Kuidas ma ülereageerisin

Te teate küll millest jutt, pole mul vaja siin viidata enam ega midagi.

Ma polnud valmis. Absoluutselt. Ma olen mõnel teisel korral olnud valmis, aga siis ei juhtunudki midagi. Aga seda, seda ma ei oodanud. Mitte ühtegi osa sellest.

Nii vääritimõistetu ja rünnatuna pole ma veel kunagi oma veebikodus end tundnud. Ikka on halvasti öeldud, mõnikord meelega, tavaliselt kogemata. Algas kõik rahulikult, aga ühel hetkel läks asi minu jaoks täiesti käest ära ja ma ei adunud tol hetkel isegi toetavaid kommentaare enam adekvaatselt. Ja ma kaotasin oma zeni. Mu cool lahkus hoonest. Ma flippisin ära.

Mu telefoni tuleb teavituskõll iga uue postitatud kommentaari puhul. Kui neid kõlle muudkui tuli ja tuli, siis haaras mind iga uue kõlli puhul paanika. Ma ei julenud enam vaadatagi neid kommentaare, sest mulle tundus, et absoluutselt kõik mu lugejad vihkavad mind kirglikult ja südamest.

Ma lugesin oma postitust tol päeval vist kümme korda üle ja ma ei saanud aru, kuidas sellest, mida kirjutasin on võimalik nii valesti aru saada. Kuidas see oli šovinistlik? Et ma õpetan naisi ja võtan nende nimel sõna? Et ma olen kuhugi ära kadunud ja mind ei leia enam üles? Ma lajatan mainstream suhtenõuetega? Raske oli seda kõike lugeda, sest alles nädalapäevad enne postitust sain ma puid alla, kuna olin kirjutanud oma nägemuse üldlevinud väljendist “üksik hunt” ja selgus, et asjast täiesti valesti aru saanud ning minu viga pidi üldse see olema, et ma loen ainult neid artikleid, mis on kooskõlas mu arvamusega, keeldudes silmaringi laiendama, rääkimata sellest, et minu täiealisus seati kahtluse alla, kuna ma kuulan oma lähedaste arvamust. Mis muutis asja minu jaoks eriliselt alandavaks, et seda kõik ei tehtud mitte minu blogisabas, vaid kellegi teise postituse all. Nii et kui nimeliselt minu poole pöörduti, alustati sõnadega “kommenteerin tundlikul teemal…”, “nüüd tuleb õpetlik osa…”, “ma hoolikalt rihtisin, et oleks toetav kommentaar…”, “see kõlab nüüd natuke ründavalt, aga…”, siis polnudki enam palju vaja, et ma reageeriks. Üle.

Mis paljudele ilmselt üllatusena tuleb, kuigi ma olen seda ikka maininud ka päris sageli, aga ma olen ülitundlik ekstravert. Mul on pidevalt nahata tunne. Iga väiksemgi vihje lõikab mulle sügavalt sisse. Isegi kui kõik need kommentaarid oleksid üdini positiivsed ja julgustavad olnud, siis oleksin ma samamoodi tundnud end alasti ja hellana.

Ma nutsin kaks päeva kommentaaride peale. Ma ärkasin laupäeva hommikul nuttes ja läksin pühapäeva õhtul voodisse nuttes. See oli esimene kord, kui ma olen blogi kommentaaride peale niivõrd verest välja läinud. Üheksa aastat blogimist. Kokku poolteisttuhat postitust.

Paar päeva hiljem, kui sõbrannad mind olid lohutanud ja tundsin, et ma leidsin oma zeni üles ning mu cool tuli koju tagasi, läksin uuesti lugema postitust ja kommentaare. Niimoodi kõrvalt, rahunenud ja kaine pilguga vaadatuna, ei olnud asi tegelikult üldse hull.

Mult küsiti juba selle postituse all ja on varemgi jutuks tulnud, et miks ma siis ei tsenseeri kommentaare? Miks ma ei pane paika kommentaaride esitamise reegleid? Ma ei kavatse seda teha. Ma hindan ülekõige indiviidi vabadust end tsenseerimata väljendada. Mis siis, et kommentaar läheb minu arvamusega vastuollu ja mu ego saab haiget? Ma ei näe, et see on piisav põhjus kommentaaride kontrollimiseks. Ma ei taha käesoleva postitusega öelda isegi seda, et arvestage nüüd edaspidi mu tundliku natuuriga, enne kui oma kommentaare jätate. Erinevad arvamused on head. Ma ei näe ka, et kommenteerijad oleksid pahatahtlikud, kurjad, ebaviisakad või ründavad. Jah, ma vahel tajun kommentaare nii, aga minu tunded ei peegelda reaalsust alati täiuslikult.

Sõbrannadega oleme rääkinud sellest, et nii huvitav oleks võrrelda enda nägemust iseendast sellega, mida teised näevad. Tänu avatud kommentaariumile selline võimalus mul on. Miks ma peaks seda piirama? Sest ma saan haiget? Areng ongi valus. Kasvuraskused.

Minu jaoks oli siin mitu õppimiskohta. See olukord tõi välja, et ma ei oska kohe üldse kriitikat vastu võtta ja sellele adekvaatselt reageerida. Vähemalt mitte esimese hooga. Kuigi seda oli ebamugav lugeda, aga ilmselt on mul vaja rohkem rõhku panna sellele kuidas ma kirjutan, mitte niivõrd sellele mida ma kirjutan. See ongi see paljuräägitud blogija vastutus. Kui mul oli 3 lugejat, siis võisin lahmida nii nagu tuli. Kui mul on 300 lugejat, siis sellega kaasneb vastutus. Kellele on palju antud, sellelt nõutakse ka palju. Öelge nüüd teie mulle, kuidas ma oleks kõike seda õppinud, kui mul oleks reegel, et ainult toetavad ja nõustuvad kommentaarid on teretulnud, mh?

37 kommentaari “Kuidas ma ülereageerisin

  1. Ma ei tea nüüd, kas see on hea kommentaar =)
    Aga ma mõtlen hästi.

    Esiteks, kui mõne minu posti alla muudkui tuli ja tuli ja ma hullusin, olen olnud kommentaaride osas piisavalt hell, et paluda need teisel inimesel enne üle lugeda, kui ise loen, ja kui ta ütleb, et vbla ei tasuks lugeda, kustutan lugemata.
    Ja kui ma leidsin enda kohta käivat ja “VVN on nii paha, ülbe ja vastik!” kirjutatud juttu erinevatest blogidest, (kunagi 2017 võis see olla nt), mul ka oli tunne, et ma olen kõige vihatum isik eesti internetis natuke aega.
    Lisaks on üks inimene, kelle nime silmates (mul on, eks ole, google-identiteediga kommenteerimine) kustutan kommentaari kohe ja lugemata. Jah, ma olen teadlik, et saab endale uue guugel-identideedi teha. Jah, ta tegi ka. Aga kui ma olin juba kolme nimega tuvastanud ja kustutanud /no ilmselgelt olid need äratuntavad, miks ma muidu üldse hakkasin lugemata kustutama/ ja olnud MARU kannatlik, siis paar aastat pärast mu kustutamispoliitika algust ta enam eriti ei kommentaarinud.
    Kusjuures tema ei olnud tegelikult tuimalt pahatahtlik, vist. Ta lihtsalt ei saanud ÜLDSE aru, viskas mingeid käibetõdesid valedesse kohtadesse, kuhu need ei sobinud, andis nõu, kui seda ei küsitud, “õpetas heatahtlikult” ja absoluutselt mööda.
    Nüüd olen tast rohkem lahti, aga mitte päriselt. Paar nädalat tagasi nt kustutasin lugemata jälle ühe äratuntava nime alt tehtu.

    Teiseks: ma ei saa aru, mis värk on sellega, et oi, kriitika arendab. See on nii laialt levinud jutt ja no EI. Ei arenda. Kriitika peale on minul phmt kolm reaktsiooni:
    a.1 tema on idioot
    a.2 tema ei ole üldse minu lugeja, ma ei peagi talle meeldima, sest ma ei kirjuta talle, vaid omadele inimestele
    b kui ei meeldi, ära loe
    c – kõige harvaesinevam – mhmh, ma tean ka neid puudusi, sa märkasid? Ma märkasin ka.

    Blogis tulnud kriitika osas on veel neljas reaktsioon:
    d Sa ei kritiseeri ju seda, mida ma kirjutan, sa kritiseerid, kuidas ma elan või sinu arust elan. Kas sa TÕESTI arvad, et ma ei ürita elada omast arust parimal viisil, kas sa TÕESTI arvad, et sul on mingigi õigus mu tuju halvaks teha sellega, et sulle ei meeldi, kuidas ma elan? Mine persse.
    Ehk: kriitika ei arenda. On üks moment, kus sel on mingit mõtet: “Ära tee seda, mida sa minu rõõmustamiseks teed, see ei tee mind rõõmsaks.”
    Aga noh. Kuna mina üritan mitte teha midagi teiste rõõmustamiseks vaid ikka enda jaoks, tuleks see mulle läbi: “Ta ei saa ÜLDSE aru, mida ja miks ma teen. Mingu ka persse.”

    Kolmandaks: Enamasti ju inimesed ei selle esimese kohtingu teema peale läinud ad homine? Mina omast arust küll ei läinud, aga teised, kes masskommenteerisid, mu arust ka mitte. Phmt oli POSITIIVSET ad homine minemist, “Blogiperenaine tundub nii suhtetark” aint? Ehk siis tegelt ma väga ei saanud aru, mida me valesti tegime v.a. need, kes arvasid, et jah, sul on suhteblogi küll, aga me tahame lugeda päris sinu päris kogemustest, ajakirjandus-veebiartilikte-juttu saavad need, kes tahavad, ise mujalt ju lugeda.
    Aga nad ka ei olnud väga … ründavad ses osas ja mul on kahtlus, et sõnum ei tulnud isegi arusaadavalt läbi, sest no keegi ei öelnud, et kirjutad kehvasti nagu delfi ajakirjanik, ausalt =D

    Ilmselt oleks midagi veel öelda, aga aitab ka =) Ma niigi mulisen selgelt liiga palju.

    Meeldib

      1. Suurem jagu ikka kirjutavad. Vahel on nii üks-ühele inglse keelest üle võetud, et ei saa enne arugi, kui lause end peas ingliskeelseks pöörab. Sina kirjutad kahtlemata paremini.

        Liked by 2 people

    1. Alapunkti alla “kriitika ei arenda” võiks veel panna: arutelud aga arendavad küll.

      Lihtsalt siuke … minu vaatekoht maailmale.

      Liked by 1 person

      1. Olen nõus sinuga, et kriitikal ja kriitikal on vahe. Mõni kriitika on lihtsalt negatiivne, ilma arendava klauslita, see ei arenda, see halvab ja teeb haiget. Aga on ka konstruktiivset kriitikat, mis tulebki paremini esile just arutelu käigus. 🙂

        Meeldib

      2. Ma vist ei pea seda konstruktiivset kriitikat üldse kriitikaks? S.t. kui mulle öeldakse, et miski, mida ma teinud-mõelnud-tundnud olen, on vale ja halb, ma lähen lukku ja raevuseks. Aga kui mulle öeldakse, et hm, vbla nii ja nii oleks sulle lihtsam ja teised saaksid paremini aru, ma ei näe seda kui kriitikat.
        Kas see on?

        Meeldib

      3. Kunagi notsu rääkis (blogikommentaaris :D), kuidas ta oli vaadanud tõsielusaadet, kus professionaalsed kokad õpetasid oma last süüa tegema ja kuidas nad olid hästi konstruktiivsed. Ütlesid: “Vbla sa peaks kastmesse järgmisel korral vähem jahu panema?” mitte: “See kaste on nii paks, et seisab tükina püsti! Nii ei tehta! Valevalevale!”
        Ja mulle võib jagada leebeid soovitusi, mida teistmoodi teha, sest isegi kui ma neid ei kuula, ma näen: “Ta hoolib minust ja minu tegemistest.” Aga niipea, kui tuleb kriitika: SEE on valesti! ma kaotan igasuguse vastuvõtlikkuse ja saan aint vihaseks ja kurvaks, et inimesed on inimesed ja keegi ei mõista mind.

        Tulles nüüd tagasi toonase kommentaariumi juurde: ega me vist eriti ei olnud: “Tee vbla hoopis natuke nii!” Aga me ei olnud ka: “Sa tegid halvasti!” Me olime: “Minu kogemused on hoopis teistsugused kui sinu kirjeldatud.”
        Ma täpselt ei tea, kuidas sellesse suhtuda.

        Meeldib

      4. Ma eelmise nädala kaitstud postituses lahkasin päris põhjalikult seda teemat. Ma hetkel ei näe põhjust midagi juurde lisada. 🙂

        Meeldib

  2. Inimesed kommenteerivad tegelikult OMA mõtteid ja tundeid. Sinu tekst on ainult taust, peegel.

    Selle kriitikaga ei peaks Sa üldse arvestama ega sellest midagi õppima. See pole isegi tähelepanu väärt.

    Tegelikult oleks siiski hea, kui Sa ennast selle eest kaitseks. Sa ei ole sellist asja väärt. Keegi ei ole.

    Inimesed arvavad tänapäeval, et kõigest peab midagi arvama ja seda arvamust avaldama . Ei pea.

    Ma ise ka tahan vahepeal väga kommenteerida Ja siis jälle mõistan, et no milleks? Kas on vaja? Kellele? (No vaja on ilmselt mulle ainult 🙂 ).

    Ja Sa ei pea kogu aeg zen olema. Keegi ei pea.

    Ära muuda midagi! Ole Sina ise. Sinu haavatavus on osa Sinust, see pole mingi viga. Sa ei ole mitte midagi valesti teinud. Tee oma blogi just nii nagu soovid.

    Liked by 2 people

    1. Just, minu arust hea põhimõte mille järgi elada on ”Kui pole midagi hästi öelda, siis ära ütle mitte midagi.”. Mind otseselt ei häiri võõra inimese arvamus ja tunnen ka, et ei pea *alati* sõna võtma. No mis see mulle annab?

      Samas kui tundub, et arvamus elavdab diskussiooni ega tee kellelegi haiget, siis võib küll arvamust avaldada. Lihtsalt peaks endalt küsima, et miks ma praegu kommenteerin, kas ma otsin konflikti/ vastuseisu, kas ma ajan oma õigust taga või mida ma siin üritan saavutada? Või üritan välja tuua uue huvitava perspektiivi, mille peale blogija ei mõelnud? Ikka seesama konstruktiivne vs mittekonstruktiivne kriitika.

      Liked by 1 person

      1. Sinu kommentaarid on alati hästi läbimõeldud ja just seda positiivset arutelu ergutavad. Isegi kui su vaade on täiesti erinev, siis sõnastus on meeldiv ja ei tekita tunnet, et sa kuidagi ründaks või tahaks kedagi paika panna. 🙂

        Meeldib

  3. Šovinismi sõna kasutasin mina, aga mitte selles mõttes, et sina oled šovinistlik, vaid minu jaoks olid need välja käidud nõudmised šovinistlikud. Naine peab mehele alt üles saama vaadata. Mees peab naisest parem olema. Naine peab meest austama. Minu jaoks on see pesuehtne meesšovinism. Naine nõrk ja ebaoluline, mees tugev ja tähtis. Kusjuures serveeritud veel sellises alla neelamist hõlbustavad kastmes, et naine peab saama mehele alt üles vaadata. Nagu see oleks mingi privileeg, et mees on parem ja vingem ja naine alam. See mind ennast kohe paugust käivitas ja pani juukseid kakkuma, et kas tõesti sina arvad nii… Palun vabandust, kui kukkus välja ründavalt, sest ma ei tahtnud sulle haiget teha.

    Olen väga suur võrdsuse pooldaja ja ei taha, et keegi kunagi peaks kellestki parem ja kõvem ja ägedam olema, jättes siis teise inimese kategooriasse “vähem” või “puudulik”.

    Esimesel kohtingul meeldib mulle enim see, kui saab nalja ja vastane pakub huvi. Inimesena. On hästi huvitav ja tekib tahtmine temaga tunde ja tunde koos veeta. Füüsiline tõmme peaks muidugi ka olema. Aga mingite a la Villu Parveti raamatust pärit äraõpitud žestidega mind küll ära ei võlu. Et kingi lilli, tassi kotti, näita, kui kõva mees sa oled ja siis saad k*ppi kah.

    Liked by 3 people

    1. Ja igaks juhuks veel täpsustan, et ma kuidagi ei võrdsusta sind Villu Parveti totakate soovitustega, aga see on esimene assotsiatsioon, mis mulle ilmneb, kui kuskil on juttu sellest, kuidas mehed on tugevamad ja tähtsamad kui naised ja naiste (esimese kohtingu) koodi on nii lihtne lahti murda. Et tee vaid seda, teist ja kolmandat ja uks on avatud. Every time.

      Liked by 1 person

    2. Täiesti siiralt ütlen, sellist mõtet mul kirjutades polnud, et ma kuidagi mehi eelisseisundis näeks või naisi alandada mõtleks. Kui midagi, siis pigem oli minu mõte, et mehed võiks veidi pingutada, et kohtingud oleksid meeldivad mõlemale osapoolele. Ja kui ma üldistan, siis isiklikult minu jaoks on kõik need kolm asja olulised igas suhtes, ka oma lastega ja sõpradega suheldes. Just see vastastikuse hoolimise ilmutamine, mõlemapoolne imetlus ja huvi ilmutamine.
      Ma arvan, et iga eduka suhte alus on võrdsus. Kui ma kirjutan, et ma tahan mehele alt üles vaadata, siis ei tähenda see minu jaoks, et ta peaks mind ülevalt alla vaatama. Kui see väide on loogiline. 😀 Minu jaoks tähendab see seda, et mõlemad vaatavad teist imetleva pilguga. Minu jaoks on tohutu turn off, kui ma tajun, et mees mind kuidagi patroniseerivalt või üleolevalt kohtleb. Samas, kui ma ei tunne, et suhtlus mehega mu elu kuidagi rikastab, siis on see täpselt samasugune turn off. Nii et jah, naised on keerulised. 😀
      Ja mis puutub koti tassimisse, ma räägin praegu naise käekoti kandmisest, siis see vaatepilt ajab mind alati veidi öökima, kui tänaval näen. Mis telliseid seal veatakse, et ise ei jaksa, maitea? 😀

      Liked by 3 people

      1. No just see sõna vastastikune oli vist puudu, aga kui kõik need asjad (austus, imetlus ja hoolitsemine) on vastastikused, siis asi töötab. Ühesõnaga tore, et tegelikult mõtleme ju samamoodi.

        Liked by 1 person

      2. Minu jaoks see “vastastikune” on nii elementaarne suhtluse juures, et ma ei tulnud selle pealegi, et teda eraldi välja tuua. Aga olen edaspidi hoolikam. 🙂

        Liked by 1 person

      3. ”Ja mis puutub koti tassimisse, ma räägin praegu naise käekoti kandmisest, siis see vaatepilt ajab mind alati veidi öökima, kui tänaval näen.”

        Ma olen see naine, kellele meeldib kui mees ta kotti tassib. 😀 Õnneks viimased kaks elukaaslast on seda teinud ka, ning mitte minu palumise peale. Tõsi , mul pole alati käekott, vaid mõnikord tavaline riidekott. Seda pole veider anda mehele tassida. Aga noh, mul rohkem käelihaseid vaja treenida! 😀

        Liked by 1 person

      4. Käekott on ikka see pigem väike ese, kus on sees rahakott, huulepulk ja taskurätt? Või ma olen millestki valesti aru saanud? Ja leiba-piima-kartuleid sellega ju ei tassi? Mul ka mees tassib poest mitmekilose produktide koti autosse ja autost tuppa. Aga oma käekoti (minu puhul siis kas õlakoti või väikse seljakoti) tassin alati ise.
        Peenemat pisikest pärlitega tikitud käekotikest oleks ikka veider meesterahva käes vaadata mu arust.

        Meeldib

      5. Teise inimese imetlemisest ja alt üles vaatamisest – jaa, “vastastikune” on siin võlusõna. On väga meeldiv, kui mehel on omadusi või oskusi, mida ma imetlen. Ja samamoodi on suurepärane, kui mees minus leiab omadusi või oskusi, mida ta imetleb. Vastastikku rikastav kooslus on väga erutav 🙂

        Ps. Ma imetlen, kuidas sa julged võtta üles teemasid, mis sügavalt puudutavad. Ja ka neid teemasid, mis võivad teha (või juba teevadki) haiget. Vapper naine oled!

        Liked by 1 person

  4. Minu arust sa kirjutad nii hästi, et mul on lausa kahju, et sa ise oma teksti võõra pilguga ei saa nautida. Sest sa oled unikaalne.

    Ja sa oled kadestamisväärselt ilus. Tahtsin öelda ja ütlesin!

    Liked by 5 people

  5. Nonii, nüüd tuleb õpetlik osa…. Naliii!! Iseenda üle naeran siis, mitte sinu, sest mina ju seda “õpetliku osa” väljendit kasutasin 🙂 Ühesõnaga, tuleb pikem kommentaar, hoiatan ette.

    Esiteks: kommentaariumireeglitest. Mäletatavasti olin see (jälle) mina, kes soovitas sul reeglid paika panna. Sina ütled: “… hindan ülekõige indiviidi vabadust end tsenseerimata väljendada.” Aga mina arvan, et rääkides vabast sõnast ja blogikommentaariumitest ühes lauses aetakse omavahel segi kaks veebisuhtluse vormi – blogi (isiklik veebipäevik) ja foorum. Minu arusaamist mööda on nimelt foorum koht, kus, nagu sa ütled, saab igaüks end vabalt väljendada (kuigi tegelikult ju ka enamikes foorumites on nii- või naasugused reeglid, moderatsioon jne). Veebipäevik, väidan ma, on_päevikupidaja_väljaütlemiste koht, ja see, kui palju ja mismoodi teised kaasa räägivad, ning kas üldse, on ainuisikuliselt päevikupidaja otsustada. Mina näiteks olen kriitikataluvuse/talumatuse osas sinuga üsna sarnane, ja oma blogi kommentaariumi reeglitega ma lihtviisiliselt kaitsen iseennast ebameeldivate aistingute eest.

    Teiseks: veel pisut kommetaaridest ja kommenteerijatest. Sa ütled enda kui blogija kohta: “…vaja rohkem rõhku panna sellele,_kuidas_ma kirjutan, mitte niivõrd sellele,_mida_ma kirjutan.” Täpselt seesama kehtib minu arvates ka kommenteerijate kohta. Ma reageerisin 5500s hiljuti üle ühe mu õigekirjaveale osutava kommentaari peale justnimelt põhjusel, et mulle ei meeldinud kommeneerija väljendusviis. Jaa, tunnistan, lapsik suhtumine minu poolt, aga – vt. lõiku pealkirjaga “esiteks”. 🙂

    Kolmandaks: olen nõus VVNiga: väide “kriitika arendab” on (antud kontekstis) täielik BS. Kusjuures mu reaktsioonid kriitikale on sarnased VVNi omadega, iseäranis tema nimetet punktis nr 2.

    Neljandaks. VVNiga nõus ka ses osas, et minugi meelest oli mu enda ja ka teiste sarikommijate Delfi-teemaline point see, et me huvitume just nimelt_sinust_, sinu mõtetest, ootustest, kogemustest. Üldistavat suhtejuttu saame ka mujalt lugeda, kui soovi on, Delfist näiteks 🙂 Samas pole lugejate asi sulle ette kirjutada, et kirjuta sellest, mida_meie_ tahame lugeda. Sinu blogi, sinu vaba voli. Vahet pole, kas 3, 300 või 3000 lugejat – blogi sisu määrab blogiomanik.

    Viiendaks: kristallikuuli kommentaarile kirjutan alla. Villu Parvet… just nimelt 🙂

    Kuuendaks: mu meelest on kompliment sulle ja su blogile, et tolle kohtingupostituse kommentaarium plahvatas, ja et plahvatuse korraldasid küpsed, täiskasvanud naised. Tõeliselt tummine vestlus toimus seal! Kuid jah, olles, nagu öeldud, sinuga sarnase kriitikataluvusega, saan ma sinu reaktsioonist täiesti aru. Aga kass on sul imeilus ja imearmas, meenutab mulle mu kunagist ammust nurrujat, mustvalget iludust.

    Liked by 2 people

    1. Sõbrannad ütlesid sama, et ma peaks hoopis šampanja avama ja tähistama, et nii vägev arutelu lahti läks. 😀

      Aga eks ma olen kommetaare aegajalt kustutanud ka, eriti oma trolli omasid, kuna temal ei ole eesmärgiks ülesehitav ja arendav arutelu vaid lihtsalt soov mulle halvasti öelda ja enamasti on tema kommentaarid asjasse täiesti puutumatud ja ei anna postitusele midagi juurde. Aga alternatiivse vaatenurga jagamise vastu mul küll midagi pole. 🙂

      Meeldib

  6. Veel tahtsin lisada – see on nüüd küll vana asja ülessoojendamine – aga luba, ma omapoolselt selgitan sinu poolt väljatoodud täiskasvanulikkuse kahtluse alla seadmise asjaolusid. Kui ma ei eksi, pead sa silmas muuhulgas ka minu kommentaari kristallkuuli juures:
    Sina: “Mina, olles pikalt vallaline, tunnen, et mul on vaja seda, et mind noomitakse ja hoiatatakse. Kui ma olin suhtes, siis mu mees kutsus mind korrale, selliseid häid sõbrannasid, kes oleks mind suunanud, mul tol ajal polnud”
    Mina: “Ma ei kujuta ettegi, et keegi mind „noomiks“ või „korrale kutsuks“. Ja siin ei mängi vähimatki rolli asjaolu, olen ma suhtes või vallaline. Säärast patroneerivat suhtumist, olgu või väidetavalt ülla eesmärgiga, st. minu enda huvides, ei taluks ma sõprade poolt, veelgi vähem oma elukaaslase poolt. Ärakuulamine, arutlemine, arvamuse avaldamine, osutamine sellele, mis mu lähedasi või partnerit minu käitumises või tegevustes häirib või muretsema paneb, jaa, see on täiesti OK. Aga mind tuleb kohelda täiskasvanuna, võrdväärsena, mitte lapsena, keda noomitakse või korrale kutsutakse.”

    Ma siinkohal ütlen enda kaitseks, et kuna me sinuga seal vestlesime, st. mina vastasin sinu kommentaarile, siis ma ei teinud seda sugugi tagaselja. Küll aga mõistan takkajärgi, et sulle võis minu öeldu rünnakuna tunduda, kuna teema oli juba hell ning minu seisukoht erines sinu omast, olgugi et sõnastasin oma vastuse (vähemasti enda arvates) hoolikalt, vaid iseendast rääkides, selmet sinu väljaöeldut arvustada. Kuigi, nagu ma ka enda kogemusest tean, meiesugustele õrnakestele piisab sellest, et keegi ütleb “aga mul on hoopis nii”, ja esimese soojaga võtame seda kriitikana meie aadressil 🙂

    Liked by 1 person

  7. Mul on kohe vabandus varnast võtta – ma kommenteerisin peale paari klaasi veini. Pärast kahetsesin, sest ma olen endale lubanud, et peale paari klaasi ei kirjuta kuhugi midagi. Samas mu kommentaar ei olnud pahatahtlik, lihtsalt üllatunud ja päris tõsiselt stiilis “aga mul on hoopis nii” (ja on huvitav, kui kellelgi on teisiti, mis ei tähenda, et see teine oleks mingi kahtlane väärakas!) ja peale seda ma ei rohkem ei reageerinud, sest teised olid juba lahti seletanud, mida ma mõtlesin.
    Kommenteerimisest üldiselt, mina sealt otsest vaenulikkust välja ei lugenud, aga samas ma tean, et olen ise enda suunas tulevate lausete suhtes ka ülitundlik. Just nimelt loen igasugu hoiakuid välja jne. Teisalt, kui ollakse otseselt vaenulik, mul kunagi üks tekst läks Delfisse ja no seal oli mu pilt ka ja siis anti ikka välimuse pihta toredasti tuld (olid jah kehvasti värvitud juuksed, noh:), siis see ajas pigem muigama, et kui väiklane võib olla.

    Meeldib

    1. Mul on sama reegel, et ma joogisena ei kommenteeri, aga eks vahel ikka libastun. Ja mul on hea meel, et sa ei vastanud mu kommile, sest minu küsimus oli parajalt provokatiivne. 🙂

      Meeldib

  8. Oma blogis panin kommentaaridele hiljuti kontrolli peale kui Ukraina teemal hakkas sulaselget ideoloogilist propagandat tulema. Ise ei hooliks, tean ju milliseid lontrusi ilmas on, pigem tahtsin lugejaid saastast säästa. Kommentaarid lasen uuesti vabaks kui Ukraina ükskord selgelt võitmas on.

    Ei kujuta ette, et võhivõõras blogilugeja mind kommentaariga solvata või rööpast välja võiks viia. Lolle oli, on ja jääb olema, selle vastu ei saa.

    Meeldib

  9. See on täiesti normaalne, et nii reageerid. Ausalt. Aga ma annan kaks soovitust ka. Kui sa neid ei taha, siis heida lihtsalt peast. 🙂

    1. Ava kommentaarium selle pilguga nagu avaksid kellegi teise kommentaariumi. St. vaata kommentaare nagu need oleksid kirjutatud kellegi teise loodud postituse alla. Mõned asjad, mis tunduvad väga isiklikult suunatud, kaotavad siis selle tähenduse.

    2. Ära kunagi vasta koheselt kommentaaridele, mis ärritavad. Siin ma ise ka õpin veel. Vahepeal on mu esimene vastus nii äkiline, et ma siis kümme minutit hiljem lähen ja vastan natuke rahulikumalt uuesti. Aga mul muidugi ongi äkilisusega üks kuni päris mitu probleemi ja sellise kohese reageerimisega. Seetõttu pole ma ka kõige õigem inimene siin õpetama, aga rohkem selline “õpi minu vigadest” koht vms. 😀

    Liked by 1 person

  10. Ma olin vahepeal siit eemal ja alles nüüd lugesin tagantjärgi läbi.

    Üks asi, mida teised on juba öelnud ka: kui jutt on just nimelt üldistusest, mitte su isiklikest kogemustest, siis ongi kõigil sõna sekka öelda, sest üldistus räägib teistest inimestest ka; ja kui inimestest räägitakse midagi, mida nad enda kohta omaks ei saa tunnistada, siis tuleb neil ikka tahtmine seletada, kuidas nendega päriselt on. Rõhuga sõnal _nendega_.

    Aga üks teine mõte, mis mulle pähe tuli – sa oled kirjutanud, kuidas oled suhteliselt hiljuti irdunud oma koguduse-keskkonnast, mis oli eraldi ühiskond ühiskonnas. Ma ei välistaks niisiis seda, et sa koged ikka veel kultuurišokki.

    Seda, et kogudusemaailma enesestmõistetavused on Eesti ühiskonna keskmisest konservatiivsemad, oled sa ka ise kirjutanud. Aga teine külg on see, et need blogivad naised, kes siin kommenteerivad, on minu arust ka Eesti keskmisest emantsipeerunumad ja soorollide suhtes umbusklikumad.

    Oletan, et Tiktoki tütarlapse seisukoht kajastab umbes Eesti ühiskonna keskmist ja endise koguduse-eluga võrreldes on see tõenäoliselt vabameelne. Aga tüüpilise blogifeministi jaoks à la mina tundub see väga… sooessentsialistlik ja nt mind ajab essentsialism üldse tagajalgadele – see on pmst see, et öeldakse “see-ja-see kategooria on olemuselt selline ja kõik muu on hälve,” mis praktikas kuulutab suurema osa inimesi hälvikuteks, sest kui palju neid päris keskmisi inimesi ikka on.

    Ma võin muidugi täitsa puusse panna, sest ega ma su koguduse väärtusi nii täpselt ei tea, kui sa ise.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s