Hullult oluline postitus

Seda peate te kõik lugema, sest muidu jääb teil päriselt aega üle millegi olulisega tegelemiseks, no ja seda me ju ometi ei taha, ega? 

Nõnda. Kes oskab mulle seletada, miks Google näitab mulle reklaame asjadest, mida ma pool aastat tagasi guugeldasin ja koju ostsin? Nagu? Ma juba olen selle suurepärast kohvilaua ja tumba omanik, mind vähe kotib, et see on praegu 13% soodsam. Või? Peaksin veel ostma, sest äkki ma muidu kahetsen? Miks sa ei taha mulle soovitada antud tootega kokku sobivaid sisustuskaupasid? Äkki mul tumbast piisab, aga vot diivan vajaks küll väljavahetamist? Jaa-jaa, ma saan aru, algoritm genereerib. Aga tehke palun korda, sest noh, närvidele käib.

Mis mulle närvidele ei käi, on see, et see sama Google reklaam on vähemalt minu blogi lehel hakanud mingit imelist määdžikut tegema, mis tähendab, et minu esimesest blogimiljonist polegi enam 999 999 raha puudu. Tänan teid kõiki klikkide eest! Ma ise näen oma blogi reklaamivabalt, loodetavasti väga hullusti need siin lugemist ei sega? Kui on tüütu, andke teada, palun.

Kui teil on mingi pakiline teema, ütleme, et te unustasite võtmed korterisse ja uks langes lukku, siis mis on teie esimene reaktsioon? Kui teil on tingimata vaja kiiresti tuppa tagasi saada. Kas saata e-mail palvega võti tuua, või helistada? Sest minu esimene mõte on kiirete asjade puhul helistada. Aga ometi olen ma korduvalt kokku puutunud klientidega, kes esiteks saadavad e-kirja ja alles siis helistavad. Kui helistavad… Generatsioonide vahe? 

Üks õhtu tegin ma süüa. Oli mõte teha Caesari salatit, sest mul oli salatilehti ja kana, aga kastet polnud. Tegin siis mingi teise kanasalati. Oli seal spinatilehti, tomatit, juurde keetsin paar lusikatäit kuskussi, kastmeks lisasin pestot. Ja saate aru, see suvakas heegeldus söödi kodus nii kiiresti ära, et hommikuks polnud isegi spinatilehe vart kausis alles! Miks ma sagedamini lihtsalt puusalt ei tulista ja hullult pean sõrmega järge ajama süüa tehes?

Kooli puhul käisime lastega poes. Vihikute, joonlaudade, pastakate jms peale kulus 8,97 €. 128 eurot kulus uute dresside, tossude, ketside ja muude riiete peale. Ja ma sain julmalt odavalt selle saagi. 4 paari jalatseid, kolm paari dressipükse, 1 pluus, 2 pusa, sokke. Uued asjad kõik. Prismast, Sports Directist ja Reeboki outletist. Tegelikult peaks Kärbsele uue koolikoti ka ostma. See on tal juba alates esimesest klassist. Kärbes läks kuuendasse…. Mõni asi lihtsalt kestab.

Volliga käisin hoolduses. Selline igaaastane. Õlid, filtrid, jutud. 192 raha. Paar märkust. Et hammasrihm vajab vahetust, sest õli lekib selle peale. Tagumised puksid vajavad silma peal hoidmist, aga nendega ei peaks midagi veel tegema. Ja siis sarniiril on täke sees. Ma olin nagu, mis sardiin? Aga see on see asi mis hoiab rattaid auto küljes kinni. Noh, natuke kasulik vidin, või nii. Novembris tehakse korda. 

Kikutohtri juures käisin. 27 eurot. Järgmine kord läheb vist umbes 90. Ja see on nii nunnu, kui nad sulle ütlevad pärast, et sa olid tubli. Lihtsalt selle pärast, et sa kohale tulid ja natuke tugitoolis pikutasid, ei nutnud ja kedagi ei hammustanud. 

Kinos käisin. Apollo annab nüüd iga neljanda pileti ilusa näo eest. Varem oli iga kümnes. Polnud vist piisavalt ilus nägu. Film oli nagu oli, see “Kupongikuningannad”, muidu ok, aga miks arvavad ameeriklased, et huumoriks on vaja oksendada ja ennast täis kakada? Lihtsalt? Aga natchod olid mingid veidrad. Varem maitsesid paremini. Ja ma ju ainult natchode pärast käingi kinos. 

Siis oli veel selline lugu, et sain spordiklubis rihma. No see poiss, kes tookord, kui saun põlema läks, ütles, et ma paistan 50-kilone, ta oli teine kord jälle trennis ja siis rääkis mulle, kuidas ma saaks oma maks raskust tõsta, päris häid nippe jagas. Ja soovitas, et kinnaste asemel on tõsterihmad paremad. Ütlesin, et pole kunagi kasutanud ja ta läks tõi mulle kapist oma rihmad. Pani need ilusti mulle randmete ümber ja õpetas kuidas neid tihedalt kangi peale kerida. Pärast jälgis mu tehnikat ja kiitis, et ma ikka hullult tubli. No ma ütlen, sport teeb inimesed sõbralikuks!

Meigilampe olen juba miljon aastat tahtnud. Magamistoas on nii pime, eriti nüüd. Aga ma ei ole tahtnud nende eest sadat eurot maksta, sest vaadake ise kui palju muud nodi ma selle raha eest saada võiks! Noh, tegin siis ise endale säästumeigilambid. Espakist 14,85 eurot. Pole jah nii seksikad, kui need päris, aga funktsiooni täidavad. Vaesus teeb leidlikuks!

* Jaa -jaa, ma tean, tuba sassis ja kardinad kortsus. Ma olen ka ikkagi kõigest inimene, vahel ma olen laisk.

Vist ongi kõik oluline ette kantud. 

“Karulinn”

“Björnstad”

Fredrik Backman

Tõlkinud Kadi-Riin Haasmaa

Toimetanud Ene Mäe

Kirjastus Varrak, 2021 

366 lk

Seda raamatut on võimatu kirjeldada, minul puuduvad sõnad ja oskus. Tsitaate ei saa ma ka tuua, sest siis tuleks kogu teos ümber kirjutada. Nii palju emotsioone ja kaastunnet pole ma varem ilukirjandust lugedes tundnud. Iga peatükk rebis mu südame lõhki. Kui palju valu, süütunnet, ahastust ja ängi me enda sees terve elu kanname. Minul on vedanud, ma pean blogi ja saan end tühjaks laadida. Aga mida peavad tegema need teised? Mängima hokit, sõitma rallit, lõhkuma puid, vägistama noori tüdrukuid? “Milline tohutu häbiplekk maailmale, et ohver on nii sageli see, kellel on kõikide teiste jaoks varuks kõige rohkem empaatiat. Ees on päevi, mil Mayalt küsitakse, kas ta tõesti sai tagajärgedest aru, ja ta noogutab, ja kõikidest tunnetest tema sees on süütunne kõige suurem. Hoomamatu julmuse pärast, mida ta näitas üles inimeste suhtes, kes teda üle kõige armastasid.”

See raamat räägib põhjamaa inimestest. Nende vaikimiskultuurist. Sellest, kuidas kultuur pole mitte ainult see, mida me teeme, vaid see, mida me ei takista. “Ja kui piisavalt paljud on piisavalt vait, võib käputäis hääli jätta mulje, et kõik karjuvad.”

See raamat räägib ka lapsevanema armastusest ja sellest, kuidas me püüame küll, aga me tegelikult ei saa kunagi päriselt-päriselt oma lapsi kaitsta. “Armastus, mida vanem oma lapse vastu tunneb, on harukordne. Kõiki teisi inimesi me hakkame armastama, aga siinkohal see ei kehti. Seda armastust oleme tundnud igavesti, armastanud juba siis, kui last veel olemaski polnud. Ükskõik kui palju end selleks ette ei valmista, tabab kõiki emasid ja isasid esimesel hetkel täielik šokk, kui tunnete tulvavesi neist üle uhub, nii et pind kaob jalge alt. See on arusaamatu, sest seda ei saa millegagi võrrelda. Otsekui kirjeldaks liiva varvaste vahel või lumehelbeid keele peal kellelegi, kes on elanud terve elu pimedas toas. Hing lendab uppi.”

Pärast lugemist tunnen end nii väikse ja tühisena. Kui vähe ma oskan ja kui puudulikult. Sellise ande kõrval on piinlik isegi silmi liiga kõrgele tõsta.

“Naljad on selles mõttes võimsad, need võivad nii kaasata kui välja arvata. Tekitada nii meie- kui ka nende-tunde.” 

“Stockholmi sündroom”

“Stockholmi sündroom”

Ketlin Priilinn

Kirjastus Hea Lugu, 2021

255 lk

Vist ei peaks üldse sõna võtma, pole need kerged suvised naistekad minule. Miks ma neid üldse siis laenutan ja loen? Noh, vahel on vaja ajule natuke teistsugust lugemist ette anda. Vähemalt ma ise tunnen, et kui olen just midagi sügavamat lugenud, siis ei taha kohe samasugust kraami peale, vaid midagi muud. Aga mina pole siiski sihtrühm selliste naiivsete armulugude jaoks. Ja asi pole selles, et ma poleks romantik. Olen küll, ja mitte vähe. Lihtsalt mul on vaja veidi rohkem, sügavust, reaalsust. 

“Stockholmi sündroomi” juures häiris mind see, et autor ilmselgelt ei teadnud kuidas Tinder töötab. Nii palju möödarääkimisi äpi funktsioonide osas. Mind oleks see vähem häirinud, kui ta oleks lihtsalt kirjutanud “kohtingu äpp”, sest eks neid ole ju erinevaid. Aga kui sa lähed seda teed ja ütled “Tinder”, siis palun, tee oma kodutöö ära. 

Siis ei saanud ma aru ka sellest, et kuidas kogu see Tinderi-lugu ülejäänud raamatusse puutus. Ise oleks selle teise poole raamatust hoopis teisiti lahendanud. Kuigi teine pool meeldis mulle rohkem. Seda kannatas isegi kaine peaga lugeda. Ja lõpplahendus oli ka armas. Aga jah, kuidas see raamatu esimese poolega kooskõlas pidi olema, sellest mina aru ei saanudki. 

Ja muidugi, mis on selliste raamatute puhul eriliselt suur nöök – nad jäävad piltidel nii ilusad! Tahaks kohe ilusa sisuka postituse teha, piltidega kaunistades, aga lõpuks lihtsalt halan ja vingun.