Mida sa õppisid oma viimasest suhtest

Sellist küsimust soovitakse küsida oma uuelt potentsiaalselt romantiliselt partnerilt. Minu meelest väga hea küsimus, sest see on heatahtlik ja annab võimaluse nii paljudeks vestlusteemadeks, aga samas võib see välja tuua partneri tumedama poole ning varjatud suhtumised suhetesse ja vastassoosse üldse. Ma alustan.

Oma viimasest suhtest -mängime korraks, et see siiski oli suhe, sest nagu Triinu välja tõi, kui seda saab lõpetada ja talle pakiautomaati saata tema hambaharja ja trussikud, siis ikkagi oli suhe – õppisin ma päris palju. Näiteks õppisin ma, et olen veendunud oma väärtuses ja selles, et ma väärin parimat võimalikku suhet. See võib näida täiesti ajuvaba ja topakas asi, mida suhtest õppida, aga mina ei olnud enne seda kindel, et see täpselt nii on. Lootsin küll, aga olin valmis selleks, et minu loodud ettekujutlus suhtest on midagi naeruväärset ja saavutamatut ja isegi kui see on kusagil kellelgi võimalik, siis minul kindlasti mitte. Oli meeldiv tõdeda, et ma eksisin. 

Veel õppisin ma, et olen väga isekas. Ma olen nii pikalt üksi olnud ja ma ei oska enam arvestada oma partneriga. Jah, ma oskan arvestada oma lastega, aga see pole sama asi. Mul on potentsiaal olla hoolitsev, tähelepanelik, hell ja hooliv, ja ma olen ka, aga ma näen, et mul on siin võimalus viia see kõik uuele tasemele, kui ma õpin ennast veidi vähem tähtsaks pidama ja pöörama rohkem tähelepanu oma partnerile. 

Märkasin, et olen kärsitu ja mitte ainult liikluses. Ma ei malda oodata. Ma tean, mida ma tahan ja kui ma seda kohe ei saa, siis kannatlikkus pole minu tugevaim külg. 

Siis õppisin ma, et minu jaoks on see, mis on õige ja oma väärtushinnangutest ning põhimõtetest kinni hoidmine olulisem, kui tunded. Reaalsuses tähendab see seda, et kuigi ma võin olla väga armunud ja kiindunud, aga kui ma näen, et ma ei jaga oma väljavalituga samu väärtusi ja põhimõtteid, siis ma lahkun suhtest. See pole lihtne. See on jube valus. Ma võin veel pikalt põdeda, igatseda ja taga nutta, aga põhimõtted on mulle tähtsamad, kui tunded. 

Õppisin ka seda, et teod ja austus on mulle olulisemad, kui sõnad ja kirg. Jällegi, tundub loogiline, aga minu jaoks meeldiv avastus. Sest sõnad ja füüsiline klapp on mulle tohutult olulised. Mulle on vaja verbaalset kinnitust, et ma olen hinnaline ja ihaldatud, mul on vaja näha seda, et partner on minu pärast arust ära. Aga ometi, kui see ka on, aga teod ei ole kooskõlas lubadustega ja austus nii minu, kui teiste inimeste vastu üldiselt, on olematu, siis ma jätan selle inimese. 

Lisaks õppisin seda, et ma olen võimeline sügavalt armastama. See ei tule lihtsalt, aga see on võimalik. 

Ise sama küsimust küsides, olen jälginud seda, kuidas ja kas mulle vastatakse. Eriti toredad on need vastused, kus öeldakse, et “õppisin, et kõik naised on ussid ja kedagi neist usaldada ei saa” või siis vastatakse midagi üldist “ikka õppisin, miks ma siis ei õppinud”. Mõlemad variandid näitavad seda, et ei õpitud tegelikult midagi. Ja kui ei õpitud midagi, siis järelikult ei võta mees suhte eest vastutust, sest tema meelest tema tegi kõik õigesti ja kui suhe ei toiminud, siis sellepärast, et teine osapool tegi midagi valesti. Tõsi, mõnel juhul võib see nii olla ka. Aga isegi sellisest suhtest saab ju midagi õppida, või ei? Enda kohta, suhete kohta, vastassoo kohta? 

Miks see, kui midagi eelmisest suhtest ei õpitud on üldse halb? Väga lihtne, sest sel juhul võetakse samad suhtlemismustrid ja käitumine uude suhtesse kaasa. 

Mul on üks tuttav mees. Ma tunnen teda aastakümneid väga lähedalt ja olen näinud teda ka erinevates suhetes. Oma partneritest ta halba ei räägi. Ma pole kunagi kuulnud. Ta valib oma kaaslaseid hoolikalt, ei saa öelda, et ta tormaks ühest suhtest teise. Millegipärast aga need suhted tal pikalt ei kesta. Minu jaoks on põnev see, et kuigi naised, kellega see mees suhtes on olnud, on kõik erinevad, nii iseloomult, temperamendilt, hariduselt kui taustalt, siis suhted lõppevad kõik samal põhjusel. Seega, kuigi mees ei süüdista või laima oma kaaslasi, siis näib, et suhetest ei õpi ta ka midagi. Mees on veel noor, alles nelikümmend. Minu jaoks on tema suhete kõrvalt jälgimine muutunud teatud mõttes guilty pleasure’iks. Ma tahan näha, kas ta kunagi ise läbi hammustab selle, et ta ei õpi, ei võta vastutust suhtes juhtuva ees, ei tee korrektuure ja ei arene, või jääbki ta lihtsalt elus edasi voolama ja kehitab pärast iga suhte lõppu õlgu ja ühmab: “ju siis polnud ikka see “õige” minu jaoks”. 

Mida teie oma viimasest suhtest õppisite?

16 kommentaari “Mida sa õppisid oma viimasest suhtest

  1. Minu jaoks on ka see, et “polnud lihtsalt õige inimene” täiesti adekvaatne vastus. Alati ei ole keegi süüdi selles, et suhe ei toiminud. Ei saa öelda, et oleks üks või teine midagi teistmoodi teinud, küll siis oleks alles hea suhe olnud. Kõik inimesed lihtsalt ei sobi kokku. Kui algul isegi tundub, et vaatame, oleme koos, proovime, siis ühel hetkel joonistub see selgelt välja, et need kaks pusletükki kokku ei klõpsata. Siis on edasi võimalik otsustada, kas minnakse lahku või jäädakse valega kokku, vägisi, hambad ristis või lihtsalt vaikuses kannatades. Sest mõnikord ei teagi (ega usugi), et ka paremini on võimalik.

    Minu eelmine suhe, mis lõppes – õppisin, et polnud minu jaoks õige inimene. Oleks pidanud kohe alguses sellest aru saama. Kas me oleks saanud üksteise vastu paremad olla või midagi teisiti teha? Kindlasti oleks. Kas see oleks aidanud meil kokku jääda? 100% kohe kindlasti mitte. Olime üksteise jaoks valed.

    Liked by 3 people

    1. Ma olen sellele palju mõelnud. Ühest küljest jah, olen nõus, et iga inimesega ei peagi sobima ja see on okei. Samas, ma ei usu ka seda, et “õige inimesega” kohe kõik klapib ja ei peaks suhte toimimise nimel pingutama. Aga pingutus peaks olema mõlemapoolne, mitte nii, et üks näeb vaeva ja teine ei liiguta lillegi. Üldse mulle tundub viimasel ajal, et inimesed ei viitsi enam millegi nimel vaeva näha. Kui ei sobi, siis astutakse kohe suhtest välja, vahetatakse töökohta, kolitakse jne. Loomulikult ongi normaalne asju proovida, sest meil on ainult see üks lühike elu ja milleks asjatult seda raisata, kui see ei tee õnnelikuks. Samas, me tavaliselt hindame asju, mille nimel oleme pidanud pingutama, rohkem, kui neid, mis meile lihtsalt sülle on kukkunud.

      Liked by 1 person

      1. Jep, selles osas olen nõus, et kui esineb tagasilööke, siis kohe ei peaks käega lööma. Samas enamasti (vähemalt mu enda puhul) sõltub see ka tunnete suurusest. Kui on väga suured tunded, siis oled nõus rohkem pingutama. Kui tunded liiga suured pole, siis mitte. Ja ilmselt on nii ka vastupidises vaates olnud. Mina olen arvanud, et tunded on suured ja pingutame, lähme edasi. Teine pool aga samal ajal on mõelnud, et meeh…pigem ei. Ju olid mul suuremad tunded kui teisel poolel. Või sai tema lihtsalt kiiremini aru, et me pole üksteise jaoks õiged. Vast oleksin hiljem ka ise sama järelduseni jõudnud.

        Aga eks see üks keeruline teema ole 🙂 Et mida siis täpsemalt peaks ära kannatama ja millest läbi murdma, ja mis oleks kohe selge punane rätik, et walk away… Tihtipeale näeme meie ise suhetes olles raskusi ületatavate raskustena, samas kui sõbranna kõrvalt vb ütleb, et “mina küll sinu asemel….”. Ehk et õigeid vastuseid ei olegi. Läheb ikka nii nagu läheb 😀

        Liked by 1 person

  2. Olen mõelnud lugematu arv tunde, mida ma küll valesti tegin? Mida tegin valesti, et esimene abielu lõhki läks? Mida tegin valesti, et teine suhe lagunes, mida tegin valesti, et eelmine suur armastus ei viinud pikaajalise rahuldustpakkuva suhteni (see oli küll üsna pikk, aga väga suur osa sellest agoonia). Ja olen lõpuks jõudnud järelduseni, et ma ei ole suhtes olles midagi väga oluliselt valesti teinud. Vea olen teinud selles, et olen otsustanud üldse neisse suhetesse astuda või edaspidi neist kinni hoida. Käitun praeguses abielus ikka täpselt nii, nagu eelmisteski ja nüüd see töötab. Mul on esimest korda õnnestunud leida kaaslane, kellega mu suhtlus- ja käitumisstiil sobib.
    Esimese suhtega oli see viga, et ma eeldasin, et inimene on täiskasvanu. Et ma ei pea olema talle emaks, vaid võin olla naine ja võrdväärne partner. Eeldasin, et suhtes on vastastikune austus ning ma ei pea olema mehe suhtes lasteaiakasvataja. See oli viga. Ma ei oleks pidanud austama tema otsuseid (osta järjekordne autoromu võla peale, ostma arvutimänge jms), vaid kasutama päris tihti vetoõigust, et laste lasteaiamaks saaks enne makstud, kui raha tema lolluste peale otsa saab. Ja ma olen jätkuvalt veendunud, et ma käitusin kaaslase otsuseid austades õigesti, ainult partneri valik oli vale.
    Teistes suhetes ei olnud mees küll enam hingelt laps, aga eks sealgi olid omad vead. Armunud inimene on rumal ja võib teha valesid otsuseid. Näiteks otsus oodata abielumeest, et ta lahutaks, oli ilmselgelt rumal.

    Väike õppimine käib muidugi iga päev edasi, igast suhtest õpitakse midagi. Õpin iga päevaga killukese rohkem iseennast austama jne, aga suures plaanis ma olen oma põhimõtted samaks jätnud ja ei kahetse.

    Mehega on ka jutuks olnud, mis järeldusi tema on oma eelmistest suhetest teinud. Ta küll ei taha oma minevikust väga palju rääkida, sest praegu on praegu ja eelmised intiimised hetked ei ole praeguse partneri asi. Ju ta kardab tagantjärele armukadedust vms. Niipalju kui ta rääkinud on: õppetunnid on olnud korralikud – mitte valida naist niivõrd väljanägemise, kui iseloomu järgi näiteks. Hoida pea külm, mitte armuda uisapäisa ja siis teha selle kuuma peaga mingeid olulisi otsuseid. Ses mõttes oleme me üsna samadel alustel kokku saanud – kummalgi selja taga traumaatiline hullumeelne armumine, mis on edaspidiseks teinud väga ettevaatlikuks. Ja siis väga aegamööda kompamisi kokku saanud ning lõpuks abiellunudki.

    Liked by 3 people

    1. Aitäh sulle nii põhjaliku vastuse eest. Paljuski tunnen sama, et suurim viga oli vale kaaslane ja liiga pikalt suhtest kinni hoidmine ning enda tagaplaanile jätmine. Aga see on ju ka väärtuslik õppetund, mida kaasa võtta. Samas, mul on ka kogemusi, kus mina olin suhtes mölakas ja tegin teisele liiga, kuna elasin oma eelmise suhte valu uue mehe peale välja. Nii et kõike on olnud.

      Meeldib

  3. mina õppisin seda, et eksimine on OK ja ei pea mõtlema sellele, et teised võivad sind läbikukkujaks pidada vms. ikka ise ja oma hea enesetunne on oluline ja teise poole aksepteerimine ning ei ole OK kogu aeg teise eest vabandusi otsida.
    olulisem on tegelikult see, mida ma praegusest suhtest olen õppinud, et kas ma oma eelmise suhte tõttu võin liiga kergelt käega lüüa? et trumm lännu, mingu pulgad ka? et mugavustsoon ja suhe ei ole sünonüümid… et kui annad vabaks, siis on endal vabam ja parem olla.

    Liked by 1 person

  4. Ma ei suuda vist kõike kirjagi panna, mis eelmisest suhtest õppisin. Neid õppetunde tuli kohe robinal ning ausalt öeldes taipan mõnda õppetundi alles nüüd, kui suhte lõpust tubli kuus aastat möödas.

    Kõige kokkuvõtvam on vast see õppemoment, et kui inimene ikka näitab, kes ta on, siis peab uskuma. Me olime viis aastat koos ja nüüd vanema (ja targemana?) ütleks, et oleks vabalt võinud peale esimest aastat sellele kooskulgemisele joone alla tõmmata. Väärtushinnangud, mida tulevikust tahame ja murekohad olid ja jäid kõik samaks. Oleks varem ära lõpetanud, oleks ka vähem haiget saanud, aga eks see oli kasulik kasvõi selleks, et teada, mida järgmises suhtes kohe kindlasti ei taha.

    Praegusest suhtest olen õppinud seda, et kui mingil põhjusel peaks suhe lõppema (ma hetkel seda küll juhtumas ei näe, aga no kes teab mis 10-15-20-jne aasta pärast on), siis latt on ikka päris kõrgele seatud ning kellelgi lati alt läbi hiilida ei luba.

    Liked by 2 people

  5. Oh jälle sa kirjutad midagi, mis puudutab ja trigerdab 🙂
    Viimane suhe tõestas, et ma ikkagi ei surnud pärast oma eelviimast suhet. Peaaegu 10 aastat üksi olemist paneb uskuma, et ei oska, ei jaksa, ei taha, ei julge, ei mäleta… Aga osakasin ja mäletasin. Suutsin südamesse lubada ja lahti lasta ja edasi minna. Seal eelviimases suhtes, kus ma surin, ei teadud ma lõpuks (või äkki juba alguses) kes ma olen ja mis ma tahan. Nüüd 10 aastat hiljem selles viimatises olin MINA. Jah, see suhe sai otsa. Ehk tuleb veel. Minu poolest võiks tulla.

    Liked by 2 people

  6. Ohmukass…esimese hooga tahaks öelda, et sain aru, et ma pole piisav ja pingutan suhte hoidmise nimel liiga vàhe. Õnneks polnud aega kohe siia klaviatuuri kolkima tulla, sain natuke kauem mõelda. Nüüd võin öelda, et teise inimese suhtumist ja mõttemaailma ei ole vôimalik ka ükskõik kui palju end meelepärasemaks väänates muuta. See on see õppetund. Üksi sõudes kaugele ei jõua.

    Liked by 1 person

    1. Seda lugedes tundub mulle, et minu vastus VÕIB olla seotud sinu vastusega (st ma tegelikult ei tea, aga sinu blogi lugedes jääb mulje, et su peatse eksi puhul võib EHK olla tegu varjatud alaväärsuskompleksiga, mida üritatakse pidevalt ülekompenseerida). Nii et vastan siia.

      Mina õppisin, et iial ei tasu anda võimalust madala enesehinnanguga mehele. Kui mängid mõlemat liini ja annad võimaluse madala enesehinnanguga naisele, teeb ta kõik, mis vähegi tema võimuses, et ikka piisavalt hea olla. Aga madala enesehinnanguga mees, kes on ehk sind kolm või kuus või kaksteist kuud taga ajanud, jõuab pärast su kättesaamist väga kiiresti järeldusele, et sa ei saa tegelikult suurt midagi väärt olla, sest muidu poleks sa ju temasugusele võimalust andnud. Eriti heal juhul aitad sa ta enesehinnangut tõsta ja ta mõtleb lisaks veel, et no kui tema juba sain, äkki saan siis mõne veel parema. Meie puhul sain ma aru, et tal mõte selles suunas liigub, ja läksin ise minema (ka muudel põhjustel) – ta hiljem tunnistas, et selgus, et ei olnud see uue leidmine nii lihtne, kui ta arvas. Või noh, mis tal tunnistada, see hetk oli aasta hiljem ja ta oli jätkuvalt vallaline, polnud väga valetamisruumi – aga tunnistas sedagi, et ta nii tõesti mõtles.

      Liked by 2 people

  7. Aga päriselt enda kohta õppisin natuke vähem tank olema ja rohkem kompromisse tegema. Õnneks praegune mees tõmbab vajadusel ise pidurit ja ütleb, et nii ei lähe nüüd küll kohe mitte.

    Meeldib

  8. Et ei saa teiselt seda loota, mida ise anda ei oska/suuda/taha.

    Et kiiret ei ole kuhugi ja kärsitute probleem ei ole minu oma.

    Et minevikust rääkides tuleb hoolikalt vaadata, mida ja kuidas.

    Et kui on ilmselge, et teine ei ole veel eelmisest suhtest üle saanud, siis … hoia teda ohutus kauguses.

    Liked by 1 person

  9. Pärast laste isast lahku minemist sain aru, et ma ei taha ühtegi kooselu, kus ma pean teise inimesega tülitsema. Ma päris kindlasti ei taha oma elu kõrge hooldusvajadusega meest. Mees peab oskama süüa teha ja enda järel koristada ning oleks suuteline kooslus vastutust võtma.
    Mu praegune abikaasa saab lisaks sellele veel aru, et ma ei ole püsiva kooselu materjal ning mul on vaja vahel nädalalõppu omaette olemiseks. Ta annab mulle ilma solvumata selle võimaluse. Ja ma omakorda oskan olla tänulik selle eest, mida ta mu heaks teeb

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s