“Neidised”

“The Maidens”

Alex Michaelides

Tõlkinud Raili Puskar

Toimetanud Tiiu Taal

Kirjastus Pegasus, 2021 

351 lk

Psühholoogiline kõhedik. Täis pöördeid ja keerdeid ning pean tunnistama, et seekord oli vähemalt minul küll keeruline mõrtsukat identifitseerida. Vist alles viimases viiendikus, paarkümmend lehekülge enne seda, kui autor pahalaselt maski rebis, käis peast mõte läbi, et äkki tema. 

Mulle meeldis. Vahelduseks on nii hea lugeda raamatuid, kus ei pea eriti mõtlema ja (kaasa)tundma vaid saab lihtsalt vooluga kaasa minna. Ja seda oli mul vaja. Eelmised lugemised olid sellised, et need raputasid korralikult ja tundeid sai korraga nii palju, liiga palju. Ja põnevikud ju sellised ongi, kus sa saad ajul puhata lasta, südamest rääkimata. 

Lisaks pakkus raamat ka keeleliselt naudingut. Ei olnud pinnapealne ja lihtne, vaid kunstiline. Nagu polekski tavaline mõrvalugu. Ilusad laused ja kaunid sõnad. Ma ei teagi kas tänada siinkohal autorit või tõlkijat, aga kummardus mõlemale. 

Veel meeldis mulle see, et autor oli romaani sissekudunud ka vihje oma eelmisele teosele. Niimoodi tagasihoidlikult, peaaegu märkamatult. Kui pole eelmist lugenud ei saagi aru, mis kübaratrikki ta tegi, aga neile kes on, on see armas nüanss. Mulle igatahes tõi küll naeratuse suule. Nagu oleks korraks eemalt rahvahulgast tuttavat nägu näinud. Nunnu. 

Ja kuigi ma just ütlesin, et selline kerge lugemine, siis paar mõtet mul siiski tekkis lugedes. Esiteks ma mõtlesin sellele, et miks alati noored naised peavad laibastuma? Vahel võiks mõni noor mees ka ju ette jääda. Või ei tunne inimesed meeste vastu nii suurt huvi. Noh, et mis see üks mees ees või taga ära on? Nagunii mehi rohkem, ei tunne neist keegi puudust. Et kui ta poleks mõrtsuka ette jäänud, siis ilmselt oleks ennast nagunii purjus peaga kalmistule parkinud? Või miks ei tekita meeste või eakate surm sellist kaastunnet, kui justnimelt noorte naiste oma?

***

“”Pean õigeks, kuidas ka ei läeks

Nii tunnen, meel kui süsimust;

On etem: arm et kadus käest

Kui: eal ei tundnud armastust…””

***

Veel mõtlesin sellele, mida autor oli püüdnud oma romaaniga edasi anda. Armastusest. Sellest, mida ma nii palju ise olen mõelnud. Et kas on parem armastada ja kaotada, kui üldse mitte armastada. Ja ma pole siiani selgusele jõudnud, kumb parem on. Iseenesest on ju ilus tunda õrnu tundeid. Seda eufooriat. Loomulikult siis, kui arm kaob, tundub parem seda üldse mitte kogenud olla. Ma ise olen tavaliselt pärast armuloo lõppu täiesti ribadeks. Nii katki. Iga kord. Ja kui palju ma olen ahastuses anunud taevaseid vägesid, et mu süda oleks kivist, et ma mitte kunagi enam ei armuks, et mind säästetaks sellest valust. Aga pole mulle antud seda. Viimasel ajal olen ma hakanud ümber mõtlema ka oma rolli elus. Ehk on minu roll armastada. Lihtsalt. Sest olenemata sellest, kui katki mu süda ka poleks, ma leian alati uue armastuse ja annan ennast igas suhtes nii nagu mu süda poleks kunagi murdunud olnud. Minusse ei jää kibedust ega kurjust. Kui valu on möödas, siis ei soovi ma kunagi oma armastatutele halba. Mul on alati hea meel näha, et neil läheb elus hästi. Nüüd ma mõtlengi, et ehk see ongi minu osa elus. Kinkida armastust. Sest kui elu koosneb hetkedest, nagu ma nüüd mõtlen, siis sel hetkel ma ju olin õnnelik. Miks ma peaks olema hiljem kurb sellepärast, et see läbi sai? Miski ju ei jää püsima. Kõik on mööduv. Ka valu. Ja on ju mõnus kunagi vanas eas kiiktoolis nurruvat kassi süles silitada ja meenutada kõiki neid õnnelikke hetki täis armastust.

“Vaikne ookean”

“Vaikne ookean”

Kai Aareleid

Toimetanud Leena Tomasberg

Kirjastus Varrak, 2021

281 lk

“Kui sa teaksid, kui tihti ma mõttes Sinuga vestlen, igasugu asju arutan. Jalutan pargis, kus miski ei meenuta seda linna, kus me kunagi tutvusime, ja räägin ikka Sinuga.”

***

Tuleb tsiteerida Maed, kes ütles, et on olnud erakordne kirjandusaasta. Üks pärl teise järel. Raamatud, mis kisuvad hinge katki. Tea, kas see on nüüd üleilmse pandeemiaga seotud, et inimestel on aega rohkem sissepoole piiluda, endaga tõtt vaadata ja leida uued tasandid. Kuigi see pole vist päris nii. Kailt olen varem lugenud ka “Vene verd” ja “Salaelusid” ning needki olid sellised, mis võtsid hinge kinni. 

“Vaikne ookean” räägib minevikust ja tulevikust. Sellest, et aeg ei liigu lineaarselt vaid spiraalina. Kõik, mis on olnud, see jõuab meieni varem või hiljem tagasi. Déjà vu. Me kordame oma vanemate vigu. Me leiame end ikka ja jälle samast olukorrast, kuigi mängides erinevaid rolle. Olles kord laps, siis täiskasvanu ja jälle laps. Mida kauem me elame ja rohkem neid rolle läbi mängime, seda selgemaks saab, et me ei tea tegelikult midagi. Et meil pole õigust kedagi hukka mõista, kuna me ei tea loo kõiki nüansse. Ka siis mitte, kui me ise selles loos sees oleme. Ikka jääb midagi meie eest varjatuks ja millegi suhtes oleme ikkagi pimedad.

***

“Minu tundmatu ema. On nii palju, mida me oma vanematest ei tea. On nii palju, mida nad ei tea, et me teame.”

***

Seekord olin ma targem ja ei kiirustanud lugemisega. Lugesin peatükki kaupa, lastes loetul endasse imbuda. Ilusate asjade jaoks peab aega võtma. Ilu on nii haruldane ja üürike. Ta haihtub nagunii kiiremini, kui sa jõuad taibata. Võta see hetk tema jaoks, lase tal ennast liigutada. 

Kui palju ma nutsin? No ookeani jagu kindlasti. 

***

“Perekond, see on needus. See teeb su haavatavaks, pimedaks. Jah. Sulle tundub, et elad mingi kaitsva kupli all, et sellesse ringi ei pääse keegi väljaspoolt, aga siis: plaks! Ei ole mingit kuplit, selgub, et see oli ainult mull. Plaks ja katki! Teine üldse ei tahtnud sinuga seal olla, selles koosluses. Aga juba sul on lapsed, kelle eest vastutada, kelle pärast peaks võitlema. Selgub, et see vankumatu kooslus oli ainult su enda peas. Normaalses olekus ju jookseksid ära, läheksid ja ei vaataks tagasi, aga sa ei saa. Sul on ahelad. Sul on lapsed.”

***

Minu emal oli umbes 13 aastat tagasi afäär. Siis kui isa veel elas. Nii palju kui mina tean, siis puhtalt platooniline, aga ega kõik suhted ei peagi olema füüsilised, selleks, et need asjaosalistele midagi tähendaksid ja kõrvalseisjaid mõjutaks. Lugu kestis mitu aastat. Saladuses seda väga ei hoitud, isa ja ema suhted polnud minu mäletamist mööda kunagi kuigi roosilised. Ema oli õnnelik, säras. Isa oli… ma ei tea, kas ta midagi oligi. Vana ja väsinud abielumehe jõuetu armukadedus, mis väljendus kõrgendatud huvis internetis leiduva siivutu sisuga lehekülgede vastu. Lastena, kolm neljast olime siis juba täisealised, rääkisime kõik emale, et mida sa mängid lolli, kui see mees teeb sind õnnelikuks, siis mine tema juurde. Aga ei. Ema on mul alati olnud see, kes on nautinud märtrirolli. Tema jäi isa juurde “laste pärast”. Mis tõlkes tähendas, et ta tegi seda enda pärast, kuna ta kartis olla mölakas. Lihtsam oli olla kannatav ohver, kes keelab endale maiseid rõõme ja jääb armastuseta abiellu, sest nii on moraalsem ja üllam. Lõpuks see suhe neil lõppes, mees kadus, juttude järgi leidis uue. Kuus kuud hiljem mu isa suri. Loomulikult ei saa me kunagi teada, et kui ema oleks abielu lahutanud ja selle teise juurde läinud, et nende arm oleks püsinud. Võimalik, et ema südametunnistus oleks teda hiljem selle tehtud teo eest elu lõpuni piinanud ja ta polekski uues suhtes suutnud õnnelik olla. Ja samas, mis siis kui poleks? Mis siis, kui see suur armastus, mis nende vahel oli, oleks üles kaalunud selle ajutise ebamugavuse, mis tuleneks süümepiinadest? Ma tean seda, et ema oli aastaid õnnetu. Õnnetu selle kadunud armastuse pärast. Isegi siis, kui isa oli juba surnud, leinas ema taga seda teist meest. 

Mis õppetunni emana ta oma lastele sellega anda mõtles, kuna kokku jäädi ju meie pärast? Et on okei oma isiklik õnn hüljata, kui ühiskond dikteerib, et sa pead selleks käituma nii või naa, et kolmandad isikud võiksid potentsiaalselt olla õnnelikud? Ehk isa oleks olnud õnnelikum lahutades, ehk oleks temagi endale leidnud kellegi, kes ta südame naeratama paneb? Aga nii olid õnnetud kõik, mitte keegi ei võitnud sellest olukorrast. Tõsi, lahutus oleks olnud karm, kuid näha oma ema aastaid õnnetuna ja kuulda öösiti tema nuttu, polnud meist kellelegi kingitus.

Mina lahutasin. Jah, mulle öeldi, et ma peaksin proovima laste pärast jääma nende isaga. Sekundiks ma kaalusin seda stsenaariumi ja me mõlemad mehega leidsime, et see pole seda väärt. Ma usun kogu südamest, et me mõlemad oleme mehega oma lastele paremad vanemad eraldi, kui me oleks olnud kokku jäädes. Minu hing oli reetmisest nii lõhki, et mul poleks olnud oma poegadele sealt mitte midagi ilusat anda. Selleks, et armastada oma lapsi ja õpetada neile armastust, oli mul esiteks vaja armastada iseennast ja seda ma ei oleks osanud teha, kui oleksin jäänud suhtesse mehega, kes mind vähemalt tol hetkel enam ei väärtustanud ega hinnanud. Mees ise ütles ka kord pärast lahutust, et kui ma oleksin enda eest seisnud ja iseend väärtustanud, oleks meie suhe võinud teistmoodi välja kukkuda. Sellega, kuidas me suhtume endasse, näitame me teistele, kuidas meiega tuleb ümber käia. Lahutus on miski mida ma pole kordagi kahetsenud. Olen kahetsenud ainult seda, et ma juba palju varem ust enda järel kinni ei tõmmanud. Elu on liiga lühike, et raisata seda mõttetute kannatuste peale. Nii et mu ema ikkagi andis mulle õppetunni, ilmselt mitte selle, mida ta ise silmas pidas.

Ja kuigi Kai kangelased ja kangelannad tegid teistsuguseid valikuid, siis nende valikute valguses nägin uue pilguga ka oma tegude tagajärgi. Pole vaja põlvkondade viisi kannatada. See ei paranda kellegi elukvaliteeti.

“Kirjad Buenos Airesest”

“Kirjad Buenos Airesest”

Eia Uus

Toimetanud Koidu Raudvere

Kujundanud Angelika Schneider

Postimees Kirjastus OÜ, 2021

262 lk

See on vist selle aasta must-read raamat. Pole veel ühtegi neutraalset arvustust lugenud ta kohta, negatiivsest rääkimata. Sellised “issand-kui-hea-ma-ei-või” kiidulaulud tekitavad minus kohe teatud tõrke. Et sul on juba nagu kohustus vaimustuda, või muidu. Aga Eia teised raamatud on mulle meeldinud ja kuna tegemist on siiski ühe selle aasta suurteosega, siis tuli ta endale koju osta. 

***

Ma ei ole tegelikult kindel, et mina eksisteerin. ma olen kõik kirjanikud, keda olen lugenud, kõik inimesed, keda olen kohanud, kõik naised, keda olen armastanud, kõik linnad, mida olen külastanud.

Jorge Luis Borges

***

Tuleb tunnistada, et ta on väärt kõike seda ülistust, mis tema kohta liigub. Ma julgen pakkuda, et circa pool raamatu väärtusest on kujunduses. Erivärvilised lehed, fotod, paberitekstuur. See, et tal selga pole, on lugedes hea, saab rahulikult tagurpidi panna, kui kööki kohvi järele lähed, aga riiulis näeb ta natuke õnnetu välja. Aga jah, ehk teda ei peagi riiulisse jätma, öökapile. 

Teksti palju ei olegi. Ja see sobib. Lugesin selle liiga kiiresti läbi. See on küll lause, mida ma liiga tihti ei ütle. Aga siin tundsin, et oleks pidanud teadlikult viivitama. Lugema jupi kaupa, mitte ühekorraga, mauhti! 

***

Ma tantsisin Buenos Airese tänaval. Mu hauakivile pole lisaks sellele isegi nime vaja. See on kõige olulisem asi, mis ma elus teinud olen.”

***

Lugu algab sellega, et Eia sõidab ootamatult Argentiinasse. Ennast leidma, kuigi ta polnud justkui kadunud. Seal ta siis leiab ennast. Ja tuleb tagasi. 

Kuigi selliseid #sööpalvetaarmasta raamatuid olen lugenud omajagu, siis pole lõpuni mõistnud vajadust reisida selleks, et ennast leida. Õigemini vist küll enda eest põgeneda, jätta maha osa endast, mis enam ei sobi ja leida uus hingamine. Mitte, et ma reisida ei tahaks, lihtsalt mitte sel põhjusel. Mina kannan ennast igale poole endaga kaasa. Mul puudub sisemine sundus osta lennupiletid ja pakkida kohver. Et enda eest põgeneda piisab mulle uuest lõhnaküünlast, värsketest lilledest vaasis ja puhastest sokkidest jalas ning ma olen juba teises kohas, teine inimene. Vast ongi kahte liiki inimesi, neid kes põgenevad ja need, kes jäävad. Kes põgeneb, jääbki rändama, otsima, leidma, igatsema. Kes jääb, see jääb, olenemata sellest, et on kadunud, segaduses, üksi. Üks pole parem kui teine, lihtsalt eri viisid ellu (loe: mõistuse juurde) jääda.

***

“See nõndanimetatud ajajoon tekitab illusiooni, nagu oleks elu kuidagi lineaarne või kronoloogiline! Nagu leiaks elamine aset hetk hetke järel, justkui oleks sellel loogiline struktuur nagu proosal. Aga see ei ole tõsi! Elu leiab aset üheaegselt, igal pool korraga, elu on segane. Aeg ei ole narratiiv ja elu ei ole lihtne nagu romaan!”

***

On neid, kes otsivad teravaid elamusi, mina ihkan mahedaid. Väljend “oma mugavustsoonist välja tulema” ärritab mind aasta aasta järel aina enam. Justkui need, kes pidevalt kuristiku kohal kõlguvad, et maksimaalselt end elusana tunda, on kuidagi rohkem päris, kui ülejäänud. Hiljuti jäi kusagilt silma kellegi mõte, ma tõesti ei mäleta, kes, kus ja millises kontekstis seda kirjutas, aga mõte ise oli, et need, kes pidevalt midagi teevad, kuhugi lähevad, midagi saavutavad, mägesid vallutavad, ookeane ületavad, kompenseerivad mingit sisemist tühjust. Tõestades, et nad on väärtuslikud, sest nad on pidevalt rakkes. Nad nagu kardaks seda, et kui nad maha istuvad ja korraks hinge tõmbavad, siis nende eksistents on kasutu ja nemad ise väärtusetud.

***

Pean meeles hoidma: kui praegune tundub halb, ei tähenda see, et hiljem praegusele tagasi vaadates see ikka halb paistab.

***

Millegipärast, täiesti loogika vastaselt, tekkis mul tohutu igatsus Haapsalu järele. No võibolla mitte, TÄIESTI loogika vastaselt, sest Eia ju mainib ka mõned korrad Haapsalut, parte ja promenaadi, aga ikkagi. Kuidas sa loed raamatut Argentiinast, tangost ja maailmalõpu veinist, ning tunned igatsust Haapsalu järele?

***

Ma olen muutunud väga kannatlikuks. Söön oma sõnu, et pole mõtet põgeneda, sest rahu on sinus endas, mitte mingis kohas. Praegu tunnen, et ei ole ikka küll nii – vahel on vaja minna! Ja nüüd ühel päeval pidin jällegi neid sõnu sööma, sest tundsin end siin halvasti – ikkagi iseenda sees on see aed, mis tuleb ära harida.

***

Ja mulle meeldib see mõte, ma pole praegu enam kindel, kas see ka Eia raamatust nii tugevalt välja tuleb, kui see minu sees praegu elab, sest see oli mul juba enne lugemist, miski loetus aga kinnistas seda, et elu koosneb hetkedest. Väikestest rõõmudest. Ei saa võtta elu ühe suure asjana, et kas see oli õnnelik või kurb. On nii seda kui teist. Hetked. Naudi neid. Kui on hea, siis rõõmusta, kui on raske, siis looda, et läheb üle ja meenuta häid aegu ning tea, et miski pole püsiv. Ainus asi, mis elus ei muutu on see, et miski pole jääv. Ilm muutub, inimesed muutuvad, maitse muutub, tujud muutuvad, mälestused muutuvad.

*Andke andeks, et mu mõtted on natuke pilla-palla. Tavaliselt teen ma lugemise ajal märkmeid, et pärast kokkuvõtet kirjutades oleks kusagilt kinni haarata. Kuna see raamat pillutabki lugejat natuke siia ja sinna, eks sellest ka need minu märkmed. Tegelikult ma lugesin tol nädalavahetusel kolm raamatut jutti ära, mis olid kõik natuke omamoodi, aga kuidagimoodi nad toetasid üksteist. Saan aru, et tegelikult oleks pidanud pausi tegema, lugema midagi muud, andma ajule puhkust, aga nälg oli nii suur, ei saanud. Ahmisin kõike sisse ja kui lõpuks Eia raamatuni jõudsin, siis seedisin samal ajal veel eelmisi. Nii need märkmed tulidki nii nagu tulid.