Asi pole sinus vaid minus

Kurtsin hiljuti sõbrannade grupis, et mees, kes mulle väga meeldib, ei ilmuta minu vastu samasugust entusiasmi ja mehepoolne ebajärjekindlus tekitab minus segadust ning terve hulga ebamugavaid irratsionaalseid mõtteid ja emotsioone. Tüdrukud ütlesid, et sa ju tead, mida see tähendab: kui mees on huvitatud, siis sa tead, kui sa kahtled, siis ei. “Aga saa aru, et asi pole sinus, vaid temas.”

Kuldsed sõnad. Ma olen neid kuulnud, neid lausunud ja endale meelde tuletanud. Asi pole selles, et minust ei piisa või mind on liiga palju, asi on mehes, kes otsib naises mingeid teisi väärtusi, kui mina parasjagu pakun. 

Ja ometi. 

Kaua võib endale kinnitada, et asi pole minus vaid kõigis neis teistes? Sajad vestlused kohtinguäppides, kümned kohtingud, ja isegi mõned suhtelaadsed tooted, kõik edutud. Statistika ei kinnita paraku seda kaunist mõtet, et asi pole minus. 

Vallalisusel on palju eeliseid. Ma olen absoluutselt nõus ja elav tõestus selle kohta, et suhtes olemine ei tee kedagi õnnelikuks. Õnn seisneb teistes asjades. Vallalisus pole ka puue. Ainult, et kui minu südamesoov ei ole olla igavesti üksi ja ma teadlikult ning süstemaatiliselt selle nimel pingutan, et leida keegi, keda armastada ja kes armastaks mind, siis paratamatult tekib vahel küsimus, et aga äkki siiski on asi minus, mitte neis?

Ja see pole enesehaletsuse koht, kus ma nuuksun ja norin lugejatelt virtuaalset paid ja kinnitust, et sa oled suurepärane, imeline, ilus, võrratu ja sa väärid ainult kõige paremat elus. Ma tean seda. Ma olen veendunud selles, et ma vääringi võimatult imalat ja öökimaajavalt roosamannalist õnne ja armastust. Ma tean seda, sest see on just sedasorti kiindumus ja armastus, mida ma ise pakun. Ja kuigi ma olen suurema osa oma elust raisanud sellele, et seda armastust pähe määrida meestele, kes seda ei taha, pole küsinud, ega – kui nüüd ebamugavalt aus olla – väärigi, siis lõpuks olen ma jõudnud selleni, et ma väärtustan end ja ootan samasugust panust vastu. 

Ometi.

Pärast igat meest, kes on minus huvi tekitanud ja vaikselt eemale libisenud, käib mu peast läbi mõte, et võib-olla see, mida ma pakun, pole piisav? Võib-olla asi on siiski minus? 

28 kommentaari “Asi pole sinus vaid minus

  1. Lugu elust enesest: Istume sõbrannaga saunas. Sõbrannal on olnud erineva pikkusega suhteid, mis kõik liiva jooksnud. Saunalaval ütleb, et otsustas loobuda armastuse otsinguist, et jääb nii nagu on, st vabaks ja vallaliseks. Mehed, need mehed, panevad pea ringi käima või siis valutama… Ujume värskenduseks järves, teeme pika otsa, et kuumavat keha jahutada. Istume keset järve seisvale kivile, oleme kui kaks merineitsit…ja räägime elust-armastusest-meestest. Otsus on sõbrannal kindel, et ei mingeid igavese armastuse otsinguid.

    Jõulude ajal, komistas kogemata kombel ühe mehe otsa, kelle poole ta poleks iialgi vaadanud kui oli armastuse otsinguil…seega ka konnast võib saada prints. Aasta hiljem istume taas saunas…mees toimetab kusagil taamal…Jah, elu teeb keerdkäike.

    Mida kostan, iga pada leiab oma kaane. Kõik tuleb su juurde ühel või teisel moel, varem või hiljem. Tuleb lasta end vabaks ja iial ei tea, mis järgmise nurga taga või ristmikul sul ees on 😉
    Üks pikem jalutuskäik metsas kuluks ära…paar lugu on veel 😉

    Liked by 4 people

    1. Ma lähen kurjaks selliste lugude peale. Otseselt kurjaks.
      Sa väidad, et kõik (naised ja mehed ja muud) on kellegagi paaris või lihtsalt vaheetapis, kord lähevad ka nemad?
      Nagu päriselt?
      Arvad, et siukest inimelu ei ole olemaski, mis püsivallaline olla võiks?!

      Meeldib

      1. Ma ei tea, mulle pakub siiski lohutust. Ma ei väidagi, et vallalisus oleks puue, millest tingimata peaks lahti saama, aga kui ma räägin konkreetselt endast, siis igavene vallalisus pole see, mida ma endale soovin. Üksi on hea, väga, aga ma tahan oma elu jagada. Kui mulle piisaks endast, siis ma ju nii palju vaeva ei näeks selle nimel, et leida enda kõrvale inimene, kellega oma niigi head elu jagada. Mina tunnen, et asjad, mis mulle rõõmu teevad on paremad siis, kui on keegi, kellega neid jagada. Puhas kodu, hea toit, füüsiline lähedus ja kui pole kellega jagada, siis see on natuke nagu raiskamine. Sellised lood lohutavad, sest nii tunnen, et ehk ma veel saan ennast jagada ja mu anded ei lähe päriselt raisku. 🙂

        Liked by 4 people

      2. Ma ei väida, et vallalisus on puue.
        Aga ma väidan, et vallalisus on olemas. Reaalselt. On vallalisi inimesi, kes “ei tahagi kedagi”, on vallalisi inimesi, kes ei leia kedagi, kuigi phmt tahaks, aga aega on ju ka veel (ja siis nad surevad ja selgub, et tegelt ei olnud), on vallalisi inimesi, kes on seal kahe vahepeal (nt mina), on inimesi, kes üldse ei mõtle ka paarumise peale, see on mingi nii võõras värk, et üldse ei huvita, on vallalisi, kes muust ei mõtlegi kui “aga miks mul kedagi ei ole?!”
        Ja kui tuleb “iga pada leiab kaane”, see kõlab mulle väga küsimust: “Kus maailmas???” äratavalt.

        Jah, iga pada leiab kaane, välja arvatud tema ja tema ja tema ja mina ja tema ja tema ja …

        Meeldib

      3. Mõistan seda. Kõik ei leiagi. Mõni leiab ja kaotab. Mõni otsib ja leiab. Mõni leiab, kuigi ei otsi. Kahjuks mingit valemit pole, mis toimiks. Mind siiski pigem lohutab mõte, et ka teised, kes on otsinud ja otsimisest loobunud, siiski on leidnud. Enda jaoks olen mõelnud, et kui ma ka ei leia enam, siis vähemalt olen armastanud. Jah, kahju, kui rohkem ei tulegi, aga ega me ei saagi elus kõike, mida tahame. On inimesi, kelle suurim soov on kogeda lapsevanema rolli, aga olenemata pingutustest, seda lihtsalt ei juhtu. On inimesi, kes on füüsiliselt kinni mingis vormis, mis ei lase neil elus teha asju, mis minu ja sinu jaoks on loomulikud. Elu on ebaõiglane. Kuid kuulda, et kellelgi on läinud hästi, vaatamata eeldustele või ootustele, see lohutab. Mind vähemalt. 🙂

        Liked by 2 people

      4. Ehk ma ei lähe kurjaks, sest tajun paariselu propagandat, ma lähen kurjaks, sest mu kogemust eiratakse. Sellised lood on: “Sind ei ole olemas, vähemalt veel mitte, kuni sobiva kaane leiad, sinu kogemus ei loe, tegelt on teistmoodi ja kui sa oled napi kuuendiku oma elus suhtes olnud ja kõik muu aja suhtetu, näitab see aint, milline ERILINE hälvik sa oled.”

        Liked by 1 person

      5. (Kirjutasin oma teise kommentaari, enne kui sinu oma nägin.)

        Meeldib

    2. Mistahes ponnistamine ja pingutamine ses vallas (alates otsingutest-kohtingutest kuni hilisema – kui saak käes – hoolitsuseni – et ta sunnik käest ära ei läheks) on minu jaoks juba ette üdini mõttetu.

      Vallalisus sobib mulle isiklikult väga hästi, aga on aegu, kus samuti oma avastusi kellegagi jagada tahtsin. Ilmselt praegugi, aga enne tahan ikkagi veel mõned otsad kokku tõmmata oma enda loos, et need rootsud mind (ja mu elukaaslast, see ükskord nii läheb) tüütama ei saaks tulla.

      Ja tuleb öelda, et see kergus ja muretus toob iga päev kaasa mõne toreda kohtumise.

      Sa oled ju nii noor! 🙂
      Lihtsalt parim iga, leian ma.

      Ahjaa, teatud mõttes paralleel on ka need juhud, kus lastetud paarid pärast aastatepikkust ponnistamist lapsendada otsustavad ja siis põmmmm! pinge langedes tulebki põnn!

      Huvitav jah, kus see sinu mees praegu parajasti seigelda võiks…

      Liked by 2 people

      1. Miski ütleb mulle, et olen oma mehega juba kohtunud, aga aeg polnud õige. Olin mina toores ja tema ebaküps. Aga ehk kunagi. Võibolla eksin, aga tunne on selline.

        Liked by 1 person

      2. Aga tunnistan, et pisut nõutuks teeb see jupp siin:
        “ Ma olen veendunud selles, et ma vääringi võimatult imalat ja öökimaajavalt roosamannalist õnne ja armastust. Ma tean seda, sest see on just sedasorti kiindumus ja armastus, mida ma ise pakun. Ja kuigi ma olen suurema osa oma elust raisanud sellele, et seda armastust pähe määrida meestele, kes seda ei taha, pole küsinud, ega – kui nüüd ebamugavalt aus olla – väärigi, siis lõpuks olen ma jõudnud selleni, et ma väärtustan end ja ootan samasugust panust vastu.”
        Ma ilmselt võtan nüüd sõna-sõnalt, mida ei tohiks, aga … tead meest, kellele selline pealemääritud ja roosamannaline jne armastus sobiks? St sellist sorti asi üldse?
        Mina isiklikult jookseks tagasi vaatamata väga kaugele, sestap uuringi, et kuidas sul see täpselt mõeldud oli?

        Meeldib

      3. Täpselt nii mõeldud oligi. Ja naljakas on, et ma ise tunnen, et olen puhuti see väheromantiline, sest tean mehi, kes roosamannaga mulle silmad ette teevad ja mina end küünikuna tunnen. Aga ilmselt minu arusaamine imalast armastusest pole päris see, mida populaarsed naistekad propageerivad. Mingi reaalsusfaktor peab sees olema, muidu pole päris. Seda on keeruline vist sõnastada, tunda on lihtsam. 🙂

        Liked by 1 person

      4. Selge. Muidugi raske slegitada. Populaarsetest naistekatest ei tea ma midagi, ega taha peada ka, nii et see jâäbki lahtiseks, ja olgu nii.
        Minul on endal nii, et ma tahaksin inimesega korralikulttuttavaks saada, ja siis vaadata, kuidas me sobituma hakkama nii, et m6lemad ponnistama ei peaks ja samas on vastastikku välja öeldud soovid ka m6lemalt poolt kuulda v6etud.
        Aga ma tean, et mina ei ole näiteks spontaanne kallistaja ja paitaja ja nurruja, mida mulle on ette heidetud 🙂 aga mida panen tähele oma poja pruuudi puhul, kes seda k6ike on 🙂
        Ja kui keegi v6taks mulle punaseid roose kinkida, siis saadaks kuu peale (muidugi olen sellest eelnevalt ette teavitanud).
        Jah, praegu on vist t6esti nii, et palun mitte mind tüüdata romantikaga – seda pakub loodus niigi, st vii mind lihtsalt sinna, v6i m6nda muusse kaunisse kohta, aga jumala pärast, luuletused jms,… parem mitte.
        Ikka väga erinevad oleme me siin maamunal.
        Aga 6nn on ikka meie endi teha, ja kui teda parajasti ei ole, siis millalgi ikka tuleb.
        K6ik elus on ju muutumises.

        Meeldib

      5. Näh, ega siis roosamanna ninnunännu armastus ei peagi olema punased roosid (hambus) ja kapsaks lapatud luuleraamat 😀 Mõte vast ikka rohkem see, et on kõrval keegi, kelle vastu saad oma suuri tundeid tunda ja kellele neid ka 100%-lise siirusega väljendada ja kes need väljanäitamised vastu võtab ja ise samamoodi välja näitab. See on tõesti väga võimas asi ja pakub palju rõõmu. Ma mäletan seda tunnet, et sees on hästi palju armastust, mida tahaks pakkuda ja väljendada, aga tundus, et kõik plagasidki joostes selle eest minema. Kui leiad selle õige, siis ei plaga ja siis saabki rahumeelselt häälekalt ja intensiivselt armastada ja sellest tunneb teine pool suurt naudingut.

        Liked by 2 people

    3. Oi, sellega ma olen väga nõus, et romantika on igaühe jaoks midagi just neile iseomast!
      Mina lihtsalt väljendasin oma õudu punaste rooside ja luule peale.
      Nii kahju on olnud kinkijatest/lugejatest/luulemeistritest, aga mina ei suuda hinnata. Karikakar? Kohe heldin.
      Briljantsõrmus? Palun ei.

      Ja muidugi on vapustavalt lahe, kui leiab inimese, kes su karikakraarmastuse joonelt tabab ja kellega saaks end viljaväljadel – näiteks- hingetukd joosta.

      Mu viimane austaja liikus ainult autoga…
      No mida sellisega teha? 🙂

      Nii et ikka, igal pajal oma kaas, ja mõnel mitu.

      Ja üldse ei propageeri paarisuhet.
      Mul need välja tulema ei kipu, aga lootust ma ka ei kaota.

      Liked by 1 person

  2. Ma saan küll aru, mida selle roosamannaga mõeldakse – me ütleme mehega selle kohta, et me oleme salaja Disney. See ei ole imal, lihtsalt väärtustame teineteist.

    Liked by 2 people

    1. Lihtsalt väärtustame teineteist ja roosamanna/salaja Disney – need on minu jaoks (kordan, minu jaoks) eri ooperid, aga saan m6ttest aru.
      St teineteise väärtustamine on ilmselt ka kohati väga isiklik ja intiimne teema, mida märks6nadega märgistada keeruline.
      Mul oleks vist pigem seks sümboliks midagi veini-, parfüümi- v6i kirjanndusmaailmast, Oh, Leonard Bernstein ka, ja Monica Vitti tulevad ka millegipärast kohe silme ette.
      Aitäh, jjalutan nüüd paremale ära kohvijâätisega unistama 🙂

      Meeldib

  3. …komistas kogemata kombel ühe mehe otsa, kelle poole ta poleks iialgi vaadanud kui oli armastuse otsinguil… oli mulgi täpselt nii. Kümme aastat tagasi ma poleks teda üldse võimaliku partnerina kaalunudki. Nii kindel oli mul see nägemus, milline kaaslane oleks mulle parim. Tasapisi murendasid elukogemused selle kinnisidee mehe omaduste kohta üsnakesti ära, nii et sain endale lähedale lubada ka kedagi teistsugust. Konn muutus printsiks ja ma sain aru, et mees ei pea minu moodi olema, piisab sellest, et ta mind sellisena austab nagu ma olen. Aitab ja toetab, isegi kui ta ei saa päris täpselt aru, miks ma kunstnikuna nii või teisiti käitun. Usaldab. Hoolib. Ja erinevused mitte ei lõhesta, vaid täiendavad. Tema oskab väga paljut, mida mina ei oska ja mina jälle seda, mida tema ei oska. Kahepeale kokku saame niiviisi teineteist täiendadest päris suuri asju tehtud.

    Iga pada leiab kaane – see on üks väga üldistav ütlemine ja kehtib tegelikult üsna väheste inimeste kohta. Tean mõnda sellist paari, kus partnerid on väga erilised, omapärased, isikupärased ja ümbritsevast keskkonnast teistmoodi. Ning neil on õnnestunud leida enda kõrvale kõigist tuhandetest elus kohatud inimestest just see, kellega nad kõige paremini haakuvad! Nende kohta saab öelda, et pada on täpselt õige kaane leidnud. Kõik ülejäänud on aga kas pada universaalse kõigile sobiva kaanega, või ei taha kaas mingist pajast kuuldagi või pole kuidagigi sobivat pada üldse kusagil silma hakanud. Eks igasugused üldistavad ütlemised on … üldistavad. Ja alati on erandeid, Mõnikord tundub, et enamus on erandid ja reeglipäraseid on kõigest käputäis 😀

    Liked by 3 people

  4. Aga äkki sa oled lihtsalt liiga… Liiga hea, liiga ilus… Liiga fantastiline. Vabalt võib olla…
    Ma nüüd ekstrapoleerin enda kogemust, aga ma olen laisavõitu, äärmiselt isekas ja enesekeskne,.mulle ei meeldi süüa teha ja ilus ei ole ka, ega noor
    Mul on elus olnud ikka väga ägedaid suhteid ja suurepäraste inimestega. Ma ei mäleta, et ma oleks nende leidmiseks kuidagi pingutanud või võimelnud…
    Mis ma öelda tahan, et väga suurepärased naised on sagedamini üksi kui sellised mitte nii suurepärased

    Liked by 2 people

      1. Võimalik, aga ma ei oleks nii kindel. Mul on mitu suurepärast sõbrannat, kes oli väga kaua üksi.
        Võimalik, et ma ei ole nii valiv 😀 Mu põhiline nõudmine on, et ei oleks loll. Ja siis veel mõned, mis ma teises postituses kirja panin 😀

        Liked by 1 person

      2. Eks ikka on olemas mingi ettekujutus, milline võiks hea (või parim) kaaslane olla. Mul sisaldas see ettekujutus täiesti tarbetut ballasti – näiteks see, et ta võiks olla kunstilemb või kunstnik (sest mina olen). Aga kõige fundamentaalsemate nõudmiste osas ei saa muidugi järgi anda – vägivallatus, arukus, materiaalne iseseisvus jms.

        Liked by 1 person

    1. Paula on täiega ilus.
      Aga ses on pointi. Et sa (ma) pole mitte “mitte piisavalt”, vaid “liiga”.
      Olen sellele mõelnud palju aastaid ja suht leppinud. Et parem olen “liiga” ja üksi, kui et lükkan on omapärasid maha ja siis suhtes.

      Liked by 1 person

      1. Seda ma ka õppisin, et tuleb olla selline nagu olen ja siis on mind kas tahetakse või mitte. Mulje jätmine, et ma olen midagi muud on kurnav ja tekitab põhjendamatuid ootusi.

        Liked by 2 people

  5. Mnjah. ma mõtlen et need pajad ja kaaned – kohe 35 ja pea 10 aastat vallaline, prillidega, normaalkaalus. Sinna aastatesse on jäänud nii otsimist, veendunud mitteotsimist (sest arvasin, et see keda ma kohtasin aga kes mind ei tahtnud on see õige ja ma viletsamat ise ei taha) kui ka vahepealset niisamaolekut. Paljud mehed tutvumisportaalides svaibivad mu ilmselt vasakule kuna mul on seal kirjas, et ma ei soovi lapsi ja noh välimuselt pole ka klassikaline iludus. Vallalisus on kahtlemata olemas… kui see on vaheetapp, on see kahtlemata väga pikk.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s