Õnne 13

Ma oleks peaaegu täiesti ära unustanud, sest puhkusest on juba sada aastat möödas, aga tegelikult oli mul seal vahepeal väike draama ka. Õnneks mitte üldse minuga seotud, ja sellised on minu meelest need kõige paremad draamad, kus sa lihtsalt chillid ja siis su ees rullub lahti lava ja näitemäng ja sul on ainult sellest kahju, et popcorni parasjagu käepärast pole. 

Sõnaga. Ma elan Tallinnas. Mustamäel. Aga, meil on maja taga kinnine hoov, kuhu saavad tulla ainult oma maja elanikud. Maja nurgas on lukus värav ja selle kaudu siis saab. Väljaarvatud keskmise trepikoja elanikud, kes saavad hoovi ukse kaudu, mis tuleb läbi maja. Kas ma seda mainisin, et ma elan keskmises trepikojas? Igatahes, minu jaoks ülimugav ja fantastiline asjade käik, kuna ma saan oma kodust paljana otse õue astuda, võtta päikest ja hirmutada oma kortsus kõhuga naabreid. Oota, kohe näitan pilte ka, et kõik selge oleks. 

Nii, punane uks on uks, mis tuleb koridorist ja aken on minu magamistoa aken. Ei saa enam paremaks minna.
Paremal on minu korteriuks ja vasakul all on näha trepp, mis viib õue.

Olin siis mina ühel päeval õues ja teesklesin raamatu lugemist. Tegelikult väga ei teeselnud, Õnnepalu raamat oli lihtsalt nii hea, et ma väga ei kiirustanud selle läbi saamisega. Samal ajal piilusin kuidas naabrinaine pesu kuivama riputas ja märkasin, et tema poiss lõi pehme kummipalli peenrasse, mille peale teise trepikoja naabrimutt (andestage see jultunud väljend, aga kohe mõistate, miks) lapsele kõrri kargas, et: “Mida sa poisirajakas siin teed oma palliga, lõhud lilli! Mine oma palliga eemale, seal on ruumi küll, kas sul on vaja teiste inimeste vara hävitada ja la-di-da!” 

Mul hakkas poisist jube kahju, sest ega ta siis meelega. Seisis seal kõrvad lontis ja palus ilusti vabandust. Ja nagu tõesti, see pall ei lõhkunud seal ühtegi õit ega midagi, täiesti ebaproportsionaalselt närvi läks see daam. Aga enne kui ma jõudsin midagi poisi kaitseks öelda, hüppas põõsa tagant poisi ema ja hakkas ise oma poja kaitseks vastu. See oligi see koht, kus mul oli hädasti plaksmaisi vaja. Ema ütles, et: “nii tema pojaga ei räägita ja poiss ju vabandas, kas tõesti on vaja lapse peale ennast välja elada ja et ilmselgelt pole tal endal ühtegi last kunagi olnud, sest ta ei oska lastega üldse rääkida.” Sellepeale kostis daam, et: “tema laps pole kunagi teiste inimeste vara lõhkunud ja erinevalt poisi emast, tema oskab oma lapsi kasvatada”. Sel hetkel tahtsin ma nii väga midagi öelda. Öelda seda, et ma tean küll seda tema 30-aastast “last”, kes tänaval vastu tulles kunagi tere ei ütle, erinevalt sellest samast 5-aastasest, kes alati viisakalt teretab. Nii, et ma poleks ülemäära uhke oma kasvatusmeetodite üle tema asemel. 

Aga minu hetk saabus. 

Nimelt, vanem daam, kes oma lillekesi kaitses ja teisi emasid laste kasvatusküsimustes juhendas, on meie maja endise juhatuseliikme tütar. Elavad seal terve suguseltsiga majas sellest ajast alates, kui maja seitsmekümneneljandal aastal valmis sai. Aga hiljuti oli meil võimupööre ja kõik õigused võeti neilt ära. Ainult, et nad väga sujuvalt “unustasid” kõik trepikoja võtmed juhatuse esimehele tagastada. Ja kui mina siis puhkasin, märkasin seda, et see sama kurikuulus hästikasvatatud “laps”, kes tere ei mõista öelda, käib oma emme lillepeenart kastmas, tulles hoovi läbi meie trepikoja, kuigi nad ise elavad hoopis teises trepikojas. Ja nagu, ma oleks ju jätnud selle teema, sest ma olen üsna see, et “ela ja lase elada”, aga kuna asi läks nõmedaks, siis otsustasin, et ma aitan oma sõbranna Karmat korra, tal ilmselt muude asjadega veidi kiire praegu. 

Reede õhtul olin köögis, tegin just süüa, kui nägin, et “lapsuke” tuleb tuima näoga meie trepikoja juurde, avab ukse ja astub sisse nagu õige mees muiste. (Jah, ma saan aru kuidas see kõik kõlab, et ma passingi muudkui akna peal ja vahin, mida naabrid teevad kuhu lähevad, kellega käivad ja nii, aga ma lihtsalt elan esimesel korrusel ja ma märkan silmanurgast asju, küll ma vanas eas leian muud meelelahutust.) Ja mul kihvatas. Mu enda isiklik laps oli parasjagu külas ka, see kes mul Vanalinnas kõrtsis välismaalasi joodab, ja oli mulle just mingi kokteili kokku seganud, mis loomulikult kuraasi juurde andis. Hüppasin siis esikusse ja tõmbasin plika liistule, et: “kust ta võtme sai ja mis õigusega ta meie trepikotta sisse sajab, see pole turvaline, inimesed hoiavad siin oma rattaid ja vankreid ning ainult meie trepikoja elanikel on õigust oma trepikojas viibida, mitte kõrvalistel isikutel.” Midagi ta vastu kokutas ka, et tema on 30 aastat siin majas elanud ja talle on võti usaldatud ühistu juhatuse poolt, mis oli sulaselge vale, sest ma olin just kaks päeva tagasi sellest juhatuse esimehega rääkinud ja mida ma kohe ütlesin ka neiule. Veel hakkas ta seletama, et ta oma raha eest käib kastmas õues kasvavaid lilli, nagu see kuidagi asjasse puutuks üldse. Igatahes, ma tõstsin käe stopmärgina üles ja ütlesin: “Paluks edaspidi hoovis käia läbi jalgvärava, mis on elanikele mõeldud ja mitte läbi meie trepikoja, tänan.” Sulgesin ukse ja läksin kööki tagasi. 

Lapsed muidugi pööritasid silmi, et ma väikse asja pärast nii palju tolmu üles keerutasin ja eks ma sain ise ka aru, et ma tiba väiklane olin, aga ausalt öeldes – nii mõnus tunne! Eriti kui ma paar päeva hiljem nägin, et tütarlaps sõnakuulelikult mu akna alt mööda purjetas ja jalgvärava kaudu lillekesi kastma tõttas. 

Ja mu lapsed peaksid ka mind tänama, kuna sellel lool on eellugu, mida nemad vist enam ei mäletagi. Nimelt, siis kui me alles kolisime sinna majja, siis tuli ühel õhtul delegatsioon meie ukse taha ja ma sain ka riielda, kuidas ma oma lapsi kasvatada ei oska, sest nad olid üle muru kõndinud ja seal nüüd hästi muru ei kasva enam ja et ma peaks ikka õpetama hoolimist teiste inimeste vara vastu. Sõnaga, meie maja bande tegutseb ja kõik noored lapsevanemad saavad. Oligi aeg, et keegi neile omakorda teiste inimeste vara väärtustama õpetab. Ligemale kümme aastat olen siin oma magusat kättemaksu haudunud. Ja mina veel arvasin, et ma kärsitu olen. Tuleb välja, et kannatlik. 

11 kommentaari “Õnne 13

  1. Nii armas 😀
    Ma kolisin mandrilt ära aastal 2008 ja oleks pidanud siis alustama majaraamatuga blogi näol. Aga siis oli kõik nii ilus ja rahulik ning mesine. Paari aasta jooksul muutus kõik. Mitu kõidet sõda ja väikest sõda on üle elatud 🙂

    Liked by 1 person

  2. Need olmetülid on nii tüütud ja kurnavad. Igas majas on alati keegi, kel võim peas ja enamasti on nood just need “kolisime kohe peale ehitust ja teame neid asju” tegelased.

    Meeldib

  3. Sinu kirjutis seletab ilusasti ära, miks mina ei ole nõus kortermajas elama. Terve hulk inimesi, kes tahavad midagi muud kui se, mis on õige (see, mida mina tahan), võeh.

    Liked by 3 people

    1. Eriti hirmus on siis, kui oled ise privaatsust armastav inimene. Ma vist ei saaks seal õues üldse peesitamas käia, sest mõni teine majaelanik (kes ei ole minu pereliige!) võib ju ka tulla ja ma ei taha. Äkki hakkab veel minuga rääkima või midagi. Seetõttu on isegi aedlinn mu jaoks ebamugav, sest naaber on üle aia ikkagi liiga lähedal. Paras kaugus on üle põllu ja distants selline, et kõne ei kostaks ja isegi karjumise sisu jääks arusaamatuks.

      Liked by 1 person

      1. Vot sellega on nii ja naa. Mul sõbranna kolis metsa elama, et saaks vaikust ja rahu. Nüüd on tal naabritega palju rohkem kokkupuudet ja sehkendamist, igasugused külasimmanid, FB grupid jne. Ma võin teoreetiliselt terve elu elada nii, et näen naabreid ainult aknast. Meil on ka ühistu FB grupp, aga kuna mul FB pole, siis ei tea ma midagi sellest, mis meil toimub, kui just ühistu esimees isiklikult ütlema ei tule.

        Meeldib

      2. Eks see maaelu inimkontaktide intensiivsus sõltub ikka sellest, kui palju ise suhtled ja sinna simmanile kohale ronid. Mulle meeldib oma murul toimetada, pidev toas istumine ajaks hulluks. Ja samas ajaks hulluks see, kui naaber kogu aeg nägemiskauguses on (ja eriti veel siis, kui ta suhelda ka tahab). Sel juhul aitaks linnas ainult isiklik kinnise siseõuega kastell-linnus. Elan maal, simmanitest hoian kauge kaarega eemale. Nime- ja nägupidi tunnen ainult lähimaid naabreid. Ma olen siin kõigest 3 aastat elanud ka.

        Aga konkreetselt su kirjeldatud tülitekitajast – on väga nüri ja ebaviisakas heita teisele lapsevanemale ette, et ta laps on kasvatamata. Lapsed ongi erinevad, mõnda võid kasvatada nii et suu väsib seletamisest ära ja vitsapuru lendab, aga ta tahab ikka palli mängida.. Ja see on normaalne. Mõni teine istub ilma kasvatamatagi viksilt toas ja ei tee lärmi, ei tee tolmu, pallimängimisest rääkimatagi. Mu arust on väga suur enamus sellekohaseid märkusi lapsevanematele nõmedad, valed ja õigustamatud.

        Liked by 2 people

      3. Olen täiesti nõus. Ja lisaks veel see, et isegi hästi kasvatatud lapsed võivad mänguhoos ulakaks minna, ilma et selle taga mingi pahatahtlikus oleks.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s