Segaduses

Mul on üks austaja. Austab mind eemalt juba päris mitu kuud. Instagramis austab mind. Paneb mulle südameid. Kevadel ühel hetkel oli tal veidi julgem õhtu, siis kirjutas ja küsis, et kas ta tohib mind kohtama kutsuda. Noh, ikka tohib kutsuda. Austaja sai väga rõõmsaks, ütles, et väga tore oleks jalutada. Võsus. Nii ilus oleks, kui päike loojub, saab käest kinni jalutada mere ääres. Käest kinni, uurisin. No jah, sinu pilti vaadates tekkis kohe selline tunne, et tahaks sul käest kinni võtta. (Krt, ma ütlen, liiga ilusaid pilt ikkagi postitan!) Natuke solvus, et eks sa ise tea, kui ei taha käest kinni võtta, aga temal on kohe see õige tunne. 

Paar päeva hiljem küsis, et kas Laulasmaal matkarada mind paeluks. Ma arvasin, et esimeseks kohtumiseks ma nii pikka rännakut ei soovi ette võtta, ja kas talle Rocca al Mare ka sobib. Muidugi sobib, väga hästi, suurepäraselt. Tema on huvitatud sadamatest ja Kakumäe seal samas, saab kohe ära vaadata. No praktiline mees, kui juba aega kulutada, siis mitu kärbest ühe hoobiga. 

Paar päeva hiljem kirjutas, et Pärnu on kevadel nii ilus, seal on spa ja restoranid, saab mere ääres jalutada. Vastasin, et loomulikult on Pärnu ilus, head reisi talle. Kutsus kaasa. Ma saatsin selle emotikoni – 😂. 

Läks mööda kaks kuud, kui ta jälle pildile ilmus. 

Kirjutas, et ta tahaks Lõuna-Eestisse minna. Ütlesin, et seal on kindlasti ilus ja soovisin talle head reisi. Kirjutas mulle: “tule kaasa!” Mainisin, et ma reisimas käin ainult nendega, keda ma juba tunnen, mitte võõrastega. “Ei, tal ka plaanis minuga ikka mitmeid kordi kohtuma, enne kui koos reisile minna.”

Sõnaga, ma ei saa mitte mõhkugi aru. Kas ta siis kutsus mind või ei kutsunud, või mis asi siin õigupoolest toimub. Keegi ehk aitab blondiini?

“Ebapunktid”

“Ebapunktid”

Katariina Libe

Toimetanud Krista Mõisnik

Kirjastus Tänapäev, 2022

164lk

Lenka ja Leon kasvavad üles samas hoovis, aga nende elud kulgevad eri suundades. Leon naudib teatud materiaalseid hüvesid, mida pere talle pakub, Lenkal tuleb oma edu nimel rohkem pingutada. Ometi viib tee neid ikka ja jälle kokku, kuigi päriselt kokku nad ei jää. Ilus, õrn ja habras lugu sellest, kuidas mõni inimene on meiega kogu aeg justkui kaasas, käe ulatuses, aga ajastus on ikka ja jälle vale, nii et päriselt teed ei ristugi ega põimu. Mõnusad äratuntavad olustikukirjeldused 90nendatest ja nullindatest. Murrangulised ajad Eestis noorte ja süütute silmade läbi.

Katariina tekst voolab sujuvalt ja pehmelt nagu nuga läbi sulavõi. Võrreldes “Ohverduste sügisega” on “Ebapunktid” juba sügavam ja põhjalikum, aga usun, et järgmised tema lood avastavad veel uusi sügavusi. Nii mõnus lugeda noore ja alustava kirjaniku teksti, mis on süütult puhas ja pretensioonitu, täis nii palju pehmust ja ilu. Ootan juba järgmisi lugusid. 

Väärtuslik elu

Oma ellu olen ma suhtunud, kui millessegi, mis on. Ehk tuleb see sellest, et ma pole pidanud oma elu pärast kunagi võitlust pidama. Pigem on elu mind seganud, mul ees olnud. Kingitus küll, jah, eriline, aga see nagu ei sobi mulle hästi. Umbes nagu vanatädi Maali kingib mingi hirmkoleda, aga hinnalise ennemuistse vasest samovari. Jah, ma saan aru, et väärtuslik ja perekonna reliikvia ning õiges keskkonnas koguni kaunis ja kasulik, aga minu koju ei sobi. Eluga on mul sama suhe. Ta on mul olemas, aga silma alt ära, ma ei pea temale väga mõtlema, ja kui röövlid peakski sisse murdma ja selle varastama, siis üleliigseid pisaraid ma tema pärast ei valaks.

Ainult, et valju häälega sellest rääkida ei kõlba. Sest enamik teisi leiavad, et mu suhtumine on kohutavalt vale ja eriti, kuna ma olen ka lapsed saanud, siis on see lausa kriminaalne, et ma oma elust rohkem ei hooli ja selle säilitamise nimel rohkem vaeva ei näe.*

Ja ma hakkasin mõtlema, et mis see teiste asi on muidu? Sünnihetkest alates, või juba enne seda, hakkab keegi teine otsustama, et mis on mulle parim. Milliseid vitamiine ma pean saama, milliseid vaktsiine, millises lasteaias käima, millise kallakuga koolis, milliseid spordialasid harrastama, milliseid hobisid, millise haridustee endale valima, millist karjääri edendama, millise partei poolt hääletama, millise kaaslasega kokku heitma, millise elukoha valima, kuidas selle sisustama, palju sääste koguma, mitu last saama, kuidas neid kasvatama, millist toitu neile pakkuma, millise hariduse neile tagama, millist meelelahutust neile pakkuma, milliseid tenniseid neile soetama ja millise tordi sünnipäevaks küpsetama. Iga asja kohta on kellelgi mingi arvamus ja kobisemine. Ja siis, kui ma olen aastakümneid laveerinud kusagil selle vahel, mis on ühiskondlikult, kultuuriliselt ja sotsiaalselt aktsepteeritav ning püüdnud seda tasakaalustada oma isikliku õnne ning saavutusvajadusega, siis leiab keegi, et kui ma olen saanud nii vanaks, et võiks hakata mõtlema siit ilmast lahkumisele, peaksin ma ka selle osa oma elust kellegagi kooskõlastama. Kas isegi mu surm peab olema teiste poolt heaks kiidetud, elust ei piisanud?

*Ma igaks juhuks märgin ära, et ma ei tegele ekstreemspordiga ega põe ka salaja mingit haigust, mis mu elu peaks lähiajal lõpetama, ma hüpoteetiliselt siin.