Härra Konservatiiv

Mul oli siin vahepeal nii igav, et ma käisin kohtamisel. Ei, mitte kohtingul. Ma nüüd otsustasin, et ma sõnaga “kohting” nii vabalt enam ümber ei käi ja enne, kui kohtamas käima hakkan, siis käin kohtumas. 

Sain kokku meesterahvaga, kes oli vesteldes äärmiselt viisakas ja küsis, et kas ta ikka tohib seda ja teist rääkida ning mainis, et on varem naistelt saanud tagasisidet, et üks ja teine tema käitumisviis pole aktsepteeritav. Sama jutuga alustas ta kohe kohtumisel ka. Et naised on nii öelnud ja naa öelnud, et kas mulle ikka sobib nii ja milline ta olema peaks, et mulle sobida. Vastasin, et miks ta üldse minu pärast muretseb, et mis mulle meeldib või ei meeldi, esiteks tehku kindlaks, kas mina talle üldse meeldin, ja siis vaadaku edasi. Mulle tundus, et see mõte šokeeris teda. 

Kui me siis natuke jalutanud olime ja ta juba jutuotsa lahti sai, siis hakkas sealt kuldmune pudenema rohkem, kui ma jõudsin vastu võtta. Esiteks selgus, et tegemist on sügavalt uskliku inimesega, aga oma usulist kuuluvust ta mulle avaldada ei tihanud. Rõhutas ainult mitu korda, et ta “pole see hull Jehoova tunnistaja”. Ma siis julgustasin teda, et mina alles mitte väga kauges minevikus olin see hull jehoovakas. 

Uurisin, et mis tal eelmiste naistega juhtus, et nendega kooselud lõppesid. Üks jooksis teise mehega minema ja teine väsis lihtsalt ära. Selle teisega neil voodielu ei klappinud. Kuna tegemist sügavalt uskliku konservatiiviga, siis enne pulmi ei hoitud õieti kätestki kinni ja nii selguski, et pulmaööl polnud seda õiget klappi ja seda klappi ei leitud ka järgmise 5 aasta jooksul üles. Aga esimene naine oli muidu parem, kuigi “ta tegi palju vigu”. Mees tunnistas, et ta tegi ise ka abielus ühe vea, “aga naine tegi ikkagi palju rohkem vigu, kui mina”. Mis see üks viga siis oli, uurisin. “Ma ei vastanud ta telefonikõnedele, kui ta mulle helistas. No ja aega ma ka temaga ei veetnud, hobid olid tähtsamad.” Mõni ime, et naine teise mehega minema jooksis. 

Veel rääkis mees mulle, et vene naist tema endale kindlasti ei võtaks. Ma lausa rõõmustasin – vähemalt ei pea ta mind venelannaks. Vene naised pidid selle pärast halvad olema, et nad on nõudlikud ja ootavad, et mees neid teenindab. “Aga mina ei teeninda kedagi! Mina tahan ikkagi võrdset partnerit!” 

Viis minutit hiljem selgus, et tegelikult ta seda ei taha. Sest tema jutu järgi on naised lihtsad olevused, kes on maa peale pandud selleks, et mehe elu kergemaks teha. Et mees võib küll kuulata naise soovitusi, aga otsused peab ta ise tegema, sest Jumal on nii loonud ja need, kes selle järgi ei ela, elavad eluvales ja küll nende tund tuleb. Et siis tegelikult tahab see mees endale naist, kes teda teenib – teenijannat. Orja pidamine läheks seadusega vastuollu, aga abielu on veel täiesti legaalne. 

Teate, ma isegi väga ei üllatunud, et see kõik sealt tuli. Ulatus jahmatas mind, aga see, et naised on tema jaoks teisejärgulised, see oli selge sel hetkel, kui ta teatas mulle kolm minutit enne kokkulepitud kohtumise aega, et ta jääb kuni kümme minutit hiljaks. Mees ise valis kohtumise aja ja koha. Ja jääb hiljaks. Sest tema meelest on ainult tema aeg väärtuslik ja naised peavadki meeste järgi ootama. Loomulikult ma utreerin praegu ja alati see nii ei käi, aga antud juhul oli see asjade käigus ainult loogiline esimene märk.

Pärast kohtumist saatsin talle sõnumi tänades teda kohtumise eest ja mainides, et kuna meil on maailmavaatelised erinevused, siis pole ilmselt väga mõtet suhtlust jätkata ja soovisin talle edu. 

“Ammuu” ehk ammu pole juba kedagi välja vihastanud

“Ammuu”

Heelia Sillamaa

Toimetanud Egle Heinsar

159lk

Kui keegi arvab, et raamatute lugemine ja nendest paari mõtte üleskirjutamine on süütu hobi, siis allolev lugu tõestab, et kired puhuvad ka kõige ootamatutes sadamates. 

Heeliat hakkasin ma tänu sõbranna soovitusele Instagramis jälgima. Tundus selline tore armas tüdruk, kes teeb natuke nalja, ehitab natuke maja, kasvatab natuke meest ja on muidu vahva tegelane. Ühel hetkel hakkas ta rääkima sellest, et kohe-kohe ilmub tema raamat ja mõtlesin, et oh, seda tahaks küll lugeda. Vaikselt hakkasid ka arvustused ilmuma ja tundus, et selle aasta lugemiselamus on garanteeritud. Olin juba valmis ostma, kui ma juhuslikult üht mitte nii positiivset tagasisidet lugesin ja kuna ma selle inimese arvamust muus osas olen usaldama õppinud, siis otsustasin seekord siiski laenutada, mitte osta. 

Enamik arvustajaid reklaamis raamatut nii, et nad naersid ja nutsid, nii tore lugemine oli. Suurepärane ja aitäh, et kirjutasid. Ja ma pean nõustuma. Ma ka naersin ja nutsin. Naersin, kui mõõtmatult loll ma ikka olen, et ma üldse tõsiselt neid ülikiitvaid arvustusi võtsin ja nutsin metsade pärast, mis maha sai võetud.

Aga raamatust. Tüdruk kohtab poissi. Tüdruk jääb rasedaks. Ja nad elasid õnnelikult elupäevade lõpuni. 

Okei, see ei ole päriselt see arvustus, mille ma esialgu raamatu kohta kirjutasin. Esialgu ma kirjutasin nii: “Ärahellitatud 25aastane plikatirts, kes pärast paari kohtingut sedapsi jääb ja otsustab lapse ilmale tuua. Süüdimatu maapoiss hoiab kohusetundlikult ta kätt ja laseb tal hormoonitseda ja hüsteeritseda, teevad ühe halva otsuse teise järel, aga õnneks on neil tutvused ja veidi õnne, mis suuremast hädast välja veavad.”

Päris karm, olete ilmselt nõus. Ma ise tundsin sama. Mul pole mingit õigust kellegi teise elu üle hinnanguid anda. Öelda, et ta tegi õige või vale otsuse. Ei. Sest tegemist pole ju ilukirjandusega, vaid päris inimeste päris eludega. Mõtlesin koguni, et ma peaks ehk sõnastust veidi pehmendama, sest ma ei taha olla see kuri nõme õeluskott. Aga enne kui ma midagi teha jõudsin, hakkasid asjad juhtuma.

Juhtus see, et autor võttis minuga ühendust. Küsis minult, et “kellel on vaja arvustusi, mille autor enne kirjutab ja siis mõtleb oma sõnadele”? Küsis, et kas mul empaatiat üldse pole ja kas ma oma ninaotsast kaugemale ei võiks vaadata. Muid asju küsis veel. Muuhulgas küsis, et kuidas mulle meeldiks, kui ta minust oma jälgijatele pilti jagaks öeldes, et leidis ühe koleda ja nõmeda blogija. 

Hakkasin siis mõtlema, nagu Heelia soovitas, mõtlesin, et esimene mulje vist ikka on tavaliselt see kõige ehedam ja õigem. Mida rohkem ta püüdis mulle põhjendada seda, miks ta mitte mingil juhul pole ärahellitatud, seda vähem ma teda uskusin. Sest kas see, kui kellelgi on elus raskuseid ja ta tunneb üksindust või kogeb depressiooni, välistab tingimata selle, et ta on hellitatud? 

Siis ma mõtlesin veel. Et mind tohutult häiris see sõnum, mida raamat edasi andis – seksi ilma kummita ja küll kõik elus hästi läheb. Kui kohe ei lähe, siis nuta natuke telefonis oma lapse isale, saada sõnumeid, kaeba oma vanematele, ja küll siis läheb. Ja kui vahepeal läheb ikka kohe väga-väga raskeks, näiteks seadus ei kaitse sind, siis pöördu meediasse, et inimesi hirmutada ja oma tahtmist läbi suruda. Ja see kõik on okei, sest sul oli raske lapsepõlv, sul on olnud depressioon ja enesetapu mõtted. 

Nii ma siis tegin, nagu autor mind innustas, mõtlesin järele. Mõtlesin põhjalikult. Analüüsisin veel kord raamatut, mille ma vahepeal juba unustada olin jõudnud. Heelia küsis konstruktiivset kriitikat. Kuigi minu meelest natuke hilja seda küsida, kui ta juba 4000 raamatut on jõudnud välja anda, aga okei. 

Miks mulle see raamat ei meeldinud? Ausalt, see ei andnud mulle midagi juurde. Heelia märkis, et 200 naist on talle kinnitanud, et nende inimeste elu on tänu tema raamatule nüüd rikkam. Ja kuna see nii on, siis ma peaksin seda kindlasti oma arvustuses mainima, sest ma ei saa arvustada ainult oma mätta otsast. Pean tunnistama, et minu empaatiavõime on küll sellevõrra piiratud, et ma ei suuda kõikide inimeste mätta otsast raamatuid vaadelda. Ma emana näen asja nii: ma ei vaimustu ideest, et sotsiaalmeedia mõjuisik propageerib vastutustundetut seksuaalkäitumist. Mul on tema pärast hea meel, et tal kõik hästi laabus ja ta leidis enda kõrvale inimese, kes on valmis temaga eluteed edasi astuma ja temaga kodu rajama, aga paraku on Eesti täis noori emasid, kellel nii hästi läinud pole. Kas on tõesti vaja noortele naistele edastada sõnumit, et go with the flow ja küll kõik laabub? Ja mul on rõõm tema pärast, et tal on tugisüsteem, kes teda toetasid, õde ja sõbrad ja vanemad, aga kui palju on naisi, kellel seda pole? Kes on pidanud ise endale olema see tugisüsteem või olema ise raskes olus tugisüsteem teistele? Mis sõnumi saavad need naised sellest? Ise oled süüdi, et sul on raske, vaata kui hästi teistel samas olukorras on elu sujunud. Mitmed arvustajad on öelnud, et neile meeldis, sest raamat oli naljakas. Mul on ilmselgelt mingi väärastunud huumorisoolikas, aga kui autor peab pärast puändini jõudmist lugejaid juhendama, et tegu oli naljaga, ha-ha, loodetavasti saite ikka kõik aru, siis äkki polnud nii naljakas?

Mõtlesin veel ka sellele, et kuidas ma oma arvustusi kirjutan. Et ma peaks rohkem läbi mõtlema, olema pehmem ja edasi andma positiivseid emotsioone. Sest kui me ausad oleme, siis igasuguse raamatu kohta, ükskõik kui halb ta minu meelest ka polnud, saab midagi positiivset välja tuua. “Igav, aga õnneks lühike!” “Kirjavigadest kubisev ja toimetamata, aga julge!” “Pikk ja sisutu, aga kirjafont oli imeilus!” Näete, ma oskan küll, kui tahan. Aga teie, kõik minu kolm fänni, kas te tegelikult ootate selliseid poliitiliselt korrektseid ja mittemidagiütlevaid ümmargusi arvustusi, või teate, et ma olen tahumatu, aga vähemalt aus ja truu oma arvamusele? 

Heelial läheb raamatumüük kindlasti hästi. Ta andis teada, et kavatseb veel palju kirjutada. Hoian talle pöialt ja hoian end tema raamatutest eemal. 

Miks raamatupealkiri on “Ammuu”, mina aru ei saanudki. Aga nagu te adusite, siis ma ei saagi paljust aru ja loen üle rea. 

Also, kui keegi kusagil mu pilti jagab, et ma olen kole ja nõme, siis ilmselt olin ma selle ära teeninud. 

P.S. Pildi panin ka tagamõttega. Kassiga pilt peaks näitama, et vähemalt loomad mind armastavad, järelikult nii kuri ma pole.

“Palk”

“Palk. Talvepäevik”

Tõnu Õnnepalu

Toimetaja Anneli Sihvart

Kirjastus Paradiis, 2021

268lk

“Kõik on oma elu ees natuke abitud, aga kõige suurem ime on ikkagi see, et lõppude lõpuks saavad kõik oma eluga kuidagiviisi hakkama.”

Tõnu on omadega natuke ummikusse jooksnud. Tema kõrval elab Suur Elukas, Deemon, kes tal olla ei lase. Ja nii ta polegi kuidagi, aga kuidagi ikkagi on. Päev korraga, öö korraga, mõte korraga. Ja nii üks mõte korraga, ta päevikut peabki. Meenutab olnut, maju mida ta on ostnud ja ehitanud, armukesi, keda armastanud ja vihanud, raamatuid, mida ta on kirjutanud ja kirjutamata jätnud, töid mida ta on teinud ja palkasid, mida on teeninud. Kõik see on nii hõrgult mõru, magusalt valus ja õrnalt nukker. 

Armusin sajaga. Sest kuidas sa ei armu? Inimesesse, kes läbi ma valu, sellest hoolimata, või koguni tänu sellele, nii kaunilt oskab sõnu endast välja valada. On huvitav, et lugedes kurbi raamatuid, saab oma hing kosutatud. Millegipärast teiste valu ja melanhoolia annab lootust ja pakub lohutust. Jagatud valu on pool valu? Kuigi jagaja oli see teine ja mina jagatav? Kuidas see töötab? 

Üks mõte, mille ma soovin siit endaga kaasa võtta, kui elus on raske: seal, kus sa haiget said, sa ei parane. Kuidagi tundub, et selles on mingi sügavam tõde, mida ma hetkel lõpuni ei hooma, aga mis õigel hetkel mulle kohale jõuab. 

Ei pea vist välja ütlema, et mulle väga meeldis. Kuigi teemad olid puhuti valusad, siis ei mõjunud raskemeelselt. Peaks tema teisigi raamatuid nüüd lähemalt vaatama.

“Kuid selleks peab olema kriitik, et nii ilmset vahet taibata. Need on puha wannabe’d. Eesti kriitikul, kui ta pole just mõni noor ja kogenematu, kes puhtast ettevaatamatusest võib ka aus olla, on vaid üks mure: mitte loll välja paista. Rääkida õiget juttu. Seda, mis kirjanduslikus seltskonnas kokku on lepitud. Sest alati kujundatakse iga raamatu kohta välja üks üldine arvamus, selles seltskonnas. Kui ütled midagi teistsugust, vaadatakse pika pilguga. Ta ei teagi? Et see raamat on halb. Või: hea. Kriitikud ootavad alati mitu kuud, enne kui julgevad suu lahti teha. Muidu läheb äkki valesti. Sest nemad seda arvamust muidugi ei kujunda. Ainult väljendavad. Oma vastiku targutavalt iniseva ninahäälega.”

***

“Kõik need, kes on enda arvates midagi uskuma hakanud, nad kuidagi eksivad. Nad lõppude lõpuks ei saa eksida oma kõige sügavamas lapsesüdames, mis ikka on seal, ainuke kobe ja kastetud pinnas igasugusele usule, tulgu see või surivoodil, aga sellest, kuidas nad sellest just nimelt räägivad, kuidas nad püüavad õigesti uskuda, on midagi väga valet. Kramplikku. Kurja. Ikka lööb sealt välja mingi kurjus, pahameel. Kõigepealt pahameel selle üle, et ma ei suuda uskuda, nagu peaks, ja see pahameel kandub muidugi kõigile teistele, kes ei usu, nagu peaks. Või ei usu nende arvates üldse. Ja veel vaidlevad ka! Ja veel naeruvääristavad nende õiget usku!”

***

“On üksainuke tõene teoloogia ja see on armastuse teoloogia ja see ei puuduta õieti sõnanagi nähtamatuid ja abstraktseid asju. Niipea, kui hakata rääkima armastatust, muide, muutub seegi valeks. See on sama kahtlane kui jumalakirjeldus. Eks katsuge kirjeldada, näidata kellelegi kolmandale oma armastatut. Kas ta iial hakkab seal nägema seda, mida sina seal näed? Ja kui hakkab, siis võib juhtuda, et oled ilma oma armastatust… Nii et parem ära räägi, ära näita, varja teda…”

***

“Ehk õnnestub joosta teise kannatusse. Armastuse kannatusse. Seda tahaks. Jah. Kannatada kellegi pärast on muidugi sama rumal kui kannatada eimillegi pärast. Sest kellegi pärast kannatades kannatad tegelikult ikka enda pärast. Mitte tema. Temal on ju kõik hästi. Tema ainus probleem võib-olla oledki sina. Kui sa talle probleemgi oled.” 

***

“Vaatasin vahel mõnd sentimentaalset filmi ja nutsin. Tagantjärele on neile mõelda piinlik, eriti neile pisaratele, aga samas, mis seal häbeneda. Küllap need kuidagi ikka aitasid. Samas tuhmis väljapääsuta universumis ei aita justkui miski, aga tegelikult aitab kõik, mis sind natukenegi elus hoiab, korrakski veidi rohkem ellu äratab.”