“Ammuu” ehk ammu pole juba kedagi välja vihastanud

“Ammuu”

Heelia Sillamaa

Toimetanud Egle Heinsar

159lk

Kui keegi arvab, et raamatute lugemine ja nendest paari mõtte üleskirjutamine on süütu hobi, siis allolev lugu tõestab, et kired puhuvad ka kõige ootamatutes sadamates. 

Heeliat hakkasin ma tänu sõbranna soovitusele Instagramis jälgima. Tundus selline tore armas tüdruk, kes teeb natuke nalja, ehitab natuke maja, kasvatab natuke meest ja on muidu vahva tegelane. Ühel hetkel hakkas ta rääkima sellest, et kohe-kohe ilmub tema raamat ja mõtlesin, et oh, seda tahaks küll lugeda. Vaikselt hakkasid ka arvustused ilmuma ja tundus, et selle aasta lugemiselamus on garanteeritud. Olin juba valmis ostma, kui ma juhuslikult üht mitte nii positiivset tagasisidet lugesin ja kuna ma selle inimese arvamust muus osas olen usaldama õppinud, siis otsustasin seekord siiski laenutada, mitte osta. 

Enamik arvustajaid reklaamis raamatut nii, et nad naersid ja nutsid, nii tore lugemine oli. Suurepärane ja aitäh, et kirjutasid. Ja ma pean nõustuma. Ma ka naersin ja nutsin. Naersin, kui mõõtmatult loll ma ikka olen, et ma üldse tõsiselt neid ülikiitvaid arvustusi võtsin ja nutsin metsade pärast, mis maha sai võetud.

Aga raamatust. Tüdruk kohtab poissi. Tüdruk jääb rasedaks. Ja nad elasid õnnelikult elupäevade lõpuni. 

Okei, see ei ole päriselt see arvustus, mille ma esialgu raamatu kohta kirjutasin. Esialgu ma kirjutasin nii: “Ärahellitatud 25aastane plikatirts, kes pärast paari kohtingut sedapsi jääb ja otsustab lapse ilmale tuua. Süüdimatu maapoiss hoiab kohusetundlikult ta kätt ja laseb tal hormoonitseda ja hüsteeritseda, teevad ühe halva otsuse teise järel, aga õnneks on neil tutvused ja veidi õnne, mis suuremast hädast välja veavad.”

Päris karm, olete ilmselt nõus. Ma ise tundsin sama. Mul pole mingit õigust kellegi teise elu üle hinnanguid anda. Öelda, et ta tegi õige või vale otsuse. Ei. Sest tegemist pole ju ilukirjandusega, vaid päris inimeste päris eludega. Mõtlesin koguni, et ma peaks ehk sõnastust veidi pehmendama, sest ma ei taha olla see kuri nõme õeluskott. Aga enne kui ma midagi teha jõudsin, hakkasid asjad juhtuma.

Juhtus see, et autor võttis minuga ühendust. Küsis minult, et “kellel on vaja arvustusi, mille autor enne kirjutab ja siis mõtleb oma sõnadele”? Küsis, et kas mul empaatiat üldse pole ja kas ma oma ninaotsast kaugemale ei võiks vaadata. Muid asju küsis veel. Muuhulgas küsis, et kuidas mulle meeldiks, kui ta minust oma jälgijatele pilti jagaks öeldes, et leidis ühe koleda ja nõmeda blogija. 

Hakkasin siis mõtlema, nagu Heelia soovitas, mõtlesin, et esimene mulje vist ikka on tavaliselt see kõige ehedam ja õigem. Mida rohkem ta püüdis mulle põhjendada seda, miks ta mitte mingil juhul pole ärahellitatud, seda vähem ma teda uskusin. Sest kas see, kui kellelgi on elus raskuseid ja ta tunneb üksindust või kogeb depressiooni, välistab tingimata selle, et ta on hellitatud? 

Siis ma mõtlesin veel. Et mind tohutult häiris see sõnum, mida raamat edasi andis – seksi ilma kummita ja küll kõik elus hästi läheb. Kui kohe ei lähe, siis nuta natuke telefonis oma lapse isale, saada sõnumeid, kaeba oma vanematele, ja küll siis läheb. Ja kui vahepeal läheb ikka kohe väga-väga raskeks, näiteks seadus ei kaitse sind, siis pöördu meediasse, et inimesi hirmutada ja oma tahtmist läbi suruda. Ja see kõik on okei, sest sul oli raske lapsepõlv, sul on olnud depressioon ja enesetapu mõtted. 

Nii ma siis tegin, nagu autor mind innustas, mõtlesin järele. Mõtlesin põhjalikult. Analüüsisin veel kord raamatut, mille ma vahepeal juba unustada olin jõudnud. Heelia küsis konstruktiivset kriitikat. Kuigi minu meelest natuke hilja seda küsida, kui ta juba 4000 raamatut on jõudnud välja anda, aga okei. 

Miks mulle see raamat ei meeldinud? Ausalt, see ei andnud mulle midagi juurde. Heelia märkis, et 200 naist on talle kinnitanud, et nende inimeste elu on tänu tema raamatule nüüd rikkam. Ja kuna see nii on, siis ma peaksin seda kindlasti oma arvustuses mainima, sest ma ei saa arvustada ainult oma mätta otsast. Pean tunnistama, et minu empaatiavõime on küll sellevõrra piiratud, et ma ei suuda kõikide inimeste mätta otsast raamatuid vaadelda. Ma emana näen asja nii: ma ei vaimustu ideest, et sotsiaalmeedia mõjuisik propageerib vastutustundetut seksuaalkäitumist. Mul on tema pärast hea meel, et tal kõik hästi laabus ja ta leidis enda kõrvale inimese, kes on valmis temaga eluteed edasi astuma ja temaga kodu rajama, aga paraku on Eesti täis noori emasid, kellel nii hästi läinud pole. Kas on tõesti vaja noortele naistele edastada sõnumit, et go with the flow ja küll kõik laabub? Ja mul on rõõm tema pärast, et tal on tugisüsteem, kes teda toetasid, õde ja sõbrad ja vanemad, aga kui palju on naisi, kellel seda pole? Kes on pidanud ise endale olema see tugisüsteem või olema ise raskes olus tugisüsteem teistele? Mis sõnumi saavad need naised sellest? Ise oled süüdi, et sul on raske, vaata kui hästi teistel samas olukorras on elu sujunud. Mitmed arvustajad on öelnud, et neile meeldis, sest raamat oli naljakas. Mul on ilmselgelt mingi väärastunud huumorisoolikas, aga kui autor peab pärast puändini jõudmist lugejaid juhendama, et tegu oli naljaga, ha-ha, loodetavasti saite ikka kõik aru, siis äkki polnud nii naljakas?

Mõtlesin veel ka sellele, et kuidas ma oma arvustusi kirjutan. Et ma peaks rohkem läbi mõtlema, olema pehmem ja edasi andma positiivseid emotsioone. Sest kui me ausad oleme, siis igasuguse raamatu kohta, ükskõik kui halb ta minu meelest ka polnud, saab midagi positiivset välja tuua. “Igav, aga õnneks lühike!” “Kirjavigadest kubisev ja toimetamata, aga julge!” “Pikk ja sisutu, aga kirjafont oli imeilus!” Näete, ma oskan küll, kui tahan. Aga teie, kõik minu kolm fänni, kas te tegelikult ootate selliseid poliitiliselt korrektseid ja mittemidagiütlevaid ümmargusi arvustusi, või teate, et ma olen tahumatu, aga vähemalt aus ja truu oma arvamusele? 

Heelial läheb raamatumüük kindlasti hästi. Ta andis teada, et kavatseb veel palju kirjutada. Hoian talle pöialt ja hoian end tema raamatutest eemal. 

Miks raamatupealkiri on “Ammuu”, mina aru ei saanudki. Aga nagu te adusite, siis ma ei saagi paljust aru ja loen üle rea. 

Also, kui keegi kusagil mu pilti jagab, et ma olen kole ja nõme, siis ilmselt olin ma selle ära teeninud. 

P.S. Pildi panin ka tagamõttega. Kassiga pilt peaks näitama, et vähemalt loomad mind armastavad, järelikult nii kuri ma pole.

45 kommentaari ““Ammuu” ehk ammu pole juba kedagi välja vihastanud

  1. See on küll mulle uudiseks, et autor hakkab GR tähtede pärast lugejale-hindajale pinda käima. Tekitas huvi lugeda:) Ma ei viitsi iga loetud raamatu kohta midagi kirjutada, aga kui ette võtan, siis kriban ikka oma isikliku arvamuse, teiste tärnidele tähelepanu ei pööra.

    Meeldib

  2. Kas pole, et esiteks on juba suur vahe, kas sa kirjutad oma blogis või annad välja raamatu. Raamat on ju turul ja igal lugejal on õigus selle kohta arvata mida iganes. seda enam, kui arvamus on ka põhejendatud, mitte lihtsalt, et jama.See on minu arvamus.
    Ja minu arvates on juba see, et ta sedasisulle seepärast kallale tuli, väga ära hellitaud käitumine. see ainult kinnitab sinu poolt arvatut.

    Liked by 3 people

    1. Just, seda ma ise mõtlesin ka, et ainult hellitatud inimene hüppab niimoodi kõrri, sest tal ei mahu pähe, et kõik ei pruugigi olla nõus tema arvamusega. 🙂

      Meeldib

  3. Nii, lõpuks ometi sain ka teada, milles asi, eile juba küsisin Maarjalt, “mis raamat, kus arvustus” ja lappasin siis Instagrami läbi aga ei leidnud. Kui juba raamatut arvustada, siis ikka päriselt, oma mulje põhjal. Ja kui sulle tundus, et jutt käib hellitatud plikatirtsust, siis nii oligi. Vastutustundetu seksuaalkäitumine – no go (mul on kaks varastes kahekümnendates last siiski; issand, ku palju ma varemalt kondoomijuttu olen rääkinud). Ja ausalt öeldes see lõputu raske lapsepõlve taha pugemine hakkab ära tüütama. Mõnes mõttes oli raske lapsepõlv kõigil, kes nõukaajal üles kasvasid (tema ei kasvanud). Ja kui sul pole olnud kõiki klassikalise raske lapsepõlve kriteeriume (vanemad joodikud, kaklevad, lahutavad, eemalolevad, ahistavad, vägivaldsed; koolikiusamine, vaesus jne jne), siis oled privileegipime. Ei ole, ausalt, oled lihtsalt normaalset elu elanud (niivõrd kuivõrd). Heelia raamatut lugema ega ostma ei hakka. Ahjaa, mulle jättis väga mõttetu mulje Marju Karini raamat, “Naine, otse ja ausalt” miks ma selle üldse ostsin, on pikem lugu, olgu öeldud, et otse autori käest. Lugesin vast mõnikümmend esimest lehekülge läbi – ja issand jumal, kui igav, üks klišee ajab teist taga, sekka veidi eneseupitust, ei viitsi. Sinnapaika ta jäi.

    Liked by 4 people

    1. Ma jõudsin ka privileegipimeduseni. Juba see koht raamatus, kus ta kirjeldas seda, kuidas ta pöördus Kuuuurija poole, kui tal tekkis kinnisvaraga mingi probleem ja siis imestas, et inimene, kelle vastu ta pöördus ei taganenudki oma õigusest selle peale.

      Meeldib

  4. Ma läksin Maarja postituse peale vaatama, milles kühvel.
    Saan aru, et neiu tahab oma lapsukest kaitsta. Samas teil jäi see mõttevahetus ju üsna viisakaks.
    Ma ise olen negatiivse arvustuse avaldamisega (ei olnud minu kirjutatud) oma vitsad korra elus kätte saanud ja oma järeldused teinud. Kuna Eesti on nii pisike, siis mõnikord tuleb valida, kas ausus või (tööalaste) suhete säilitamine. Aga kuna sina kirjutad arvustusi hobikorras, siis ma ei näe probleemi, lase aga edasi :).

    Liked by 2 people

  5. Einoh. Keegi seda raamatut lugemise väljakutse grupis “kiitis” (mitte hullunult, pigem et kiire naljakas lugemine vms) ja mul vist oli ka plaan laenutada. Oi, nüüd pean seda kindlasti tegema, et anda oma eksperthinnang, ehkki pärast sinu postitust ma olen ilmselgelt juba vägagi kallutatud arvamusega autori suhtes 😀

    Ma üldiselt ikka õnneks loen raamatuid, mis mulle meeldivad, aga mõned krõbedamad arvustused olen kirjutanud küll ka Eesti autoritele – jumal tänatud, keegi pole minuga pärast seda ühendunud 😀

    Igal juhul ma EI soovita lugeda Triin Katariina Tammert “Võr(g)utamine”, Allan Keian “Instagrami identiteet” ja see Marju Karise otse ja ausalt raamat, mida kommentaarides juba mainiti, kuulub ka samasse listi 😛

    Liked by 1 person

      1. Näe, me otsisin oma arvustuse ka üles 😀

        Lugesin selle raamatu kohta siitsamast grupist positiivset ja hästi kirjutatud arvustust, nii see minuga raamatukogust koju rändaski. Arvustus, jah, meeldis mulle väga, raamat ise aga… ÜLDSE mitte.

        Peategelane on lauljatar, kes kolib Tallinnast Võrru. Raamat on kokkuvõte tema paari aasta elust, kirjade vormis oma emale, mida ta kirjutab iga kuu alguses.

        Kirjad kirjeldavad põhiliselt kolme asja: 1) peategelase glamuurset elu (põhitegevuseks peod-restoranid-klubid-reisid-hotellid-šampanja-palju vaimustavaid sõpru, kellega pidutseda, igas linnas) 2) peategelase suhteid (mees nr 1 – elu esimene ja parim armastus, kellel ta raamatu jooksul kümme korda minna laseb, et siis tõdeda, et ikka ei saa ja ikka armastab; mees nr 2 – seda eriti nagu ei tahagi, aga kuna too nii sihikindel ja külvab kinkidega üle, siis ok, annab alla, on temaga suhtes (ja samas õhkab salaja esimese järele), mis siis, et pärast esialgset kirge igal teisel päeval tülitsevad, mees pidevalt joob ning purjus peaga VÄGA ebameeldivalt käitub; mees nr 3 ja järgmised – austajad iga nurga peal, sest ilmselgelt ta on nii ilus ja glamuurne ja kõik tahavad teda) 3) pidev eneseanalüüs – iga paha tuju või haiguse puhul mõtisklus, et jajaa, migreen tegelikult ju tähendab seda ja seljavalu toda (ehk siis asju, mis elus ei tööta) + vahele “oi, me tülitsesime kolmekümnendat korda, ma olin nii masendunud, et tundsin korraks, mida need tunnevad, kes endalt elu võtavad.”

        See pidutsev elustiil ja suhtedraamad tundusid kohased ehk nii kahekümnendate alguses olevale neidisele, aga läbi raamatu käis ikka rõhutamine, kuidas autor on vanem ja küpsem. Ja sinna kõrvale jutt, kuidas ta on väidetavalt majanduslikult nii iseseisev (korteri üüritulu + paar tarka investeeringut + esinemised ja autoritasud) ja kuidas materiaalne pole üldse oluline, vaid vähem asju ja rohkem kogemusi. Ja kuidas on ikka nii oluline teha oma unistuste tööd (vahel ta ikka kirjutab laule ja esineb ka, ehkki isegi tunnistab, et mitte nii palju kui võiks – ja pidude ning suhete kirjeldamisele läks ikka põhiaur, töö oli nii vahel ja muuseas, ju need investeeringud olid siis ikka tõesti väga targad ja tulusad).

        Ühesõnaga teismelise elustiili ja suhtedraamadega, aga väga diip ja iseseisev ja tark. No lihtsalt… Ei klikkinud.

        Raamatu lõpplahenduse teemal ma parem ei hakka siin üldse vahutama. Vaatasin, et selle kohta on Daki ka Postimehe arvustuse kirjutanud suvel, mis mul maksumüüri tõttu lugemata jäi, aga juba pealkirjast sain aru, et me mõtleme üsna ühtemoodi. DAF**K, küsisin ma ainult raamatut käest pannes. Kas tõesti 21. sajandil kirjutatakse selliseid asju?

        Ühesõnaga ma pole ammu ühegi raamatu peale nii närvi läinud 😀 Vabandan teksti liigse emotsionaalsuse pärast. Ma ei saa öelda, et ärge lugege – ma just tahan, et paljud loeksid, ma tahan teada, mis teised arvavad 😀 Sest alati on võimalik, et mina olen erand ja ongi jube hea raamat 😀

        Meeldib

  6. Pidin veelkord tulema kommenteerima, sest tuli üks mõte, selline üldisemat laadi: kas pole nii, et kuna tänapäeval on raamatu väljaandmine suhteliselt odav (ma olen aru saanud, et on olemas igasugu programmid, mis sinu eest kogu vajaliku (peale kirjutamise ja toimetamise) ära teevad ja trükkimine on ka odav, siis saabki praktiliselt igaüks kes soovib oma üllitise välja anda. Aga parandage mind, kui ma eksin, sest tegelikult ma täpselt ei tea. Ja see veidi lörtsib raamatut kui sellist. Õnneks on olemas sõnad kirjanik ja autor, sest igaüks, kes midagi on kirjutanud, pole ju veel kirjanik, aga loodu autor igal juhul. Ja üldse, Katarina, su postitused tekitavad tihtipeale mõtteid, et “oi, sellest peak tegema terve postituse”, aga tihtipeale mõtteks see jääb ja tuleb lihtsalt pikk kommentaar. Tahtsin siia veel ilukirjanduse tõlkimisest ka igasugu asju lisad, aga see teeks kommentaari küll juba liiga pikaks.

    Liked by 1 person

    1. Ma ise mõtlesin ka seda, et kui kirjutada midagi ja ükski kirjastus seda ei taha enda nime alt välja lasta ning tuleb endal seda rahastada ja teha, siis see mingil määral saadab küll sõnumi minu jaoks, et ehk pole päris õige asi. Alati on erandeid, aga näiteks JES kirjastus nii ju sündis ja selle puhul on täiesti arusaadav, miks ükski kirjastus ei tahtnud endale seda riski võtta.

      Mul on rõõm lugeda, et mu postitused tekitavad diskussiooni ja uusi postitusi. 🤗

      Liked by 2 people

      1. JES kirjastuse ja selle looja fenomen on mulle siiani mõistetamatu, kuigi jah, ma pole lugenud muud nende väljaantut, kui sedasama Marju Karinit sirvinud. Keelenatsi ja -snoobina ei saa ma toetada kirjavigade mitteparandamist.

        Liked by 1 person

      2. Fenomen on hea turundus. Kuulus mees ja levitab laiatarbe tõdesid moel, mis kõnetab üldsust. Ma olen liiga paljusid JES kirjastuse raamatuid lugenud. Lugenud ja verd nutnud. 😀

        Liked by 1 person

      3. Ai, siin vaidleks vastu, nii palju häid raamatuid on saanud kümnetelt ja kümnetelt kirjastuselt ei-vastuse, enne kui kusagil lõpuks loosi läks või siis hoopis ise oma raamatu ära kirjastasid. Oskar Lutsu “Kevade” tuleb essana kohe meelde. Ja Harry Potter oli isegi. Tuulest viidud. Düün. Mu üks lemmik-kirjanikke G.R.R. Martin rääkis mingis oma intervjuus ka, kuidas ta koputas ikka samamoodi palju uksi läbi oma raamatutega noorena. Ma pakun, et enamus inimesi annavad viienda “ei” peale alla ja jääbki sahtlisse raamat, kuigi kes teab, kümnes kirjastus oleks ehk “jah” öelnud ja raamat täiega edukas olnud lõpuks. Nii et mulle tundub, et see “ei”-saamine on pigem normaalsus kui erand.

        Aga tulles tagasi selle konkreetse raamatu juurde…vaau, mul ei tuleks pähegi kellelegi negatiivse arvustuse peale isiklikult peale lennata, väga arrogantne ikka.

        Liked by 2 people

      4. Jäin veel mõtlema sellele, et kust mul selline (eel)arvamus pärineb, et läbi kirjastuse on kuidagi etemad raamatud tulnud ja ma arvan, et see on seotud minu Rahva Raamatu hulgimüügi kogemusega. Seal töötades juhtus päris sageli seda, et üksiküritajate raamatud ei müünud ja nad olid väga hädas sellega, sest isegi kui oli hea raamat, siis turundus oli olematu ja raamatud jäid lihtsalt seisma ja kaotasid oma ostuhinda ning autorid olid mures selle pärast, et hoiutasu tuleb maksta, aga sisse kahjuks enam midagi ei too. Kuigi oli ka neid, kelle raamatud müüsid niigi hästi ja nemad polnud üldse nõus oma hinnast alla laskma, aga neid oli kuidagi vähem.

        Meeldib

      5. Ma näiteks sellega väga ei nõustuks, sest osad inimesed ei tahagi läbi kirjastuse avaldada kasvõi juba majanduslikel kaalutlustel. Nii palju kui ma olen erinevate inimestega suhelnud, siis see summa, mis kirjastuselt saadakse vs see, mida on võimalik ise välja andes teenida, on ikkagi päris erinevad. Muidugi ise välja andes on asjaajamist ka kordades rohkem ja vastutust/stressi, et see ongi vist väike matemaatilise tehte koht. Noh, et kas närvikulu ka rahasse ümber konvertida ja kui väärtuslik on see aeg, mis ise turundamisele jms kulub.

        Aga kui ma nt. peaks kunagi tahtma raamatut avaldada, siis mu esimene mõte oleks seda ka ise teha ja ei hakkakski kuskile pakkuma, sest ma olen liiga kontrollifriik ja tahan iga detaili üle ainuisikuliselt otsustada. 😀

        Liked by 2 people

      6. Jaa, no selle peale ma ei osanud mõelda. Aitäh, et selle nurga ka välja tõid. 🙂

        Aga kui konkreetselt sellest raamatust rääkida, siis Heelia väidab, et tema ei avaldanud oma raamatut selle tagamõttega, et sellega raha teenida. 😀

        Meeldib

    2. Ma absoluutarve ei too, aga viie aastaga on raamatu väljaandmine kallinenud 250%
      Samas olin alakauge inimesena üllatunud, kui lihtne on tegelikult autoriks saada:)
      Natuke kirjutad, leiad õige kirjastuse, normaalse toimetaja, poeg kujundab kaane ja paari kuuga on kaaned riiulis:)

      Meeldib

      1. Huvi pärast küsin, et kas sa jääd ikkagi plussi? Mul sõbranna praegu tegeleb ühe projektiga ja ta on juba arvestanud, et hea kui peale ei pea maksma. 🙂

        Meeldib

      2. Esimene oli puhtalt lõbu pärast, teine sai ca poole tagasi ja kolmas kisub nulli poole:)
        Et teenida tuhandeid – või hoidku Jumal, kümneid tuhandeid – peab trükiarv olema tuhandetes ja ostetama samas suurusjärgus. Tegelikkus on selline väga väheste autorite puhul.

        Liked by 2 people

      3. Ja Eesti turg – vast 1 miljon emakeelena kõnelejat, kellest suur hulk ei loe ega osta raamatuid. Siis veel mujalt maailmast emakeelena kõnelejad ja välismaalastest keelefriigid. Kui 1,5 milli keele kandjat saame, on isegi juba hästi. Kus sa sellel turul kümneid tuhandeid saad teenida.

        Meeldib

  7. ma ei ole ühegi blogistaja raamatuid peale Epp Petrone siiani lugenud, paar blogijate kirjutatud minu sarja oma on küll plaanis (Jaapan ja Hispaania).
    Aga see konkreetne isik, tal ongi raske elu, sest ei mõtle asju läbi ja nii on põhjust kurta. Selge see, et eelisostu õigusega inimesel on selleks teatud aeg õigus ning notar on seda kindlasti ka öelnud. Ma olen mingit ta korteri sisustust puudtavat artiklit lugenud jne aga tema blogi või instat vms ei viitsi küll vaadata, samas ta ei ole jätnud mu jaoks sümpaatset muljet. On ju nii, et mõnele elad kaasa ja teise puhul kehitad lihtsalt õlgu.
    Aga kirjastused ja ise kirjastamine jne, mu isa (kirjanike liidu liige) andis muinasjuturaamatu välja ise, st ise orgunnis kõik, sest see pole tema žanr ja ta ei puutu sellist laadi kirjastajatega kokku ka aga selle avaldamine oli nö vana lubadus lastele, mis täitmist vajas 🙂

    Liked by 1 person

    1. Ma ikka vist olen teiste blogijate raamatuid ka lugenud Jaanika, Malluka, Mae, tulevad kohe meelde ja need ei valmistanud pettumust, vastupidi nii lahe oli tuttava inimese mõtteid pikemalt lugeda. 🙂

      Meeldib

  8. Ega autorina arvustajaga vaidlema hakata on üsna mõttetu mu meelest. Ma üks kord olen siiski libastunud sel teel 🙂 See oli siis, kui mind süüdistati ühe nime valesti käänamises… juhtus aga nii, et arvustuses viidatud kirjapilti ma ei suutnudki oma tekstis leida. Täielik müstika. Siis tundsin küll vajadust piiksatada 🙂

    Liked by 1 person

  9. See sinu arvustus ilmselt tõstab raamatu lujejanumbreid päris hoolega, tekkis uudishimu küll 😀 Aga sellest ma tõest iaru ei saa kuidas kritiseerida arvustust. Kas arvustus ei peakski olema lugeja/vaataja hinnang tema vaatenurgast? Ja kui inimene suudab oma arvamust ka põhjendada siis nii ju ongi. Tema arvamus…

    Meeldib

  10. Heelia raamat meeldis mulle, kuid seda ei usu ma mitte iial, et ta majanduslikule poolele ei mõelnud, kui selle välja andis. Võis ju arvata, et see saab edukaks, kui sul on nii suur jälgijaskond. Ilmselgelt oli kasulikum ise oma raamat välja anda.

    Mina olen ise ka raamatu välja andnud. Kokkuvõttes läks ilmselt üpris keskmiselt – rahaliselt ma rikkaks ei saanud – kokku ehk kuskil 1200 eurot. Minu puhul aitasid mind Hooandja ja mu jälgijad, kes mind toetasid. Teist korda ilmselt ise ei viitsiks välja anda, kuid eks kirjastustega läbirääkimine võib päris võhmale võtta küll. Kokkuvõttes rahaliselt jäin ilmselt plussi, sest kirjastusega oleks küll rohkem turundust olnud, kuid samas nemad oleksid lõviosa rahast endale võtnud. Kuid eks kvaliteedimärk on jälle suurem, kui kirjastus välja annab. Samas on vähemalt üks selline kirjastus, kes annab raamatu siis igal juhul välja, kui ise väljaandmise kulud tasud ja hiljem jagatakse saadud tulu pooleks. Siis on lihtsam tõesti juba ise raamat välja anda.

    Heelia reageering on natuke huvitav. Mina leian, et igasugune arvustus on reklaam. Kui FB lugemisgrupis mu raamat pihuks ja põrmuks tehti, siis ma jagasin seda lausa enda sotsiaalmeedias. Tulemus? Mõned tellisid otse minult raamatu. Aga eks siin ongi vist tegemist sellega, kuidas sa kriitikaga hakkama saad. Heelia on ilmselt harjunud, et teda alati kiidetakse ja siis võis paras šokk olla. Mind sellised asjad ei kõigutaks, aga eks nahk ongi paksem ka.

    Meeldib

  11. Mina olen see kirjastustes-ilmutaja ja ega rikkaks küll ei saa.
    Lihtsalt mul puudub igasugune äriline mõtlemine ja mul on endal kergem, kui ma saan mingi summa honorari ja siis kõik muu ( levitamine, trurustamine, hea müük, halb müük) jääb kellegi teise mureks.
    Et ma võin omast arust hästi palju reklaamida küll – aga kui paar aastat möööda saab, vaatan, et ok, kolm korda blogis ja neli korda fb-s mainisin, mainisin, see tegelt vist ei olnud “hästi palju reklaamisin”.
    Ma kiidan end üks kord, sest ma olen seda väärt, teine kord, sest vbla kõik esimest ei näinud, ja kolmas kord, kui on mingi vaidlus tekkinud ja tekkis tunne, et peaks ikka ütlema veel kord, mis MINA mõtlen.
    Aga sellest rohkem? Kamman, ma jagan arvustusi, mis netist leian, sellest ju piisab?

    Meeldib

      1. Heelia ilmselt mitte, jah, aga ma kommenteerisin kontekstis “miks mina ise ei kirjasta” – sest neid isetegijaid siin on. Ja tegelt majanduslikult vbla tasuks ära küll – lihtsalt mul jookseb kohe juhe kokku, kui hakkan mõtlema, kuidas rohkem müüa ja rohkem raha saada. Ja siis ma parem saan vähem raha, aga ei pea sellega tegelema ka.

        Meeldib

      2. Jah, ma tahtsin kah just karjatada, et issand jumal, kirjanikke (VVN) ja kirjutajaid ei saa ometi ühe lauaga lüüa. (Jaanika, see pole sugugi halvustavalt mõeldud, lihtsalt need on mu meelest kaks täitsa erinevat kaalukategooriat.)

        Mul endal on samas sarjas kah natuke kogemusi, loomingu osas siis. Olen alati eelistanud oma tööde galeriidesse müügile andmist – see tähendab küll väiksemat rahanumbrit, sest galerist tahab kah vorsti leivale, arusaadav – kuid ise mööda messe ja kunstilaatu käia on kulukas, aeganõudev, kurnav. Samas, kirjastuste ja galeriidega on see väikene “aga”, et sa pead neile imponeerima, et sind üldse jutule võetaks. Ja see uksekraapimine kurnab teistpidi, et kas mind tahetakse või ei taheta… ise kirjastades/müües jääb see valu ära.

        Aga mis Katerina raamatuarvustusse puutub, siis isegi minusugune madala kriitikataluvusega inimene saab aru, et kui oma loomingu ostmiseks välja paned (nagu Heelia antud juhul on pannud), siis pead leppima kõigega, mis (võimalikel) ostjatel selle kohta öelda on.

        Liked by 2 people

    1. Epp, absoluutselt nõus sinuga 🙂 Ma end mingiks kirjanikuks ei peagi, olen ühe raamatu autor ja kogu lugu 🙂 Seega VVN-st loomulikult väga erinev lugu, kes on kirjanik. Ja ma usun, et Heelia ka end kirjanikuks ei pea, sest üks raamat ei tee kellestki kirjanikku – liiati kui see põhineb ta enda elul.

      Meeldib

      1. Issand, mis veidrad smailid tulid – need pidid tavalised naeratamise omad olema. Enda meelest paningi need, kuid tulid teistsugused.

        Meeldib

  12. Mõtlesin, kas võtan sel teemal sõna, aga kuna tundub, et siin on eri arvamused hinnatud, siis riskin.
    Mina ei ole kõnealust raamatut lugenud ja ilmselt ka ei tee seda, kuna ma lihtsalt ei ole sihtrühm. Küll aga olen raamatu autoriga umbes samavanune ja tahtsin puudutada seda tagasiside ja ärahellitatuse teemat.
    Mõtlen, et kui mina, kes on samuti põdenud depressiooni ja ärevust, saaks oma mingile kirjatükile, kus ei saa eeldada, et oleks kajastatud kõik minu loendamatud tahud ja otsuste tagamaad ja tagamaade tagamaad, tagasisideks, et prauhti, sina oled ärahellitatud plika ja ole vait, siis mul oleks ka esimene reaktsioon samamoodi prauhti vastu lajatada, et sa ju ei tunnegi mind, kuidas sa saad mingi raamatu, kus võib olla kõvasti ilukirjandust või muidu utreerimist, põhjal kohe minu isiksust analüüsima hakata? Kes sa oled selline?
    Jah, kindlasti reageeris Heelia üle ja mina küll ei viitsiks kulutada oma elust tervet päeva kellegi ümberveenmisele, iseäranis veel kehvade argumentidega. Aga mulle justkui tundub, et ebaviisaka ja kohati lahmiva kriitika (seda vähemalt minu jaoks ärahellitatud plikaks nimetamine on) väljakannatamine ja sellele naeratusega vastamine oleks justkui auasi, ja see tundub mulle nii veider. Miks ma peaks, olgugi ma ise mingi enda arvates kuulsus ja ise püünele roninud, vaikides ja naeratades iga vähimatki purtsatust taluma?
    Vabalt võib olla, et kuna ma olen autoriga sama vana, siis mul lihtsalt ei ole veel kuigi pikaajalisi teadmisi, kuidas elu päriselt käib, aga kuna ma võtsin julguse kokku ja ronisin oma vaikimisurust korraks välja, siis ma hea meelega kuulaks, mis te sellest arvamusest arvate.

    Liked by 1 person

    1. Ad homine minemist võib taunida, nõus. Aga kriitika raamatu ja loetu pihta on samas asi, millele ei saa reageerida kui oma isiku vastu suunatud rünnakutele, see on lihtsalt — rumal. Inimesed ei mõista ega armasta su kirjutatut? No … sitt lugu, aga mis teha =)
      Vbla tekkis Heelia jka Katariina vahel dissonants, sest Katariina kirjeldas muljet, mis ta raamatust sai, aga Heelia võttis seda kui tema isiku kohta käivat väidet?

      Liked by 3 people

    2. Ma mõtlesin sellele ka, et huvitav, kas ma ise nooremana oleks nii valulikult reageerinud, ja ega ma ei teagi nüüd. Võimalik. Mulle oli ka noorena väga oluline, et ma kõigile meeldiks ja kui ma tundsin, et keegi pole minu vastu just kuigi sõbralik, siis ma püüdsin teha kõik endast oleneva, et ta näeks, kui imeline ja suurepärane ma olen ja tema arvamus minust ei saa olla põhjendatud, kui ta mind ei jumalda.

      Nüüd ma nii ei mõtle. Ja ma olen aru saanud ka sellest, et inimene võib meeldida, nagu mulle Heelia meeldibki, aga ma ikkagi ei ole vaimustuses kõigest, mida ta teeb. Jah, alati ei pea seda välja ütlema ja ma tunnistan, et minu esimene reaktsioon oli ka liialdatud ning üleolev. Ilmselt see tuligi sellest, et ma olin eranditult ülistust kuulnud tema raamatust ja minus tekitasid väga paljud asjad selles tugeva vastureaktsiooni.

      Paraku, tema reageering ning veenmine ja ähvardamine ei teinud asju paremaks.

      Kui ma toon võrdluseks Jaanika raamatu, siis mulle avaldas sügavat muljet see, kuidas ta reageeris negatiivsele kriitikale. Ta jagas kõiki arvamusi oma raamatu kohta, nii head kui halba. Ma olen kindel, et nii mõnigi kommentaar tegi talle haiget ja tekitas soovi arvustajale midagi krõbedamat vastama, aga ta oli sellest üle.

      Liked by 4 people

    3. Võib-olla tõesti rohkema elukogemusega inimene saab paremini aru, et kui end rahvale vaatamiseks/lugemiseks välja panna, siis tulevad ka arvamused. Ja need ei pruugi olla ainult positiivsed. Ja igale arvamusele ei pea kallale tormama. Ja iga arvamust esitades ei saa igaks juhuks ka eeldada, et äkki on autoril depressioon, ärevus, paanika ja mustmiljon muud vaimset probleemi. Sest mina, iidvana mutina mõtleksin, et kui mul need kõik on, siis ma ei lähe end maailma ette ilma nahata laiali laotama, et igaüks võiks öelda, mis ta arvab. Aga mis ma vanamoor ka tean :-). Jaanika on selles suhtes ülicool tegija, et ise noor inimene, aga suhtub kriitikasse vägagi külma kõhuga ja on täpselt see, kes ta on, ei püüa olla keegi teine, ei parem ega halvem.

      Liked by 2 people

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s