ja igalt mehelt pärast kolme kohtingut küsin, et “kas me nüüd oleme suhtes”. Olen viimase kümne aasta jooksul küsinud täpselt ühe korra ja vastus oli “ei”. Rohkem pole olnud põhjust küsida. Aga kui tuleb, siis ärge muretsege, ma kajastan seda ka siin. 😉

18 kommentaari “Millal algab suhe?

  1. Mul oli ka aastaid tagasi blogi. Tahtsin nii väga kirjutada.
    Mina sain aru, et sellest, mida blogidest lugeda tahetakse, mina kirjutada ei taha. Isiklik elu on just selline teema.

    Ma olen üldse mõelnud, et ma ei peaks blogisid lugema. Need, mis mind huvitavad, ajavad mind masendusse! 😄Toovad elu musta poole koduõuele. Võtavad lootuse. Näiteks need mehed, kellest Sa kirjutad- ja Sa oled isegi kannatlik ja leplik veel! Mina ei leia jõudu, et tutvumise peale mõeldagi! See pole muidugi Sinu blogi süü! Lihtsalt loetu vōimendab/ peegeldab minu mõtteid ja vaatlusi. Teeb kurvaks.

    Malluka blogiga läks hästi- nüüd on tasuline ja see annab mulle põhjuse ennast distsiplineerida. 😄

    Meeldib

    1. Ma püüan edaspidi meestest rohkem positiivseid lugusid ka avaldada. Pole nii hullud nad midagi. Lihtsalt need mõned üksikud ebameeldivad tegelased oskavad kogu meepotti sülitada ja vaatadki hiljem teisi ka kõõrdpilguga. 😊

      Meeldib

  2. Ja suhete teemal. Ma elasin üle 20 aasta mehega, kellel oli kogu aeg nö üks jalg uksest väljas. Isegi mitte naiste mõttes, aga üldiselt.
    Inimene harjub. Võtsin teda just sellisena nagu ta oli. Nägin tema häid külgi. Mõtlesin, et oleme ju perekond, omasid tuleb hoida. Lõppes ikka nii, et astus minema. Tuli välja, et kõigele lisaks ta lihtsalt valetas kogu aeg.

    Ja nüüd ei oska ma enam suhetest midagi arvata. Kas suhe on siis kahtlustamine ja enda kehtestamine?

    Ja minu suurim küsimus – kui mees on üle 40 (mida mina olen) ja vaba, siis mis põhjust on arvata, et ta üldse suhet hindab/ tahab? Miks ta siis suhtes pole? (Välja arvatud sellised ilmselged põhjused, et ta on hoolitsemata, alkohoolik jne… Ma mõtlen neid, kes justkui nagu näivad normaalsed).

    Naistes ei saa asi olla, enamik naisi tahab ja hindab suhet, selles olen ma veendunud.
    Ja Sina pole 10 aastaga kedagi leidnud… Sa oled ikka 10x ilusam, armsam, aktiivsem kui mina.
    Kõigele lisaks pole ma isegi oma südant oma eksi küljest lahti saanud.
    Ja mulle pole üle 20 aasta ükski teine mees isegi meeldinud mitte!
    Mul on tõesti tunne, et ma ei tohiks suhetest isegi lugeda mitte. 😄

    Meeldib

    1. Mulle tundub, et enamik pikalt vallalisena olnud mehed ei tahagi suhet. Neile meeldib suhelda, aga end siduda nad ei kavatse. Sest isegi vägivaldsed alkohoolikud leiavad endale kaaslase, kui nad seda tahavad.

      Mind ei maksa võrdluseks võtta. Põhjus, miks kümme aastat üksindust on peaasjalikult seotud sellega, et ma tegelen ise aktiivselt igasuguste suhete saboteerimisega. Aga vaatame, ehk saab asja. 😀

      Meeldib

  3. Kui näide tuua, siis mees, kes pakub sõnaotsesesmõttes friends-with-benefitsi, ei otsi tõenäoliselt suhet. 😀 Ma ühele sellisele ütlesin “ei”. Vähemalt oli minuga aus. Mehed, kes tahavad suhet, käituvad mu kogemusel hoopis teistmoodi. Hoolivamalt. Mul on õnneks viimase 2 partneri põhjal hea kogemus sellega, kuidas mehed huvi väljendavad. Kui ma oleksin esimeste partnerite põhjal järelduse loonud, siis oleksin üks väga kibestunud ligi 30-aastane naine. 😀

    Liked by 1 person

  4. Ma olen üle viie aasta õnnelikus suhtes olnud, aga enne oma praeguse abikaasaga kohtumist oli mul… suhe? tutvus? ühe Soomes elava noormehega. Temagi rääkis rõõmsalt, et kuulub mulle, kohtinguportaalides on konto kustutatud jms… Eeldasingi siis, et oleme suhtes 🙂 Mingi hetk aga hakkas mulle tunduma, et mina panustan selles suhtes rohkem, lisaks hakkasin kahtlema, kas ma ikkagi näen teda oma kaugemas tulevikus jms. Lõpuks tahtsingi suhtlemisele joone alla tõmmata, vastuseks tuli aga hädakisa, et tema kindlasti seda s u h e t lõpetada ei soovi. Sain siis kinnitust, et ikkagi oleme suhtes ja mõtlesin, et ootame-vaatame, kas ja kuhu see edasi areneb… Kuni hetkeni, mil selgus, et noormees deidib siiski aktiivselt ka teiste tütarlastega ja see deitimine ei hõlma sugugi ainult kohvijoomist ja jutuajamist. Ma olin üsna tummaks löödud ja suutsin tol hetkel ainult pobiseda, et aga sa ise ju ütlesid, et me oleme suhtes!? Tema vastus? “No aga meil on ju suhe kõigi inimestega, kellega suhtleme. Mul on suhe kõigi oma sõpradega jne.”
    Siis mõtlesin küll veidi kibestunult, et kas edaspidi peaks küsima “Kas me oleme eksklusiivses romantilises ja seksuaalses suhtes?” Õnneks tulevane abikaasa selliseid idiootseid mõttemänge ei mänginud ja suhtestaatus sai temapoolsel algatusel üsna kiiresti selgeks tehtud.

    Meeldib

  5. Vastan küsimusele, kuigi natuke valesti =)
    Ma ei tea, millal suhe algab. Aga ma arvan, et kui saab lahku minna, on suhe olnud =D Vahet pole, kes kuidas seda defineerib.

    Liked by 2 people

  6. Olen seda juba öelnud, aga ytlen veel korra – Sinu keel ja stiil suudavad absoluutselt kõike väljendada nii, et ma tahan veel ja veel lugeda. Seega kirjuta meestest, uuest köögimööblist või eilsest ilmast – kõik läheb 🙂
    Millal ja millest suhe algab, kuidas see nö paika pannakse, oleneb, kui palju suhtleja oma partnerit hindab. Mulle tundub, et praegu on ringitõmbajaid enneolematult palju, sest valikuid on palju, endale lubada saab nii mõndagi, enam ei pea raseda pruudiga abielluma ja vanemate elutoas kapi taga elama, kedagi ei huvita ja kysimusi ei esitata:) kas pole tore!!!

    Liked by 1 person

  7. Jäin kohe mõtlema, et millal siis algas? Laste isaga tean, kuupäeva ja peaaegu et kellaaegagi. Eelmist suurt suhet ka tean, samamoodi, kellapealt. Aga praeguse algusega jään hätta. Läks kuidagi salamisi ja hiilimisi, pikaldaselt ja ettevaatlikult, kuni ühel hetkel oli tagantjärele selge, et on päris tõsine suhe. Proovisime siin millalgi meenutada, no ei tulnud ühtki kuupäevagi meelde, et millal esimest korda kohtusime, millal suudlesime jne. Paari nädala täpsusega saaks ehk… Ainult abiellumise kuupäev ja kellaaeg on kindlalt teada, need on paberites kirjas.

    Omaette huvitav mõttekäik oli Elizabeth Gilberti raamatus “Abielutõotus”. Et lääne ühiskonnas on iga romantilise suhte lugu oluline, igaüks teab täpselt millal ja kus ja kuidas ja mis siis juhtus ja… Igaühel on oma isiklik muinaslugu, mis on väga tähtis, on justkui lausa inimese eluloo tuum ja kese. Aga paljudel loodusrahvastel seda pole. Abielu ei ole paarisrahva suurim ja olulisim saavutus, mille iga detaili peab mäletama ja kummardama. Abielu lihtsalt on, vanemad panevad paari, kui mees otse kuri ja ebameeldiv pole, siis on ok ja selle üle rohkem isegi ei juurelda mitte. Meie ühiskonnas on kõige olulisemad peresisesed suhted, kõik, mis jääb väljapoole (kogukond, kaugemad sugulased jne) on üsna tähtsusetud. Inimene otsib väga suurt osa õnnest ja rahulolust ühestainsast suhtest – suhtest intiimkaaslasega. Aga võib ka teistmoodi – Gilberti kirjeldatud külades elati üsnagi kogukondlikult koos, ei mingit sellist tohutut individualismi. Ja kui abielus probleeme tekkis, siis ei mindud linna lahutama või võõrastelt nõu küsima, vaid külanõukogu tuli kokku ja luges noortele sõnad peale, et nad ikka viisakalt käituksid. Abielu ei olnud ainult kahe inimese intiimne asi, vaid terve küla asi. Eks seal kandis on muidugi palju vähem individualismi ka.

    Eks asjale saabki vaadata nii- ja naamoodi. Ning kõigil on õigus 🙂 Eriti tore on, kui kaks omavahel lähedaselt suhtlevat inimest saavad suhteasjadest enam-vähemgi ühtemoodi aru, olgu siis need arusaamised kõrvaltvaataja jaoks kui kummalised tahes.

    Liked by 3 people

  8. Mina teadsin samuti kuupäevatäpsusega, millal mu suhted algasid. Aga need olid muidugi kõik vanusesvahemikus 13 kuni 25. Ja selles vanuses teabki ju igaüks, kui suhe on sealmaal, et on käimiseks kvalifitseerunud. Praeguses vanuses, kui peaks juhtuma, et hakkaksin uut suhet otsima… täiskasvanud vist ei käi, eks? Ja deitimine pole veel suhe. Ei kujutakski ette, kustmaalt siis suhe algab, kokku kolimisega? Kommunikatsioon on muidugi ülitähtis, mõlemalt poolt. Et kumbki ei eeldaks midagi, vaid julgetaks rääkida, küsida, arutleda, välja pakkuda. Isegi praegu, peale 13-aastast kooselu tunnen, et mis sest, et enamasti mõistame üksteist poolelt sõnalt, on endiselt vale midagi eeldada ja arvata, et lõpuni pisidetailideni üksteise mõtteid suudaksime lugeda.

    Liked by 2 people

  9. Minu abielu on vist ainus suhe, kus põhimõtteliselt ENNE suhte algust panime piirid paika, üks samm vanemate korraldatud suhtest vist. 😀 Aga mul on muidu põhimõte, et ei si*u seal, kus söön, nii et kui töökaaslane ütles, et no nii tahaks mind ikkagi kohtama kutsuda, siis mõtlesin natuke ja ütlesin, et ainult siis, kui ta on tõsiste kavatsustega, sest mingit pisikest flingi ma töö juures küll aretama ei hakka. Kolme kuu pärast kolisime kokku, nüüdseks abielu ja laps, ainult valge lipp-aed ja peaaegu sama valge labrador on tõsisest suhtest puudu. Nii et noh, võib selline otsekohesus toimida küll (iseasi, et kui enda tütar tahaks kellegagi pärast kolme kuud kokku kolida (või teha paljusid muid asju, mida mina ise elus teinud olen), võtaks südame alt õõnsaks).

    Aga meestest ja suhetest veel. Kui ma olin varastes 20ndates, oli meie tutvusringkonnas ootamatu lahkuminek. Õigemini mahajätmine, tüdruk oli šokis, pidi depressiooni ravima jne, ikkagi kolm aastat juba koos elatud ja mahajätmine tuli talle täiesti tühja koha pealt. Ja meespool ütles üllatunult, et seda poleks küll osanud arvata, et tema meelest oli ilmselge, et see suhe on lihtsalt baka ajaks selline relationship of convenience, saab keppi ja koos aega veeta, aga MINGEID LUBADUSI JU EI OLNUD ja SUHTE TULEVIKKU JU EI ARUTATUD. Nüüd ju magister tulemas uues koolis. Uus elu, uued tuuled. Kas see mees on täielik tropp (või tõesti clueless autist)? Jah, on. Aga see on äärmiselt tavaline. Kui ise tahaks enamat, tasub kindel olla, et teine pool sama tahab.

    Liked by 2 people

  10. Issand kui jube see viimane näide on. Minu meelest kehtivad inimeste maailmas siiski ka mingid kirjutamata reeglid ja me ei aruta ju kogu aeg kõiki asju läbi stiilis “kui me mu vanemate juurde lõunasöögile lähme, siis ära põrandale rooja”. Selline silmade plaksutamine, et oi, aga ma pole ju midagi lubanudki, oleks adekvaatne peale kolme kohtingut, mitte kolme aastat.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s