Väärtuslik elu

Oma ellu olen ma suhtunud, kui millessegi, mis on. Ehk tuleb see sellest, et ma pole pidanud oma elu pärast kunagi võitlust pidama. Pigem on elu mind seganud, mul ees olnud. Kingitus küll, jah, eriline, aga see nagu ei sobi mulle hästi. Umbes nagu vanatädi Maali kingib mingi hirmkoleda, aga hinnalise ennemuistse vasest samovari. Jah, ma saan aru, et väärtuslik ja perekonna reliikvia ning õiges keskkonnas koguni kaunis ja kasulik, aga minu koju ei sobi. Eluga on mul sama suhe. Ta on mul olemas, aga silma alt ära, ma ei pea temale väga mõtlema, ja kui röövlid peakski sisse murdma ja selle varastama, siis üleliigseid pisaraid ma tema pärast ei valaks.

Ainult, et valju häälega sellest rääkida ei kõlba. Sest enamik teisi leiavad, et mu suhtumine on kohutavalt vale ja eriti, kuna ma olen ka lapsed saanud, siis on see lausa kriminaalne, et ma oma elust rohkem ei hooli ja selle säilitamise nimel rohkem vaeva ei näe.*

Ja ma hakkasin mõtlema, et mis see teiste asi on muidu? Sünnihetkest alates, või juba enne seda, hakkab keegi teine otsustama, et mis on mulle parim. Milliseid vitamiine ma pean saama, milliseid vaktsiine, millises lasteaias käima, millise kallakuga koolis, milliseid spordialasid harrastama, milliseid hobisid, millise haridustee endale valima, millist karjääri edendama, millise partei poolt hääletama, millise kaaslasega kokku heitma, millise elukoha valima, kuidas selle sisustama, palju sääste koguma, mitu last saama, kuidas neid kasvatama, millist toitu neile pakkuma, millise hariduse neile tagama, millist meelelahutust neile pakkuma, milliseid tenniseid neile soetama ja millise tordi sünnipäevaks küpsetama. Iga asja kohta on kellelgi mingi arvamus ja kobisemine. Ja siis, kui ma olen aastakümneid laveerinud kusagil selle vahel, mis on ühiskondlikult, kultuuriliselt ja sotsiaalselt aktsepteeritav ning püüdnud seda tasakaalustada oma isikliku õnne ning saavutusvajadusega, siis leiab keegi, et kui ma olen saanud nii vanaks, et võiks hakata mõtlema siit ilmast lahkumisele, peaksin ma ka selle osa oma elust kellegagi kooskõlastama. Kas isegi mu surm peab olema teiste poolt heaks kiidetud, elust ei piisanud?

*Ma igaks juhuks märgin ära, et ma ei tegele ekstreemspordiga ega põe ka salaja mingit haigust, mis mu elu peaks lähiajal lõpetama, ma hüpoteetiliselt siin.

5 kommentaari “Väärtuslik elu

  1. Ma just eile mõtlesin (enda näitel, teistest ei tea me ju midagi), et huvitav, et ühelt poolt küll vanusega hakkab teiste arvamus järjest vähem huvitama ja viitsid järjest vähem selle nimel pingutada, aga samas teiselt poolt jällegi kaob järjest rohkem ära ka nooruse mässumeelsus ja viitsimine debiilsusega vaielda. Mul siin üleeile just üks naaber ütles midagi, millega ma üldse ei nõustu, aga kuna minu vastus ei muuda tema meelt ega kellegi elu, siis ma lihtsalt naeratasin vastuseks. Teismelisena oleks raudselt perse saatnud. Nii et nii mitmeski mõttes elan sellest vähemast huvist hoolimata rohkem ühiskondlike standardite kohaselt, st vähemalt ei mölise. 😀

    Liked by 2 people

    1. « Vähem möla, pikem samm » kõlas minu ümber nii kaua kui end mäletan.

      Viisakamalt muidugi pereringis, aga Nõukogude kool oli ikka midagi niisugust, mille peale tänapäeva lapsed lihtsalt otsad annaksid, kui ajaratas korrraks tagasi keerata.

      Ei viitsi endast nõrgemate, st rumalamatele oma väärtuslikku aega sõnelemisega kulutada.

      Vahel muidugi teisiti ei saa, aga ka siis võiks seda teha end säästvalt.

      Lollid pole tegelikult süüdi selles, et nad lollid on, st ei tea/oska.
      Ma isegi säärane olnud.
      Nii et katsun leebemalt käituda 😉

      Meeldib

  2. Asju kipud hindama hakkama kui oht neist ilma jääda või oled juba ilma jäänud. Olen sama mõelnud tervise kohta. Kuna endal tervis tipp-topp ei kujutagi ette viletsa tervisega elamist. Siis näen kõrvalt kuidas iga teine mingite hädade ja haiguste küüsis vaevleb ja mõtlen: küll ikka on vedanud, et ei pea mingeid rohtusid võtma, abivahendeid kasutama, süste saama, “tervistkahjustavaid” toitusid või jooke vältima, … Kui õudne oleks kui peaks mõtlema, mida tohid süüa või juua ega saa nautida mida hing ihaldab.

    No ja eluga sama lugu, kuna pole nähtavat selget ohtu sellest ilma jääda tundub tegu olevat millegi loomulikuga – lihtsalt on ja ei oska spetsiaalselt hinnata. Mõnevõrra ohtlike spordialadega tegelen küll aga piisavalt ettevaatlikult, et elust ilma jäämise oht suht väike. Vanemast peast ettevaatlikumaks läinud, sest haiget saada ka ei meeldi.

    Aga vat noorusest olen ilma jäänud ja seda oskan takkajärge hinnata kuid mitte eriti taga nutta.

    Liked by 2 people

  3. Mind on õpetatud oma elu hindama läbi teiste inimeste /silmade, kõrvade, heaolu, vastatud nõudmiste, rahuldatud vajaduste/. Seega iseenda jaoks olingi nähtamatu inimene, kelle elu võibki ära visata kui midagi väga pisikest ja mõttetut. Praegu on mul õnn ja rõõm olla neist igasugustest “määrajatest” ja paikapanijatest eemal ja vaadata, mis kuju ma siis lõpuks võtan ja kas ma olen iseenda jaoks ka mingi väärtus või mitte. Ma ei tea seda, ausalt.
    Sina tundud olevat midagi hinnalist, ära viska ennast ära :)🙂. Sul on palju sellist, mida mul pole, Sa tead ja teed Asju, ja see on hariv.

    Liked by 2 people

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s